Omas kategoorias (jätkuvalt) parim

Jälle see, et tahaks midagi kirjutada, aga mida. Võiks olla midagi positiivset, aga kust ma küll seda võtan.

Ma pingutan, et olla ja jääda positiivseks. Ma tahan seda olla ja ma usun, et see omadus aitab mind elus edasi. Muidugi teised omadused ka, aga see on selline vundament/baas.

Mul tulevad ka enesehaletsuse hood peale. Need tuleb lihtsalt üle elada, endast läbi lasta ja siis edasi liikuda. :)

Mul on jätkuvalt raskusi tunnetega. Nad on olemas, aga ma ei suuda neid tuvastada. Lisaks sellele on need täitsa sassi läinud mu keerulise elu juures (kohutav lapsepõlv :D ). Ei, ma ei kurda. Elu oli selline ja ju nii pidigi see minema/olema. Aga…

Nt. mul tulevad pisarad silma, kui film lõppeb hästi. Ma ei ole kurb, pigem väga liigutatud. Kui vaatan videot, kuidas keegi päästetakse või kedagi aidatakse, siis tulevad ka pisarad silma. Kui kuulan ilusat muusikat, kus kõrge/hele hääl laulab (mitte ooper, seal on tugev hääl, aga selline hell ja vaikne hääl)… Jälle pisar silmas. Ma ei hakka rääkima nendest ühislaulmistest jne… Seal nutan ma lihtsalt sellest tundest. Ma tajun, et kõik inimesed on nagu ühes mullis, neil on üks eesmärk ja kõik on kõigi vastu head. Kriitika puudub… Lihtsalt see tunne toob pisarad silma. (Võib-olla ma vaid kujutan endale ette, et nii on… Tegelikult on inimesed kurjad ja kriitilised…) :D

Samas, kui ma vaatan filmi, kus inimesed surevad, võitlevad elu eest. Ma ei nuta. Ma keskendun toimuvale. Sellele, millise innuga nad võitlevad, kas nad võitlevad või annavad kohe alla… Ma olen nagu selles hetkes sees. Nagu ise võitleksin (koos nendega) ja seal pole pisaratele või tunnetele kohta. Tegutseda tuleb. Kogu energia tuleb tegevusse panna, mitte raisata energiat.

Ma vaatasin Titanicut, Jack suri, null pisarat. Pigem oli küsimus, et kas nüüd ongi ta läinud, täitsa läinud. Rose pääses, jooksis sadamas. Pisarad kippusid silma. Vaatasin, kuidas emad otsisid, kallistasid lapsi. Perekonnad leidsid endid… Milline rõõm ja kõik head tunded.

Muidugi oli seal ka neid, kes pidid kuulama, et kahjuks ta ei pääsenud. Mu rinnust käis pitsitus läbi, aga pisaraid see ei tekitanud. Pigem mõtlesin, oh, kahju küll. See on nüüd küll kurb.

Vaatasin ka seda Mount Everesti filmi, selle tõsielu sündmuste põhjal. Seal surid ka paljud. Mul polnud pisaraid. Kuigi üks koht tekitas pisaraid. See, kus peategelane rääkis viimast korda oma naisega. Mõtlesin, kas mees suri sellel hetkel, kui ta vait jäi või ta veel kuulis mõned minutid oma naise nuttu ja meeleheidet. Kusjuures mul oli rohkem kahju sellest naisest. Ma tundsin talle kaasa. Mees sureb ära, n-ö jäätmed visatakse kuristikku, aga naine peab selle kaotusega edasi elama. Seal oli ka laps tulemas…

***

Ma arvan, et ma armastan, aga tegelikult vist ikka ei armasta. Või ma armastan neid, kes minuga halvasti käituvad/lugupidamatult. Täiesti vastupidi on need tunded, täitsa segadus mul nendega.

Ja need, kes mind hoiavad ja aitavad, neid ma tahan armastada, aga no ei tule seda tunnet. Ma hoian neid ja hoolitsen nende eest. Aitan neid nii palju kui saan. Aga armastuse tunnet pole.

