Natuke ja mitte midagi

Külm on, tuleks soojad riided välja otsida. Ei tea, kas kinnastega klaviatuuril tippida ka saab. :D Võiks proovida.

Andsin oma raamatu tuttavale lugeda (72 lehekülge word‘sis). Kirjutasin ühest taanikeelsest raamatust 2,5 lehekülge word‘si ümber. See võrdus umbes ühe word‘si leheküljega. Ma olen hästi vanamoodne, kasutan alati sama kirjatüüpi, tähesuurust ja reavahet. (Selle loogika järgi oleks mul umbes 180 lehekülge raamatut kirjutatud. Täitsa arvestatav raamatupaksus.)

Tuttav lubas konstruktiivset tagasisidet anda. Sel hetkel, mil ma raamatu saatsin, mõtlesin, et see on ok lugemine. Hakkasin ise ka otsast lugema, tundus isegi mulle natuke huvitav. :D

Aga nüüd… Tunnen kohutavat piinlikkust ja arvan, et see on ikka täielik saast. Mõtlen, et tuttaval on kindlasti raske midagi positiivset sealt leida. Mõtlen, et tal on ka seda piinlik lugeda… Ma ei saa ju enam midagi muuta. Raamat on tema käes (käsikiri) ja tuleb, mis tuleb, kui midagi üldse tuleb. :)

***

Ma pean kindlasti oma tervise üle kurtma. Mu jalg valutab. Öösel ärkasin kolm korda üles. Meeletult raske on uuesti uinuda. Parem jalg ja puusast kuni varbani. Selline luuvalu või närvivalu. Kunagi ammu ja harva on mul olnud luuvalu, aga siis on see olnud üks öö ja kõik. Aastas vast kaks korda, mitte rohkem. Aga nüüd on see neetud saast valutanud terve päeva ja kaks päeva jutti. Ei paista, et tahab järele anda.

Füüsiliselt ei ole midagi viga. Ei ole sinine, ei ole paistes, ei ole külmem kui vasak jalg. Ja valu tugevus on positiivses seoses minu vaimse enesetundega. Mida rohkem närvi lähen või muretsen, seda rohkem valutab. Aga kui olen rahulik, siis vahel ei märkagi valu. Seega mulle tundub, et selle valu taga on minu vaimne pool, mitte midagi füüsilist, seega pole mõtet arsti juurde minna.

Öösel mässisin ekstra teki ümber jala. :D Ma tean, nagu vana inimene. Lõpuks andis valu nii palju järgi, et sain magama jääda.

Valuvaigistit ma ei võtnud. Isegi ei mõelnud selle peale. Oletasin, et see ei aita ja kuna mul on ressursse, et muutuda vanemaks, siis lükkan nende “toidulisandite” tarbimist nii kaugele tulevikku kui saan. Keha muutub ju immuunseks ravimitele ja siis tuleb koguseid suurendada. Rahaliselt oleks ka odavam, hoida ravimikoguseid nii väikestena kui võimalik. Seega, nii kaua kuni surma maitset suhu ei tule, hoidun ma ravimitest (ka valuvaigistitest).

***

Töö- ja korteriotsingud. Olen pettunud endas, olen enda peale vihane, aga päeva lõpuks olen see ju see sama mina… “Võta ennast kätte bitch.” Ma ütlen. Aga… Ei toimi ka see hüüdlause, motivatsiooni tõuge. :D

Tahaks ennast karistada, aga enda füüsiline karistus on haigus. Mulle piisab minu valavalust. Ei ole rohkem haiguseid juurde vaja.

Vaimselt materdan ma ennast nagunii, aga… See karkass ei liigu vajalikus suunas. :D

***

Eile lugesin artiklit oma magistritöö edust. Lugesin vaid algust, aga alles eile tekkis väike uhkustunne. Seal oli kirjutatud ”Parim arvestusalane uurimustöö kategoorias magistri- ja doktoritööd” ja siis minu nimi.

Ma tegin midagi hästi, lausa väga hästi. Parim saab olla vaid üks ja sellel korral olin see mina… See andis väikse lootuse, et mul ikka on mingi anne selles vallas, kuhu ma tahan end erialaselt parkida. Lihtsalt tuleb olla enesekindlam ja järjepidevam.

