Kas miskit uudist?

Nipet-näpet.

Pettusin kohutavalt J.-s. Ma ei suuda teda enam usaldada. Ma ei saa teda ka süüdistada, meil oli kommunikatsiooni-viga mõlemas suunas, aga selle tulemusel olin see mina, kes “haiget” sai. Vähemalt mulle tundub, et tema kraapis kõik see paremad positsioonid ja mina jäin nurka istuma oma hapude viinamarjadega. :)

Selles olukorras ei saa ma olla tema sõber, millest on väga kahju, sest sõbrana on ta super. Aga elu läheb ju edasi ja maailmas on palju inimesi. Saan targemaks, leian õigemad inimesed enda ümber. Tuleb olla kannatlik ja hoida end liikumises. :) Seda ma püüangi teha.

Ravin oma haavu tööga. Eile töötasin 11,5 tundi. Polnud plaanis, aga olen liiga kohusetundlik. Ma tõesti olen liiga kohusetundlik ja võtan kogu vastutuse enda peale. :) Korraldan seal asju ümber. Ma kardan juba küsida. Neil pole aega mu küsimusteks, aga samas ei kannata ma vigu ja ebakõla. Olgugi see üks pisike, aga noh… ei kannata.

Tellisin endale paar kleiti. Plaan oli 2 tk ja 1000 DKK, aga tellimuses on 12 tk ja 2200 DKK. :D Shopahoolik, ma tean. :) Kusjuures on veel mõned ostu-mõtted. Aga esmalt püüan need paberile panna, siis hindan, kas on üldse vaja või saab veel ilma hakkama.

Korterist pole veel lahti saanud. See uus omanik ütleb, et tahab võtmeid kiiremas korras, aga kui hakkama aega kokku leppima, siis on ta kadunud. Siin pean mina tõestama, et olen võtmed tagasi andnud, kui ma seda tõestada ei suuda, siis pean üüri edasi maksma. See on hullem kui abielu, ma ütlen. :)

Ratta sain vonksu. Pean veel proovisõidu tegema, aga aias testides oli ok. Piinlik tunnistada, aga rehvi pumpamiseks pidin youtube videoid vaatama ja pumba-õpetust lugema. :) Jalgratas ei ole auto. :D Üsna ruttu sain asja selgeks.

Ma kaotasin 2-3 kg. See on nauditav, aga samas kardan, et jään sellest uuest kehast sõltuvusse. See omakorda tähendaks, et võib tekkida söömishäire (millega ma olen varasemalt iseseisvalt jagelenud). Seda viimast ma küll ei taha. Parem olgu see 2-3 kg rohkem.

See ei ole eriti palju, aga pool cm puusadel ja 1-2 cm kõhul teeb sellest suure erinevuse minu jaoks. Enne püksid pigistasid, aga nüüd tunnen end lahedamalt neis. ;)

Tagasi kleidi-jutu juurde. Ma pole seelikuid ega kleite kandnud aastaid. Võib-olla esimese klassis kandsin ma neid (kuid püksid olid alati mu esimene valik). Ma kujutan ette, et sellise kuuma ilmaga on kleit üsna mõnus. Aga ma kardan, et kui ma kleidi selga panen, siis tunnen end liiga paljana. Alati see hirm, et kas kleidi-saba on pahasti ja ma demonstreerin on aluspesu juba või…

Muidu inimesed… Nad on harjunud mind pükstes nägema, siis saan ekstra tähelepanu, millega ma teps mitte harjunud pole. Aga… Praegu on sellises etapis, et vajan natuke muutusi. Kuna ma veel kleite katsetan kui mitte nüüd. Äkki ma suuda oma printsi kinni püüda. :P

Tegelikult ma isegi ei tea, kas ma üldse tahan suhet. Või mida ma tahan või otsin. Võib-olla tuleks olla rohkem chill. Lõpetada see otsimine ja planeerimine ning lihtsalt eluga kaasa voolata. Võtta asju nii nagu need on. Ei vaata edasi, ei otsi tausta, lihtsalt…

Mul on pidevalt olnud need kombitsad või andurid, mis püüavad ekstra infot. Iga mini-grimassi püüan kinni, keha hoiaku, hingamise, südamelöögid jne… Ja siis analüseerin infot, teen plaane, arvestan jne… Krt… Teiste mõtted, tunded ei ole ju minu vastutusalas. Kui neil on, midagi öelda, siis öelgu. Ja kui nad ütlevad, siis öelgu otse välja, mitte ümber nurga. Ma olen mina ja ma võin nõuda. :D

See oleks suur samm, suunata fookus endale. (Või suuremas osas endale). See on midagi, mida ma pole teinud. Ma pole harjunud sellega, seega tundub see vale.

Kui ma mõtlen nii, et ma ei suuda eales teiste inimeste mõtteid ja tundeid lugeda, seega on see ju tühitöö, proovida mõistatada nende soove ja ootusi. S. paneb totaalselt mööda minu soovide mõistatamisel. Ma arvan, et ma ei ole temast teps mitte parem, selles vallas. Seega oleks ju ainuõige otsus, fookus endale panna ja kui küsimusi on, siis küsida otse. Nii oleks palju lihtsam ja tekiks vähem arusaamatusi ning möödarääkimisi.

Eks näis, mis sellest välja kujuneb.

Kes tahab teada, siis J.-ga ma ei suhtle enam. See oli minu otsus ja tahe, et ma hoian temast eemale. Ma arvan, et see ebameeldiv olukord laheneb sedasi kiiremini. Muidu jäävad need tunded vinduma ja ma jään sellesse musta auku kauemaks. Tekiksid uued foobiad jne…

Muidu raske see on. Ta oli ju number üks mu elus (kolm aastat). Igast pisi-asjast ma talle teatasin ja iga mure korral ma tema poole pöördusin. Nüüd pean ma olema iseseisev. Korrutan ikka endale, et elasin enne teda ja sain hakkama, seega saan ka pärast teda hakkama. Ning olengi saanud. :)

Ma olin ka tema jaoks alati olemas. Kui ta isa oli haiglas ja ta kartis, et isa sureb, siis olin ma seal ja lohutasin. Autot oli vaja teha, olin olemas, TV oli vaja seina panna, jälle mina. Mingi aeg olin ratta-sõber, aga nüüd on tal teised (ma arvan). Seega… Jah… Ma arvan, et me mõlemad panustasime võrdselt. Et üks ei kasutanud teist ära.

Aga nüüd on see peatükk läbi. (Vähemalt hetkeseisul.) Suunan oma energia teistele asjadele. Küll tuleb midagi uut ja põnevat mu ellu. Alati on ju tulnud, kus ta siis nüüdki tulemata jääb. :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 kommentaari postitusele Kas miskit uudist?

  1. Don Juan kirjutab:

    Mis sa tegid või tema tegi, et sa temas pettusid?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      See oli rohkem nagu mida ei teinud. Me ei rääkinud. Ja tema tegutses ka lisaks mitte rääkimisele. Ma olen kuri, et ta mu soovi ei austanud ega arvestanud sellega.

  2. Don Juan kirjutab:

    Mitte midagi ei saa aru. Ainult tundub, et millegi mõttetu põhimõtte pärast oled tegemast äärmiselt idiootset viga, Samas, rõhutan, sinu siinsest vastusest ei saa midagi aru.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>