See nädal oli reisimise mõttes rahulikum

Sellel nädalal ma ei reisinud. Seega oli rahulik. Aga tööl tegin natuke lärmi. Mul ei ole kohe üldse selle ülemusega klappi.

Teate ju seda, et kõik inimesed ei sobi kõigi inimestega kokku. Ma olen üldiselt rahulik inimene ja hästi leplik. Kuid seda kõike teatud punktini. Ja kui ma juhtun kokku inimesega, kes ei saa aru, kus minu kannatuse piirid asuvad, siis ei saagi sellest midagi välja tulla. :D

Ma ei hakka oma stressist rääkimagi. Ma tunnen, et sellele vanale stressile tuli uus ja karmim kohe otsa. Jah. Vajan abi. Tegelen asjaga. St mõtlen sellele.

Plaanis on jõulupuhkus kasutada mõtete korda seadmiseks ja tuleviku plaanide tegemiseks. Ma kaalun tõsiselt sellest ettevõttest lahkumist. Järgmiseks aastaks teen otsuse ja panen plaani paika.

Ma ei välista, et ma siiski jään sinna. Olen varemgi teinud tagurpidiseid käike. :D Nt sinna tööle asudes. (Mis praegu tundub suur viga, aga pildid on ju ilusad. Eksju?) ;) :D

***

Ülemusel on suur stress, seda ma mõistan, aga ma ei pea õigeks, et ta seda teiste peal välja elab. Just, et ta seda minu peal välja elab. Kui on probleeme, siis tuleb nendega tegeleda. Mina näiteks kaalun psühhologi jutule minemist. Olen ühe välja valinud, aga praegu otsin viisi, kuidas ma talle lähenen. 900 DKK tunnis on natuke kirves minu mikro-palga juures. Seega loodan, et mu perearst saab mind suunata, siis saaks poole hinnaga. Või noh… ca 400 dkk tunnis, selle suudaksin üle elada (ma arvan). Aga arvestades, kui palju mul probleeme on, siis võib tunnist väheks jääda. :D

***

Võib-olla keegi on natuke huvitatud, mis probleemid mul ülemusega on, seega kirjutan natuke siia (äkki saan oma mõtted ka natuke paika ja selgemaks):

Ta muutub äkitselt vihaseks millegi peale ja siis tõstab ta häält ning hakkab suvalisi asju nõudma.

Nt. klient kurdab, et me töötame aeglaselt. Ta hoiab end tagasi ja kui kõne lõpetab, siis hakkab mulle nõudmisi esitama. Selliseid lampi asju. Asju, millest me oleme juba rääkinud ja ma olen öelnud, et ma ei saa nii kiiresti, aga ma annan endast parima. Ta on öelnud, et ma võtaks asja rahulikult (ilma stressita). Ning pärast mingit ebameeldivat telefonikõne tuleb ja hakkab nõudma: “Oled sa selle valmis teinud? Oled sa nende kõigiga ühendust võtnud? jne..”

Minu ülesandeks on juhtmeid ja torusid otsida. (Ettevõte puurib ca. 4 m sügavusel maa all, parallelselt raudteega. Sinna lähevad kaablid, tegelikult lairiba-internet, kui ma õigesti olen aru saadun.)

Kokku on 48 km. Me töötame koos ühe teise ettevõttega. Nemad kaevavad, sest igal pool ei saa puurida ja meie puurime. Seega on see 48 km jagatud väiksemateks osadeks (tavaliselt 200-300 m). Ja kaardil on märgitud, mis osad meie peame tegema.

Kui ma ettevõttega liitusin, siis nad olid enam-vähem poolega valmis. Aga aalati ei lähe kõik plaani päraselt. Vahel peame me puurima seal, kus algselt oli plaanis kaevata.

Ülemus tahab, et ma esitaksin päringu kõikide puurimis-sektorite kohta päringu. Neid on 20 või 30 plus 4-5 tükki. St olen saatnud 20 või 30 ja saanud tagasi vastuse. See toimub automaatselt. See 4-5 tükki on mul saatmata, sest ülemus soovis, et ma kirjutaksin neile, kes omavad torusid ja juhtmeid, millega me ristume.

