Tagurpidi inimene – Kõik on valesti

Ma tunnen, et teen kõike valesti. Teen kõike vastupidiselt. Kui kirjutan kolme- ja enama-kohalist numbrit, siis automaatselt tõstan numbreid ümber. Kirjutades ajan tähti segamini…

Minu karjäärinõustaja ja üks ettevõte ütlevad, et ülekvalifitseeritus on halb. Ja ma ei saa kuidagi aru, miks. Üks põhjendus on, et nad kardavad mind. Et nad kardavad, et ma ei jää püsima. See on ju räägitav. Samas rasedus, parem töökoht või muu põhjus võib samasuguse tõenäosusega tabada igat ühte. Kvalifikatsioon ei oma mingit tähtsust.

Ma vahel tahaks öelda, et ärge muretsege, ma jätan üleliigsed teadmised koju. Ma ei kasuta sügavamaid teadmisi ega analüüse. Kasutan ainult pinnapealseid ja lihtsustusi. :D

Ma olen kasutanud igasuguseid “kahtlaseid” võimalusi, et areneda (arendada end). Nt. kui keele arendamine oli prioriteet, siis suhtlesin a-sotsiaalsete inimestega, põgenikega, kohtamisportaalis inimestega, Lars, Madsen, Aleksander… Olen saanud kõrvetada vahel, aga ma vähemalt proovisin. Sain targemaks ja sain teadmise, et see ei tööta. (Aga võita oli tol hetkel palju.)

Taanlased räägivad vabalt perekonnast, see on tava siin. Neil ei teki usaldust, kui sa ei avalda oma perekonnaseisu nt. Noh, ma kirjutasin, siis hästi vabalt. Kirjutasin kohe, et elan emaga koos, sest soovin raha säästa ajal, mil olen töötu. Mõtlesin, et näitan, et mõtlen säästlikult ja majanduslikult ka eraelus ning viitan, et olen valmis kolima.

Aga see jätvat minust mulje, et ma pole iseseisev. Inimestel on nii suured eelarvamused, et… Ma kohe ei tea. (Äkki mu ema on haige ja ta vajab mind, kui põetajat. Äkki mu emal on suur maja ja patt oleks maksta kahe kinnisvara eest, kui mahuks mõnusalt ühte.) Neil on ainult üks suund. Ja mina ei ole see traditsionaalne, kes kasvas üles ilusas, täiuslikus perekonnas. Ma olin iseseisev juba ära. Olen oma eluteel kiiret spurti teinud ja vahetanud mõned arengu-etapid ära. Noh, elan tagurpidi ja valesti. :D

Selle asemel, et kirjutada “ma ei ole abelus”, “mul ei ole lapsi”; peaksin ma kirjutama “vaba”, “lastetu”. Et eitus jätab negatiivse mulje, tunde… Oh… Mul on kogemus, et kui ma kirjutan, et olen “vaba”, siis hakatakse potentsiaalseid kaaslaseid pakkuma. Aga selle sõna taga ei ole meeleheide. (Eelarvamus minu suhtes jälle).

Jah, olen vana. Jah, pole meest ega lapsi, aga tegelikult ei taha ka nii väga. Mul on praegu teised eesmärgid. Kusjuures ma pole kindel, kas ma tahan meest või naist. Ma tõesti ei tea. Pole otsustanud.

Esimesel kohtumisel öeldi mulle, et avalikussektoris on suur konkurents töökohtadele, et ma peaksin vaatama väikest erasektori ettevõtet. See ei ole argument minu jaoks. Ma ei karda konkurentsi. Olen selle vastu võtnud ja on hästi läinud, ka siin Taanis. Miks ei peaks see üks, kes töö saab, olema mina?!

Ja siis ütlevad, et ma olen tubli ja räägin head taani keelt selle võrdlemise lühikese aja kohta jne… Valetavad otse näkku. Kui nad ei usu, et suudan pakkuda konkurentsi tööjõuturul, siis miks see mee määrimine mokale üldse. Olgu vait või öelgu otse välja, et olen saast.

Olen lugenud edulugusid, kuidas inimesed kirjeldavad, et tegid seda, millesse nad uskusid. Olgugi, et teised nende ideid maha tegid. Nad lihtsalt jätkasid. Kaua veel? Kuidas ma tean, et see kuhugi viib? Kas ma saan üldse kindel olla, et see viib kuhugi?

Ma olen läinud oma rada. See on õnnestunud, vahel olen ekstra suure ringi enne teinud. Aga nüüd nagu enam ei jaksa. Vanaks jäänud. :D Peakene või see hääleke peas ütleb: “Ole normaalne, tee nii nagu teised. See on lihtsam. Sa pole küll rahul, aga sa sulandud ühiskonda.”

Loen, et aktsiaturgudel ja ettevõttes võidavad need, kes teisiti mõtlevad. Siis peaks ju mul potentsiaali ikka palju olema. :D Ma lähen vastassuunas.

