Kuidas suhelda vanainimesega?

Minu vanaema saab sel aastal 86. Tal on mäluga probleeme ja ta on meeletult kangekaelne.

Kuigi ma viimane kord lubasin, et ei iial enam Eestisse ja siia, siis siiski otsustasin siia tulla. Mõtlesin, et sel korral pole töö stressi ja muid probleeme. Noh, et anda endale võimalus luua hea mälestus vanaemast ja temaga koos veedetud ajast.

Mulle heidetakse ette, et miks ma kulutan oma aega vanakestele. (Emale ja vanaemale). Väikekend on öelnud ja teised tuttavad. Ma ise olen ka sellele mõelnud.

Kuid mulle mällu sööbinud, et üks suurimaid kahetsusi surivoodil on see, et pole piisavalt aega investeerinud lähedastele. Seega… ma pingutan kõvasti tuleviku minu jaoks. Vanaisa puhul oli sellest abi. Ma olin ainuke, kelle telefon oli täis pilte meie väljasõitudest. Kõik ei läinud nii hästi kui olin soovinud, aga ma olin seal. Ma teadsin, et rohkem poleks ma saanud nende jaoks olemas olla.

Aga see selleks. Igaüks elab oma elu enda loodud valemi või tõekspidamiste järgi.

Nüüd ma, siis olen siin. On olnud raskeid hetki ja olen avastanud uusi nippe.

Raske: ta räägib terve päev ühte juttu. Mingi mineviku seik ja terve päev. See on u. 5-10 või 15 korda. Pärast teist korda ei suuda ma enam kuulata ja teha nägu, et kuulan huviga. Mõnel korral parandan teda. Ütlen nimesid ja kohti. Vahel ajab ta kaks seika segamini ja räägib mingit miksi. (Mulle meenub vanaisa, kes vahel käratas talle. “See ei olnud nii.” Harva oli. Nüüd ma mõistan miks. Vanaisa oli väga kannatlik inimene ja see vatramine ja kordamine on väsitav. Tihti oli vanaisa vait ja teinekord ütles naljatades “nüüd sa küll luiskad.”)

Alguses ma vihastusin. Väsisin nendest kordustest. Siis ma ka käratadin, ütlesin kurjalt. Mul on paha tunne selle pärast.

Ma tean, et ta ei tee seda meelega. See on tema haigus. Nüüd kui ma väsinud olen. Väsinud kuulamast, siis mõtlen oma mõtteid või kuulan vaikselt muusikat ühe kõrvaga. Ta räägib nagunii. Tunnen end nagu tujutsev teismeline. Jah, on ebaviisakas, aga see on parem kui karjumine.

Ta unustab, ta unustab ka selle, et ta peale karjusin. Aga mina ei unusta.

Kui mul parem on, siis püüan ma analüüsida, mida ta räägib ja miks ta räägib. Vahel püüan aimata, millest ta järgmisena räägib. See on nagu võistlus mulle. Ennustamine. Üsna hästi on läinud 90-95% suudan tema teksti ette ennistada.

Vahel teen parandusi. Nt. Et see ei saanud siis juhtuda, sest sa polnud veel vanaisat kohanudki. Te kohtusite 5 aastat hiljem… või nii… siis jääb vanaema mõttesse ja parandab oma sõnu. Sedasi teenin ma pooleminutilise vaikuse.

Olen avastanud, et vanaema hääl on ärritav ja hääletoon. Tal on kõrge hääl ja tugev hääl. Nagu karjuks. Ja toon on kaeblev. See on hirmus väsitav. Püüan neid eirata ja keskenduda tekstile.

