Kummalisi asju juhtub

Sellel nädalal pidi toimuma kaks kohtumist (date), aga kumbagi ei toimunud. :) Ma olen ikka tõeline käpard. (Nali.)

Ühe ma tühistasin ise, sest kahe nädala jooksul suutis ta vaid seksist rääkida ja mitte midagi muud ma temast välja ei suutnud pigistada. Ilmselgelt oli meil erinevad ootused kohtumiseks ja lõpuks ta sai ise ka aru, et me ei ole päris ühel laine. :)

Teine kohtumine pidi toimuma metsas. (Põnev.) Mitte nii väga, me pidime maastikuratastega sõitma. Aga seda linna (metsa) ma ei tundnud. Küsisin mingit aadressi, et mingigi pidepunkt saada. Ta andis mulle metsa nime (rada on 20 km), seega oli suur tõenäosus, et see ei ole piisav. Teise aadressi kirjutas ta veaga (ajas tähed segamini) ja ma ei suutnud seda kaardilt leida.

Panin google mapsi metsa nime (leidsin isegi selle raja googlest). Sain üsna lähedale. (Enne silmasin veel foto-bussi, vist sõitsin liiga kiiresti. Ema autoga. Aga ma ei näinud välku, seega võib-olla mõõtis kiirust teisest suunast tulijatele.) Igatahes olin endast natuke väljas.

Kohe minu järel tuli üks auto (maastikurattaga). Arvasin, et äkki tema. Astusin autost välja ja tervitasin. Ta tervitas ja küsis, kas ma tean, kus on MTB rada. Ma muigasin ja ütlesin, et tegelikult on mul sama küsimus. Ta kohmetus ja oli kahtlev, küsis, et kus mu ratas on. Siis nägi, et see oli mul autos.

Tal oli raja kaart, mul oli google maps ja meie asukoht. Kahe peale panime kokku, kus kohas rada peaks olema. Ta küsis, kas ma sõidan temaga, ma ütlesin, et tegelikult peaksin ma kellegagi kohtuma (sest selleks hetkeks ma teadsin, et see pole tema, kellega ma kohtuma pidin).

Vahepeal kirjutas see, kellega ma pidin algselt kohtuma, et ta on kohal. Aga ilmselgelt me polnud samas kohas. See võõras nägi ka sõnumit, sest me vaatasime kaarti sel hetkel. :)

Nii ma kirjutasin sellega, kellega ma kohtuma pidin ja samal ajal vestlesin ka selle võõraga. Saatsin ekraani pildi kaardist ja oma asukohast. Minu date kirjutas, et ta arvab, et teab, kus ma olen ja lubas minu juurde tulla. Ok. Väga hea, sest ma olen kohutav orienteeruma. Ma andsin ka täpse aadressi, kus ma olen.

Vestlesin veel selle võõraga. Meie vestlus oli väga elav. Tal oli müstiline ratas, mida ma polnud varem näinud. Maastikuratas, kõik jutud ja el-mootor. Ta rääkis midagi, mingist võtmest, mille ta kaotas ja akust ja mingist kaanest. Siis küsis, kas ma üldse midagi aru sain. Terve jutu aeg ma noogutasin kaasa, justkui ma mõistan kõike. Ja tema küsimusele vastasin: “Et tegelikult ma küll millestki aru ei saanud.” Ta jäi vait ja naeris kogu südamest. See oli vist minu armas, südamlik ausus, mis talle nalja tegi.

Ma jätkasin kohe, et ma näen sellist ratast esimest korda, ma ei teadnud, et selliseid rattaid ka on. Ütlesin, et ma püüan aimata palju selline maksta võiks. Küsisi, et kas ühe auto hind või kaks. Ta ei osanud mu küsimusele vastata. Ta ütles, et 56… Ma eeldasin, et 56 000 DKK. Ütlesin, et see on kaks autot. Ta vaatas mind üllatunult, siis näitasin talle oma autot (ema autot) ja ütlesin, et see auto maksis 30.000 DKK. Ta sai mu võrdlusest aru ja muigas.

Ma ütlesin, et vahel ma igatsen mootorit, kui pean järsust mäest üles sõitma. Ta soovitas ka selline osta või vähemalt selline ratas, kus on ka tagumine amort. Ma ütlesin, et ma pean ensmalt selle välja teenima. Peaksin rattaga rohkem sõitma. Et kui ma sõidan nii harva nagu praegu, siis pole see investeering seda väärt. Ta mõistis või aktsepteeris mu vastust.

