Vaikselt

Mu pea on mõtteid täis ja raske on keskenduda. Ei, ma pole ikka veel J-st üle saanud. See tundub kohati lootusetu. Aga ma olen ju saanud ka nendest teistest üle, küll ma siis ka temast üle saan. Lihtsalt kannatust on vaja.

Ma püüan keskenduda oma asjadele. Peamiselt oma tööle ja siis oma eesmärkidele. Aga… Mul on jätkuvalt tutvumisportaalis konto ja aeg-ajalt keegi kirjutab. Kohtusin S-ga. Tema jutt on ladus, elu on olnud põnev, tema hoiakutega olen suures osas samal lainel. Temaga on huvitav rääkida ja ta huvitub ka mingil määral psühholoogiast. Ja ma jumaldan tema koera. :D Nii armas karva-pall.

Aga… Minu kõhutunne ütleb, et midagi on seal mäda. Mulle tundub, et ta valetab, aga mul puuduvad asitõendid. See pole ju väga oluline kuniks me lihtsalt sõbrad oleme. Aga… Ta tunneb psühholoogiat, võib ju olla, et ta manipuleerib minuga. Ja kui ma pean pidevalt valves olema, siis ma lihtsalt väsin sellest suhtlusest ära.

Tema puhul on ka palju vasturääkivusi. See ajab segadusse. Vahel on tunne, et ta täiega mõistab mind. Selles mõttes, et tema lugu sarnaneb minu looga (ja ma ei ole talle oma lugu rääkinud), kui tema lugu on vale, siis on ta valinud just selle õige vale (see, mis mid köidab). :D

Ta ütles, et sai viimases suhtes palju haiget ja nüüd tahab rahulikult võtta. Ka mainis, et talle üldse ei meeldi, kui naised tahavad esimesel kohtumisel suudelda või hakkavad saatma paljaste rindade-pilte pärast esimest chat’i.

Meil oli hästi tore esimene kohtumine. Me vestlesime ööni. Ta tahab minuga uuesti kohtuda ja igatseb mind palju… Kuigi temaga oli tore, siis ma ei taha igat nädalavahetust talle kinkida.

Ta kunagi keskendus oma karjäärile ja polnud tuttavateks aega, ning tuttavad solvusid jne… Ja nüüd… Mina pühendun oma karjäärile, ta justkui mõistis mind, aga… Ta justkui ei mõista, et ma ei saa endale nii palju vabadust lubada.

Ma mäletan, et kui ma J-ga kohtusin, siis ta tahtis ka mind iga nädalavahetus näha ja kirjutas pidevalt… See lämmatab mind. Ausalt. Ma ei peaks laskma end sellest absoluutselt mõjutada, aga… Ma tean kui vastik tunne on kedagi igatseda ja oodata tema vastust, reageerimist… Ma ei tahaks teistele sellist ebameeldivust tekitada. Aga… Mind on ju ainult üks. Ma ei saa olla alati kõigi jaoks olemas. Ma otsustasin, et sean end esimeseks ja võtan enda jaoks esimesena aega.

Mul ei ole seda filtrit peal, mis nendel “tavalistel, normaalsetel” inimestel. Kui meeldib, siis vastavad ja suhtlevad, kui ei meeldi, ei vasta ega suhtle. Ja nii lihtne see ongi.

Mina mõtlen, et “oh, vaeseke, ta on veidi imelik, aga tundub nii üksildane ja mittesotsiaalne, noh, siis saame koos õppida sotsialiseerumist…” Igatahes, ma olen sattunud kuhugi kohta, kus ma tunnen, et ma peaksin nendega suhtlema, aga ma ei taha. Ma tunnen, et ma ei saa sellest ise mitte midagi. Vähemalt sellel hetkel mitte.

Nendega on tore suhelda. Aga, ma tahaksin olla üksi ja vaikuses. Lihtsalt olla ja mõelda oma mõtted valmis, lõpuni. Kuidas ma ütlen viisakalt, et mu aeg on piiratud ja ma soovin seada ennast esimesele kohale. Ja, mul on mingi masekas peal ning mul on raskusi alustada asjadega, millega ma peaksin tegelema, et saada ilus roheline tehtud-list uuel aastal.

