Nämmutan natuke siin

Madalseis jälle. :)

Ma otsin võimalusi, kus saab suhelda. Lihtsalt jagada mõtteid n-ö. omasugustega. Sattusin ühele USA lehele. Seal sai lihtsalt ja anonüümselt keskkonda kasutada, riik on suur ja seega toimus seal elav vestlus ja oli palju inimesi sees, olgugi, et neil oli kell hiline. Aga ma ei tundnud, et see keskkond on see, mis mind kõnetaks.

Nüüd leidsin ühe taanikeelse keskkonna. Seal oli 5 inimest ja tundus, et nad olid juba väga tuttavad omavahel. Oldi teadlikud üks-ühe eludest. Ma tundsin, et olen kusagil kohvikus täitsa võõraste inimestega ühe laua taha istunud. Uudishimuliku inimesena muidugi jälgisin vaikselt mängu.

Seal lehel on palju võimalusi suhtlemiseks või mõtete vahetamiseks. Selline aktiivne vestlusnurk, siis on foorumi moodi, kuhu saab pikema teksti kirjutada ja teised saavad vastata. Lisaks veel muud lugemist (depressioonist, ADHD ja muud vaimsed lisad). :D

See lehekülg kõnetas mind natuke rohkem. Sinna pidi tegema kasutaja ja suhelda oli seal natuke keerulisem. Ma arvan, et vähemalt paar korda kiikan ma sinna ikka.

***

Otsisin ka mingit blogi (eelistatavalt eesti keeles), kus keegi kirjutaks oma elust depressiooniga või mõne muu vaimse lisaga. Aga minule ei jäänud suurt midagi silma. Mõni oli aastast 2018, see jääb natuke kaugeks mulle, ma eelistaksin blogi puhul infot reaalajas ja vahetut infot… Ma pole leidnud depressiooni blogi, mis mind kõnetaks.

***

Mu keha valutab. Täiesti pinges on lihased. Ma ei mäleta aega, kus mul poleks olnud valu seljas ja kaelas, aga nüüd on see valu muutunud kohati väljakannatamatuks. Magan halvasti, öö jooksul näen 2-4 halba unenägu. Kehas pole üldse jõudu, pidev väsimus… Selline blää-blää-blää…

Mulle eriti ei meeldi kurta. Ma teen seda siin, aga päris elus püüan ikka naeratada ja kannatada.

Ma ei imesta, et keha valutab, sest ma pingutasin väga üle. Me värvime maja, ma puhastasin maja vanast värvist, see oli füüsiliselt raske töö ja ma tundsin, et ei suuda enam, aga pingutasin ikka edasi. Ja nüüd, kui tuli puhke hetk, siis lõi see kõik välja. Ma teadsin, et madalseis tuleb, see on mu keha tavaline reaktsioon, kui ma ohumärke eiran. (Aga ma teen seda ikkagi). :D

***

Ma olen lugenud ja psühholoogi juures ka kogenud, et mu mõtted ei ole “minu mõtted”. :D Jah, kummaline, eksole. :D

Ma püüan selgitada. Ma mõtlen tihti, et ma olen lootusetu, et olen laisk ja nõrk ja mõttetu ja rumal jne… Ma tajun ja mõtlen, et terve maailma vihkab mind ja ma olen kõigile jalus ja kõik räägivad minust mu seljataga. Ja see pole ka veel kõik. Ma mõtlen ka, et Taanis on üks ametlik leht, kus on kirjas, et mulle ei või tööd anda ja mind tuleks kõikidest registritest kustutada ja sundida koristajaks, sest see on ainus, milleks mind kasutada saab… (See viimane ei ole päris see, aga enam-vähem… Ma arvan, et ma saan eitava vastuse, oma nime tõttu. See on ohtlik lähenemise viis. Ma nägin TV-st ühte pagulast, kellel oli selline hoiak ja väga tugev. See ei näinud hea välja ja ma ei taha selliseks muutuda.)

Nüüd, kui mul need negatiivsed mõtted pähe tulevad, siis ma ütlen endale “stopp, need ei ole minu mõtted, see ei ole tõsi ega tegelikkus”. Kui on võimalik, siis püüan asja objektiivsemalt vaadata. Nt. kas ma arvan või ma tean seda, kas keegi on mulle nii öelnud. Tihti pean endale tunnistama, et ma ei tea, mida teised inimesed mõtlevad, ma ei loe nende mõtteid, seega on see täitsa jura, kui ma väidan, et keegi arvab, et ma olen laisk. Ma ei saa seda teada. Kui just keegi otse pole öelnud ja keegi pole otse öelnud.

Aga, mis teeb asja keeruliseks on see, et ma vahel ei tea, mis on õige. Ma ei saa ennast, enda mõtteid enam usaldada, sest see annab valesid signaale (vaimse vea tõttu).

