Kirjutaks natuke

Lugesin oma vanu postitusi. Ma olen natuke hellitatud vist. :) Või olen lootusetu optimist (mõnes asjas). Täna ma töötan ju maksuametis ja töötan kodulähedal. Ma töötan nimelt kodust. Seega olukord on veel parem, kui ma aasta tagasi soovisin. Lisaks sain võimaluse ületunde teha, seega mega palju tööd. Kõik, mis ma soovisin ja rohkemgi veel.

Kusjuures ma ju ise mainisin (eelmisel aastal), et tollel aastal ma kallimat ei taha. :D Ja jäingi ilma. Vabatahtlikult andsin kõik, et saada see töö. :D

Ma võiks ju siin kurta ja rääkida, kui väga ma Jan’i igatsen, kuid… Ma teen seda teises kohas.

Ma arvasin, et ma armastasin teda või armastan teda, aga… Ma pole üldse mitte kindel. Viimane kord, kui oma psühholoogiga rääkisin, siis jõudsin arusaamale, et ma pole vist kunagi armunud olnud. (Olen olnud kiindunud või arvanud, et armastan…)

Minu “armumise” muster on selline, et mulle tundub, et see teine inimene armastab mind (väga) ja siis ma “otsustan”, et mina armastan teda ka.

Ma pole kunagi ise ringi vaadanud ja valinud, kes mulle huvi pakuks. Ma justkui ei julge. Kardan, et saan korvi, olen kindel, et nii äge kutt on kindlasti võetud või on igavene idioot või midagi. Ma flirdin selle mõttega, et lisan endasse natuke julgust ja püüan teisiti. (Arvatavasti ma juba ammu lubasin seda, aga ikka veel pole teinud. :D See näitab ju, kui raske see ikkagi on. Raske siis minu jaoks.) :D

Ma ei tea, mis selle Jan’ga on. Ma igatsen teda, see on kindel. Ma igatsen seda meie lähedust. Ta oli minu jaoks juba nii kindlaks muutunud. Ma tundsin end tema juures turvaliselt. Seda turvatunnet igatsen.

Natuke olen ka sõltuvuses. Ma olen suutnud teda vältida juba poolaastat. Hea saavutus, aga võõrutusnähud tekivad. Mu pea genereerib igasuguseid põhjuseid, miks ma temaga ühendust peaksin võtma. Vaigistan neid tobedaid ideid mõttega, et tal on pruut ja kohe-kohe on nad last saamas. (Mul pole õrna aimugi, millega ta tegeleb). See mõte juba teeb haiget. Aga töötab hästi. Võtab koheselt ära soovi talle kirjutada.

Kui mul juba on väga halb vaimselt, siis otsin ma mingi teise tegevuse. Kuulan muusikat, loen või kirjutan. Natuke aitab ka see.

Viimasel ajal olen igatsenud meie filmivaatamisi. Aga mina ju vaatasin filmi, keskendusin üksnes filmile. Ma ei igatse tema kallistusi ega temaga koos kaisutamist või midagi. Ei. Ma igatsen lihtsalt võimalust minna kodust välja ja saada mõtted täitsa mujale, kogeda midagi muud, nt. vaadata filmi. Seega… Ma kiikasin Netflixi, äkki vaatan endale uue “hobi”, uus rutiin. Vaatan üksi mingit filmi. Minu peas on “A Star is born” (Lady Gaga…).

See turvalisus, mida ta pakkus, seda ei ole ju enam. Ta varjas minu eest asju. Püüdis mind kaitsta. Lubage naerda. :D Ma ei mõista, kuidas mõtlevad sellised mehed, kes arvavad, et nad kaitsevad kedagi valede ja varjamisega… Ma olen ju alati väga otsekoheselt öelnud, et valet ja varjamist ma ei salli. Kui on julgust teha, siis olgu ka julgust rääkida. (See juba näitab, et me ei olnud teps mitte samal lainel). Seega veel üks põhjus edasi liikumiseks. :)

Jah. Lubasin teid säästa oma halamisest, aga ei… Ma ei teinud seda. Ma olen hull, ma olen boss siin ja mina lihtsalt teen ja kirjutan siin. :P

