Natuke nalja ka

Mina ja Jan sõitsime metsasas (nagu tavaliselt) ja tuli üks väga järsk langus. Me olime ka varem seal sõitnud. Kui alla saime, siis ta küsis, et kas mul ikka oli kontroll ratta üle, et tema tavaliselt nii kiiresti seal ei sõida. Ma vastasin, et olin täpselt oma võimete piiril, et see oligi maksimum, mida ma suudan.

Viimane kord sõitsime veel ja oli uus järsk langus, millega mul polnud kogemust. Ta küsis, kuidas oli. See oli musta-noolega rada ehk kõige raskem. Ma ütlesin, et väga jube oli. Selline tunne, et pidurid ei tööta. Samas lisasin, et äkki mu näpud on liiga makaronid, sest ma näen ju, et esimene ratas on blokis.

Ta soovis mu ratast kontrollida ja tegi selle raja uuesti läbi, aga minu rattaga. Tuli tagasi ja oli näost täiega hirmunud: “Sul ei olegi eriti pidureid.” Kontrollisime ja võrdlesime pidurdusmaid. Selgus, et minu tagumine pidur kõigest paitas. Praktiliselt mitte midagi. Ei teinud mingit pidurdusjälge kruusa sisse.

Ma tundsin natuke kergendust, sest arvasin, et ma olen nõrgemaks jäänud. Ma ei ole eriti rattaga sõitnud. Miljon vabandust. Kiire on, vaja blogi kirjutada (oma ühele lugejale). :D

Ühes teises metsas on eriti jõhkler järks langus. Seal on üli oluline, et pidurid on head. Jan toonitab alati seda. Ma tegin selle kaks korda läbi oma peaaegu olematu tagumise piduriga. Paaris kohas tundus, et selline tunne, et ratas tahaks mind üle pea visata. (Njah, kui on järsk langus ja ainult esimene pidur töötab, mis ma siis arvasin.) Aga kõik läks hästi.

Ma pärast mainisin Janile, et ma sõitsin ju selle rattaga mega järskudest langustest alla. Sa ei arva, et see oli natuke ohtlik, amatöör nagu ma olen. Ta ütles, et ta mõtles seda sama, kui mu ratast proovis. Et kui ta oleks teadnud, et mu ratas nii halvas seisus on, et siis poleks ta lubanud mul sealt alla sõita. :D (Ta ei teadnud, seega ta natuke utsitas mind.) :D

Jah… Ma vahel virisen küll palju, mulle tundub, aga samas ma pole eriti nannipunn. Sõidan järskudest langustest alla ilma tagumise pidurita ja siis kurdan, et näpud on nagu makaronid, et pole nagu eriti kontrolli ratta üle. ;)   Mul oli õnne sellel korral.

***

Aastal 2014, samal kuul, tegin mingit väljakutset. Mingi kõhulihaste väljakutse. Leidsin selle tabeli ja mõtlesin, et teen uuesti. Tolku tollest eriti polnud, aga noh… Nägin väljakutset ja kuu passis ning täpselt 5 aastat on sellest möödas, kuidagi peaks ju seda tähistama. Ehk siis, väljakutsega. Nüüd lisasin ka kükkide väljakutse. Kui juba teha, siis teha. :D Näis, kaua ma suudan. Tol korral olin veel 19. juuni ajakavas. Nüüd olen ühe nädala teinud ja juba on raske. Kas olen makaroonistunud või teen nüüd tehniliselt rohkem õigesti. :D

Ma luban olla endal uhke enda üle!

Kiidan ennast! :D

Rubriigid: Juhtumised minu elust. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>