Minu süsteem, mõtlemismuster on natuke kreenis, mu lapsepõlves elatu tõttu ja varasemate läbielamiste tõttu. Ma tahan seda muuta, aga see on täitsa sisse sööbinud nende 32 aasta jooksul.

Ma ei suuda negatiivset tagasisidet anda, ma ei suuda oma soove välja öelda (kui ma neid teadvustan)… See oli vale ja karistatav, kui ma olin noor. Ma hoian reeglitest väga kinni. Ja nüüd on hästi keeruline seda vana süsteemi muuta.

Kui ma ütlen oma eriarvamuse välja, siis tekib klomp kurku, süda peksab sees, käed värisevad ja hääl jääb kurku kinni. See on mu keha reaktsioon, kui ma teen, midagi lubamatut. Pärast kordab peas mõte, et see on vale, mis ma teen või ütlen. Ma ei tohi niiviisi öelda.

Nüüd ma tean, et see kõik on lihtsalt selle vana süsteemi reaktsioon. Aga ma vannun, et see tundub nii päris. Ma tean, et see on vale, aga see tõesti tundub päris/reaalne.

Igatahes, kui see on vale, kui see on lihtsalt selle vana süsteemi reaktsioon, siis äkki on ka see tool vale, äkki ei eksisteeri ka seda tooli, mille peal ma istun või neid inimesi, kellega ma suhtlen… Ma kahtlen nüüd kõiges. See on natuke hirmutav. :S

Lisaks enda tugevale vana süsteemi reaktsioonile, tuleb mul tegemist teha ka perekonna reaktsioonidega. Nemad on harjunud selle vana minaga, kes on alati toetav ja positiivne ning leplik. Nüüd ühest hetkest, ütlen ma: “Stopp, see ei ole see, mida mina tahan.”

***

Ma tunnen, et minu vanemad manipuleerivad minuga, nad ei saa ise arugi. Mu isa helistas üle pika aja ja ma vaatsin ühte dokumentaali “The Final Act i 20/20″ (üks mõrvamüsteerium, see oli üsna lähedal sellele tegelikule mõrvarile). Selge see, et ta segas mind. Ma tean, et tema ju ei teadnud seda, aga mul lihtsalt võttis enda ümber häälestamine natuke rohkem aega, kui kõnele vastamine.

Tema esimene lause oli etteheitvalt (retooriliselt): “Miks sa nii tülpinud häälega oled?” Ma ei mäleta täpselt, mis omadussõna ta kasutas, aga see oli midagi negatiivset ja selles suunas. Ma tundsin, et pean end kaitsma ja püüdsin asja naljaks keerata, aga keerasin vist natuke hullemaks. (Jälle minu peas. Tundus, et ta solvus ja ei soovinud pikemalt rääkida. Ta tuju tundus olevat natuke morn.)

Aga… Esiteks, ta andis mulle hinnanguid. Ta pani mind mingisse kasti, kus ma tegelikult ei olnud. Vanasti ma olin tasa ja võtsin selle omaks, enam ei võta omaks, aga samas ei ole ka kogemust, kuidas reageerida. Tuli kuidagi kohmakalt välja. (Oleksin võinud ju öelda, et ma pole seda, vaid olin sügavalt süvenenud ühte filmi ja olin lõpule hästi lähedal… Midagi sellist.)

Mul on kohati paha tunne sees, aga ma tean, et see on see vana süsteem, mis streigib. Tahaks helistada ja küsida, kuidas tal on. Tahaks selgitada. Muidugi mõtlen igasuguseid asju, et nüüd ta arvab, et ma ei soovigi temaga rääkida jne… See on taas see vana süsteem.

Ta ju tegi ka valesti, kui nimetas mind millekski, mis ma polnud. Lisaks veel vanad võlad.

***

Mõtted jooksevad jälle tupikusse. Selle pärast ma otsingi natuke nagu meeleheitlikult ühte kohta, kus saaks mõtteid vahetada ja kus oleksid sarnased inimesed, kes mõistavad mind. Raske on leida mõistmist ja toetust. Nii kohutavalt igatsen seda. Aga kõik tuleb omal ajal.

***

Ma pole veel tööd otsinud sellel nädalal. Ei viitsi neid saata. Nagu nii keegi ei loe, minu nime nähes, saadavad mu kirjatüki prügikasti. :D

Ma saan hakkama. Pärast vihma tuleb ju päike. See päike laseb end küll kaua oodata, aga küll ta üks-kord tuleb.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Nämmutan natuke siin

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Mina olen vanakraamipoest saanud väga huvitavad raamatud: Erich Fromm “Armastuse kunst” ja Juhan Sõerd “Psühholoogia kõigile”. Pärlid minu jaoks.
    https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?27553
    https://www.apollo.ee/armastuse-kunst.html
    Depressioonist puhutakse kuskil:
    http://www.toelinemina.ee/avameelselt-depressioonist
    http://blogi.ee/depressioon/

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>