Positiivsed nipid:

Olen märganud, et kui ma olen hästi rahulik, siis on vanaema mälu parem. Arusaadav, kui ma olen närvis, siis on minu mälu ja olematu. Vanaema närvid on haiged ja tal on probleeme rahunemisega. (Närvid haiged, see on tema enda diagnoos ja üks seik minevikus. Oli üks arst, kes kirjutas ühe rohu välja, mingi vedelik. Pidi võtma 6 kuud ja sai terveks.) Ma mõtlen, et mis asi oli närviarst nõukaajal ja mõtlen, et äkki talle anti viina, aga räägiti, et see aitab ja et see on rohi ja see oli usk, mis ta terveks tegi. Nõukaajal polnud ju ravimeid ega midagi ja psühholoogolised haigused polnud ju haigused. Kui vanaema kirjeldas seda pudelit, siis vägisi tikkus pähe mõte, et mingisse väiksesse pudelisse villiti midagi ümber ja viin oli kõige kättesaadavam.

Igatahes. Kui olukord kisub närviliseks, siis püüan jääda ekstra rahulikuks. Nende paari päevaga on vanaema mälu parem olnud.

Kuid väsimus ja õhtu teeb oma töö. Siis on kordused vältimatud. Nt olen ma pidanud täna õhtul juba 4 korda ütlema, et ma söön muna homme ja las need jääda lauale.

Lisaks veel, et tema sõbrannale helistame homme, kui kodust sõitma hakkame. Selleni jõuab ta ise ka. Ma lihtsalt olen tasa, kui ta selle küsimuse esitab.

Öösel ta püüab mind äratada, et uuesti seda küsida. See on kinnisideeks muutunud. Igal õhtul on mingi asi kinnisidee. See on lihtsalt nii.

Kui on midagi, mida ma ei taha, et ta teeks. Siis ma ei tuleta seda talle meelde. Nt kui ta tahab puid tooma hakata. Ta kordab seda pidevalt ja kui ma ütlen, et joon oma kohvi ära, et siis toon… see ei rahulda teda. Nüüd olen ma tasa. Ta paneb riided selga ja unustab. Küsib minult. Ma ütlen, et ma ei tea, mida ta tegema pidi või ütlen, et linde pidi toitma.

Joon oma kovi ära ja toon puud…

Olen pööranud tema viletsa mälu enda kasuks.

Raha asjad muutuvad talle kinnisideeks. Need kirjutan talle paberile. Kui küsib, annan talle selle paberi ja siis ta loeb

Alati samad küsimused, seega on vastused õiges järjekorras paberil. Sedasi kulub omajagu aega.

Kui kuhugi on plaanis minna, siis kirjutan paberile. Sedasi saab ta seda lugeda. Kui küsib, kuhu me pidime homme minema. Ulatan talle paberi.

Kui ta hakkab saboteerima mu tööd, siis teen nalja… nt ta püüab siin niidi-lõksuga vargaid. Ütles, et ärgu ma niite katki astugu. Ma ütlesin, et seda ma just teen…

Ta rookis õue lumest puhtaks. Ma ütlesin, et ma ei aja autot aeda. Aga ta ei kuulanud. Järgmisel päeval oli tal halb ja lihased valutasid. Lumi on raske. Ma olin Tartus.

Võtsin puid ühest riidast, mis oli kõrge. Mõte oli selles, et ta ei peaks ronima. Aga ta ronis ja ladus riida uuesti üles.

Sain pahaseks. Tegelikult olin mures tema pärast. Kõik ütlevad, et ma ei saa midagi teha. Ma ei saa võtta endale vastutust tema rumalate otsuste eest.

Vanaisa suri ja ma mõtlen, et kui ma oleks teda takistanud või keelanud või nõudnud, et ta tuppa läheks…

Aga nüüd näen ma, et sellest pole kasu. Vanaema on samasugune jäärapea nagu vanaisa. Vanaisa ei kurtnud ka, seega oli üsna võimatu näha, kui raske tal oli.

Vanaema kurdab, aga ega see hoia teda tagasi.

Ma ei teagi, mida teha. Ta kurdab, see kõlab nii, et ta loodab saada kaastunnet. Aga ma ei tahaks seda talle anda, sest siis ta jätkaks oma tegevust ja mõttetut pingutamist ja riskimist.

Olen olnud vait. Üks kord ütlesin, et see oli temast väga rumal. See, et ta ronis, et see kõrge riit tagasi laduda. Siis jäi ta vait. Mulle tundus, et see aitas.

