Eile kukkusin rattaga. Muidugi väga elegantselt. Seda võib mu ametlikuks päris kukkumiseks nimetada.
Mainin ära, et olen sõitmas käinud nüüd kaks aastat ja läbinud ca. 600 km ja alles nüüd kukkusin.
See juhtus metsas, pehme pinnas oli, peamiselt kuivanud lehed. Seega maandumine oli ka ok. Ma ei ropendanud ega karjunud (kõik toimus nii kiiresti, et ei suutnud reageerida). Keegi ei näinud, seega piinlik ka polnud, tõusin kohe püsti ja sõitsin edasi.
Aga… Mul parem jalg jäi lenksu ja rattaraami vahele ning sai kõvasti muljuda. Kõik kondid on terved ja ratas ka terve (sadul natuke liikus paigast)… Parem jalg on räigelt sinine ja veidi paistes. Aga kokkuvõttes ma arvan, et päris hästi läks.
Muud uudist nagu polegi. Ikka vaikselt siin.
Aaa… Töötan jälle kodus, kontoris polnud minu jaoks kohta. Järgmine nädal saan uue ülesande.
Tunne on selline nagu kõik hakkab üle pea kasvama. Vana ülesanne tuleb ju kokku võtta, ma olen ju see, kes need kõige keerukamad ülesanded/juhtumid enda peale võtab, aga nende lahendamiseks vastuste saamine võtab aega… Lisaks sellele tuleb mul oma mail-boks korda teha ja mul on veel kaks mappi, mis tuleks korda teha.
Samas praegu veel justkui oleks aega, sest leping lõppeb alles detsembris.
Eks ma tasa ja targu tegelen asjaga.
Juba minu esimene kukkumine – kui voidusoidust oli soidetud miinus uks tund ehk asi polnud veel alanudki – oleks vaga tabarasti loppenud. Kaamerapildist on uduselt naha, kuidas kukkuja pea ahnelt teel turritavate suurte kivide poole soostab. Pea ja kivid lepitanud kiiver taitis oma kohust aga sedavord hasti, et sai vaid veidi tolmuseks.