Palun, ära tõuka mind!

Jah. Siit võiks arendada teema, kuidas kõik mind endast eemale tõukavad ja kuidas nad mind ei armasta jne… Aga see pole tänane teema.

Ma tahtsin lihtsalt arutleda ja otsustasin, et teen seda avalikult. Mul on vaja homseks pea selgeks saada ja valmis olla. On tunda väikest lahingu lõhna.

Tänane tunni töö oli, et tuli õppida selgeks mõned nipid Outlook-programmis ja siis teha video. Pidime kasutama “screencast-O-matic“-programmi. Igasugune suhtlemine ja esinemine on minu jaoks tohutu väljakutse. Olen päris tublisti arenenud. Ülikoolis oli omajagu esinemisi ja nüüd olen pidanud ka tegema gruppitöid ja neid esitama. Olen värisenud nagu haavaleht, aga olen ära teinud. Kui on olnud piisavalt ettevalmistusaega, siis on õnnestunud, kui pole olnud piisavalt aega, siis ei ole õnnestunud.

Minu taust või vabandus (kes kuidas loeb): ma pole käinud lasteaias, koolis olen olnud vaikne ja hoidnud teistest eemale, ei ole olnud sõpru. Seega sotsiaalselt olen täitsa alaarenenud. Lisaks sellele oli mul 8-aasta pikkune suhe, kus ma veetsin päevi üksi oma toas. Jah, kui kaaslane tuli koju, siis suhtlesime ja see oli ka kõik. Seega sotsiaalne kogemus on nullilähedane. (Ma ei hakka lisama kui palju olen ma pidanud pettuma teistes. Mul endal kisub ka juba haledaks…)

Minu võitlus: Ma suudan oma asju ise ajada võõras keskkonnas ja võõras keeles. Ise otsin võimalusi enda arendamiseks, ise otsin endale väljakutseid ja siis püüan ellu jääda. Keeltekooli minek oli suur eneseületus, aga ma ronisin sellest läbi. Kalavabrikus töötamine oli ka väljakutse ja töö ülesütlemine oli teine suur julgustükk (minu väikse katkise isiksuse jaoks). Ja nüüd see kool. Ma arvan, et ma ei suudagi kirjeldada kui suur võitlus mu sees on. Et kui raske see kõik minu jaoks on olnud. Veelgi raskem on see, et teised naeruvääristavad minu katsumusi (et mis see siis on, minna inimeste keskele ja suhelda).

Kui mul oleks füüsiline puue, nt. kui mul poleks jalgu, siis ei arvaks keegi, et kõndimine minu jaoks on midagi lihtsat (lihtsalt lähed). Aga näed… Minu puue on vaimne. Keegi ei näe ja ma olen kehva viriseja. Või siis… Kui ma virisemisega alustan, siis ei suuda lõpetada, seega ma väldin seda. Ei taha rääkida oma vaimsest puudest.

Teine näide. Kui mind oleks seksuaalselt kuritavitatud, siis ei heidaks keegi mulle ette, kui ma hoian inimestest eemale ja mul oleks suhtlemisraskus, usaldamatus teiste suhtes jne… Mitte keegi ei sunniks mind teist inimest puudutama või kallistama või midagi sellist… Aga näed… Isegi seda põhjendust ei saa ma kasutada. Täielik äbarik olen!? Ah?

Ma olen tohutult karm endaga. Ma nõuan endalt palju. See, et ma olen täna siin ja teen seda, mida ma teen, on olnud tohutu võitlus. Ma olen seda suutnud või teinud üksnes seetõttu, et ma ise olen end tõuganud. Ma tahan ja ma teen ning mõnikord saan ka. :D

Seega… Ma julgen arvata, et minus on keskmisest rohkem seda enesekontrolli ja enesevalitsemist (selles mõttes, et suudan end sundida). Mis kõige tähtsam, mina tean, kui palju survet on ok ja kuna on surve ok. Ma julgen arvata, et ma olen teistsugune inimene. Ma olen seda sorti inimene, kes ei vaja (väga palju) käske ja keeldusi. Ma distsiplineerin end ise ja edukalt.

Pikk ja keeruline jutt.

Õpetaja nõuab, et me teeksime selle video ja räägiksime samal ajal. Seletaksime, mida me teeme ja miks me teeme nii nagu teema. Mul on kogemus esinemisega (inimestele). Kui mul on hea ettevalmistus, siis saan hakkama. Aga ma ei suuda rääkida oma arvutiga. Ma lihtsalt ei saa.

Ma olen proovinud juba mitu korda, aga mulle lööb sellise bloki ette, et seda ma ei suuda ületada. Nimetage mind kuidas tahate, aga seda ma ei suuda.

