Püüan mõtteid koguda

Täna oli plaanis oma raamatukest kirjutada, usinalt. :D Jah, pole veel alustanudki. Vabad päevad lähevad nii kiiresti.

Ma olen mitmeid kordi viidanud, et vajan vaimu abi ja peaksin seda otsima jne… Ma panin endale aja oma n.-ö. perearsti juurde ja kirjutasin märkusena, et tahan psühholoogi ja lisasin ka, keda. Psühholoogi nime kirjutasin. Noh, et oleks kindel. :D Nii minulik.

Kui töötu olin ja läksin vestlusele. Üks konkreetne vestlus, mida ma kaua aega ootasin. Selle vestluse mõte oli, et JobCenter hindab minu tööotsimisi ja annab nõu, kuidas edasi. Ma ladusin oma info lauale ja ideed. Minu nõustaja oli vait ja lõpuks tõdes, et ma olen tegutsenud väga sihikindlalt ja mul justkui on plaan olemas, et ta ei oska küll midagi enamat soovitada.

Mul on juba ka psühholoogile tekst valmis. Täpselt nii! :D

Jah, jaanuari keskpaiku lähen perearsti jutule, et saada n.-ö. saatekiri konkreetse psühholoogi juurde (minu valitud) ja mul on valmis diagnoos, mille psühholoog peaks tuvastama. :D Noh, ta ju ei tunne mind, seega ta ei tea, mida ta leidma/diagnoosima peab. :D Õnneks on tegu vaimu-arstiga, seega ei tohiks minu tegevus probleeme tekitada. Ta saab kohe aru, et minuga ei ole kõik korras, et pööning vajab korrastamist. :D

***

Muidu ikka vaikselt. Teen nipet-näpet. Mulle jõulud ei meeldi ja neist lugu ei pea. Kassile unustasin kingituse anda 24. detsembril. Seega antsin täna, aga ta ei teinud sellest suurt numbrit. Eile nätuke laamendas ja nõudis midagi, aga ta polnud piisavalt konkreetne, seega ma ei taibanud, et jõulukinki ootab. :D

***

Nüüd püüan keskenduda oma raamatule ja mõtteid koguda. Olen oma peas teinud selle keeruliseks, seega alateadvus väldib seda. Otsib alati mingi teise tegevuse. Njah…

Raamat seiskus keerulise koha peal. Minu jaoks keeruline. Peategelane sai lapse. Istub jätkuvalt sünnitusmajas, sest mul pole olnud viitsimist teda sealt välja kirjutada. (Kui sa mõistad, mida ma mõtlen.) ;)

Tal on abikaasa (kes on laste (kaksikud poisid) isa) ka seal. Kõik on ideaalne, aga liiga kaugel minu elust ja kogemusest. Ma ei tea, mida inimesed pärast sünnitust teevad. Mis need lapsed on? Ja üle-üldse on pereelu natuke igav, et raamatut kirjutada (liiatigi veel fiktiivne pereelu). :D

Nüüd ma siin püüan välja nuputada, kuidas nad koju lähevad ja mida nad nende kahe põrgulisega peale hakkavad. Läheb ju veel paar aastat enne kui kullesed rääkima hakkavad ja midagi natuke huvitavamat teevad.

Praegu on see nunnutamine ja beebi-piltide tegemine ning postitamine, aga raamatus ei saa teha või esitada pilte fiktiivsest perest. Äkki peaksin tegema raamatus fiktiivseid säutse ja FB postitusi. :D Not!! :D

Ma mängin mõttega, et peategelane varastatakse ära või lapsed varastatakse ära või midagi nii. Siis oleksin sellest väiksest tobedast “probleemist” prii… Kust mul küll tuli see tobe mõte peategelane rasedaks kirjutada ja sünnitama viia. :D Vahi vopsu.

Tegelikult tahaks juba uut raamatut kirjutada. Mingit krimi. Ketran seda mõtet ka peas. Kuid ma arvan, et parem oleks, kui jääksin ikka oma vana külge. Püüan siia sisse need krimi mõtted kirjutada. Koolis kasutasin seda taktikat. Nad nimetavad seda kreatiivsuseks. Ma olin liiga kreatiivne. :D

Me pidime poliitikast kirjutama. Ma kirjutasin presidendist ja tema perest, lastest armukestest. Mind köitis draama ja armastuse-teema rohkem. :D See oli muidugi nali, üks näide. Ma ei mäleta, mida ma päriselt kirjutasin. See kooli-aeg oli ju väga ammu. :D

***

Vaikselt küpsetan ka aasta viimast postitust. See peaks ikka tulema. Järgmise aasta eesmärke ei tea. Pole eriti midagi. Vähemalt midagi uut pole. Vast jäävad need samad. Sellel aastal ma neid nagunii ei saavutanud. :D Mis valesti, see uuesti. Jah?! :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>