Mõtlesin, et hoian saladust kuniks asi päris kindel, aga… Ma ei saa ju. 
Korteri jaht õnnestus. Sain korteri Kesk-Jüütimaale. Kui päris täpne olla, siis on mul leping ja ma olen raha maksnud, aga võtmed saan detsembris. Rahu-rahu, kallid sõbrad! Siin, Taanis käivadki asjad nii. Täna sain sõnumi, et korteri üürikuulutus on maha võetud (nii armas). Teised ettevõtted ei ole ikka veel üürikuulutusi maha võtnud (2-3 ettevõtet), kuigi mulle öeldi, et need korterid ei ole enam vabad. Seega, kas nad lihtsalt ei tahtnud mulle üürida või nad hoiavadki mingeid peibutus kortereid konstant üleval.
Tuttav kergitab nina ja ütleb, et minu nimi ei ole eemale peletav ja see on vaid pesudo probleem mu peas. Ise mõtlen natuke nii, aga tuttavale ei ütle. Talle ütlesin, et see oli üksik juhus, üürile andja oli noor ja taanlase kohta väga mõistlik ja aus. 
Üürile andja ütles, et ma olin esimene ja selle pärast sain ka esimesena korterit vaadata ja otseloomulikult ma võtsin selle. Ma astusin uksest sisse ja küsisin, kas mina saaksin selle, mida ma peaksin tegema, et see saada… (Ei mõtle midagi seksuaalset.) Mina ei mõelnud ja tema ka ei mõelnud (vähemalt ei paistnud nii). Tema ütles, et leping tuleb allkirjastada ja deposiit maksta. Ja nii see läks.
Üksielamine tundub hirmutav. Kardan oma mõtteid (kui tööd pole, siis kusagil üksi vaikuses istuda…). Aga vaatab, kuidas asjad kulgevad. Üks samm korraga, küll kuidagi ikka läheb.
Igatahes, nüüd olen oma ideaalsele ametile lähemal, sinna olen ma kõige rohkem oma avaldusi saatnud, seal on ka kõige rohkem töökuulutusi. Nüüd on mul üks ahvatlev kriteerium juures, ma elan neile lähedal. Siin on see natuke oluline. Program otsib ca kuni 20 km raadiusest. Seega… Kui ma oma aadressi ametlikult ära vahetan, siis saan ma uue Jobcenter’i, uued inimesed ja minule teada oleva info kohaselt on siin piirkonnas minu teadmistet natuke puudus, seega ei sunnita mind kalavabrikusse tagasi ega koristama. Näis, mis saab.
Kummaline on see, et rääkisin vennaga ja mainisin nii muuseas, et arvestan, et selle aasta sees kolin ära. Kuigi korteri saamine tundus nii lootusetu, siis… Vist õnnestus. Aga ma ei usu, et selle aasta numbri sees ära kolin. Kui tööd ei saa, siis olen ikka siin, maksan oma üüri ja kirjutan, et elan seal. Vahel käin enda korteril külas, võib-olla natuke sisustan, aga püüan hoiduda üleliigsetest asjadest. Kõik peaks olema hästi lihtne ja odav. 
Äkki peaks vennale mainima, et jaanuarist alustan tööd kohalikus maksuametis. Äkki näkkab! Vaatab, kas see töötab nii. 
***
Sain hilinenud sünnipäeva kingituse kätte. Ma arvan, et selle nimi on “aktiivsus monitor”. Kellad on vist suurema ekraaniga. See on selline miniekraaniga rihm. Ma lootsin, et pakis on paar kommi mulle, aga ei olnud. Paks olen vist, enam ei jagata mulle komme. See oli naljakas vaatepilt. Ema annab mulle paki, ma teen lahti. Võtan selle monitori karbi välja, ei vaatagi seda, hakkan ümbrikust kommi otsima (šokolaadikommi). Ema vaatab mind kummaliselt ja küsib, et mida ma sealt veel otsin. Mul oli piinlik öelda, et kommi. Vennad tegid ju nii suure ja kalli kingituse mulle ning mina tõstan selle kõrvale ja hakkan šokolaadikommi otsima. Kõik teavad ju, et mina armastan magusat ja see on elutähtis mulle.