Siis tuli kolmas auto. Ta küsis, kas see on see, mida ma ootan. Ja ütlesin tasakesi, nagu räägiks saladust… “Tegelikult ma ei tea, kuidas ta välja näeb või millise autoga ta sõidab, sest me pole varem kohtunud.” Võõras muigas ja ütles: “Ok.”

Ta uuris, kust ma pärit olen, kas ma sõidan seal tihti, et siis saaks vahel koos sõita. Ma ütlesin, et ma olen esimest korda siin ja elan siit kaugel, seega ma ei tea, kas ma veel siia satun. Aga ütlesin, et me saame kontakte vahetada, kui juhtub, et satume siia kanti uuesti, siis on meil üks pidepunkt (kontakt vähemalt). Et kui ei juhtu, ega see ju midagi muuda.

Ta andis oma telefoni. Ta nägi, et mul on messenger. Ütles, et sinna saan oma nime kirjutada. Tegingi nii. (Me polnud nimedest üldse rääkinud.) Näitasin, et see esimene valik olingi mina. Ta kirjutas mulle. Siis luges mu nime ja ütles: “Evil.” (Inglise päraselt). Ma naersin ja ütles: “Jah-jah… Täpselt, ma olen Evil. Et ta peaks väga ettevaatlik minuga olema.” Naersime mõlemad.

Tema läks rajale. Minu date küsis, kas ma näen suurt parklat. Ei, ma olin väikses parklas. Ühesõnaga. Kuigi ta kirjutas, et arvab, et teab, kus ma olen. Ei teadnud ta. Ta ei leidnud mind. (Võib-olla ei osanud kaarti kasutada. Võib-olla ei osanud aadressi kirjutada…).

Ma natuke vihastusin. Ta kirjutas, et ei suuda mind leida. Ma kirjutasin, et ma püüan tema juurde sõita rattaga. Ja kino läks lahti. Ma saatsin ekraani pildi oma asukohast (google mapsist). Ta saadab pildi loodusest ja kirjutab, et ta on seal. (Hea, et ta selfit ei saatnud). Siis kirjutab ta, et on järve ääres. (Seal oli 3-4 järve lähestikku. Ja tema on seal ka varem käinud. Kas ta tõesti ei teadnud? Ei pidanud oluliseks täpsustada, et millise järve ääres.)

Ma sõitsin. Pool teed õigesti nagu alati ja siis… Järve ledsin, aga sellel hetkel ma ei teadnud, et seal läheduses on veel järvi. Ma mõtlesin, et olen järve ääres, seega olen talle lähedal. Lasin muudkui edasi. Ta väsis ootamast ja saatis pildi tänava sildist. (See tänav oli kilomeetreid pikk (hõlmas maanteed). Jah… Googeldasin… Seal oli ringtee ja õnneks oli seal vaid üks ringtee. Sain umbes pidepunkti. Aga ma ei osanud googlesse panna ringteed, otsisin lähedasema aadressi…. Siis läks ta kohvikusse, saatis kohviku interneti aadressi.

Ma sõitsin edasi. On ju järv, on ju 5-6 minutit sõitu jne… Ühel hetkel nägin, et olen juba teist (või kolmandat korda samas kohas). Inimeste näod hakkasid juba tuttavaks saama. :D Väsisin ära tema looduse, teede ja kohvikute piltidest. Püüdsin talle näidata, et see ei aita. Saatsin talle pildi raudteest, ülesõidust ja märgist, et rattaga sõitmine on keelatud.

Selle googedamise ja ekraanipildistamise peale hakkas mu telefoni aku tühjaks saama. Siis ta kirjutas, et ta arvab, et see on lootusetu, et kohtuda, et ta läheb rajale. (Tahaks vanduda). Ma oleksin ju võinud kohe rajale minna.

Selleks hetkeks olin ma end siniseks vihastanud. Kuidas saab üks inimene nii rumal olla. Anda aadressiks mets, teine aadress vigaselt (konstant), siis saata pilte järvest, teedest, tänava nimedest. Ja öelda, üks järv, kohas kus on neid 4-5 tükki. Järvedel on ju nimed… Ma saatsin talle pildi kaardist. Kui ta oli varem seal sõitnud, siis ma arvan, et tema oleks pidanud minu asukoha paika panema. Ma olin esimest korda. Ma isegi ei teadnud, kus rada asub ja siis hakka teda veel otsima. :( (Vihane.)