Ma olen tihti inimeste muresid kuulates püüdnud aru saada, kuidas see, mis nad väidavad, et on halb, on halb. Või mõni kord nad räägivad, et jube hästi läheb ja jube hea on, kuigi ma ju näen, et tegelikult see pole nii.

Üsna palju on inimesi, kes ei suuda kuulata, et sul läheb ok-lt. Nad pressivad sinult midagi kraftist välja. Mina samas püüan neid mitte oma nutulauluga ülekoormata. Ma olen ise oma kurtmistest väsinud, ei tahaks neid viimaseidki kuulajaid endast eemale tõugata. :D

Jah, mõni inimene ei tundu usaldusväärne. Neile lihtsalt ei usalda oma muresid.

Üks noormees väitis, et tal on minu vastu tunded olnud, juba väga ammust ajast. Siis eeldaks, et ta soovib mulle head. Aga ei… Ainuke ootus on see, et mul halvasti läheks. Ja mina, vana tõbras, ei paku talle seda lõbu. Vahel haletsusest ju võiks, aga ei tule kohe nagu selle pealegi. Me ei kohtu tihti, seega ei oska selleks valmis olla. :D

Jan tegi minuga katset. Oli üks lause ja seal oli üks eessõna. Ma sain kaks võimalust, et pakkuda, mis eessõna sinna käib. Ja ma suutsin pakkuda mõlemad valed. Ma suudan isegi kolm valet pakkuda. :D

Kui ma pean teed juhatama või valima õige tee, siis valin ma alati selle vale. Mul on 50/50 võimalus õige valida, aga alati valin vale. Vahel olen ma otsustanud, et keeran esimesele valikule vastupidises suunas ja see on olnud ka vale. Sest sellel üksikul korral oleks ma õige tee valinud. :D See on müstiline.

Kui ma arvan, et ma meeldin kellelegi (romantilised tunded minu vastu), siis see pole nii. Kui ma arvan, et inimene tahab vaid sõber olla, siis olla tal mu vastu romantilised tunded. Ma arvan, et olen üleliigne ja tüütan teisi, aga tegelikult nad just naudivad mu seltskonda.

Kõik on nii valesti. :D Ma olen nii valesti. :)

***

Psühholoog küsis, mis ootused mul on mulle endale meie kohtumisel. Ma ladusin terve rida karme kriteeriumeid välja (mitte nutta, iga kord tulemsusi näidata, kuulata ja järgmine kord rakendada edukalt uusi võtteid/rutiine). Ta küsis, et mis ootused on mul tema suhtes. Ma vastasin: “Et ta annaks mulle loa uuesti tulla.” :D Ta hakkas naerma. Ta küsis, mis ma sellest arvan. Ütlesin, et see kõlab ebaausalt, et see ei kõla just võrdselt ja et mu seisukoht on müstiline. Ta nõustus minuga.

Pärast lisasin, et ma ei taha, et ta mind lööks või mu peale karjuks. Tahaksin, et ta mind kuulaks ja mulle neid õigeid küsimusi esitaks. Aitaks mul mind ennast mõista.

Igatahes, sain ma aru, miks mu ümber nii valed inimesed on. Sest mul pole mingeid ootuseid ega piire teistele. Ma lasen igast saasta oma ellu. :D Kui nii vabalt võib end väljendada.

Lisaks see, et ma piiran ennast. Inimesed ei näe, kes või mis ma tegelikult olen, seega need inimesed, keda ma oma ellu tahan, kohkuvad mu karmi või tuima kesta tõttu.

Edaspidi püüan olla see, kes ma tahaksin olla ja näida selline nagu ma tahaksin näida. Kellele ei sobi, mingu aga eemale, ju ei sobi ta mulle ka. Kuid annan endale aru, et see ei juhtu üleöö. Võib-olla isegi mitte 50. katsel. Aga äkki 101. katsel. Tasub katsetada. :D

Mu psühholoog oli väga armas. Ta ütles, et see versioon minust meeldib talle (rohkem). Viimasel seansil (enne tema puhkust) olin ma esimest korda täiesti vaba. Tundsin end täitsa vabalt. Nõjatusin tooli käetoele ja rääkisin, mis sülg suhu tõi. :D Tavaliselt olen ma selline õhtuti-öösiti, kui pea on väsinud ja filter mu peas puhkab. Aga tollel korral toimus see hommikul. :D

See oli mõnus tunne. Ma kujutan ette, et kui inimene on pilves (narko laksu all), siis on sarnane tunne. Lihtsalt on hea olla ja ei karda midagi ega põe midagi. Tahaks, et enamus ajast oleks nii, aga ilma abivahenditeta.

Harjutamine teeb meistriks. Seega hakkan harjutama. :D

Võite magama minna! Mul on ka kell palju. Tudu tuleb peale. :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>