Ega ma tegelikult ei teagi, mis loom see armastus on. :D Seega pole see eriti hea näide. Ma loodan, et ma tunnen selle ära, kui kunagi kohtama peaksin. ;) :P

Madsen küsis, kas ma armastasin oma eksi. Ma ütlesin, et ma arvan küll. Ma andsin talle kogu oma raha, hoolitsesin, et ta load saaks, et tal ilusad riided seljas oleks (need, mida ta tahtis), et tema lemmik auto sõidaks, kui varuosasid oli vaja, siis otsisin neid… Madsen ütles resoluutselt: “Ei, see ei ole armastus. See on raha. Muidugi ta ei jätnud sind maha, sest tal oli mugav nii elada…” Ma olin nagu puuga pähe saanud… Ma küsisin, et mis see armastus siis on. Ta ei osanud vastata, aga ta ütles, et peaks olema soov kedagi kallistada, olla tema lähedal, suudelda… Ta küsis, kas mul olid need. Ma vastasin, et ikka oli, aga ma kartsin seda teha. Kartsin, et ta lükkab mu ära, seda tegin ma ju ise. :S Kohutav loom olen ma ikka.

Ma jätkuvalt kardan oma tundeid näidata. Vahel tahaks kallistada oma ema, aga ma ei tee seda. Kardan… Vahel tahaks kallistada mõnd kolleegi, noh, kui näen, et keegi on kurb. Aga ma ei tee seda… Samas mulle väga meeldib, kui keegi tuleb ja kallistab mind, kui mul on raske. Ma olen selliseid inimesi alati suure austusega vaadanud. Aleksandri eks oli üks selline, soe ja avatud inimene.

Jälle hakkasin halama. :D

***

Tegelikult tahtsin kirjutada, et olen omas kategoorias parim. Konkurendiks olen ma ise ja osavõtjaks olen ka ainult ma ise. :D Aga keskendume sellele, et parim olen. Jätame need liigsed täpsustused sinnapaika.

Õpin seda programmi. Õpe on taani keeles ja programm on inglise keeles, seega minu jaoks on see peamiselt võõrkeelest võõrkeelde tõlkimine. :D Meil on veebis õpe. Seal on lugemise osa, videod, praktilised harjutused ja lõputest. Alguse test on ka. (Iga teema kohta.) Saame teha lõpmatu kordi, küsimused on ikka samad… Aga esimesel korral saaks välja trükkida mingi tunistuse, teistel kordadel ei saa.

Alguse test on mul olnud 55%-80% vahel (õigeid vastuseid siis). See on minu meelest üsna hea tulemus, sest umbes poolt materjalist ma juba tean. (Positiivne eksole.) Aga lõputest ei ole esimese korraga 100%, harva on 90%, enamasti on 80%. Aga Exceli edasijõudnute kursusel õppisin ma päevaga vaid kahe punkti jagu. (Alguse ja lõputesti küsimused erinevad). Aga nii umbes… Alguse testi tulemus oli 16/23 ja lõputestu tulemus 18/23. See tähendab, et hüpoteetiliselt sain ma selgeks vaid kahe punkti jagu. Ma õppisin terve päev, hommikul alustasin ja õhtul lõpetasin. St. test oli juba väsinud pea jaoks.

Ja siis tundsin ma end rumalana. Õpi või ära õpi, aga külge midagi küll ei jää. :(

Lükkasin sisse oma positiivse mõtlemise ja arutlesin. Ma olen välismaalane. Olen elanud siin vaevalt 4-aastat (mida suudab üks 4-aastane laps). Teema on väga spetsiifiline, keerulised sõnad, inglise keelega segamini. Samaaegselt õpin uusi sõnu ja uut teooriat.