Ütlesin, et ma ei tulnud siia, et vaadata, kuidas ta ennast tapab. Et mul on oma puhkusega parematki teha kui vaadata, kuidas ta end siin tapab.

Täna küsis, kuna ma tagasi tulen. Ütlesin, et ei tulegi, sest ta saab kõigega väga hästi ise hakkama. Mul ei ole siin mingit mõtet. Et mina toon puid ja tema viib tagasi. Mind pole siia vaja…

Tulemus… täna lasi mul puid raiuda. Pilpaid teha. Ma arvasin, et pean jälle võitlema hakkama, aga ei pidanud. Ta isegi ei nurisenud mu vildakate pilbaste pärast.

Ta ei taha arsti juurde minna. Keeldub ravimitest. Söögi teen mina, planeerin mina. Ta unustab süüa. Ta on väga kõhna. Nüüd ütleb, et isu on tagasi. Kui söök valmis ja mina isukalt söön, siis sööb tema ka.

Ostan talle mandariine/klementiine. Need talle maitsevad. Selle üle on mul hea meel, saab natukenegi vitamiine.

Ta raiub puid ja tassib puid, seega tervist on. Aga mälu pole. Oma lõkse teeb ka kavalalt. Seega pea ka töötab. :D

Püüan õppida temaga suhtlema. Püüan teda mõista. Kasvatan kannatust. Mõni päev on parem, teine päev kehvem.

Ma ei taha nii vanaks saada. Ristsõnade lahendamine pidavat mälu treenima…

Tahaks olla parem lapselaps, aga ma ei oska. Ma ei suuda ikka ja jälle kuulata sama juttu. Ja vaidlemisest olen ka tüdinenud. Lõpuks on see ju tema tervis. Kui tahab, end vigaseks kukkuda, siis ei saa ma ju teda takistada.

Ma teen kõik, et teha see talle nii keeruliseks kui võimalik. Nt puistan ma liiva teele. Ei võta puid sellest kõrgest riidast. Linnas hoian talt käealt kinni…

Muidugi võiks ju talle selgelt öelda, et temast hoolin, aga… Ma ei suutnud teha seda isegi suhtes olles. Ma ei suuda oma tunnetest rääkida. Kui see just viha ei ole. :D

***

Vanaema tahtis minuga rasestumisvastastest vahenditest rääkida. Et mis võimalused tänapäeval on. Tema ajal just tulid kondoomid. :D Ütlesin, et ma ei tea.

Mul on piinlik temaga sellistest asjadest rääkida. :D

Selline uudishimulik vanaema on mul.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 kommentaari postitusele Kuidas suhelda vanainimesega?

  1. Meerits kirjutab:

    Kõrgharidusega inimesele kirjutades, ma vaatan, et keskendusid ja SIIANI KESKENDUD ainult pealiskaudsusele. Minny, Sa oled nii paljuks enamaks võimaline- Miks Sina alati valid kõige kergema ehk raskema tee OMALE? Sul on mõistust palju rohkem, kui see diplomiga jauramine Sinu poolt nädalast nädalasse näitab.

    Vanaema teema. Sinu vanaema on nooruke. Ma mäletan oma vanaema, kes nüüdseks on surnud. Ta ei toetanud mind mitte kunagi, alati kiitis minu tehtud teistele, alati arvas, et ma ei oska MITTE MIDAGI TEHA ja olen.

  2. Meerits kirjutab:

    loll nagu lauajalg.

  3. Meerits kirjutab:

    Aga ma hoolisin temast ikkagi. Kuulasin tema pikki jutte, mida ta oli korduvalt rääkinud. Meil oli täitsa normaalne läbisaamine enne tema surma. Kuigi mul oli tihe töögraafik, ma leidsin aja, et ta tuppa kamandada kõrvetava päikese eest.

    Mina kaotasin eelmisel nädalal oma parima sõbra, aga ka temaga seoses ma andsin enda absoluutselt maksimumi. Sinu maksimum jääb aga võimalikust parimast väga kaugele. Nii võimekas oled.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>