See 20-30 päringut tootis mu e-mailile ca 100-150 e-maili. See tähendab, et päringu numbri järgi pidin need jagama õigetesse kaustadesse. Mis ise-enesest oli suur oht vigade tegemisele (mis tema ütleb, et on lubamatu). Seega kontrollisin mitu korda, et kõik saaks nii nagu peab.

Sorteerisin oma e-maili ära (2 päevaga). Samal ajal pidin ju tegema ka nende muutustega. Pidin otsima infi ekstra sektrori kohta.

Kui ma e-maili saan, siis seal on tavaliselt juhtmeomaniku joonistatud kaart. Need on erinevad ja need näitavad suuremat ala kui ma olen küsinud. Seega tuleb mul paika panna, kus on küsitud piirkond ja kas nende juhtmed jäävad meile ette. Kui jäävad ette, siis pean helistama või kirjutama ja küsima, kui sügaval nende juhtmed on või et nad tuleksid mõõtma või näitama, kus nende jutmed täpselt asuvad. (Ma täpselt ei tea, mis nad seal teevad. Vahel panevad mingi postikese püsti ja annavad info selle kohta. Teinekord räägivad puurijatega.) Kui nad saavad saata puurimisraporti, siis sealt saame ka info välja lugeda (mina ei oska nii lennult, aga töömehed oskavad).

Kujutate ette 100-150 kirja, (maa)kaarti ja 20-30 erinevat päringut.

Ülemus tahab, et ma nii kui ma e-maili saan, vaataksin ma kaarti ja kohe helistaksin juhtmeonanikule. Samas minu jaoks on see väga segadus. Ma ei suuda seda sedasi hoomata.

Pealegi ma olen juba oma e-mailid avanud ja jaganud need kaustadesse. Iga päringu kohta on oma kaust ja seal kaustas on info ettevõtete kaupa. Seega saan ma selle sama kausta kohe puurijatele edasi saata. (Teine nõue on, et puurijatel peab olema kogu info kohapeal, nt kui kontrollid tulevad või et nad näeksid, millega nad arvestama peavad jne.)

Igatahes. Mina otsustasin, et lähenen asjale päringu kaupa. Sest reaalselt puuritakse ikka veel sektoreid selles esimeses pooles. Ja siis väldin, et päringud segi lähevad.

Jah, on segane. :D

Võtame ühe päringu ja protsessi:

  1. Saadan päringu LER.dk. Pean leidma kaardilt õige piirkonna, ühe aadressi, mille kaudu ma õige sektori lähedale saan. Kusjuures pean tegema hästi kitsa triibu, sest lai triip maksab rohkem raha.
  2. Päring saadetud, siis ettevõtted (peamiselt automaatselt), saadavad oma kaardid. Neil on 3 päeav aega seaduse järgi, aga tavaliselt teiseks päevaks on kõik saatnud. Mõni saadab viimasel minutil. Tavaliselt saan 7-10 kirja/vastust.
  3. Mõni üksik ettevõte kirjutab, et neil selles piirkonnas juhtmeid pole. Aga enamasti saadetakse kaart ja ma pean siis, seal otsima selle piirkonna, mille kohta ma küsisin ja siis vaatan, kuidas, mis värviga nad oma juhtmeid märgivad ja kas need jäävad meile ette või mitte. Kui jäävad ette, siis pean ühendust võtma ja uurima, kui sügaval need on. Neil on aega 5 päeva, et vastata. (Jah, see teeb kokku 8 päeva ja kui nad pole vastanud mu küsimule, nt on kirjutanud mingit umbluu asja, siis küsin ma uuesti ja siis on neil jälle see 5 päeva.)
  4. Pean kõik kaardid välja printima ja märkima peale, kus ristuvad ja kus meie puurima ja mis kilomeetritel see sektor asub. Kõik tuleb dokumenteerida digitaalselt ja paberil (paebrid lähevad puurijatele). (Printer on mega aeglane ja mõni saadab oma kaardi 10-22 pdf-failil, kusjuures ühte faili prndib 2 minutit, kui üldse).
  5. Ideaalis peaksin ma tegema kausta, ilusad kaaned ja vahe lehed ja sisukorra välja printima ja värki, aga sellele ma ei mõtlegi.

