Psühholoogi juures käimine

Mainin ära, et Eestis olles suutsin ka kinost läbi astuda ja viskasin pilgu peale sellele kuulsale filmile “Tõde ja õigu”. Oli meeldiv elamus koos meeldiva inimesega. Võin kinnitada, et ta tegi endast kõik, et mulle Eestit kui elukohariiki müüa, aga ma jäin endale ikka kindlaks.

***

Sellel korral ma valimas ei käinud. Polnud nagu plaani ka. Ei osanud millegi vahel valida. Lõppude lõpuks on oleks mind liigitatud idioodiks, nagu nad hellitavalt väliseestlasi kutsuvad. Ma ise tundsin ka natuke nii, et kui mina neile põliseestlastele riigikogu valin, siis oleks see… ma ei leia õigeid sõnu (ebaõiglane).

Ma tunnen, et minu vajadused või nägemus ei ühti nende enamus eestlastega. Mulle jäi mulje, et EKRE-meelsus on enamus, aga välimine näitas midagi muud. Selle üle oli natuke hea meel. Noh, et EKRE-t nii tugevalt ei pooldata.

Reformierakonna üks viimaseid reklaame jäi silma… Ma tundsin natuke huvi Eesti 200 vastu. Ma neist suurt midagi ei tea, aga mõtlesin, et ehk äkki nemad tooksid elujõudu ja majandusjõudu Eestisse. Aga siis nägin reklaami, kus Kaja Kallas hirmutas, et kui neid ei valita, siis saab Keskerakond valimisvõidu. Ei, sõnastus oli teine, aga ma kodeerisin selle sedasi lahti.

Siis ma mõtlesin, et oh õudu, seda nüüd küll ei tahaks. Ma arvan, et kui ma oleks hääletanud, siis oleksin hääletanud Reformi poolt.

(Nüüd tahab see sama Kaja Kallas teha Keskerakonnaga valitsust. Natuke nagu näkku sülitamine või nii. Ratase maksusüsteemi tegid ka maha. Keskerakond nõuab maksusüteemi muutmata jätmist. Seega ka selle lubadusega saab rahvas vastu pükse.)

Hääletamata ma jätsin. Silmasin juba artiklit, mis kirjutas, et “kõik” (enamus) väliseestlasi hääletasid EKRE poolt. Artiklist kõlas negatiivne toon. Tundsin kergendust, mina ei hääletanud, mina teie riiki ei solkinud.

Ma tean väga hästi, kus on minu koht. Olen majanduspagulane, väliseestlane (miski, mis on väljaspool Eestit ja eestlust). Olen kodumaatu, lindprii. Kuigi mingi vana seadusepügal annab mulle valimisõiguse, siis põliseestlased ei pea seda õigeks. Valimata jätmine oli minu väike panus sellesse põliseestlusesse. Nad on tublid oma väiksel maal, mis kahaneb järjest väiksemaks.

***

Miskit veel? Ah-jaa. Minu psühholoog. Olen ka pop ja noortepärane, käin psühholoogi juures. Kui Eestis olin, siis vabanes üks aeg ja ma võtsin selle. Seega eile olin esimest korda päris psühholoogi juures. Esimesest korrast ei saa midagi järeldada. Me alles õpime üks-ühte tundma.

Ma kujutasin seda teisiti ette. Ma mõtlesin, et see on nagu filmides, et mina räägin. Teema nalja, arutame teaduslikult psühholoogia üle. Räägime minust kui kolmandast isikust jne…

Tegelikkuses oli tal justkui mingi nähtamatu nupp, kuhu ta vajutas ja mis tõi automaatselt mulle pisarad silma. Ja ma nutsin kaks tundi, ei millegi üle. Siis ta küsib, mis tundeid see minus tekitas. Ma ei tea, mis valikuvariandid on? Ma ei tea, mis tunne see on. Ma ütlesin “hirm” ja ütles, et see on “äng”, aga ängi taga on mingi tunne. Ma: “Ma ei tea, äkki siis viha?!”

Ma tõesti ei tea, mis tundeid olemas on ja veel vähem suudan ma neid tuvastada.

Nüüd googeldasin ja sain ühe nimekirja tunnetest, taani keeles. Mõnda tean, teised pean tõlkima. Kahjusk puudus kirjeldus, aga ma pole veel tõeliselt googeldama hakanud.

Kohati tundus see lootusetu. Mul pole ühtki ideed, kuidas ta mind terveks ravib. Ma pean tuvastama tunde juba selle varajases staadiumis, aga ma ei suuda seda. Kuidas tema saab mind selles aidata… Aga ise ma olen ta valinud, ise ma maksan, seega püüan veel. Ma olen raske pähkel ja tema polnud pooltki nii lootusetu ilmega nagu mina. :D Jah, ma maksan palju. Seega saab tema oma naudingu/kasu seansist. :D

See oli ka kummaline. Ta pressib seda nuppu ja mina nutan ja nutan ning siis, ühel hetkel tuli rahamaksmine. See tundus halekoomiline. Ma hoidsin oma suu kinni, aga… Muidu oli ta hästi hooliv või sõbralik, aga rahamaksmise ajaks kadus see kõik. Siis oleksin ma justkui rääkinud ühe ärimehega, kes veeretab vaid dollareid näpuvahel ja on täiesti ükskõikne sellest, et ma olen väga haige. :D

Samas sellel alal ei saagi teisiti. Kui olla liiga inimlik või toetav, siis need “haiged” sõidaksid temast üle ja ta peaks tasuta tööd tegema. Sest me kõik haiged ju oleme kõige kehvemas olukorras ja kõige vaesemad ja vajame kõige rohkem ravi. :D

Ma olen ikka mõelnud, et psühholoogi töö on lihtne. Kuulad kaks tundi ühte hullu eite, naeratad ja patsutad õlale, siis koorid 700-800 DKK ja võtad järgmise ette… Mina võtaksin kõike liiga tõsiselt, seega ma seda tööd teha ei saaks. Mul on raskusi siin kodus oma pere psühholoog olemisega. Avastan end tihti muretsemast või tegelemast teiste inimeste probleemidega. Omad ootamas varnas või õhtutunde, kus on vaikus ja minu aeg.

Vaatab siis, kuidas mul läheb. Kaua ma seal vastu pean. :D Olen ikka mõelnud, et vajadusel suudan piisavalt atraktiivne välja näha, et ma ei pea ühe meessoost kuulaja eest maksma, aga… Jah, egas vanus tuleb halastamatult. :D Nüüd juba maksan, et üks mees mind kuulaks ja õlale patsutaks.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Psühholoogi juures käimine

  1. Meerits kirjutab:

    Sa oled ilus naine, aga ma olen nii õnnelik, et Sa Taanis elad. Ole tubli!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>