Rääkisin naabriga

Minu naaber, sõdur-poiss, küsis, kas saab mind aidata. Meil tuli natuke lund ja ma hakkasin ka lund lükkama. Ta oli juba väljas ja ma tulin koeraga jalutuskäigult  tagasi.

Ma ütlesin, et ta võib heameelega mind aidata. Noh. Ja, kui valmis saime, st tee puhtaks. Siis küsisin, kas ta töötab sõjaväes. Väga tore noormees on. Talle meeldib rääkida.

Nii vahva oli. Midagi põnevat mu üksluisesse ellu. Uskumatu, kui vabalt ma suudan võõrastega suhelda. :) Samas, mis võõras ta on. Juba poolteist aastat oleme üks-ühte aknast näinud.

See on juba nagu elaks koos. :D Tean kuna ta koju tuleb, kuna sööb jne… :D

Ma olen ettekujutanud, millist metsikut elu ta elab. Ja milline tema iseloom võiks olla jne…

Võin öelda, et ta pole üldse selline nagu ma teda ette kujutasin.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>