See jäi sinna paika. Ei kohtunudki temaga. Pole rohkem kirjutanud. Kindlasti arvab ta, et ma olen idioot. Noh… Fakt on see, et me oleme mõlemad lollid ja idioodid ühs-ühe silmis, selles osas olime me ühel meelel. :D

Minu telefonil oli ainult 15% akut järgi. Ma olin võõras linnas, parkinud auto kuhugi metsade vahele, ei tea kuhu. Tänava nimedest ei teadnud midagi. Oma auto asukohast midagi. Polnud kuhugi kirjutada aadressi, kus auto asus. Kui telefoni aku oleks otsad andnud, siis oleks kõik kadunud.

Lõpuks leidsin auto. Võõras oli kirjutanud, et loodab, et ma naudin rada, et väga hea rada on. Nägin, et tema auto oli kadunud. Ju sai valmis. Ma nii oleks tahtnud seda rada proovida. Aga ema auto ei laadinud telefoni ja ma pidin seda aku jääki kasutama, et kodutee leida (oli vaja suurest võõrast linnast välja saada) ja 90 km koju sõita. Ei riskinud rajale minna. Sest kui ma tee autoni kaotan, siis ilma telefonita ja autota ei teeks ma midagi. Sõitsin koju.

Situatsioon. 90km, ratta pakkimine, 2-3 tiiru ümber järve, kus rattaga ei tohtinud sõita (ca 7km, tavaliselt sõidan 20-30 km). Sellega, kellega pidin kohtuma, ei kohtunud. Rajale ei jõudnud. Pakkisin ratta kokku ja sõitsin koju tagasi 90km. Koju jõudes sadas, seega kohalikku metsa ka ei läinud. (180 km autoga, 7 km rattaga). :D

Aga… Päev läks suurepäraselt. Ma sain teda, et minu date’l on aju võimsus väga erineval tasemel minu omast. Seega hea, et ei kohtunud. Ega ma läksin vaid kohusetundest, sest meil polnud millestki rääkida ja tema valisin ma ju ainult profiilipildi alusel. Seega… Ta tunduski, liiga pealetükkiv. Ootas rohkemat. Kui oleks kohtunud, siis oleks pidanud, vist hakkama ära ütlema. Nüüd pääsesin sellest. Ta arvab, et olen idioot, nõid, mis iganes. Pääsesin võrdlemisi lihtsalt.

Ja selle võõraga me kirjutame messengeris. Tema aju võimus töötab umbes samal tasemel. Me saame naljadest aru ja üks ühe seletustest ka. Ta tundus väga konkreetne ja kergelt skeptiline, kõrgete väärtushinnangutega. Ja minu otsekohesus ei hirmutanud teda karvavõrdki. :D Minu otsekohesele vastusele, et ma tegelikult ei saa üldse aru, ta vaid naeris. Ei solvunud, ei löönud käega. Oli positiivselt üllatunud minu vastusest.

Mis teeb selle kõige müstiliseks on see, et just paar päeva tagasi ma kirjutasin oma päevikusse, et ma ei leia endale kedagi. Jäängi üksi terveks eluks jne… Kirjutasin, et asjad võivad ju ootamatult muutuda, kuid ei uskunud seda kohe mitte üldse.

Aga… Päriselt võivad asjad tegelikult ka muutuda. Ja kardinaalset muutuda, sekundiga, minutitega, ootamatult. Lihtsalt tuleb edasi liikuda.

Ja kuigi ma ei uskunud sellesse kohtumisse ja võib-olla viisakas oleks olnud see üldse ära jätta, siis… See, et ma läksin oli ju edukas. Ma andsin endale võimaluse. Võimaluse üllatuseks.

Peale selle, et ma sain ühe põneva inimese kontakti. Kindlasti jätsin talle ka huvitava mulje (muidu ta ju poleks kirjutanud). Ma ei hellitaks väga lootust. Ma ei tea, äkki ta on abielus või mingi muu “viga”. Aga temaga oli põnev vestelda. Ja võib-olla sõidame kunagi koos, saame natuke rohkem vestelda.

Kuid… See oli enese proovile panemine. Ma õppisin enda kohta nii palju.

  1. Elu üllatab ja ootamatult ja igal pool.
  2. Ma suudan võhi-võõrastega täiesti vabalt suhelda. Ilma pabinata, sujuvalt, vabalt.
  3. Ma olen väga eriline inimene, meeldejääv ja huvitav. Ma ei pea end varjama. Inimesed väga tahavad päris minuga kohtuda. Ma ei ole eemaletõukav kui olen mina ise.
  4. Ma suudan jääda positiivseks väga täbaras olukorras. Ma suudan näha olukordi kaugealt (vältida asjade isiklikult võtmist ja vältida enda süüdistamist). Minus on tekkinud mingi enesekindlus ja see tuleb mõnikord juba loomulikult.
  5. Ma ei pea olema seksikas, ilus ja sätitud, et saada tähelepanu. Mustade rattariietega suudan ma ka tähelepanu saada ja vaat, et kvaliteetsematki tähelepanu veel.

