Ei miskit

Ma pole eriti midagi kirjutanud, sest seal polegi ju midagi kirjutada. Kõik istuvad isolatsioonis, asutused on kinni ja töötame kodust.

Liitusin ühe rattaklubiga. Ainult FB esialgu, sest ma ei tea, kas seal mingi klubimaks ka on ja mis see endast kujutab. Küll ma välja uurin.

Praegu on väljas väga külm, seega seisab ratas nurgas, aga kohe kui ilmad ilusamaks lähevad, siis võtan selle välja.

Sattusin kokku ühe teise naabriga. Tema poeg ja poja naine ka jooksevad ja sõidavad MTB-ga. Nood olid palunud tal minult küsida, kas ma ka nendega koos sõita tahan. Jah, muidugi tahan. Jooksmisest ei tuleks midagi välja, sest nad või üks neist jookseb pool-maratone. Ma oma nadise 10 km, sinna küll end pressima ei hakka. :D

***

Ma olin ülesande kõneisik tööl, aga ütlesin sellest kohustusest lahti. Kõik olid minuga ülirahul, aga ma ise olin stressis ja õnnetu. Palk on sama, koormus on mitmeid kordi suurem ja kontserni siseselt mõõdetakse kogemust ajas, see tähendab, et mul on knap üks aasta kogemust. Samas mõni on 6 aastat sama ülesande peal olnud. Samas mina olen selle ühe aasta jooksul töötanud erinevate osakondade all, töötanud 7-10 erineva ülesandega, saanud vastutavad koha. See jama ei tasu ära. Seega lõpetasin selle ja käin oma “aega” seal teenimas. :)

Olukord ise oli väga crazy. Me saime oma ülesande etappide kaupa ja olime pidevalt n-ö. tööpuuduses. Järgmine etapp polnud meile üleandmiseks valmis. Siis oli mul üks persoon, kes ootamatult teise ülesande peale läks, teadmata ajaks, mul oli õpilane, kes vajas konstant aitamist. Iga nädal pidin aru andma palju me tootnud olime ja palju meil veel tööd on jne… Siis saime lisaülesande, kus oli lõpptähtaeg, aga nad ei suutnud lubatud juhtumeid meile saata. Lõpuks oli meil kõigil erinevad ülesande ja nad küsisid minult. St. ma pidin oskama neid kõiki. Asi läks koguni nii, et kolmapäeval saime väljaõppe oma ülesande uue etapi osas, neljapäeval sain ma väljaõppe uue ülesande osas ja samal ajal õpetasin ja juhendasin teisi… See oli täielik kaos.

Minu õpilane tootis rohkem vabandusi kui tulemust. Mitu korda oli vabanduseks see, et ta pani hommikul äratuse kinni, sest öösel ei saanud magada. Seega hakkas tööle kl. 9-10 ajal. (Ametlikult algab tööpäev kl. 8).

Meil oli kokkulepitud uus väljaõpe kl. 8. Ta ise veel ütles, et tahab ka osa võtta. Saatsin talle kutse ja kõik. Ja keda ei ilmunud oli tema. Mitte ühtegi teadet mulle. Seega, see, kes pidi meid väljaõpetama oli ka üllatunud, et kus meie õpilane nüüd on ja ma ei teadnud. Õnneks olin ma juba piisavalt tark, et ütlesin, et me alustame ja ta tuleb kuna tuleb. (Ta ei tulnudki. Kell 9-10 ajal tuli vabandus).

Tööpäev lõppeb kell 15:30 ja tema küsib, et mida ta teha saab nüüd, kuna ta alustas hiljem, siis ta peab kauem töötama… Mitmeid kordi olin n-ö. “sunnitud” üle töötama, sest ta polnud iseseisev. Minu üle-töötunnid olid piiripeal, seega vahel ma töötasin tasuta, et asjad saaks tehtud ja et kõik toimiks. Tean, et minu süü, aga ma olen juba see kohusetundlik isiksus.

Inimesena ma saan ju aru, aga tema vabandused ei tundunud enam isegi mitte vabandustena. Ta absoluutselt ei tundud mingit vastutust. Mingit austust minu aja suhtes ja minu suhtes. Tihti tuli see vabandus, stiilis, et tal on ülemusega juba kokkulepitud või räägitud. Mida mul siis enam teha oli.

Minu vererõhk tõuseb taas. Ma arvasin, et ma olen kena inimene, aga mul on tõesti raskusi temaga kena olemisega. Mulle ei meeldi klatšida, aga ma tunnen, et ma enam ei saa seda jama endas hoida. Minu töösse suhtumine on midagi väga erinevat tema omast.

Võib-olla ma oleks pidanud talle ütlema, et tööpäev on kl. 8:00-15:30 ja nii kaua kuni ta ei suuda iseseisvalt töötada, siis on ta kohustatud sellest kinni pidama. Ning mind ei huvita, kas ja kui palju ta magada sai. Kui eraelu ei lase tööl käia, siis tuleb haigusleht võtta või töötuks jääda. Elu ei halasta. Aga…. Me elame ju heaoluühiskonnas ja siin on asjad natuke teisiti.

