Hei-hopsti!

Mina jälle siin. Ei saa kuidagi oma vanu konte liikuma. Selline laiskuse-uss on sees.

Mul on reisiärevus. Natuke valmistab muret autolaenutus. Vaatab, mis sellest saab.

Madsen tahab kohtuda enne reisi. Ma sain temast nii aru. Ma eiriti ei taha. Me helistame veel. Või-noh, tema helistab, sest ma püüan olla rohkem passiivne.

Jan’ga jäi ka jutt, et kohtume enne minu reisi. Pean talle tagastama ühe tööriista. Selline riist, mis mõõdab autorehvis rõhku.

***

Mul on tunne, et kuidagi väga palju asju on sattunud ühte perioodi. Saan hakkama.

***

Seal “pööningul” on ka väike segadus. :) Identiteedikriis on. :D Jah, ma ei tea mitmes keskeakriis mul juba on. :D Püüan mõista kes või mis ma olen.

Madseniga on tore vestelda, sest tema ütleb kõik otse välja. Ilma igasuguse ilustamiseta. Vahel ma püüan anda talle vihjet, mida ma kuulda tahan ja oleks viisakas seda mulle öelda… Ei, ta sõidab oma otsekohesusega minust üle kui tank. :D

Ma tunnen, et mind nähakse kui ühte keha (atraktiivne keha), kuid ma sooviksin, et mind nähtaks kui ühte indiviidi, inimest, ühte kompotti ideedest, hoiakutest, isikuomadustest jne… Kui ma palusin Madsenil mind kirjeldada kolme sõnaga, siis tema ütles: “Üks ulakas tüdruk.”

Ma sain pahaseks ja ütlesin, et kas ta tõesti ei näe, et minuga on tore vestelda ja ma teen head nalja jne… Ta jäi endale kindlaks ja ütles, et ma ise n-ö presenteerin end nii.

Õigus tal ju on. Mu teksad on nii ümber tagumiku, et ei jäta väga fantaseerimiseks ruumi ja pluusiga sama teema. Mul on alati make-up peal. Ja mis kõige hullem, ma flirdin ja mulle meeldib see. Kohutav patt ühele suhtevabale (vanemaealisele) neiule naisele. :D

Nüüd ma mõtlen, et kas ma peaksin oma kapi-sisu välja vahetama (nooruspõlve riided ei toida enam ja ma olen sutsu suurem ka, seega ei kata need ka eriti). Peaksin ostma araabia-moodi (burkad ja seelikud jne.). Ma mäletan, et kui olin noor ja rinnad hakkasid kasvama, siis oli Eminem pop ja mina läksin selles suunas. Mul oli alati kolm numbrit suurem kampsun ja püksid olid ka nii, et lohisesid maas. :D Äkki tuleks sama stiili juurde tagasi minna.

Ma pole ju nagunii mingi kleidi-mim… Ma peaksin end esitama nii nagu ma tahan, et mind nähakse või mäletatakse. (Muidugi töö on teine asi. Ma tahan kontoritööd ja kannaksin ilusti välja pükskostüümi, kui see tähendaks kontoritööd.)

Poes olen ma alati valmis number suuremaid riideid ostma, aga need agarad teenindajad ütlevad, et ma peaksin väiksemat numbrit vaatama. Mina muidugi usun neid, sest neil on kogemus ja nad näevad nii tiben-toben välja. Aga… See ongi see viga. Nad soovitavad mulle oma imagot, kuid mina tahan mingit teist imagot.

Keeruline on see, et ma pole ise ka päris kindel, millist imagot ma tahan. :D Seal klouni-paraadil on miljon varianti. :D

Kui ma oma stiili muudan, siis senised tuttavad pettuvad ja kommenteerivad ja kaovad. Kas ma olen selleks valmis? Nt. Jan’i juurde läksin ühe mega suure kampsuniga. Mina arvasin, et see on selline hubane (teinekord on ju ka suur saunalina seksikas rõivas). Aga Jan’i kommentaar oli: “Miks sul see suur ürp seljas on?” :D

Ma olen praktiline inimene. Rõiva eesmärk on katta keha (hoida sooja, tõrjuda vett). Mõnikord on lisa eesmärk (tõmmata tähelepanu, nt. ööklubis või avaldada muljet töövestlusel jne).

Jah, ma olen kandnud seksikaid riideid, sest… Ma ei tunne end oma kehas hästi ja ma olen märganud, et kui ma igapäev kannan riideid, mis on hästi ümber mu keha, siis ma harjun oma kumerustega. See on olnud rohkem nagu minu teraapia.

Aga selgus, et olen loonud endast mingi seks-nukku mulje.

Rõivas peaks olema ikkagi iga inimese oma valik, aga selle valikuga kaasnevad teatud tagajärjed. Nt. kui ma jätkan oma riidekapi sisuga, siis pean arvestama, et mul tuleb kohe algusest peale hakata töötama selles suunas, et teha inimestele selgeks, et see, mida nad näevad ei ole nii nagu nad seda näevad. :D See kõlab ebaloogiliselt ja see on ka seda.

Lihtsam tundub riidekapi sisu vahetus. Aga siis on jälle see, et iga kord kui ma olen sunnitud mingil põhjusel oma ürbi maha ajama, saan ma trauma oma keha tõttu. Ma pole selle vaatepildiga harjunud.

Ürp seljas vaatab mulle peeglist vastu üks telk. Reklaamidest ja filmidest vaatavad mulle vastu mingid bioloogilised riidepuud (mehed peavad neid ideaalseteks kehadeks) ja päeva lõpuks tuleb selle telgi alt välja üks vormikas keha, mis oleks maitsev tarretisena, aga see on üks keha, mitte tarretis.

Päeva lõpuks pole ju oluline, mida see Madsen või Aleksander või Jan näeb või arvab, kuid… Probleem tekib nende impulsside tõlgendamisel. Nt. mina arvan, et ma olen tohutult hea kuulaja ja ilgelt vaimukas ja tark jne… Ja huvitav… Aga nemad näevad, vaid mu keha ja sellel ajal, mil ma räägin (ma räägin palju ja koguaeg), nad naudivad vaatepilti. Ma näen nende silmis sära ja naudingut, ma mõtlen, et ma olen üks hästi vahva tüdruk. Aga ei… Ma olen “üks ulakas tüdruk”. Kolm sõna, mis mind kirjeldavad.

Kusjuures, tal oli võimalus valida kolm omadussõna, aga ta ei näinud selleks mingit vajadust. Üks omadussõna oli piisav. “Ulakas” ja see on kõik, mis ma olen tema silmis.

Ma olen pettunud ja vihane, aga ma ei saa aru, kas enda peale või nende meeste peale. Kuidas ma saaksin presenteerida oma väärtuseid, oskuseid, midagi püsivamat, kui mu välimus (st. mu välimus ei ole püsiv 2-5 aastat ja see on kadunud)… :(

Terve elu olen valesti elanud. :D Aga mis valesti see uuesti. :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>