Ma võin vabalt teha üksi grupitöö ära ja üksi selle ka esitada, olgugi, et enne seda olen tundnud end tohutult alandatuna ja põlatuna ja olen olnu nutma hakkamas, aga esinemise ajaks kogun end ja teen ära. Seega ei saa olla asi selles, et ma olen nõrk.

Ma olen end sundinud seda videot tegema, aga ma ei saa. Mul ei tule hääl kurgust välja. Seega… Ma olen tublisti arenenud, kuid selliseks asjaks ma pole veel valmis. Mul on raske seda tunnistada, ma ei ole uhke selle üle. Aga ma tunnen, et siin on piir.

Seega… Täna ma tegin selle video koolis, aga ma ei rääkinud midagi. Laadisin selle ülesse, nagu me pidime. Õpetaja ütles, et ta hindab seda, kuidas me programmi kasutame, seega… Igatahes… Sellest videost ta näeb, et ma natuke oskan midagi selles programmis teha ja ta näeb, et ma olen midagi tunnis teinud. Päeva lõpuks on mul üks-kõik, kas ta hindab seda või mitte. Pangu mulle null kui tahab.

Minu homne võitlus on see, et ma pean talle seletama, miks ma videos ei räägi. See on raske. Mulle ei meeldi sellised ebameeldivad olukorrad. Pean piiri paika panema, teine pool saab pahaseks… Ma olen kohutav “ei”-ütleja. :D

Ma saan õpetajast aru, ta tahab mulle head, ta üritab mind tõugata suhtlema jne… Aga ta ei tunne mind. Tema meetodid ei sobi mulle. Need ei tööta minuga. Tema meetodid suruvad mind tagasi sinna toanurka. Mul on tohutu tahtmine kogu see kool sinna kohta saata ja homme mitte minna. See on tulemus tema tegevusele.

***

Ma juba kujutan ette, kuidas ta loeb mulle seda moraali, et teistega suhtlemine on oluline, sa PEAD teistega suhtlema. Sa PEAD rohkem rääkima jne… Ma tean ju seda ise ka. Selle pärast ma kooli läksingi, et end sundida, et end harjutada inimestega. Aga ma arvan, et on oluline, kus ja kuidas end harjutada.

Sa ei käse ju lapsel keset talve külma vette minna, et ujuma õppida. Või sa ei käse oma tütrel aluspesus ringi joosta, kui rand on mehi täis või seal on tema klassikaaslased. Iga asja jaoks on oma õige koht, aeg ja keskkond.

Antud keskkond koolis ei soodusta minu suhtlemist. Ma tean, et olen väga tundlik keskkonna suhtes ja väga vähesed keskkonnad soosivad minu suhtlemist. Aga ma leian need ise ja need eksisteerivad.

Seega… Homme tuleb olla värske ja vormis, et öelda “ei”, mina ei suuda oma arvutiga suhelda. Sry… Teised on väga tublid, mina ei ole. Ja see on see.

***

Natuke tobe tunne on, sest mitte ükski seadus ega etikett ega eetika ega usk ei toeta mind ega minu hoiakut/seisukohta. Kuid ma mäletan, et mul on õigus oma tunnetele ja kui minu jaoks on ületamatu rääkida oma arvutiga, siis see on see. Ma tean, et kui ma võtaks endale eesmärgiks oma arvutiga rääkida, siis saaksin ma sellega hakkama (kunagi tulevikus). Aga täna ma pole valmis oma arvutiga rääkima.

Ma ei taha koolis oma probleemidest ja hirmudest rääkida. See pole nende asi.

Loodan, et see laabub vaikselt.

I can do it! I kan say “no”!

Edu ja jaksu minusugustele antisotsiaalsetele!!! :D Me peaks tegema oma Facebooki grupi, kus me vaikselt istuksime ja valget ekraani vaatame. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Palun, ära tõuka mind!

  1. Meerits kirjutab:

    Sa vajad mitmesajakordset tõukamist. Sa oskad ja oma puudest tulenevalt sa suudad palju enam, kui tavaline inimene, rääkimata tavablogijast . Ma ei ole sinu ihuarst, aga sa “rikud oma greatnessi ära”, tahtes olla normaalne tavaline äge tark nimene, keda sellest tulenevalt hinnatakse. Sind ei hakata kunagi selle järgi hindama positiivselt. Ometi võiks? Kui ma aspi osas sulle kirjutasin, siis see polnud mõnitav kiri,ma lihtsalt ei varem ei taibanud, kui palju oskuseid sul võib olla. Aga nii nagu praegu elad, need oskused tulevad kahjuks sinuga hauda kaasa

  2. Meerits kirjutab:

    realiseerimata. Kahjuks.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>