Ma ei tea, aga mulle tundub, et minu elus on kuidagi rohkem müstilisust kui keskmise inimese elus. Võib-olla ma lihtsalt näen neid tavalisi asju nii (st. müstiliselt). Aga igasugust materjali koguneb ikka.

Oma kolleegile kirjutasin ka, see, kellega kohtusime 2018. aastal kohtumisportaalis. Ta mäletas mind ja ta ei ole sellest kellelegi tööl rääkinud. Ta ütles, et ta väga ei räägi oma isiklikest asjadest tööl.

Natuke piinlik on, et ta mind mäletab. Aga… Ta ütles, et me võime ju väga head kolleegid olla. Jah, seda me võime. Õnneks, ma ei mäleta, mida ma talle täpselt kirjutasin. Ja kolleegidena ei peaks see kunagi teemaks tulema. Seega, lõpp hea, kõik hea. :P

Tõmban nüüd postituse kokku. :)

Rubriigid: Juhtumised minu elust, Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

8 kommentaari postitusele Kummalisi asju juhtub

  1. Mariah kirjutab:

    Väga lahe postitus! See vist ongi see, et oled päriselt elus, lubad elul end üllatada ja võtad vastu, mis tuleb. Ei virise. Ei eelda. Lihtsalt oled kohal. Niimoodi on tore elada.

  2. Don Juan kirjutab:

    Igaks juhuks kirjutan, et see võib olla kõige lihtsam tänapäevane wingmani pettus ehk see “ootatav deit” ja “täielik võõras” on läbinisti professionaalitest koosnev meeskond, halvimal juhul midagi hullemat. Võiksid sõbra J. rattarallile kaasa kutsuda või mujale. Kui J. sind 3 aastat talunud, siis on usaldusväärne, teised mitte.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ma arvan, et J. pruudile ei meeldiks, et ma J. kuhugi kutsun. :D Või minu jaoks on natuke ebamugav J. ja tema pruudi vahel kolmandaks rattaks olla. :D (Noored tahavad rohkem omapead olla. Värskelt armunud või nii.)

      Mul on väga kahju, et sinu unistuste romaan (minust ja J-st) ei lõppenud nii nagu sina tahtsid. See romaan, mida sa oma peas kerid, kus ma olen üks peategelane. Päris elu on natuke heitlikum.

      Sa ei arva, et oled liiga palju ameerika märulifilme vaadanud?! Kas sul on aimu kui suur võib olla pindala, kui ringi ümbermõõt on 20 km. Selles linnas elab 43.000 inimest, lisaks see on üsna populaarne mets ratturite hulgas, seega on sinna tulnud sõitma inimesi lähi-ümbrusest. Mets asub n-ö linnas, selle ümber on muuseume, mänguväljakauid, kohvikuid… Ma olin täpselt teisel pool metsa. See koht ja aadress, mis date mulle andis, oli totaalselt teises kohas.

      See ei saanud kuidagi olla professionaalne seltskond. Võõraga kohtusin ma enne, kui date minuga ühendust võttis (ja ma oma asukoha talle saatsin). Ma ei olnud oma autoga, seega ei oleks “professionaalne seltskond” suutnud mind isegi mitte auto järgi tuvastada. Olin totaalselt teises kohas kokkulepitud kohast. Seal oli palju maastikuratastega inimesi, ka naisi.

      See oli juhus. Nii raske kui seda ka poleks uskuda. Et mitte su ootusi lakke lasta, siis võõras ei ole vabamees ja ta ei varja ka seda. Ja mind ei näe ta läbi romantiliste prillide. (Mina teda ka mitte.) Lihtsalt ta on hästi huvitav inimene, tal on põnevad projektid käsil, millest ma tahaksin rohkem kuulda. Minu puhul köidab teda mu kirjutamise hobi ja võib-olla mu isiksus.

      Ma täitsa saan aru ja mõistan su hirmu. Aga ma olen siin täiesti teises maailmas. Siin piirkonnas ei tasu selline asi ära. Nad on koondunud piirkondadesse, kus on rohkem ja paremaid saake kui mina. :)

  3. Don Juan kirjutab:

    Nagu näed, ma olen osavam info “väljapetja”, kui sa arvata oskasid.

    Jah, sünniaasta pole just suurem asi, aga kui sul laps oleks, siis saaks üht üldlevinud väljendit kasutada küll. Ja ma ka ei usu, et sa nii meeleheitel oled, et oled nõus kohtuma kellegagi, kes sind üles ei leia. Seega ma usun, et sinu pipragaas on oma “parim enne” lõpetanud, sina kindlasti mitte.