See oli nüüd üks päring, aga mul on neid 20-30 nüüd. Ma arvan, et 30… Vahet pole. Igatahes palju.

Number 1 on tehtud kõigi 30-jaoks ja digi kaust on ka tehtud, aga kaarte pole vaadanud ega välja trükkinud. (4-5 päringut, seda number 1 pean veel tegema, aga need on projekti lõpus. Ülemus ütles, et las need jääda veel. Aga väga vabalt võib olla, et nt homme pean ma andma aru nende kohta.) :S

Minu plaan oli läheneda päringu kaupa ja teha punktid 2-4 ning märgin lehele kõik kellega ristub (iga päringu kohta). Pärast vaatan oma märkmeid ja saada ühe kirja ettevõttele. Nt. telekomile saadan kirja, et me ristume teie jutmetega vaadate järgnevaid päringuid. (Otseloomulikult skännin vaatamise ja joonistamise käigus kaardi tükikese arvutisse ja saadan selle…).

Aga ülemus soovib, et ma läheneksin ettevõtte kaupa, aga kui mul pole ülevaadet, millistel päringutel me selle telekomi juhtmetega ristumi, siis teen ma tühja tööd avades iga päringu kausta ja trükkides välja ühe tüki kaarti, joonistaksin ja skänniksin sisse… Päeva lõpuks tuleks kõik välja printida… (Ületundide eest ei maksta.)

Igatahes… Ülemus muudkui tahab ja tahab, kuid ta hakkab reaalsust kaotama. Printer ei suuda nii palju ja nii ruttu printida. Plus, minu võimetel on piirid. Pea väsib ära, päev otsa neid kaarte vaadates ja uurides ja joonistades. Päringu numbrid muutuvad, kilometreering (sektrorid muutuvad), aadressid ja ettevõtted… Keel on ka võõras (ikkagi vaevalt 3,5 aastat keele praktikat).

***

Tundub palju. Eksju? Vähemalt mulle tundub palju. Aga see pole veel kõik.

Kui ma tegelen selle suure projektida ja mu laud on kaetud erinevate päringute ja kaartidega, siis tuleb ta, et homseks on vaja see sektor uurida ja (teisipäeval 11/12 ütles) esmaspäevaks (17/12) see.

See tähendab, et kogu selle jama keskel kaks uut päringut ja kaardid KOHE välja printida ja joonistada ja kirjutada, helistada ettevõtetele. Ta andis mulle ühe päeva (aga loogika kohaselt on mul vaja minimaalselt 8 päeva. Arvestades, et alles alustasin ja keelt ei oska, siis võiks olla ju õppimise ja arusaamatuste lahendamise aeg ka.) Ja teise jaoks 3 päeva, sest see polnud hommik, kuna ta info andis, see oli keskpäev.

See pole veel kõik. Olin vait ja mõtlesin, et see on suur väljakutse, aga ma annan endast parima. Jätsin lõuna söömata jne… Pingutasin nii, et nina tatine peas.

Telekom ütles, et nemad ei tea, kui sügaval juhtmed on. Palusin, et nad kellegi välja saadaksin. Nad saatsid, aga 19/12, seega kaks päeva hiljem, kui meie puurime. Neil on täielik õigus selleks. Läksin koheselt ülemuse juurde ja andsin info edasi ja küsisin, mis me teeme.

Ta käskis mul sinna veel helistada ja küsida ning uurida miljonit asja. Aga nad olid resoluutsed. Läksin uuesti ülemuse juurde (sest ta ütles, et ALATI tule ja küsi, kui sa ei tea, mida teha…). Jah.. Ja mis oli tulemus.

Ta võtab mu mapi kätte, lajatab selle lauale ja ütleb, et sellel ei ole midagi väärt, kui mul pole kõiki andmeid, et see on prügi. Kõik minu töö on prügi, sest mul pole kõiki andmeid. Et selle võib prügikasti visata. (Seal on 11-12 ettevõtet, kelle kohta mul andmed oli kogutud). Ja siis lisas, et selle pärast me peamegi töötama kaks nädalat ees puurimisest ja küsima juhtmete sügavust kohe.