***

Kas peaks jõuluvanale uue kirja kirjutama? Et sellel või siis järgmisel aastal tahan ma oma meest. Oma päris meest ja armastust ja kõik jutud sellega seoses. :D Ma veel mõtlen. Ma olen väga rahul oma tööga. Nad on minuga väga rahul ja mina nendega ka. Kuigi mõni juba märkab, et ma töötan liiga palju. Ohtlikult palju. Tervisele ohtlikult palju. Jah, olen süüdi. Aga eraelu sakib nii täiega. :)

Tutvumisportaalis kirjutavad 45+ mehed. Kui viisakusest vastan, siis klammerduvad. (Ma alles hiljuti taipasin, et vastus neiult tähendab nende jaoks, et neiu on huvitatud.) Ma vana idioot püüdsin olla viisakas, sest nad tõesti näevad ebameeldivad välja ja vaimselt ei suuda nad ka midagi pakkuda.

(Tutvumisportaali dilemma: mul on vaid pildid, et inimest hinnata. Aga 1. pilt võib olla eksitav (nooruspõlve pilt), 2. see ei anna edasi iseloomu, hoiakuid, maailmavaadet 3. inimese valimine välimuse järgi on natuke minu maailmavaate vastu).

Ma ikka veel ei suuda idioodile öelda, et ta on idioot. Ikka mõtlen, et tal on olnud rakse lapsepõlv ja ema ei armastanud ja koolis kiusati jne… Aga ma tunnen, et ma olen üsna lähedal sellele. See on ühelt poolt hirmutav, aga teisalt jälle vabastav.

(Psühholoogile ütlesin, et üks “nohik” kutsus mind lauamängu mängima ja ma kardan, et ma teen ennast naerualuseks/lolliks seal, sest ma ei tea mitte midagi sõrmuste isandast, troonidemängust ja kõik need teised müstilised asjad. Psühholoog vaatas mind kahtlaselt ja sõnastas olukorra ümber. “Kas sa muretsed, et sa ei samastu mingite imelike nohukutega?” Jah, umbes nii. Aga selle nurga alt peaksin ma ju tänulik olema, et ma smastun üldise ühiskonnaga rohkem kui nende nohikutega (kes moodustavad ühiskonnast 5-10%).)

Vahel tahaks kirjutada neile paksudele 56+ meestele küsimuse, et mida neil on mulle pakkuda. Või miks ma peaksin neist huvitatud olema? Selle tulemus oleks ju nende solvamine, ja see pole ju ka minu eesmärk. Seega parem oleks vist lihtsalt ignoreerida. Kuigi ma tean, kui vastikult see tundub teisele poolele. (Ma peaks rohkem ikka enda peale mõtlema. :) Kui nad võtavad selle riski, et kirjutada 20 aastat nooremale lootuses, et sealt tuleb midagi, siis on see nende oma ämber).

Sedasi see mu siseelu on. Pidevalt üks arutelu, vaidlus. Kas peaks või ei peaks? :D Võtaks või sõõmu viina. Ausalt. :) (Ei, ma ikka veel ei joo alkoholi).

Mul on üldiselt hästi vaikselt läinud. Olen hästi palju tööle keskendunud ja vabal ajal endaga tegelenud. Ei ole suurt midagi muutunud.

Ma olen natuke rahulikumaks jäänud. Olukorras, mis varem ärritas, ma astun sammu tagasi ja vaatan seda eemalt. Ma kujutlen neid koomiksina, sest tegelikult need on koomilised. (Kui välja arvata, et tegu on päris inimestega ja nad päriselt usuvad seda, mis nad suust välja ajavad.)

Mu psühholoog ütles, et ta ei ole ka alati oma emaga nõus. Ma küsisin, et mida ta siis teeb, kui ema oma jäiku hoiakuid esitleb või seda must-valget pilti. Ta ütles, et vahel ta ei ütle midagi, vaid võtab ühe ekstra tüki kooki. :D Selline väike kommentaar, aga see aitas mind nii palju.