Vahel tean vastust, aga küsimusest ei saa aru. Ma mõtlen kuidagi väga teistmoodi. Mul esineb pidevalt seda arusaamatust. Mõtlen kuidagi keeruliselt. Küsimus on lihtne, kas sa saad arvutit avada. Mina mõtlen, et kui läpaka aku on tühi või see vana kõvaketas üles ütleb, siis ei saa. Seega ei julge lubada midagi… :D

(Põige: Jan Uuspõllu mono “Ürgmees”. “Elsa, kui ma oleksin suremas ja sul poleks raha mu ravimite jaoks, kas sa rööviksid panka, et mu elu päästa.” Vastus: “Ei. Jan.” Jan: “Mida?! Kas sa tahad, et ma sureks ära vä?” Elsa: “Ei, seda ma nüüd küll ei tahaks, aga ega sul poleks ka minust mingit kasu, kui ma varguse eest trellidega istuksin.” Jan: “See polnud küsimus. See oli hüpoteetiline küsimus…”)

Minu Jan ütles ka, et ma mõtlen liiga palju. Tal on täiega õigus, aga kuidas mõelda vähem. Olen proovinud vähem mõelda, siis teen ma rumalaid otsuseid ja rumalaid asju.

Mu psühholoog ütles, et ma peaksin tunnetama, ma olen liiga palju oma mõtetes. Ma kasutan liiga palju oma aju. Pidevalt analüüsin ja otsin põhjendusi, vabandusi teistele jne… Ma peaksin lihtsalt tunnetama. Aga ma pole veel leidnud, kohta, kus mu tunded pesitsevad. :D

Tohutu edusamm oli pärast esimest visiiti/seanssi. Ta oli ka üllatunud, et nii ruttu n-ö. paranesin. Ma ei usu, et see on nüüd püsiv, aga… (Oli üks situatsioon, kus ma tavaliselt end hakkasin süüdistama. Aga sel korral tulin ma sellest puhtalt välja. Ma ise ka ei suuda uskuda, kuidas mu alateadvus nüüd sellise parema otsuse ja reaktsiooni tegi, aga nii see oli.)

Minu jaoks suur läbimurre oli, et ma võin vihane olla. See on lubatud. Isegi, kui mul pole selleks õigust, on täitsa ok vihane olla. :D Ma olen seda miljon korda lugenud, aga seal ma lõpuks mõistsin seda. See aitab mind tohutult.

Psühholoog ütles, et tundeid tuleb tunda ja viha tunnet peab lubama. Ei tohi keelata endale tundeid. Ma väitsin, et tegelikult ma ei või olla vihane nt. tööl. Ma ei või ülemuse peale karjuda. Ta ütles kuldsed sõnad: “Sa ei pea karjuma, sa ei pea ütlema midagi, sa ei pea tegema midagi… Lihtsalt ole vihane. Vaikselt omaette…” See oli selline sähvatus mu peas. (Tundub kuidagi väga lihtne ja enesestmõistetav, aga minule jõudis see alles nüüd kohale.) :D

Nüüd ma ütlen endale (enda peas). Ma olen vihane Aleksandri peale. Maru vihane olen. Vihasuse üks kõrgemaid astmeid. Põhjus, sest tal pole minu vastu romantilisi tundeid. :D Jah, ma saan ise ka aru, et pole ju põhjust. Ta ei saa ju mind armastada, kui pole selliseid tundeid. :D Aga küsimus polegi ju, kas see on õige või vale… See on minu tunne. Ja kuni ma tema akna alla karjuma ei lähe, talle ähvardavaid sõnumeid ei saada, teda ei jälita jne… On ju ükskõik. Me ei suhtle, ta teab mu otsust, ta aktsepteerib mu otsust. Ta ei tea, et ma ta peale vihane olen ja ei peagi teadma… Kõik korras…

Varem oli nii, et ma olin vihane (põhjusega, põhjuseta). Ma keelasin selle tunde endale. Sisendasin, et ma ei tohi olla vihane. See on lubamatu, ebaõiglane ja vale. Lõpuks pöördus see tunne topelt mu enda vastu. Ma hakkasin end süüdistama, et ma olen kole, loll, ebapiisav, ebapädev… Ma olin meeleheitel. Vihkasin ennast.