Selles kohas ma vihastusin. See sitt andis selle sektori mulle kõigest 3 päeva varem, kuid ta teab väga hästi, et mul läheb 8 päeva (see telekomi ettevõte kasutab oma seadusega ettenähtud aja maksimaalselt ära ja seda teab ülemus väga hästi). Ma jätsin oma lõuna söömata. Stressasin mitu päeva. Tegelesin nende kahe muutusega ja selle suure projektiga sama aegselt. Noh, üks sai nii kaugele, et mul polnud enam midagi teha, siis võtsin järgmise asja käsile… Mu pea valustas juba keskpäevaks, sellest intensiivsest tööst (ei kurda, märgin ära vaid).

See polnud veel kõik. Ta küsis, kas ma olen kõigile nendele teistele kirjutanud. Need 100-150 kirja (20-30 päringut). Ma ütlesin, et ma tegelen sellega nende teiste asjade vahepeal. Ta hakkas jälle rääkima, et selle pärast me peamegi kaks nädalat ees olema…

Ma nutsin. Ütlesin, et soovin, et ta vallandaks mu. Ma ei saa nii kiiresti töötada. Ma ei saa hakkama. Ta ütles, et ta ei vallanda mind. (Pärast ütles, et ma võtaksin rahulikult. Tean, et sellel lausel pole mingit väärtust, sest varsti tuleb ta jälle mingi muutusega, annab mulle vaid 1-3 päeva, et teha tööd, milleks kulub 8 päeva ja mitte minust olenevalt.)

Ütlesin, et ma vajan seda 8-14 päeva, et soovin, et ta mind varasemalt teavitaks muutustest. Ta ütles, et tema ei tea. Kopenhaagen otsustab ja tema ei saa midagi sinna teha. Krt… Mina ka ei saa.

Ma tõesti tahtsin talle virutada. Võib-olla maailm ongi selline, et raha järgi tuleb roomata ja siis peab terve ettevõte roomama. Ma ei tea. Aga siis pole mul küll selles maailmas kohta.

Tegelikult ei ole nii. Kui ühed peavad roomama, siis nad teevad ju seda kellegi ees. Seega tuleb mul end paigutada sinna telekomi või meie kliendi juurde (Kopenhaagenisse) tööle. Siis ei pea ma kellegi nõrkuse tõttu roomama ja oma haridust täis tegema. (Meie ettevõtte üle naerdakse, sest me jääma oma päringutega hiljaks.)

***

Kas suutsin näidata, mis pärgus ma töötan. Palka saan vähem kui kalavabrikus. Tegelikult ka.

Ülemus ütles, et ma peaksin talle tänulik olema, sest ta andis mulle võimaluse, et keegi ei tahaks mind palgata, sest mul puudub kogemus. Mingu põrgu. Maksuamet tundis mu vastu huvi (enesekindlusest jäi puudu, selliste närakate pärast mu enesehinnang nii madal ongi) ja samal päeval, kui läksin tema juurse vestlusele, sain kutse töövestlusele Fredericias (aga siis oleksin pidanud elamist hakkama otsima. Olin juba sellele nõmedikule oma “ja” öelnud ning oletasin, et (päeva lõpuks) rahaliselt jääks mulle sama kätte.

***

Samas nad ütlevad, et kõik, mis ei tapa teeb tugevaks. Seega, minust saab kord tugev inimene. :)

Vahel mõtlen, et see oli viga. Aga ma ei saa seda muuta. Ma ei saa minevikku muuta. Seega teen tulevikuplaani. Äkki ütle üles. Äkki survestan teda mind vallandama… Vaatab!

Sai pikk kirjatükk jälle. :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele See nädal oli reisimise mõttes rahulikum

  1. Meerits kirjutab:

    Kuna ajutine töökoht, siis tule ära. Kui miski meeldib, siis mine õppima seda, mida TTÜ’s oled juba õppinud. Mina ei saa terve elu nõustaja Sulle olla. Aspi osas läksid ja

  2. Meerits kirjutab:

    leidsid vastuse? Mina isegi ei kahtle, et andsin Sulle õiget nõu.

Leave a Reply to Meerits Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>