Ma tavaliselt teen hommiku kohvi, kui S. tuleb oma jäikade hoiakutega, millega ma üldse nõus pole. Aga samas olen ma nii väsinud, et tahaks vaid oma kohvi nautida. Siis meenuvad mu psühholoogi sõnad. Ma naeratan ja panen ühe ekstra lusika suhkrut ja naudin pärast veelgi magusamat hommiku kohvi. :D

Ja kui ta kurdab kuidas maja juba homme kokku kukub ja et uksed tuleb teise kohta tõsta ja aknad jne… Siis ma ütlen naeratades: “Jah, kõik ikka sama moodi. Ikka need samad mured.” Mõni inimene lihtsalt tahab kurta ja viriseda. Las ta siis teeb seda. :D

Üks mu date on pruudi saanud. See ajaloohuviline. Me mõlemad oleme suured tööloomad ja ei suutnud kuidagi oma kohtumisi klappima panna. Mulle tundus, et ta juba tahab kaaslast, kellega miljon last teha ja üks vana talumaja kahesse osta jne… Ma polnud ju üldse mitte see, mida tema soovis. Ja tema polnud see, mida mina soovisin. Mulle meeldib mugavus ja elekter. Tema tundus olevat rohkem koopainimene. (Ma olen elanud majas, kus tuli puid tuppa tuua ja ahju tuli teha jne… Ma tõesti istuks meelsamini elektriradika juures ja vaataksin lõket või kaminat TV-st. Harvadel juhtudel võiks ju Norrasse, õdusasse kaminaga mägimajja talve-puhkama minna. Paar päeva või nädala kannataks ära, aga tervet elu küll mitte.) :D

Muutusteta siin. Vaikselt. :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Kirjutaks natuke

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Koroonamasendus on inimestele lajatanud igas punktis,Eestis küsitleti inimesi tänavalt:”Kuidas on koroona teid mõjutanud?” Enamusele on mõjunud kehvasti, ärevushäired, kurbus ja muud variatsioonid ebalevast ajukeemiast. Hullumajagi pidi noortest pungil olema…Mõtle sellele, et ei ole halba ilma heata, ja alati hakkab kunagi siiski päike paistma. Seega hoia lipp kõrgel ja mõtle lausele “igaühe jaoks on kuskil keegi” …(jumaluke,kas see oli mingi laul?)Laabub, laabub niikuinii! Muide, kas kiisu elab hästi ja kas ta on harjunud rihmaga jalutama?Minu elus pole ükski kass lasknud omale rihma panna, kohe külili, ja siis tiri teda või karvutuks.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Tänan-tänan. Tore on teada, et seal kuskil on ka keegi minu jaoks. :)

      Kiisul on hästi. Ta kõnnib ka rihma otsas, sest olen teda harjutanud. Aga reaalselt on ta vabalind. Ma pole juba väga ammust aega teda rihmaotsa pannud. Meil on koeraluugid, mida kass ka oskab kasutada. :D Seega, mitte miski ei hoia teda kinni.

      Esimesel aastal olin ma mega hirmul, et kass jääb auto alla või läheb mingisse suvilasse ja jääb kinni või rebane murrab maha (meil üks käib maja ümber luusimas). Aga kassi kinnihoidmine muutus võimatuks. Seega riskisin ja lasin ta vabadusse.

      Tulemus on see, et suvel on liiga palav, siis ta ei viitsi aiatoast kaugemale minna. Vahel teeb jalutuskäigu kasvuhooneni ja tagasi. Talvel on jällegi liiga külm, siis käib korraks aiatoas ja tuleb tuppa tagasi. :D

      Üks suvi kohtus ühe suure punase kassiga. Väike konflikt oli, aga keegi kannatada ei saanud. Üldiselt ta luurab teisi kasse ja kui nood lähenevad, siis jookseb tuppa peitu. :D

      Nüüd on suvel kõik uksed avatud ja kass vaatab ise mida ta tahab. ;) Ju talle meeldib meiega, sest ta pole veel ära jooksnud.

Leave a Reply to äärelinna rohutirts Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>