Nädal tagasi kohtusin B-ga. Täpselt päev enne meie kohtumist käisin psühholoogi juures. Huvitav elamus oli. Rääkisin psühholoogile asju nagu ikka, oma plaane jne… Ta kuulas.
Ma olen sadistlik enda vastu, võtan liialt suuri riske. Isegi minu väga kompetente psühholoog ei suutnud erapooletuks vaatlejaks jääda ja tuli natuke oma rollist välja…
Rääkisin psühholoogile B-st ja sellest, et me oleme kokkuleppinud (uue) kohtumise. Ja psühholoog muutus väga murelikuks. Ta ütles: “Ma ei või sulle öelda, mida sa peaksid või ei peaks tegema. Aga mõtle nüüd… See info, mis sa mulle andsid B kohta… Ja need ootused, mis sul on ja mille tõttu sa oled juba varem pidanud pettuma… Kas sulle ei tundu, et see sama muster kordub uuesti?”
Mina: “Aga mul ei ole just palju sõpru ja ma olen õnnelik ka hea sõpruse üle. Ma usun küll, et B-st võib saada mu sõber.” Psühholoog: “Mõtle igaks juhuks veelkord üle.” Ma nägin ta silmis hirmu ja muret.
Ja siis ma sain aru, kui julm ma varasemalt olen enda vastu olnud. Kui hoolimatult olen ma ise-endaga ringi käinud. Ja nüüd, kus ma märkan end ja oma vajadusi rohkem, tunnen end enesekindlamalt jne… Võtan ma jätkuvalt riske, mis paneb isegi kolmandad inimesed muretsema minu pärast. (Ma mõtlen, et psühholoog ei ole mu perekond ega sõber, ta pole ka päris võõras, aga siiski.)
Enne ära minekut ütles psühholoog: “Vabandust, at ma su date ära rikkusin.” Ma küll ei tundnud, et ta midagi ära rikkus. Tema jutt ei muutnud karvavõrdki mu plaane, samas muutis mu tähelepanelikumaks ja natuke ka enesekindlamaks.
Jah. B-ga me kohtusime. Tore oli. Pikk päev, tundidepikkune vestlus. Kusjuures, see oli mulle väga vajalik, mitmel põhjusel. Paljud asjad loksusid paika. Ma tõestasin endale, et ma olen juba muutunud ja selle üle oli mul hea meel. Ma olen enesekindlam ja teadlikum oma soovidest ja vajadustest ning mis peamine, ma ütlen ka selle välja.
Minu psühholoog ja B on mõlemad seisukohal, et ma peaksin endale mingi hobi leidma ja sellega tegelema. Nemad soovitavad rattasõitu. Ja hoiduma tutvumisportaalidest ja kohtamistest… Peaksin keskenduma endale.
Ma olen ju nendega nõus, aga… Praegu ei ole mittemingisugust tahtmist inimeste sekka minna. Ei ole jaksu lihtsalt. Ma töötan täistuuridel, teen ületunde… Mul lihtsalt pole aega mingisuguseks hobiks. Tööl pean ma meeletult palju kolleegidega vestlema, seega vabal ajal tahaks vaikuses olla.
Samas vahel tahaks ühte sõpra, kellega koos filmi vaadata või niisama rääkida ja nalja teha. Ma igatsen J-i.
Kontrastiks: Ma kustutasin J oma FB-st ära. Tal oli sünnipäev siin hiljuti. Ei, ma ei soovinud õnne ja kustutasin ta enne ära, seega ei pidanud ma nägema, kes talle õnne soovib ja kuidas. See oli raske otsus, aga õige otsus.
Vahel on hirm, selle tühjuse ees, mis mind ümbritseb, kuid J ilmus ju ka mu ellu täitsa ootamatult ja tühjast kohast. Ma vaatasin oma varasemaid märkmeid ja leidsin, et ta ilmus mu ellu väga halval või ebasobival ajal. See oli üks ütlemata raske ja segane aeg minu jaoks.
Nüüd olen ma oma elus palju paremas seisus juba ainuüksi see teeb tutvused stabiilsemaks. Ma usun, et ma suudan enda ellu “valida” õigemad inimesed, sest ma tean, mida ma tahan, ma olen enesekindlam ja võib-olla isegi natuke nõudlikum.
Tihti ütlevad naised, et mees jättis nad maha kõige ebasobivamal ajal. Et seal oli mingi katastroof varem ja siis see jne… Mina seda öelda ei saa. Või noh, mind ju ei jäetud ka maha… Aga tunne oli sama.
Mina arvan, et see oli esimene kord, kus mul oli vaid see üks “valu” või “katastroof”. See oli kohutav šokk alguses (mu keha hakkas füüsiliselt streikima, mida ma pole varem küll täheldanud). Aga ma olen üsna tublisti olukorraga toime tulnud ja rahulikult.
See on hoopis teine tera, kui tuleb tegeleda vaid ühe katastroofiga korraga. 
Kusjuures, samal ajal sai mitu vana probleemi lahenduse.
Muidugi sellised katsumused ei ole lihtsad ega valutud, kuid ma arvan, et ajastuse kohapealt oli suurepärane.
See on naljakas, aga minu suurim hirm (ja ka ootus) on see, et ta otsib mu üles, võtab minuga kontakti.
Hirm? Sest, äkki ma ei suuda talle öelda “ei”. Aga kui ma ütlen “jah”, siis käitun ma endaga ebaõiglaselt. Ma ei tohi lubada endaga enam niiviisi käituda. Ma ei tohi enam teiste vajadusi enda omadest kõrgemale tõsta. Austusest enda vastu, tuleb mul jääda endale kindlaks.
Ootus? Jah, aega on läinud ja need ebameeldivad mälestused hägustunud ning meeldivad mälestused ringlevad peas. Lisaks see igatsus ja see tühimik, mis temast jäi.
Eile käisin jooksmas ja ta vist sõitis minust mööda. Ma nägin auto tagatulesid, aga see võis vabalt olla lihtsalt üks sarnane auto. Seest võtab õõnsaks (ka tema majast mööda sõitmine). Aga ma ei lase ju kellelgi oma elu mõjutada. See kestab vaid mõned sekundid ja siis on taas rahu majas.
Oluline on jätkata ja anda endast parim. Ja seda ma ka teen.