    Mina ka oma lõbuks scammijatega suhtlen, mis on mind arendanud rohkem kui ülikool. Ja kui nad minuga suhtlevad, siis vähem aega jääb neil naiivsete inimeste petmisele.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ma väga ei tunne, et sa midagi välja oleks petnud. Tahtsin lihtsalt, et sa lõpetaksid selle peale pressimise. (PS. Minu teada ei ole J. suhtes. Sai korvi oma prefektselt sõidukaaslaselt ja kui viimati J-ga rääkisin, siis neiu polnud temaga kohtunud juba kaks nädalat. Ma ei küsinud, miks.)

      Mulle pigem tundub, et sa said n-ö. vastu pükse oma enesekindlusega. Eeldasid valesti ja nüüd on häbi tunnistada, et panid ikka täiega puusse.

      Me võime ju mängida, et sa oled kõva mees.

      Ma ennustan, et nüüd kirjutad sa, et sa jätkuvalt “pressid” minult infot välja. Et tahad saada täpsustavat infot ja arvad, et said ka selle… Palun. :)

      On näha, et sul on üsna igav seal. Minu meelest oleks otsene küsimus palju lihtsam. Nii mulle kui sulle. Aga keda huvitab. :) Mind mitte nii väga.

      Päikest! :)

  4. Don Juan kirjutab:

    See on kummaline, kui autistliku-laadselt vahel vastad, hoolimata, et oskad palju-väga palju asju kekmisest paremini. Mina harjusin mingil juhul sellega ära ja näost näkku suheldes ma seda mitte kunagi ei täheldanud üldse, aga siin võib olla koht, mille üle oma arstiga saad arutada. Siin ei ole irooniat ega sarkasmi.

    Minul ei ole ammu häbi omi vigu tunnistada. Mõned on paratamatud, mõned saaks ära hoida Tänagi seletasin, et ma tegin seal ja seal vea ja sellest kogemusest tean, et see on viga. Ma kaotasin ühe väikese otsusega väikeettevõtte terve aasta kasumi, kui ettevõte on edukas ja ma ka lisasin, et ma enam neil tingimustel ei kuula nõuandeid. Ma püüdsin viga parandada, aga jäin lõplikult sellest rongist maha.

    Minu enesekindlus on tõusuteel. Ma tean, et pean paljude halbade inimestega võitlema hakkama ja ma ei teeni sealt mitte kunagi midagi majanduslikult, aga ma tean, et need asjad on nüüd vaja korda ajada. “Panna lõpuks küüned koos näppudega ukse vahele.”

    Kõva mees ma kindlasti pole. Lapsele püüdsin täna basseini üles panna ja kuna ma pole handyman ja pole basseini üles enne pannud, siis ostustasin katkestada ja homme uuesti proovida. Alla ma ei anna. Kõige parem oli see, et ma ei keskendunud oma põhitööle üldes ja sealt tuli päeva lõpuks nii meeldivad tulemused, et pani muigama, ise olin poriga üle valatud.

    Mul on enamasti igav, kui keskmine inimene lõbutseb. Sellepärast, hoolimata sinu tujutsemistest, mulle sinuga hängida meeldiski. Teistele on see vastuvõetamatu, minu jaoks ikka ja jälle uus kogemus.
    .

  5. Kolekoll kirjutab:

    Väga äge lugemine, millest selgub, et ei ole mõtet lusikat nurka visata, iga asi juhtub õigel ajal või natuke hiljem. Inimestega sama .. oled nagu peenhäälestusega filter, igasugu ajukääbikud ja muu sarnane jääb filtrisse kinni ja ainult best of the best of the best läbivad filtri .. isegi kui neid on megavähe, aga seda enam naidi neid best of-e , isegi siis, kui miskit ei arene sellest edasi. Võin oma vanust refereerides öelda, et elu on suht napp ja kiire, ning pole vaja stressata igasugu jampsi peale. Tuleb tänada seda jampsi õppetunni eest ja sujuvalt liikuda edasi :) . Seoses selle võimsa ajuga võõra kohta, kes on samal vibe -l, kirjuta ja küsi, et kessasi ta selline on, kas on tal miski tüüp/tibi olemas või mitte.. häbeneda pole miskit, eriti kui tajud, et olete samas mullis. Hiljem kahetseda, et ei küsinud .. njahh.. see on selline nõrkade teema :) . Jaksu.

Leave a Reply to Kolekoll Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>