Käisin psühholoogi juures. Ütlesin, et arvan, et mul on depressioon. Tema vastu, et ei ole. Ta ei öelnud nii otseselt, aga ta küsis, miks ma nii arvan ja kui ma seletasin, siis ta küsis, et kas ma arvan, et enesekriitika ja negatiivsus on depressioon. Ma vastasin, et ei ole… 
Ma nüüd ei teagi. Ma võitlen ängiga. Minu vana hoiatus- ja kaitsesüsteem. Midagi sellist. Ma ise arvan, et sellele lisaks on ka depressioon või ligihiiliv depressioon. Raske on rääkida, mis minuga toimub, sest ma ju ise ka ei tea. 
Vahet pole, kuidas me seda nimetame. Igatahes raske on, aga samas pole ka ilmvõimatu. Saab hakkama.
Psühholoogiga on tore vestelda. Mul on seal hea olla. Ta oskab mingil imelikul moel minult selle koorma ära võtta. Me teeme nalja. Ta näitlikustab minu hoiakuid (näitleb üle), see on minu keel.
Ma ei suuda öelda “ei” (eriarvamus). Lihtsalt ei suuda, isegi mõte sellest, et ma ütlen “ei” toob ängi esile. See on minu pisarakiskuja. (Neid on veel, aga see on üks.) Võib öelda, et töötab 100%.
Seletasin psühholoogile, et minu jaoks tundub enese esikohale seadmine nagu seaduse rikkumine, nagu punase tulega ristmikule sõitmine või kiiruse ületamine. See on lubamatu. See on midagi täiesti lubamatut.
Mu psühholoog ütles, et me oleme vaid kahekesi selles ruumis, keegi ei kuule ega saa teada. Mitte midagi ei juhtu, kui ma sean ennast siin esikohale. Ja puhas mõte sellest, et ma pean enda vajadusi ja soove teiste omadest tähtsamaks tõi pisarad silma.
Ta püüdis mulle mitu korda seletada, et see on täitsa ok tunda end vihasena. Ma ei pea teisi koguaeg kaitsma (tegin seda isegi võhivõõraste chat‘i “semude” puhul – “kaaslased” on vist õigem sõna). See on täitsa uskumatu, kuidas ma eiran iseenda tundeid. Ma trambin konstant ise endast üle nagu jalamatist ja ma ei pane seda tähelegi.
Mõte sellest, et ma pean ennast kellestki tähtsamaks või ütlen “ei”, tõi mulle pisarad silma. Psühholoog ütles, et ma kujutaksin end ette autoga kiirust ületamas. Päris chill oli. Ta küsis, kas äng tuleb peale. Ma naeratasin laialt ja ütlesin, et ei tule, ma ju kõigest mõtlen/kujutan ette, et ma ei teeks seda ju tegelikult. Ja siis ta purskas naerma.
Tegi mu üle nalja, et ma palun kõrgemalt jõult juba vabandust, et end kiirust ületamast kujutasin ja kuidas ma täpselt 80 km/h koju sõidan. See teine pool oli täiesti reaalsus. Esimene pool mitte nii väga, aga mõtte andis hästi edasi.
Ta küsis: “Mis siis, kui sa tõstaksid end teistest kõrgemale. Mitte koguaeg, aga mõnikord. Kasvõi üks kordki.” Ta näitlikustas, et kui ma üks kord sõidaksin teistest mööda, ületaksin kiirust ja oleksin hoopis esimene auto kolonnis.
Ma ütlesin, et kui ma seadust rikun, piirkiirust ületan, siis pole ju enam ühtegi reeglit/piirangut, mis mind takistaks. Ma sõidaksin teelt välja. Ma lihtsalt suruks pedaali põhja ja… Ta seletas, et pidurid ju jääksid ja need toimivad hästi, sest ma sõidangi koguaeg n-ö pidur-peal ja sidur on ka olemas ja toimib. Njah… Õige ta ju on.
Aga kui me nüüd minu juurde tagasi tuleme, siis ma ei tea, kus minu kui isiksuse pidur ja sidur asub. Ma tunnen või kardan, et mul pole kontrolli enda üle. Kui ma lasen enda vihal välja tulla, siis muutun ma tankiks, mis kõigist halastamatult üle sõidab. Tema seda ei usu. (Aga ta ju ei tunne mind.)