Nüüd, kui ma mõtlen Aleksandrile või muudele natuke ebameeldivatele/komplitseeritud olukordadele mu elus, ja hakkan end süüdistama või tunnen end haledalt, siis ütlen ma endale (oma peas), et ma olen vihane… Vahel olen pettunud, vahel solvunud… Ja nii ongi. Ma ei otsi õigustust või fakte, selle kohta, kas mul on õigust vihane olla… Ma lihtsalt olen vihane.

Vahel on see naljakas. Nt. Madseniga. Temale on ka see naljakas. Nt. ta väidab midagi. Ma ei ole temaga nõus. Ta on väga tugevate väljaütlemistega ja provotseerib mind. Ma ütlen, et nüüd olen ma vihane. Ta jääb vait. Ma püüan keskenduda endale, leida see koht, kus see viha on (peaks kusagil kõhus tundma või kusagil)… Siis analüüsin end ja siis ongi naljakas. See väike viha kadus ruttu. Mõtlen, et meil oli vaid arusaamatus, lisaks ta provotseeris, tema soov oli mind ärritada… Üks kord me arutasime teemat edasi ja leidsime, et oleme ühel arusaamisel, aga mõtlesime erinevate olukordade peale.

***

Ja tagasi teema juurde. :D

Ma natuke põen, et lõputestide esimesed tulemused mõjutavad mu lõpuhinnet. Ma pole küll midagi sellist kuulnud. Meil tuleb lõpueksam ja see on vast otsustav. Seega on hea, et ma need tobedad vead enne ära teen ja uurin ning teen asja endale rohkem selgemaks.

Aga noh jah… See arv alla 100% sisendab mulle, et ma olen rumal ja väärtusetu… Ja lisaks olen ma võtnud eesmärgiks kõik ülesanded ära teha. Need, mis on kirjas, kui ka lisaülesanded (need märkusega: teed kui aega on) ja need, mis on pandud lihtsalt üles, nt. loe kui rohkem huvi pakub. :D

Tulenevalt mu keelebarjäärist ja väsimusest ning stressist (mille ma ise olen enda jaoks tekitanud), minu ajumaht on ka vähenenud (vanadus ja vaimne tasakaalutus)… ühesõnaga, sellest tulenevalt ma omandangi asju aeglasemalt ja õppeprotsess on ka aeglasem. Seega oleks tark tegu lasta need ekstra asjad olla ja õppida, seda mis kohustuslik ning puhata.

Mina olen nädal aega üksnes õppinud. Sõin, magasin, koeraga väljas ja jälle istusin toolil, näpp klaviatuuril ja lugesin, kuulasin, harjutasin. :D

Täna on esimene puhkepäev. Selline, kus ma ise vaatan, mis ma teen. Pole mingeid kohustusi. Või noh, võiks natuke programmi näppida ja lugeda läbi materjali, mis ma endale kirjutasin, aga üldiselt pole plaane. :D   (Homme pean kooli minema).

Ühesõnaga pärast võitlust ise-endaga, selle vastiku kriitilise elajaga minu sees. Jõudsin ma järeldusele, et olen omas kategoorias parim. Olgugi, et keelt suurepäraselt ei oska, ma lähen ja teen ning minu tulemused on rahuldavad. Nende endi kategoorias. Minu tulemusi saab võrrelda põlistaanlaste omadega. Ma jään lubatud piiridesse, küll sinna alla otsa, aga ikkagi lubatud piiridesse. Seega on kõik hea. Jätkake, palun! :D

Kõik hea, lõpp hea! Või vastupidi. :D Minu ajus on kõik pahupidi. :D

(Eksile ütlesin kunagi “Tort kirsi peal”. Kõlas kuidagi valesti ja silmade ette tekkis mingi kummaline pilt, aga kohe ei saanudki aru, mis siis valesti läks.)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>