Ma ei tea, palju ma sellest kirjutanud olen või kas ma üldse sellest kirjutanud olen. Aga…
S läks kooli. Mingi kursus. Talle pakuti, ta võttis vastu ja nädal enne tekkis tal hirm ja ta hakkas otsima põhjusi, miks sellest kursusest loobuda. Ma tunnen seda rada hästi. Tean, et (suurte) muutuste eel hakkab keha ja mõistus takistama. Noh, et vana ja rutiinne on parem jne… Tekib selline tugev vastasseis.
Kui S oli kahtlev, siis ma poetasin moka-otsast, et mina “tungivalt soovitan sinna kursusele minna. Kasvõi lihtsalt sinna kohale minna, mitte midagi teha, aga lihtsalt istuda seal.”
Siis ta ütles, et tema vana läpakas ei tööta ja seal peab olema isiklik läpakas jne… Ma läksin poodi ja ostsin talle täiesti tutika läpaka. Jan aitas mind. Ta otsis välja supper arvuti ja mõistliku hinnaga. Ta soovitas seda veel kahele inimesele, kes ostsid. Ma soovitasin tal minna ja sellelt kaupluselt natuke reklaami-raha küsida. 
Igatahes… S käis ja otsis vabandusi, et mitte minna. Ma toppisin talle uue läpaka näppu ja saatsin teele. (Ma olen juba kord selline. Kunagi andsin eks-elukaaslasele raha näppu ja viisin autokooli ukse taha.) Kusjuures sellest on piisanud. Nad lähevad uksest sisse ja istuvad seal klassis. Olen vist nii hirmuäratav nende jaoks, et suurest hirmust teevad selle kooli läbi.
Ma lubasin S-i igati aidata. Aga ega ma teda koolitööga suurt aidata ei osanud. Ta õppis mingit SEO-värki ja Adwersdi või midagi… mingi google reklaami-värk. Kuidas googles optimaalselt reklaamida. S pidi oskama excel‘t ja ja teisi MS office programme. Ta ei kasuta neid igapäevaselt ja ta oli ikka algaja. Aga istus öösiti üleval ja proovis ja tegi. Kuue nädalaga õppis asja täitsa selgeks. Nüüd on nagu tava-kasutaja.
Ma ütlesin, et koerajalutused saan ma enda kanda võtta ja seda ma tegingi. Tema kooli on 6-tunni sõidu kauusel, seega ta üüris ta toa kooli lähedal ja koju ei tulnud alati. Minu jaoks oli see täitsa ok. Maja jäi püsti ja loomad ka elavad.
Ta oli õppimise pärast ikka täitsa stressis. Tema kogemus kooli ja õppimisega jäi sinna kutsekooli aega. Ta ei maganud vist kaks viimast nädalat tervet ööd. Mõned tunnid öösel ja siis vajadusel natuke päeval.
Ma kartsin, et ta saab mu peale väga kurjaks ja hakkab mind vihkama, et ma ta sinna kursusele surusin, kuigi ta ei tahtnud minna. Ise ta selle kursuse valis, aga nädal enne minekut oli ta täitsa selle vastu. Ütles, et rumal mõte ja ei taha minna. (Sellest punktist peale hakkasin teda mõjutama.) Igatahes, ma mõtlesin, et ta on kuri mu peale.
Ma püüdsin teda aidata, aga ta rääkis mingit arvutikeelt, seega ma ei saanud aru, mida ta tahab. Pärast läks ta närvi ja siis ei osanud ma teda kuidagi enam aidata. Ma ei suutnud temaga kontakti saada. Ta plõksis närviliselt nuppe ja värke ning ma ei saanud aru, mida ta oli seal teinud.
Igatahes… Eile oli tal eksam ja ta sai hindeks 7, mis oleks Eestis hinne 4. Seega oli ta üli tubli. Nüüd on ta hoopis teine inimene. Ta on väga positiivne ja rahulik ning rahul. Ta kiidab mind taevasse. Ma pole varem kuulnud, et ta oleks minu kohta midagi ilusat öelnud. Ma pole tunnetanud, et ta oleks mulle tänulik.
Nüüd ma näen ja tajun seda siirast rõõmu. Ta kiidab mind ikka väga. Ma olen kohe täitsa kohmetu. Ma ei tunne, et ma nüüd oleksin selle kiituse kõik välja teeninud. Aga ära ka ei anna. Väga hea on kuulda positiivseid sõnu ja kiitust.
Ta oli ise ka tubli.
Ta ütleb, et on tänulik selle vaimse toetuse eest, mis ta minult sai koolis käimise ajal. Lisaks veel koerajalutamised ja autoremont ning üks kord saatsin ta KIA’ga minema, sest Fordil jäi jälle pidur peale. Minu jaoks olid need väiksed ja tühised asjad.
Mul on ka kohe kergem olla. Ta pole mu peale pahane ega vihka mind, et ma ta kooli saatsin. Ta on isegi ülitänulik.
***
Isale ütlesin (nii muu seas), et ostsin S-le läpaka, sest too ei tahtnud kooli minna. Ütlesin: “Ostsin läpaka, surusin selle talle pihku ja käskisin kooli minna. Ta ei saanud enam “ei” öelda. Et motiveerisin teda kooli minema, kasutades uut läkata.” Isa soovis ka uut läpakat. Ma tegin nalja, et kui kooli läheb, siis saab. Ta ei taha kooli minemisest midagi kuuldagi. (Ja ega mul raha ka pole. Nüüd kolm kuud olen ilma igasuguse sissetulekuta. Säästud olen ka juba laiali jaotanud. Aga saan hakkama.)
Ma ei tea, mis mul selle kooli ja õppimisega on. Mingi haigus vist. Kui ma kuulen, et keegi kahtleb, kas minna kooli/võtta see kursus või pigem loobuda, siis ma isegi ei mõtle. Ma olen täiesti kindel, et tuleb kooli minna ja õppida. Kõik, kes minult küsivad, kas minna kooli või mitte, ma saadan nad kooli. Ma ei tea, miks see kool ja õppimine mind nii köidab või miks ma selles alati võimalust näen.
Keskmine vend rääkis minuga enne õpingute algust. Ta oli natuke kahtlev ja küsis, kuidas eksamiteks valmistuda, kuidas eksami ärevusest või hirmust üle saada jne. Kas ta saab hakkama? Ma ütlesin, et kui asja vastu huvi on ja kui pakutakse, siis mingu. Tol hetkel ta ei teadnud, kas ta üldse selle koha saab. Seal oli palju voorusid ja see kestis pool aastat. Ma ütlesin, et mingu ja katsetagu nii kaugele kui lastakse. Kui juhuslikult saab lõpuni, et saab selle koha, siis vaatab edasi. Üks samm korraga. Temal on muidugi toetav elukaaslane, kes talle nalja mõttes selle ankeedi ette andis.
***
KOKKUVÕTE: (1) S on südamest tänulik (midagi täiesti uut). (2) S lõpetas kursuse väga hea tulemusega. (3) Minul on õppimise haigus. (4) Ma olen õppimise usku.