Sa õpetad mind oma tundeid märkama, aga ei anna juhiseid nende haldamiseks

Mu saatekiri psühholoogi juurde lõppes, aga küsisin uue ja saingi. Seega peab mu psühholoog mind veel taluma. :D Viimane kord tundus, et ta tundis kergendust, et seanss läbi sai ja mainis nii moka otsast, et saatekiri lõppeb, et see on viimane kord (kui ma just ei taha uut saatekirja küsida).

Küsisin uut aega ja sellel nädalal, mida mina küsisin, ta puhkab. Kas kokkusattumus?! Aga ma võtsin siis ühe aja nädala võrra varem. Mul läheb võib-olla natuke tihedaks, aga teised kohustused peavad sellel korral end minu (st. minu psühholoogi) järgi end kohandama.

Mõnikord tundub, et miski ei muutu. Et olen ikka selles samas punktis. Ta küsib juba miljondat korda, mida ma tunnen. Annab vihje, et ma võin tunda viha tema vastu, et see on ok. Aga ma ei tunne. Mul ei tule mõttessegi teda milleski süüdistada. Mingi respekt on arstide vastu (ja õpetajate vastu ja…). Ma võin ju nii naljapärast öelda, et kuule, see silt seal uksel ei ole eriti loetav ja asub liiga kaugel selles hoiatavast objektist… Aga ma ei suuda näha seda situatsiooni nii, et ma päris tegelikult seal tema viga näeksin. (See on üks proovikivi mulle).

Teine asi on oma tunnete tajumine kehas. Ehk siis… Mina tuvastan tundeid peas, ma analüüsin olukorda ja mõtlen, milline tunne see võiks olla. Et olukord oli selline, vastaspool käitus nii, seega olin mina selline (pettunud, vihane…). Aga eesmärk on, et ma mingis situatsioonis olles tajun oma keha, kas kätesse tuleb jõud, käsi tõmbub rusikasse, selg läheb sirgu või keha muutub lõdvaks, selg vajub longu ja mingi jõud tõmbab silmad maha (väldin silm-sidet).

See selleks. Ma olen teadvustanud, et need on probleemkohad ja ma tegelen nendega jooksvalt. :D

Aga… Enne olin ma kuidagi jõuetu, tujutu. Tundsin end lootusetuna ja käpardina. Ma vältisin kontakti ja tahtsin lihtsalt maa alla vajuda. Nüüd olen ma tihti närvis, vihane.

Ma käin nüüd karjäärinõustamises. Minu nõustaja väidab, et ta aitab mind ja kiidab mind (minu taani keelt ja tulemusi jne). Küsib, mida mina tahan, millist tööd mina tahan. (Meil oli enne ka kirjavahetus, tegin talle listi, mis ettevõtteid ma eelistan ja mis ameteid)… Ja lähen mina sinna, räägime natuke ja tema küsib (retooriliselt), kas ma ikka väiksesse erasektori ettevõttesse ei tahaks minna.

Ma olin nagu puuga pähe saanud. Vastasin, et ei. Ma soovin suurde ettevõttesse ja eelistan riigiasutusi… Annan ka oma põhjenduse, sest see on see, mida ma tahan. Tõesti, kohe südamest tahan. Tema ikka oma väikeettevõtetega… (“Mõtle veel selle peale.”)

Mis kuradi pärast ta küsib, mida mina tahan, kui tegelikult on tal täitsa üks-kõik minu soovist. Tal on mingi väljatöötatud standardplaan, mida ta siis müüb kõigile. Aga ma ei ole standard.

Vahemärkus: Mu psühholoog ütles ka, et on palju meetodeid. Ta kirjeldas oma meetodit. Ütles, et tema kasutab seda, kui mulle ei sobi, siis otsigu ma keegi teine. Seega siin tehakse liinitööd, masstootmist/massteenust igas valdkonnas.  :D

Nt. kui ma olen finantsnõustaja, siis minu meetod on säästumeetod plus minimeerida laenu (seda, mida eraisikule siin nõustamispähe müüakse) ja kui sa oled riskialdis ning keskmisest tublim, siis lajatan sulle sama meetodiga ja kui sulle mu lähenemine ei sobi, siis otsi teine nõustaja. :D

Need on ju inimesed, kellega nad töötavad. Inimesed on erinevad. Ma tean, et üks inimene ei saa kõike teada, aga ainult üks meetod on ikkagi liiga vähe, kui pakutakse teenust inimesele. Ma arvan, et 5-7 erinevat lähenemist oleks ok. Natukenegi painlikkust, või siis mitte?! Siin ma tunnen, seda jäikust ja massilähenemist. See on koormav.

