Kuidas süsteem sõidab indiviidist üle

Ma ei oskagi kuskilt alustada. Võtan kusagilt keskelt.

Minu ametiühing tahtis mind esimese asjana vabrikutööle tagasi saata, sest neiuke ei suvatsenud kogu mu CV-d läbi lugeda (meil oli juba ammu aeg kokku lepitud, seega ajanappuses ei saanud asi küll olla).

Kui selgus, et mul on magistrikraad, siis anti mulle natuke armu. Alates jaanuarist tuleb vabrikutöid ka vaadata. Kohustus on kandideerida iga nädal kahele tööle. Kui töökuulutusi on, siis PEAN kandideerima neile. Aga mul on “õigus” vaadata lisaks ja külastada erinevaid ettevõtteid.

Sõna “vabrikutöö” tirib mu silmad vett täis. Mul on trauma sellest. Jah, olen nõrk, loll, sitt jne… Aga kas minusugusel maltsal ei ole siis ka õigust eksisteerida. Olen väga tundlik inimene ja ei suuda olla alati kaitses. Eriti raske on minna kaitsesse selle vastu, kelle olen endale natuke lähemale lubanud, sest ma ei tea… käitus enne viisakalt.

Praegu ma tunnen näiteks, et minul pole üldse õiguseid. Teised võivad mind sitaks nimetada, võivad mind alandada jne… aga mul pole õigust sellele reageerida ja oma tunded pean salaja padja alla panema.

***

JobCenter’s öeldi mulle, et nad kaitsevad mind seetõttu nad mind ühte konkreetsesse ettevõttesse praktikale ei luba. Aga tegelikult. Kui see ettevõte mulle tööd pakub, siis PEAN ma selle vastu võtma. Olgugi, et ettevõtte on kahtlane. Ei, neil on minust ükskõik. Süsteem ei hooli ja inimesed peidavad end süsteemi taha.

***

Ma olen sellest süsteemist väsinud. Ma olen selle süsteemi kohaselt küsinud nõu, aga siis nad muudavad süsteemi nii, et see sama süsteem sõidab minust üle. Jah, olen rumal, võtsin süsteemi nõu kuulda ja ämbrisse ma astusingi.

Võiks ju süüdistada Taani (kuning)riiki, aga tean, et Eestis on see sama moodi. Olen omal nahal tunda saanud. Teen oletuse, et see on igal pool nii.

Ma olen alati arvanud, et kui mängid reeglite järgi, siis ebaõnnestumise ohtu pole. Aga tuleb välja, et on sama suur oht ebaõnnestuda nagu reglite eiramise puhul. Lihtsalt reeglite järgi mängides kaotan ma rohkem. Olin valmis osa hüvedest loovutama, sest arvasin, et reeglite järgi mängides on riskid väiksemad, olen n-ö. kindlustatud, aga ei ole.

Nüüd juba kalkuleerin, et ametiühingule antud raha oleksin võinud hoida endale. See on üks kasutu organ. Riiklikud maksud… tobe eksole… Mina töötan nina tatine peas, talun solvanguid ja mõnitamist, maksan makse ja siis üks grupp taanlaseid otsustab, et nemad tahaksid ekstra toetust saada ja premeerivad end 112 miljoni Taani krooniga (mitme aasta peale jaotatult, aga siiski). See on ühe väikse riigi riigieelarve. (Vihjan Britta Nielsen).

Ma olen nii väsinud, et mina pean koguaeg end tõestama, oma haridust tõestama jne… Samas riik seda ei tee (olgugi, et mul on täiega õigus selle riigi pädevuses kahelda; ettevõte ei tee seda, olgugi, et mul on kuhjaga andmeid, et see ettevõte ei ole vastutustundlikult käitunud).

Ma olen sellest jamast lihtsalt väga väsinud juba. Kaua sa ikka jaksad niiviisi. Ma hakkan vist peast vanaks jääma, sellele vihjab tõik, et need teised on nii rumalad, nii lollid, nii kitsasilmaringiga.

Vahel tekib kiusatud nihverdada end kusagile riiklikkusse üksusesse, sinna süsteemi taha, et siis sõita nendest teistest lihtsalt üle nagu nad teevad seda minuga.