Nii paganama raske on leida see õige tee. Ma tean, et mu vaimne pool ei ole just väga tugev praegu ja ma ei saa seda 100% usaldada. Seega ma ei tea, kuna ma peaksin oma “sisetunnet” kuulama ja kuna mitte. Oleks siis mingisugune äpp, mis ütleb “Jah, sinu ajuvõnked on stabiilsed, kuula ennast” või “Ei, sinu ajuvõnked on nii kaootilised ja ebastabiilsed, ära mitte mingil juhul arvesta nende mõtetega, ideedega, mida aju praegu välja pakub, genereerib sulle”. :D

“Sa ei tundu üldse (vaimselt-)haige”. Jah, see vigane osa rikub minu rahu ja pakub teistele naudingut minu enda arvelt. Seega jah, te ei näe seda vigast osa, aga mina pean sellega elama ja see on teinud mu olukorra teinekord väljakannatamatuks.

Ma töötan enda kalla. Päris kõvasti kohe. Olen muutunud selliseks chill’imaks või mõnusamaks. Ma ei ütleks, et enesekindlam, aga rohkem nagu omas elemendis. Inimesed kipuvad minusse kiinduma. Mitte, et see oleks halb, aga… Ma olen liiga kaua üksinduses olnud ja nende kiindumus tundub koormav.

Mis inimesed… See noormees S., lisaks on veel noormees M. Kaeban siis, selle asemel, et neile kurta. :D Loen ühte raamatut kaebamise kohta. Alles alustasin, kui valmis saan lugemisega, siis hakkan hästi palju ja õigesti kaebama. :D

Kolmkümmend aastat olen ma end ja oma vajadusi eiranud. Paganama raske on telefon minema visata ja aeg ise-enda jaoks võtta. Lihtsalt teha, mida mina tahan, olla ise-endaga ja nautida seda mõnusat veidike hullu inimest, kelleks ma olen kavanud, arenenud. :D

J. ütles, et tema mind ei armasta (hoolib minust väga, aga ei armasta). Tal ei tundunud olevat mitte mingeid süümepiinu. Lihtsalt… “Jah, olukord on selline, et ma ei armasta sind.” Kõik.

Ja mina… Mina põen, et kui ma kohe ei vasta S.-le, siis riivan tema tundeid. Või ta saatis mulle nüüd südame ja kirjutas midagi, ebamäärast, mis viitab justkui armastusele. Ma stressan siin meeletult, kuidas ma küll talle selgeks teen, et mul pole tema vastu absoluutselt midagi romantilist. Ma ei oska ka põhjust leida, miks mul pole. Noh.. Pole lihtsalt.

Huvitav on see, et minuga on käitutud julmalt. Lihtsalt öeldud, oma vajadus ja mitte vajadus ning minu tunnetest ei ole hoolitud karvavõrdki. Nad nagu naudivad seda, et mind alandada, mulle korvi anda või mulle haiget teha. Selgelt, konkreetselt ja otse. (Mis ratsionaalselt ongi parim variant, aga paganama valus emotsionaalselt mulle). :D

Ma ei saa niimoodi. Kui ma suudan kuidagi ääriveeri üle huulte lasta, et kahjuks mul pole romantilisi tundeid, siis on mul kohutavad südametunnistuse piinad. Teine nii ilusti avaldas oma tundeid ja on nii kena minu vastu ja armastav ja hooliv ja nüüd mina ei saa teda armastada. (Jah, kõlab imelikult, ka mulle, kui ma neid ridu kirja panen, aga… See on see, mis seal alateadvuse tasandil toimub, sinna on raske end sisse kodeerida ja uus plaat/cd panna.) :D

Ma kohe ei oska kuidagi reageerida nende teiste ootustele, soovidele. Aastaid olen ma ju toiminud nii, et teiste soovid on mulle seaduseks ja lihtsalt teinud. Endal pole mul mingeid soove olnud. Ega mul nüüdki eriti soove pole, neid on raske märgata.

Aga teised mu ümber ikka soovivad, avaldavad oma soove. Ja see vana käitumismuster kipub need üles korjama ja teoks tegema. Ilma igasuguse kontrollita, et kas see üldse minu soovidega passib.

