Sa oled ok just nii nagu sa oled

Ma olen üks suur unistaja. :) Ma olen rohkem elanud oma fantaasiates kui päris elus. Läks nii.

Üks kord ma märkasin, et unistan olla edukas ja kõrgelt tasustatud jne… Ikka edu selles kõrgeimas astmes.

Ma ei saanud aru miks. Või kust tulevad nii kõrged ootused enda suhtes… Kohati ebarealistlikud ootused.

Siis astusin tagasi ja kuulasin…

Isa: “Sinu vend teeb head karjääri. Loodan, et ta meid alt ei vea ja eksamilt läbi ei kuku. Sellel ametikohal on palgad väga head.”

Ema: “Jah, see töökoht on liiga lihtne sinu jaoks. Sina suudaksid rohkem, sina suudaksid teha analüüsi ja see oleks palju-palju kõrgemat palka ja ametikohta väärt. Aga kahjuks need lollid ei näe seda.”

Tädi: “Minu tütar oli ajalehes. Tegelikult tema on selle muuseumi juhataja, mis kiita sai.”

Jne… jne…

Edukultuse ühiskond, aga kust see tuleb?!

Kui mina väike olin, siis ma tahtsin olla printsess ja terve päeva oma valge hobusega (kellel oli kuldne saba ja lakk) ringi ratsutada ja purskkaevust vett juua.

Siis kasvasin suuremaks, tahtsin olla selles jõulufilmi peres, kus terve pere sõbralikult sööb ja räägivad, mis põnevat on vahepeal juhtunud. Kus hoolitakse üks-ühest ja näidatakse seda välja, kus perekonnal on lapse jaoks aega.

Mingi aeg oli unistuseks see, et käia tööl, kasvatada abikaasaga ühiselt lapsi. Elu korteris tundus piisav.

Ja siis juhtus midagi… Ja nüüd tahan olla finantsjuht hoida ühe suure ettevõtte rahal (varandusel) silma peal ja seda edukalt juhtida. Või maksuametis võtta pihtide vahele neid suuri “jokk” sulisid.

Nagu Rachel Green ütles oma isale: “Äkki ma ei taha seda, äkki ma tahan olla hoopis king või kübar.”

Eile kui koeraga väljas käisin, siis arutlesin oma ette, et edukaks saavad vähesed, aga mis saab neist, kes edukaks ei saa. Need, kes ka tahaksid edukad olla ja ei saa mitte kunagi seda. Kus nemad on? Mida nemad teevad?

Kas need on need kodutud, alkohoolikud, narkomaanid? Kas neid leidub ka keskmises peres, mis elab laenurahast ja seda täiesti keskmist elu?

Kas keegi on unistanud keskmisest elust ja elab seda ning on rahul?

Olen lugenud, et väga edukad inimesed ei ole ka rahul. Mõni supleb rahas, aga tunneb, et seda pole ikka piisavalt. Teine tunneb, et raha tagaajamise tõttu on jäänud perekonnast, sõpradest ja armastusest ilma… Kui ma tean, et seal tipus ei olda ka rahul. Et see tipp ise ei anna rahuldust, siis kas ma üldse peaksingi seda tippu jahtima? Miks ma peaksin sinna ronima, kui ma tean, et ma pole ka seal rahul?

Äkki otsida rahu sellel tasandil, kus ma praegu olen? Olen ju piisavalt vana ega siin väga suuri muutusi ju enam ees pole. Miks mitte olla juba nüüd rahul?!

See on ju tore, et ema minust nii hästi arvab, aga tema arvamus käib rohkem hetkeolukorra ja tuju vahel… Teine hetk olen ma laisk ja mõttetu koduvaim, kes ei tee süüa ega korista. (Lisaks tema ootused mulle on nii meeletult kõrged, et sealt on tulemus vaid pettumus nii talle kui mulle, sest ma ju tahaksin, et ta saaks olla minu üle uhke ja oma õdedele praalida…)

Vahel ma unistan vanematest, kes ütleks, et ma olen neile kallis, lihtsalt selle pärast, et ma eksisteerin. Et ma ei peaks olema tipp-ametnik, tipp-palgaline, tipp-tipp, et väärida nende armastust ja tähelepanu.

Aga inimesi ei saa muuta. Ma saan muuta oma hoiakuid. Kui lähedased pressivad peale seda edukust, siis ma peaksin selja sirgu ajama ja ütlema, kuidas mina asju näen ja mida mina tahan.

Mul on olnud palju valikuid elus ja veel rohkem halbu valikuid, kuid mina olen neist mööda nihverdanud. See on juba suur samm. Juba seetõttu olen olnud tubli. (Mul pole laenu, ma pole sõltlane, seevastu olen hankinud hariduse…).

Ma olen tubli nii nagu ma olen. Ainult kui ma ise ka suudaks seda uskuda. Kui ma suudaks end nii näha. :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>