Aga see selleks. Ma pettusin karjäärinõustamisteenuses. Kohe sügavalt pettusin. Ma ei olnud nõus temaga ja ma ei allunud enam (nagu tavaliselt). Tavaliselt tõmbasin ma kõrvad lonti ja kuulasin. (Tegin nii nagu nemad ütlesid). Pärast oli paha/hale endale näkku vaadata.

Nüüd… Ma ei ole temaga nõus. Ma olen end nii üles kütnud, et ma võtan juba kiusu pärast alati tema seisukohale vastupidise seisukoha. Otsin vastuargumenti igale tema väitele. See teeb koostöö võimatuks.

Ma tajun, et olen rahutu. Olen vihane, aga ma ei oska selle tundega midagi peale hakata. Ma tean, et viha saab edukalt kasutada enda kasuks. (Ei mitte, inimesi pekstes, vaid see annab jõudu, et oma seisukohti kaitsta).

Seega, probleem pole see, et ma olen vihane ja pettunud, vaid probleem on see, et ma ei oska selle tundega midagi peale hakata. Ma tunnen, et ma ei ole võimeline kuulama. Et ma lukustan oma kõrvad selle viha tõttu ja olen lihtsalt tema vastu. Seega ma kaotan võimaluse saada targemaks. Tal on mõningal määral kogemust ja mõned aspektid võib-olla vastaksid minu vajadustele. Võib-olla saaksin kasulikke ideid…

Minu jaoks on temaga kohtumine paras pähkel. Aga see on igati arendav, esiteks tunde tasandil (kasutada viha enesekindluse, oma seisukohtade toetamisel, samas mitte lukustada kõrvu/kapselduda) ja teiseks karjääri tasandil (et panna paika strateegia, et saada töö, mis mulle meeldib).

MÕNED MÕTTED (Erimeelsused)

  1. Võtta praktika väikses ettevõttes: sest suures ettevõttes on liiga suur konkurents ja avalikussektoris ei järgne pärast praktikat töö. – Kui ma olen nii tubli, nagu ta ütleb, siis miks ma peaksin kartma konkurentsi? Kui avalikussektoris ei järgne pärast praktikat töö, siis minu seisukoht on, et ma kandideerin sinna tööle ja ei mingit praktikat.
  2. Ta rääkis, et selle asutuse lõi üks isik, kes jäi töötuks. Soovis teha midagi teisi kui töötukassa. – Mulle tundub, et nüüd on see samasugune. Esiteks seal töötavad inimesed töötukassa taustaga (k.a. minu nõustaja). Töötukassa on ju asutus ja seal töötavad ju inimesed ning selle kuvandi on loonud need samad inimesed ja nüüd töötavad nad selles ettevõttes. (Tulemus: pakutakse üht suurust kõigile.)
  3. Ma tean, et nad saavad raha, kui ma saan töö või praktika. Seega valivad nad kõige lihtsama ja kõige suurema tõenäosusega tee, et oma raha kätte saada ja mina ning minu ootused/soovid ei oma siin mingit tähtsust. Nende eesmärk ei ole enam minu aitamine, nende eesmärk on oma raha kätte saamine. (Ma tunnen seda iga rakuga oma kehas).

Nagu ikka “Raskused on selleks, et neid ületada.” Ma püüan näha selles ka midagi head. Esiteks saan keelt harjutada. Saan kodust välja ja end väheke tsiviliseeritumaks vuntsida. Saan palju kirjandust ja mõned tekstid on isegi head. :D Kunagi oli see asutus selleks, et minusuguseid aidata, aga nüüd on jälle üle läinud autopiloodile, massteenusele. :)

Kõigele lisaks saan harjutada oma seisukohtadest kinni hoidmist. Tunnen end natuke vana ja lolli-jäärapäisena, aga ma tean, et isegi, kui mu seisukohad on liiga jäigad, siis mõnikord ma tegelen ka mõtlemisega ja analüüsimisega. Kui tuvastan, et tuleks natuke end painutada, siis teen seda. :D Nagu paju. Jõuga painutades läheb katki, aga kui paned ta sooja vette ja natuke mängid temaga (lisad natuke jõudu ja siis lased olla ja siis jälle natuke jõudu jne), siis lõpuks saad ilusa ümara korvi sellest teha. :D

Püüan tagasi asjatama minna.

Kõike kena! :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>