Laps vägivaldses peres

Ma juhtusin ka lugema seda Ekspressi pikka artiklit. See puudutas ka mind, kuigi ma ei teadnud seda. Seega toon ma välja ühe nurga. Minu murga. :)

Mina pissisin alla. Ma olin juba 7-aastane, aga ikka pissisin alla. Kuni selle artikli lugemiseni, olin ma kindlalt veendunud, et see oli minu süü. Ma olin hooletu (jõin liiga hilja, seega ma vältisin õhtusi joomisi. Senimaani vaatan kella ja kui seal on 3 tundi magama minemiseni, siis artutlen, et äkki joon hoopis hommikul.) :) Ma ei kujuta ettegi, millises vedelikupuuduses ma selle tõttu elasin. Mäletan, et olin õhtuti tihti janune, aga kartusest, et pissin jälle alla, siis ignoreerisin seda.

Ema arvas, et ma istusin külmal kivil. Et selle pärast pissin alla. Ma vältisin väljas istumist. Seisin või toetasin end kuhugi vastu. Valisin puupaku… Selline, rutiin või nii…

Kui ma olen kellegagi rääkinud, nüüd või lapsena… Ma ütlesin, et vanemad tülitsevad palju. Et see mulle ei meeldi ja tundub ebanormaalne, siis sain nähvava vastuse, et kõik vanemad tülitsevad ja see on normaalne. Mul tekkis tunne, et olen pehmo. Kuidas mingisugune venamate tüli mind mõjutab?! Mingi imelik olen.

Aga “tülil” ja “tülil” on vahe. Nende peres tähendas võib-olla tüli, et ema karjus isa peale, et too jättis jälle piima kapist välja. Isa ütles midagi vastu ja siis läks iga-üks omi asju tegema.

Minu jaoks tähendas tüli, et isa karjus emale, et too on hoor/lits (manipuleerija, simulant). Isa lõi ema (kõigest üks kord nägin oma silmaga) või viskas klaase/vaase puruks, lõi lambi puruks. Lõppes nii, et ema põgenes isa eest (teise tuppa või välja). See oli minu jaoks “natuke” ebameeldiv, sest… Nagu artiklis mainiti, lapse jaoks on mõlemad ju vanemad ja armsad. Ei tahaks neid kaklemas näha, ega nende vahel valida.

Need vähesed korrad, kui ma mainisin, et need kodused vanemate tülid on ebameeldivad (teine täiendus oli, et nad karjuvad), siis sain rahustava vastuse, et see on normaalne ja on igas peres nii.

Kuni tänase päevani olin ma kindel, et see ongi normaalne. Nii peabki see olema. (See kord, kui mu isa mu emat lõi, see oli üksik kord ja kõik teevad ju vigu. Pealegi, kui ma hiljem isaga sellest juttu tegin, siis ta jättis mulje, et ma mäletan valesti ja seda pole olnud. Ma kujutasin kõike ette, sain valesti aru. Minu tobe fantaasia, uni…)

Rohkem löömisi ma ei näinud (või ei mäleta). Toona olin ma 5-aastane. Asjade lõhkumist ja pildumist mäletan. Neid oli palju. Seda hirmu mäletan ka. “Kui isal on jälle paha tuju, siis tuleb olla ettevaatlik, mida öelda, kuidas öelda ja vältida lendavaid suuri asju.” Isegi naerda ei tohtinud siis. Pidi olema hästi tasa.

See oli mu lapsepõlv ja ma ei teadnud, et see ei ole normaalne. Seda olin ma näinud terve oma elu. Kust ma pidingi teadma, et kusagil on teistsugune elu. Lapsena mäletan ka jututeemasid, et isad on perekonnas olulised, hoiavad distsipliini ja korda. Juba toona ma mõtlesin, et äkki ikka ei ole nii. Äkki mina olen juba nii palju distsiplineeritud, et enam ei vaja isa… Aga siis oli see, et isa toob raha majja. Kui isa enam raha majja ka ei toonud, siis mõtlesin, et miks meil siis teda vaja on…

Lõpuks kolis ema välja ja isa ütles, et ema on meist (lapsed) tüdinenud. Ta ei taha meid enam näha. Selleks ajaks olin ma juba suurem 10-12 aastane ja ma teadsin, et see on vale ja isa ainult manipuleerib meiega. Ma kuulasin ta ära, aga ei süvenenud tema sõnadesse.

