Kas veel midagi?

Püüan kusagilt ammutada inspiratsiooni oma raamatu jaoks. Terve päev olen püüdnud asja käsile võtta, aga ikka on tulnud muid asju vahele. Kui ma end juba kirjutama saan, siis läheb üsna ladusalt, aga tavaliselt saan ma end kirjutama õhtul ja tuduaeg koputab uksele. Järgmisel päeval on jälle võitlus ise-endaga. :)

Tööd on palju. Järgmine nädal õpin uue ülesande. Seda hakkan ma vist üksi tegema. Hindan, et tööd on 2-3 päevaks, siis jätkan oma ülesandega. Kuu keskel vist pean uue inimese interneti-vahendusel välja õpetama. Saab olema väga põnev. (Minu kolleeg ka, seega väga eriline see asi pole. Lihtsalt selline eriline olukord, mis nõuab uuenduslikke lahendusi.)

Sellel nädalal õppisin uut süsteemi. Arvasin, et mu kolleeg ka (mu n.-ö. tiimi-kaaslane), aga tema vist seda kursust ei saanud. Tobe, et sellest juttu tegin. Ma lihtsalt olin nii kindel, et kui mina, siis tema ka.

Mul on veel kursusi, mis ma olen planeerinud, et tahan läbida. Aga nendeks pole eriti aega jäänud. Oma asju tuleks ka teha ja mulle tundub, et olen liiga palju end tööle pühendanud, et hakkab juba stress tekkima. Seega püüan nädalavahetusel omi asju teha ja tööpäevadel vast jõuan natuke kursuseid kuulata ja teste teha. :)

Esmaspäeval töötan jätkuvalt kodust ja arvatavasti läheb järgmise kuuni välja. Võib-olla isegi kauem.

***

Igatsen oma psühholoogi. Natuke juba vajaks teda. Lihtsalt sooviks end tühjaks rääkida, et peakesesse natukene ruumi teha ja seda ebakindlust ning kriitikat peas/endas vaigistada.

Minus on taas see rahutus tekkinud. Võib-olla mingi tavaline kevadine asi. Tahaks suuri muutusi teha, ei ole päris rahul sellega mis ma olen ja kus ma olen. :) Tavaliselt ma keeran oma elu pea-peale. Seda küll ei tahaks teha. Seega hoian madalat joont. Aga kui oma tundeid alla suruda, siis teada on, et ükskord see tuleb ju välja ja siis ma endale käki kokku keeran. :)

Probleemidest ma ei pääse. Küsimus on vaid, millised ja kuna. :D

Muidu läheb hästi. See toake, koduke hakkab juba rusuma. Tahaks välja, tahaks õhku, vaikust. Tahaks pea tühjaks saada. Tahaks puhata.

Nüüd on ju töö, kodu, vabaaeg, kõik üks suur kompott. Istun samal toolil, mis tööd tehes, ainult klaviatuur on teine ja ekraan ka. Töö märkmed on ka ümber minu ja neid on palju. Seega oleksin nagu tööl, aga samas ei ole ka.

Seega olen ma pidevalt täis mõtteid, töö ja eraelu mõtted konstant (ja segamini). Ei oska end kuidagi 100% ühest või teisest välja lülitada.

Aga ega ma ei kurda. Küll ma õpin ja harjutan.

Üldiselt on ikka hästi. Olen rahul tööga. Enda olukorraga. Natuke ebakindlust, aga jätkuvalt on kõik kontrolli all.

Ma vaatasin filmi “Yes man”. Nii inspireeriv. Tahaksin S-le ka näidata, aga tal ei ole aega. Ta on probleemide väljamõtlemisega hõivatud ja ma ei taha sellest protsessist osa võtta.

Igatahes. Ma tajun, et ma olen päris palju muutunud. Kuidagi nii ootamatult. Kaugel sellest, mis ma olla tahaks, aga ikkagi. Ma nimelt ütlen “jah” väga lihtsalt. Ja takistused ning pisikesed ebaõnnestumised suudan ka üle elada. Ma jätkuvalt võtan väga hinge, kui midagi ebaõnnestub, aga ma ei põe nii kaua kui varem.

Nüüd on ju ebaõnnestumisi ekstreemselt palju (õpin uusi asju ja võõras keel jne). Ma pole ju oma elus eriti palju ebaõnnestunud, samas see hirm ebaõnnestumise ees, on hoidnud mind meeletult tagasi.

Nüüd ma lihtsalt lähen ja teen, nii kaua kui lastakse. ;) Ülemus küsis, kas ma olen valmis uue inimese välja õpetama. Ma vastasin “muidugi”. Meie kõneisik küsis, kas olen valmis uut ülesannet õppima, ma vastasin “muidugi, pane aga mu kalendrisse kirja, teen ära”. :D

Kui ei saa aru, siis küsin. Kui tuleb tobedalt välja, siis mõtlen, arutlen ja pärast ajan selja sirgu ning tegutsen edasi. Kui kahtlen, siis korrutan endale, et 1. tuleb olla aus, 2. tuleb olla julge ja oma vigu tunnistada, 3. kahtlus tähendab teadmatust, seega küsi, 4. ükski tobe/piinlik olukord pole mulle surmavalt mõjunud. :D

Aga siiski on veel pikk tee, et ma julgeksin olla mina ise. Kuid ma annan endale andeks. Olen tohutu muutuse läbi teinud. Arvestades, kust ma tulen, siis olen end juba tohutult muutnud, arendanud. Lihtsalt mul on pikk tee eesmärgiks võetud. Küll ma sinna jõuan, kuhu ma jõuda tahan. :)

Muutunud on see, et kui varem tekkis minus konflik ja pinge, kui minu jaoks olulisel inimesel oli erinev arvamus, siis nüüd ma julgen hoida kinni oma arvamusest. (Alati ei ütle seda välja, aga ma analüüsin mõlemat arvamust ja mõlemad arvamused on võrdsed. Varem andsin teiste arvamusele, tunnetele, mõtetele suurema õiguse kui enda omadele.)

Kokkuvõttes olen olnud üsna rahulik sellises keerulises olukorras: uus töökoht, uue ülesande õppimine, muutused (meie osakond tehti kaheks ja mõned saadeti veel omakorda kolmandatesse osakondadesse, ülemused vahetusid jne). Kõik see on ju lisa stress. Lisaks veel need pidevad e-mailid päeva jooksul ja koosolekud, kursused jne… Aga ma saan üllatavalt hästi hakkama.

S-ga on ka vahel raske. Näen ju, et ta vajab abi, aga ma ei saa teda aidata. Saan olla siin ja saan olla toeks, aga kahjuks ei ole ma pädev teda aitama. Me oleme liiga erinevad ja mul pole õrna aimugi, mis toimiks tema puhul.

Kõik on hästi. Nüüd lippan koeraga välja ja siis äkki saan paar ridagi oma raamatut kirjutada. Saaks sellele soonele taas. Mul on ju kaks päeva. Pean kõigest 17 lehekülge kirjutama, mis see ka ära ei oleks, eksju?! :P

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>