***

Ma olen olnud positiivne. Vägagi positiivne, aga minu meelest on seda sitta nüüd liiga palju. Ma ei usu, et see kogus, nagu mulle pähe on valatud, on keskmise inimese kogus. Ma olen ekslikult saanud 2-5 inimese jagu sitta (huvitav, mida need õnnelikud teevad, tõmbavad mõnusalt kanepit?)

Ma olen vist liiga naiivne ja lugenud liiga palju Piibli-lugusid, aga ma olen ikka arvanud, et halvad asjad juhtuvad halbade inimestega. Mina ju pole halb.

Põletan küünalt peaaegu iga päev. Aknast vaatan kirikut, hommikuti ärkan kirikukellade peale ülesse. Mida veel?

***

Nad väidavad, et nad aitavad mu tööjõuturule tagasi. Jah, seal on pikk rida igasugustest võimalustest, aga ühte ei saa ma oma kõrge hariduse tõttu, teist ei saa, sest selles väikses piirkonnas pole eriti nõudlust selle ameti jaoks (kuigi ma olen öelnud, et võin vabalt kolida või käia kaugemal tööl, sest ma jään kahe piirkonna vahele) ja mõne asja jaoks olen ma olnud liiga lühikest aega töötu.

Seega, kokkuvõttes. Ma ei saa sealt midagi. Jah, ma saan käia nendega aeg-ajalt rääkimas. Mul on võimalik nende süsteemis nuppe vajutada (väike kohustus) ja oma CV-d saata. Kusjuures nende süsteem teeb kohutava CV, see ei vasta mitte mingitele nõuetele, seega seda ma kasutada ei saa.

***

Täna on selline suur must päev. Sügismasendus vist. Eile sai liiga palju naerdud, seega tuli täna see karistus. Kuigi naer oligi juba varasemate “karistuste” üle.

***

Sa saad SU-d õppimise ajal. – Reaalsus, sina SU-d ei saa. Kuigi me kirjutame 2 aastat, me mõtleme 2 aastat ja kolm kuud.

Sa saad praktika, aastase praktika ja on võimalus koolipraktikale (kui ise praktika kohta ei leia). – Uus seadus, sa praktikat ei saa.

Miks sul need paberid kaasas on? (Vingus, üleolev ja etteheitlik nägu.) – Te ise kirjutasite siin selle paberi peal, et mul peab kaasas olema NemID ja me räägime minu CV-st, seega peab see ka kaasas olema.

Me alustame sellest paberist, annan ülevaate sinu kohustustest. – Need kohustused olen ma vähemalt kaks korda välja trükkinud, kümme korda läbi lugenud, kusjuures selle paberi peal on kirjas, et ma pean need läbi lugema enne kohtumist. – Ok, kas sul on nende kohta küsimusi. – Ei, viimasele küsimusele sain vastuse just sinu sissejuhatusest, et oma CV-le saan kinnituse täna, et sellega me nüüd tegelemegi.

Sa saad valida kursuseid, siin on 19 lehekülge kursuseid. – Sry, sa neid ei saa, liiga haritud oled.

Sa saad praktika. Meie sind ei saa aidata, aga kui ise otsid, siis saad. – Sry, sellele ettevõttele me enam praktikante ei anna. (Ettevõtte leidsin nende oma lehelt ja minul info puudub, et see ettevõte on nende mustas nimekirjas).

Seaduse järgi peaksin raha saama. – Ei, sina raha ei saa.

***

Ma olen neile nagu naljanumber. Kõigile lükata ja tõugata.

Suud ei või lahti teha, sest kunagisel kodumaal nimetatakse mind majandus-/mugavuspagulane, siin olen EU-kodanik, kes tuleb nende töökohti varastama ja viib nende palgad alla. (Kullakesed, te ei ela suletud süsteemis. Te kokureerite välismaailmaga, teie enda kõrged maksud viivad palgad alla, sest vastasel juhul läheks ettevõte ju pankrotti. Nemad seda seost ei näe.)

Jah. Vahel tunnen ka, et olen liiga haritud. Tekib juba raskusi harimatutega suhtlemisel. (Selline sarkastiline märkus. Ei ole 100% in.)