Ma olen terve päev arvutis asjatanud. Saatsin 3 avaldust. Üks neist maksuametisse taas. Seal on ka avatudustepäev, panin end ka sinna kirja. Samal päeval külastan Jobcenter’it, soovin saada seda SAP-kursust, millest ma ilma jäin (oma rumaluse või rutakuse tõttu).
Lisaks sellele kulutasin oma raha. Mu pangaarve pole juba ammu nii pisikest summat hoidnud. Lausa hirm on. Aga palk peaks varsti tulema ja puhkuseraha ka.
Ostsin lennupileti Eestisse, rentisin auto ja broneerisin hotellitoa. Täiega kulukas reis tuleb. Uhke töötu ja rahatu saks tuleb Eestit väisama. 
Natuke pean ka ühistransporti kasutama, seega laadisin kaardile raha. Ei teagi, kas see vana süsteem veel toimibki. Elu ju areneb kiiresti. Eelmisel aastal ma Eestisse ei jõudnud.
See planeerimine hirmutab natuke. Ma ju ei saa 100% kindel olla, et mu palk laekub ja et lennud tulevad ja lähevad täpselt ja kuidas ma vanaema juurest ära saan. Kui palju lund tuleb jne… Ma siin värisen ja planeerin ning lõpuks panin ikka kirve-meetodil. Peab saama.
Lisaks on hirm, et ma unustan midagi. Ma pean ju tööd otsima ja hambaarsti on ka vaja külastada… Reedel on vist Madseni juures minu lahkumispidu. Ma ütlesin pool naljatades, et teen Madseni juures peo, sellise säästliku, et igaüks võtab ise joogi ja söögipoolise kaasa. Kusjuures ütlesin ma seda Aleksandrile, ilma et Madseniga oleksin rääkinud.
Kui ma pärast Madsenile mainisin, et korraldan tema juures peo, siis oli ta väga in. Jutt jäi, et ma reedel helistan ja ütlen, kuna ma tulen.
Ma olen ikka uskumatu suslik. Vahel ma sõidan inimestest üle nii, et ei saa ise arugi. Oleks ma tööelus ka nii julm või julge.
Jah, mul on siin toimetusi.
Saan hakkama. Tuleb, mis tuleb. 
Täna olen liiga palju infot sisse ahminud ja liiga palju planeerinud. Nüüd tuleb peakesele puhkust anda.
Kui julgeld olla töötu…
…ja mind vana tutvuse poolest usaldad…
Rääkimata minu laimamistest…
Siis veebruari lõpus või märtsis lähen väikesele (kuni 30 päeva) puhkusele ja rahakulu pole oluline ning kui tahad tööotsa minu puhkuse ajaks, olles sõber, siis maksan kogu puhkuse kinni ja tööots pole mitte kuidagi seotud seksiga.
Aga elamus või maailmanägemine ja sellest aru saamise kogemus meile mõlemale. Pluss saan kõik laimamised ja mida nendega teen, ära selgitada.
Ma tänan meeldiva pakkumise eest. Ma siiski ei võta seda vastu.
Samas soovin sulle ilusat puhkust. Ja tänan veel kord.
Ma ei üllatu. Aga ma ei sa aru, miks Sa tööandjaid ja muid inimesi kirud, kui suudad kõik head pakkumised tagasi lükata ja võtad vastu ainult kõige nigelemad ning teed vaid seda tööd, mis kolleege ärritab? Siin ei ole küsimus ainult enesehinnangus, vaid mõtteviisis. Aga see on Sinu otsus ega tüüta enam.
Tänan heade soovide eest!