Ja siis lugesin artiklit, et akadeemilise haridusega inimesed peaksid minema Nettosse kassapidajaks, et nad ei tohiks olla nii üleolevad ja kõrgid töö suhtes… Esiteks on vale väita, et akadeemiku jaoks on kassatöö tülgastav. Ei ole. (Hoopis need samad poliitikud panevad Netto kassapidajale alandava sildi külge.) Üldiselt on akadeemikul austus ja lugupidamine teiste vastu. Olgu see siis kassapidaja või torumees või midagi kolmandat.

Lihtsalt vale keskkond ruineerib ja võtab motivatsiooni ära. Minu panus ühiskonda on väga väike, samas potentsiaalne panus võiks olla kümnetes kordades suurem (s.o alternatiivkulu ehk ühiskonnal saamatajääv tulu). Pidev vaimne pinge (sobimatust keskkonnast) põletab mu töövõime ja siis langen ma tööjõuturult välja ning koorman ühiskonda sotsiaalkindlustuse läbi. Ehk siis, istun depressiooniga haiglas ja seda tugevalt enne pensioniiga.

See on nii isiklik teema, et ma lähen lausa närvi. :D Las ta jääb.

Kui minu erialast tööd ei oleks, siis ma läheksin hea meelega ja õpiksin keevitajaks või elektrikuks. Aga mulle seda võimalust ei pakuta, sest mul on üks haridus juba varasemast. Ilma hariduseta inimestel on selline luksus.

Haridusega inimesed võivad otsida tööd oma hariduse vallas, kui nad seda ei saa, siis võivad nad töötada ametikohtadel, mis ei nõua mingit haridust (koristaja, teenindaja, kassapidaja). Aga hariduseta inimesed võivad valida ühe hariduse, eriala endale. Nemad ei pea leppima koristaja ega teenindaja kohaga. :D (Mõni kord on jäänud inimene hariduseta, sest ei viitsinud koolis käia ja ei viitsi ka pakutavatest kursustest osa võtta. Lihtsalt ei ilmu füüsiliselt kohale. Puudub motivatsioon ja/või võime/tahe õppida. Need surutakse koolipinki.) Ja siis nad imestavad, miks valitsusel raha ei ole. Äkki lõpetaks raiskamise ja vaataks, kuhu tegelikult raha läheb ja mis tulemusi see tegelikult annab.

***

Mina tahaks olla see vaikne, hall kontorirott. Nokitseks vaikselt oma tööd teha ja nii kaua kuni tööd on ja see mulle meeldib (loe: ma olen selles tubli, suudan pakkuda väärtust ühiskonnale/ettevõttele), oleks minu maailmas päike. :)

Ma ei usu, et ma oleksin see tüüp, kes suudaks avalikkuse areenil ellu jääda. Seega poliitika ja meedia, mulle ei passi. Ma mõtlen aeglaselt, ma hoolin, vahel ütlen rumalaid asju (koostan tobedaid lauseid, millest loetakse midagi muud välja) ja ma ei saa aru üldsusest. See massi-arvamus ja hoiakud jäävad mulle väga arusaamatuks, sest ma näen maailma hoopis teise nurga alt.

***

Seega… Kallis Jõuluvana. Sellel aastal ma ei taha armastust ega ilusat peikat. Vaid ma tahan erialast tööd, kus ma tunnen end mugavalt, kuhu ma passin ja elamiskõlblikku, taskukohast üürikat töökoha piirkonnas. See on kõik, mis ma tahan. Eelmised aastad sa unustasid mu, seega olen ma väga avatud oma kingile sellel aasta. Musid ja kallid. :)

Jään ootama! :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Natuke ja mitte midagi

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Roland tuleks ja aitaks, tal ju ka kõik na’ nässus!:D

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Viimase info järgi on tal kõik supper. Päev enne teeb järgmise päeva kohustused ära. Seega elab otsaga tulevikus. Minu arust ikka supper hästi läheb tal.

Leave a Reply to äärelinna rohutirts Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>