Ma ei teagi, kui palju kordi ma vihane olen olnud. Ma mõtlen, seda moodi vihane, et lasen sellel tundel lihtsalt tegutseda. Kindlasti, kui ma eksi peale karjusin enne viimast lahkuminekut. Seal on puhas tunne ja olin juhitud tunnete virr-varrist. Aga nt. M-ga ma arvan, et ma rohkem nagu näitlesin. Näitlesin või mängisin viha, aga tegelikult hoidsin selle tunde ikka enda sees. Olukord oli selles mõttes edusammuline, et ma märkasin viha ja elasin natuke seda välja, seega suutsin ängi vältida, kuid see polnud ikka see.
Olen 30 aastat oma tundeid eiranud, maha surunud. Tea, kas ma üldse kunagi need endas leian!? Kindlasti leian, aga see võtab aega.
Paremaks on läinud asi sedasi, et mul on idee, kuidas end harjutada uue mõtte mustriga. See äng muutub väiksemaks harjutades. Lihtsalt tuleb end aeg-ajalt panna olukorda, mis tekitab ängi ja võidelda selle vastu… Ma arvasin, et see on lihtsam ja olen juba ängi maha surumisega hakkama saanud, aga see on raske.
Psühholoogi juures kogesin meeletut ängi, midagi paanikahoo sarnast. (Nutsin nii, et hingata ei saanud, kõrist pigistas nii meeletult kõvasti). Ma pole juba väga ammu seda kogenud. Viimane kord oli vist oma 15 aastat tagasi. Igatahes, seal ma mõistsin, kui suur see probleem on. Aga õnneks oli psühholoog kõrval ja ta aitas mu väga valutult sellest üle, seega ei tekkinud hirmu selle tohutu (ängi) hoo suhtes.
Mäletan, et kunagi selles samas seisundis võtsin ma žileti kätte. Lihtsalt, et see nuttuhoog lõpetada ja normaale/rahulik hingamine tagasi saada. (See ei olnud ega ole ka lahendus.)
Ma teen ikka nalja, et minu vanuses peab naine juba maksma, et üks mees teda kuulaks. Jah, psühholoog on kallis sõber.
Tegelikult olen vaikselt unistanud, ühest “hullust” vestluskaaslasest. Selline, kes mõistaks ja aktsepteeriks mind ning minu eripära. Aga usun, et mu latt ja ootused on liialt kõrgele seatud, kuid vahel lähevad asjad nii nagu mina soovin. Jõulud on ka tulemas. Vast näkkab. 
Pean tunnistama, et kohutav tung on A-le kirjutada. Ma kujutan ette, et tema oleks selline mõnus vestluskaaslane, aga reaalselt ma teda ju ei tunne. Oleme kohtunud vast 5 põgusat korda. Lihtsalt minu fantaasiates on ta saanud mingi identiteedi, mis ei pruugi absoluutselt reaalsele A-le vastata. Kõrged ootused, ideaalid… Jah. Tuleks hoiduda pettumusest. Aga teadagi ju, et ma teise käega talle juba kirjutan.
Üldiselt läheb vaikselt. Kaks sammu edasi ja üks tagasi. Aga liigun. Jobcenter’s läks hästi, minu nõustaja oli haige, seega sain ühe teise, aga ma põgusalt teadsin teda ka. Varsti juba aasta töötu olnud, seega terve bande on mulle tuttav. Ta oli aktiivne, andis palju nõu. Olen taas mattunud ideede alla. Püüan asjad süstematiseerida ja vaikselt tegutseda.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Võiks tunda häbi oma postituste pärast. Jah, häbi on, aga ei tunne.
Ma arvan, et ma ei peaks end varjama, enda tegelikku olemust. Olengi selline hull, kes kohtub psühholoogiga, jaurab natuke vaimset jura, samas sõidab maastikurattaga, jookseb, näpib autot ja mõnikord sõidan ka lubatust kiiremini, aga hästi salaja ning hästi harva (siis kui keegi ei näe, et tunnistajaid poleks).
Kes läbi luges, tänud. Kes siia jõudis, tubli.