S. kirjutab, et meil võiks koos olla väga ilus armastus. Ja mina mõtlen, jah, ta on tore, hooliv, tähelepanelik, igatseb mind jne… Krt. ma olen temaga kohtunud vaid korra. Mu sisetunne ütleb, et ta ei ole minuga päris aus. Meil on natuke vanuse-vahet. Ta ei ole üleliia atraktiivne (oli kunagi, aga nüüd on vanemaks jäänud). Ma ütlesin konkreetselt, et näen teda vaid sõbrana ja mul ei ole plaanis nii pea mingit suhet alustada, sest mu südames on kellegi teise jäänused… Aga ta ikka saadab romatilise alatooniga tekste.

Täielik konflikt minu sees. See tõstab vererõhku. Ma ei taha temalt selliseid sõnumeid saada, aga ma ei söenda/tihka seda talle ka öelda. Noo, pagan küll. :)

Aga, positiivne on see, et ma sellel korral vähemalt märkasin olukorda ja oskan seda kirjeldada. Nüüd tuleks vaid strateegia paika panna, kuidas oma vana (mõtte- ja käitumis-)mustrit muuta. :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Vaikselt

  1. Don kirjutab:

    Pingutad üle. Minu jaoks on üllatus, et oled nii kaua vallaliste turul, osalenud selles järjepidevalt ja ikka suudad üle mõelda. Mis mind häirib? Sa, kuna oled naine saad tähelepanu rohkem, kui mina, kui turundust õppinud inimene saab tähelepanu, kus nüüdseks ammu surnud vanaema naermas, kus mina toon palli ära lootusetust kohast. Inimesed hindavad võltsi ja oma kasu.

    Mis ma tahan öelda, et karjäär ei peaks olema põhiline, pigem eneseteostus. Oled ilus või kole, inimene peab tegelema eneseteostusega. Ka Sina. Sa oled ilus, minu jaoks olid eelmisel kümnendil väga ilus, aga Su keha väärib palju paremat mõtlemist. Kinnitan, et Su mõttemaailm on selleks valmis. Kui tahad muutust, siis pead väga lihtsad muutused vaimsel tasandil ette võtma. Keegi sind selleks sundida ei saa.

    Mind jäävad sügavalt häirima sinu pidev mõte blogis, et sa “annad ja annad”. Ma ei taha olla julm ja ebaviisakas, aga mina ei ole kunagi näinud sinu “andmise poolt”
    . Ma ei mäleta kõike, aga ainsad kaks tohutult endast andmist mulle kinkisid olid: Mul jäi Sõpaka Rimis helkur ukse vahele kinni ja Sa nii armsalt paigaldasid minu õlale tagasi. Teine oli see, et nägid vaeva ülikooliga seoses ühe teemaga, et ma sealt välja ei kukuks. Kumbki pole eluliselt vajalikud, aga Mustamäe ja Lastekodu kõige helgemad hetked.

    Jah, Sa oled ainus naine, kes on mul junni nii jahetaks ehmatanud, arvestades, et olen päris julmades olukordades olnud. Ma ei taha isegi seda kirjeldada, kui hirmul ma sinu pärast olin Tondil raudteerööbaste kõrval.

    Aga, nagu korduvalt olen öelnud: Sinus on sisu. Sa lihtsalt väga räigelt ja väga valesti kasutad seda. Enamasti pea, aga vahel tuleb teha nägu, mida teed, et seda ka armastad. Oh, kuidas ma mäletan, kuidas kirjutasid, kuidas sind härib, et ema ja vanaema sunnivad sind kooki tegema. Sunniga ei saa tõesti midagi, aga sinu puudus on see, et sa ise ei taha. Kui ma sinuga kohtusin, ma ei teadnud söögitegemisest mitte midagi. Mitte midagi ei osanud. Pärast elementaardsete asjade ära õppimist ma hakkasin netist saadud retspete omal moel kasutama. Venna naine oli hiljuti tööle kaasa võtnud ja keegi ei uskunud, et see on XXXnäpu enda väljamõeldud retsept.

    Sa oled ilus. Sa oled tark. Sa oled väga mugav.

Leave a Reply to Don Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>