Seega kõnetas see artikkel mind palju. Lugesin nagu väikseid lõike oma elust. Muidugi, minuga midagi nii hullu ei juhtunud nagu mõnes peres, mis selles artiklis kirjeldati. “Õnneks” kolis isa ka ära. Olin üksi, aga see-eest oli rahulik seni kaua, kuni isa oli ära. Ei pidanud kartma, et äkki miski ärritab teda.

Minu elu läks edasi ka umbes nii nagu seal kirjeldati. Mul polnud enesehinnangut olla. Ma süüdistasin ennast. Iga kord, kui isa vihastus, siis olin kindel, et see oli minu süü. Ma tegin midagi valesti. Üks kord ema ja isa vaidlesid minu klassireisi pärast. Ma ütlesin, et klassireis on tulemas, et üks kord sain ma sõimata, et nii olulistest asjadest kodus ei räägi, aga mainisin, et ma ei tahagi minna. Teadsin, et meil on rahaga kitsas ja ega ma klassikaaslastega ka just väga hästi läbi saanud. Isa ütles, et ma pean minema, ema ütles, et ma ei taha minna… Nii nad seal karjusid ja tõid siis vanu teemasid ülesse, värskendasid ka minu mälu… Ja lõpuks ma nutsin ja palusin, et nad lõpetaks selle. Et mina ei taha, et nad minu pärast kakleksid. (Taas see, et laps tunneb end süüdi, selles, mida vanemad teevad.) Olin selline tüüpiline juhtum, aga leiges variandis. Täpselt seal piiripeal nagu alati, seega ei ole üks ega teine. :)

Igatahes… Sain endale elukaaslase. Ta jõi, pidutses, mulle see ei meeldinud. Ta oli purjus, ta tõukas mind ja kägistas. Kord lükkas ta mu vastu aknalauda, mul oli suur sinikas seljal. Kord tahtis ta mind selle vana arvutiekraaniga visata (see raske kineskoop ekraan). See oli õnneks stepslis, juhe peatas hoos ja ekraan kukkus toolile. Muidugi kutsuti mind lehmaks ja hooraks (aga mitte tihti. Mäletan, vaid ühte korda, kui lehmaks nimetati ja 2-3 korda hoor.)

Ta kippus ka asju loopima, kui vihastas. (Mitmed mobiilid said ühekordseks legoks tehtud ja uutega asendatud, sest need olidki ju vanad nagunii). Ma arvasin, et see on normaalne. Üks isane, kes on kuri, väljendab oma tundeid. See peabki nii olema. Aga ma ei saanud aru, miks minu enesehinnang nii nulli läks. Miks ma end nii sandisti tundsin pärast. Miks ma alati võpatasin, kui üks mehine hääl kurjalt karjub kusagil või keegi teeb äkilise liigutuse.

Lugesin artiklist, et naine küsis, kas tõukamine on vägivald. Ja artiklis oli seisukoht, et tõukamine on vägivald ja kägistamine on ka vägivald. Lisaks on veel vaimne vägivald (ainult sõnad, mitte grammigi füüsilist puudutust) jne…

Selles artiklis kirjeldati, et kui palju on perevägivalda, kui vähe teatatakse sellest jne… Minu kogemus on see, et ma isegi mitte ei teadnud (kuni selle artikli lugemiseni), et ma olen ka vägivalla ohver. Ma ei teadnud, miks ma selline nannipunn/piripill olen. Ma usun, et seal on veel palju, kes elavad sellises n.-ö. vägivalla piiril ja ei teagi, et see on vägivald ja neil on mingid õigused (õigused, millest nad ei tea mitte midagi).