Ma olen kingi üle ikka tänulik. Laen praegu akut ja siis vaatan, kuidas meie koostöö läheb.
Nüüd on mul muusikat mängiv müts (ilma juhtmeta), aga laetav. Siis see käepael (monitor), e-luger… Ma naersin emale, et varsti ei saa jooksma minna, sest sokkide akud on tühjad. Vaata kuidas IT ja elekter ronib mu ellu. Vanasti sain ka küünlavalgel raamatuid lugeda, nüüd kui elektrit pole, siis raamatu aku tühi, siis polegi ju midagi teha.
***
Minu psühholoogi teemat ka. Eks see üsna isiklik teema ole, aga ma kujutan endale ette, et seal väljas on inimesi, kes kahtlevad või kardavad. Ma püüan olla väikest viisi üks näide sellest, et kui valida endaga tegelemise tee ja just psühholoogi abiga, siis kuidas see teekond välja näeb.
Täna oli hästi raske. Nagu esimesel korral. Noh, psühholoog on juba tuttav, seega polnud seda hirmu, aga teema oli raske. Täna arutasime mu vanaisa surma. Ma arvasin, et olen sellest täitsa üle saanud. Tegelikult päriselt ei ole. Teadsin, et ma surusin tohutult palju tundeid tollel ajal alla. Tundsin, kuidas need tunded ikka ja jälle üles kerkisid. Arvasin, et sedasi ongi need üle elatud, aga… Ei, see kompott on sees ja käärib ikka veel.
Ta sidus üsna palju vanu kogemusi kokku, üheks mustriks. See teeb olukorra ülevaatlikumaks. Nüüd ei ole tunnet, et mul on palju erinevaid raskusi/läbielamisi õlul. On üks muster, aga erineval ajal ja erinevate osalistega…
Nutsin meeletult palju. Silmad valutavad, hõõgavad ja on punased. Ma tean, et see on oluline, et mul tulevikus oleks parem ja et ma tulevikus oleksin kindlam (enesekindlam).
Tunnete tajumisega on ikka veel raskusi. Minu tunded on peas, ma mõtlen, et mis tunne mul peaks olema. Nüüd ma tajun, kas on äng või mitte. Asi seegi.
Ma nii väga tahaks tunda/tajuda oma tundeid enda sees. Et kui on nt viha, kuidas see minu kehas avaldub. Ma tunnen, et mu selgroog läheb sirgu ja õlgadesse/kätesse tuleb jõud. Selline huvitav enesekindlus tekib. Aga see ei ole nii märgatav, et kest aktiivset vestlust suudaks ma seda tajuda. Kõik taandub ikka mõtte tasandile.
Kirjeldan enda peas olukorda ja mõtlen, et mis tunne peaks selles olukorras olema või mis tunne kirjeldab seda paremini või midagi sellist.
Mulle tundub täiesti uskumatu, et inimene suudab oma tundeid oma kehas tajuda. Psühholoog küsib, kus ma seda tunnet oma kehas tajun ja ma mõtlen, kas see on üldse võimalik. Kas oma tundeid on võimalik oma kehas tajuda? Kui on, siis kuidas?
Mina tunnen oma kehas tohutut pinget. Meeletult pinget. Kael valutab ja selg, see on üsna tavaline juba minu jaoks. Ei mäletagi aega, mil olin nii lõdvestunud, et mitte mingeid pingeid kehas polnud. Hingamist tajun, see on pinnapealne ja kiire. Vahel märkan ka sügavamalt hingata.
Tuleks vist joogat tegema hakata. Veel mitte.