Ma mõtlesin, et see on minu süü. Ise ajasin oma elukaaslase närvi. Ise käisin talle närvidele, ma olin selle ära teeninud. Või jah, ma olin liiga ülevoolavalt rõõmus, jah ma kriiskasin ja isal pea valutas, sest ta jõi eile natuke palju, kui ma olen haige, siis mulle ka ei meeldi, et keegi lärmab. Olin täiega ära teeninud selle sõimu. Ma peaksin olema tähelepanelikum tulevikus…

Viimasel ajal olen ma näinud teistsuguseid peresid ja räägin psühholoogiga. Seega ma sain aru, et meie perekond ei olnud päris ok. Aga ma ei arvanud, et see oli vägivald.

Nüüd ma mõistan ennast ja enda reaktsioone natuke rohkem. Ma saan lõpuks aru, miks ma voodit veel märgasin, kui oli juba 7-aastane. Miks mul nii madal enesehinnang on? Miks tundub mulle “ebaseaduslik” mõelda ise-endale?

Mõned aastad tagasi ma ei teadnud, mida ma tahan. Kui keegi küsis, siis ma tõesti ei teadnud, mida ma tahan. Ma arvasin, et ma tahan seda, mida teised tahavad.

Nüüd ma vahel juba märkan, mida ma tahan, aga see tundub ebaseaduslik. Ma tahan nutta või puhata, aga ma ei tee seda. See tundub mulle vale, sest kui ma nutan, siis mu ema kurvastab ja ma ei taha, et tema kurvastab. Kui ma puhkan, siis ema arvab, et ma olen laisk ja ta saab mu peale pahaseks. Ma ei taha, et ta mu peale pahaseks saab, et ta minus pettuks.

Jah… Ma olen täiskasvanud, aga… See olen mina. Arenguhälbega, alaarenenud mina. :D Ma tean… Ma ei tohi olla enda vastu nii halb.

Lugesin oma vanade postituste pealkirju. Need, mis tulid pärast seda kaalu-langetamise jama. Oi kui pahasti ma enda kohta kirjutasin. :D

Aga ma vihkasin ennast. Vihkan nüüdki. Samas… Ma teen tihti nalja enda üle, kuid mõni kord ma mõtlen seda tõsiselt, ja seal ei ole mingit reeglit, et kuna ma seda tõsiselt mõtlen ja kuna mitte. Seega… Võte mu enese-irooniliste lausete üle naerda. See on lubatud. Kuni te seda mulle näkku ei hakka pilduma.

Naer on terviseks! Minu terviseblogi. :D :D NOT!

Muidu on minuga hästi. Võib-olla on siin midagi uut, võib-olla olen ma juba jõudnud ka sellest kirjutada. Aga ma tahtsin selle endast välja kirjutada. Kuidagi paha on seespool jälle. See vastik rahutus.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Laps vägivaldses peres

  1. Meerits kirjutab:

    https://www.postimees.ee/6690538/ule-5-aastase-lapse-voodimargamise-pohjused-on-meditsiinilised-raakige-oma-arstiga

    Minu jaoks tundus click bate, mida need “elukooli turundajad” ka teevad.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Mis sa sellega mõtled? Ma ei saa hästi aru, kuhu sa sihid või mis on su seisukoht.
      Kusjuures mulle jäi ka see artikkel silma. Kuidagi võlts, pealiskaudne ja liiga elukauge tundus. (Nüüd piilusin, et autoriks on lastearst. Oli respekt, aga nüüd on natuke vähem respekti.)

      • Meerits kirjutab:

        No sisuturundus tähendab reklaamteksti, mida tihtipeale kirjutavad mõttetud blogijad valmis, et ettevõte teeniks tulu tulenevalt reklaamist.

        Seega ei tea, mida sealt artiklist üldse uskuda. Kahtlaseid kohti minu jaoks on. Igal juhul selle artikli sisu ja sinu uskumus on kapitaalselt erinevad.

Leave a Reply to Meerits Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>