Igatahes… Sain sellest jamast lahti. Nüüd saan taas magada ja näed, jõudsin ka siia. :)

***

Tööl on hästi huvitav. See osakond, keda me aitasime, küsis mind tagasi. :D Alguses olime neile laenatud kuni detsembri lõpuni, siis palusid nad ka jaanuaris abi. Ja nüüd tahtsid nad ainult mind. Sest jaanuaris, töötasin ma ka ainult üksi nende ülesandega ja minu pudinad töötasid meie ülesande kallal ning ma kõrvalt juhendasin.

Tegelikult meid saadeti jaanuari viimasel nädalal ühe teise ülesande peale (meie osakonnas), seda jõudsin ka natuke teha. Veebruari lõpus tuleb uus ülesanne sisse, selles olen ma ka osaline koos 7 kolleegiga. Nüüd juba tehakse nalja, et kui mina ja mu grupp on osalised, siis saame varakult enne tähtaega valmis. :D Nali naljaks, aga nii on see olnud konstant, läbi erinevate ülesannete. Kopenhaageni omad avaldasid tunnustust, et nad ei suuda meie jaoks piisavalt toota. :D

Ma ei ole eriti domineeriv, aga kohe kui vaikus tekib, siis ilmun ma välja ja hakkan vägesid juhatama. See annab teistele kindlustunde, et me olen alati nende selja taga, alati olemas ja kui neil pole ühtegi ideed, siis minul on. Või ma leian lahenduse. :)

Viimane nädal oli muidugi crazy, aga ma püüan rohkem endale keskenduda. Aga vastutavalt kohalt sedasi ootamatult tagasi astumine ei olegi just kõige lihtsam. Juba ma lahendan ühte probleemi, mis mulle tundus, et teised ei näe seda. Aga hommikuse jooksmise ajal jõudsin järeldusele, et see pole mitte üldse minu asi. Ma ei ole vastutav, see ülesanne ei ole minu ülesanne. Seega las söövad oma suppi ise.

Üks probleem, millele ma viitasin juba suvel. See on jätkuvalt lahendamata. Ma olen rääkinud teiste osakondadega, kes on ka selles osalised, aga… Ma ei tea… Ma ise arvan, et nende silmis olen ma umbluu-välismaalane, kes ei saa mitte mõhkugi aru ja proovib lihtsalt tark olla. Ja seega nad isegi mitte ei süvene. Ma ka ei viitsi enam. Las need targad, siis oma peaga avastavad neid vigu (millest ma neile rääkisin juba juuni kuus). Keda ikka huvitab.

Ma ei tea, kas minu eeldused on õige. Et kas nad tõesti mind sedasi näevad. Võib-olla on see n-ö. hääl minu enda sees/peas, mis mõtleb välja mind alandavaid põhjuseid. Ei tea… Polegi ju oluline. Ma teen oma tööd hästi ja see on oluline. See ülejäänu on rohkem nende endi asi ja ma mingeid punkte selle eest ei saa.

***

Eile oli meil üks väike koolitus. Seal ma mõistsin, kui kiiresti ma õpin. Isegi 5 korda kiiremini, kui nemad. Mulle piisab vaid ühest korrast vaatamisest, siis teen ühe korra ülesande läbi ja edasi saan töötada iseseisvalt. Kusjuures, ma ei vaja täpset pilti, mis nupule ma vajutama pean ja mida, kuhu kirjutama pean. Ma mõistan loogikat. Näiteks sain uued ülesanded, mis sarnanevad sellele ülesandele, mis ma juba teinud olen, aga täpselt punkt-punktilt töökirjelduse järgi teha ei saa. Seal tuleb natuke ise mõelda.

Ma olen tähelepannud, et ise mõtlemine on siin üsna haruldane. Nad eelistavad pikaajalise kogemusega raamatupidajaid, aga päeva lõpuks olen mina see, kellelt need pikaajalised raamatupidajad nõu küsivad. Nende kogemus ei mängi absoluutselt mingit rolli meie ülesannetes. Tegelikult on hoopis kiire õppimisvõime, lugemise oskus ja loogiline mõtlemine see, mida vaja läheb. Aga… Jah. Avalikus sektoris ongi ju kõik kallis, aeglane ja bürokraatlik. :)

Vaikselt hakkan aru saama, kuhu ma sattunud olen ja… See vist pole ka päris see, kuhu ma sobiksin. Muidugi on mul võimalusi oma annet rakendada. Tegelengi erinevate võimaluste katsetamisega. Kuid liiga sageli põrkun vastu mõistmatuse seina. Nad kasutavad argumente, mis ei ole argumendid ja neil ei ole grammigi piinlik.

Nt. üht ülesannet reklaamiti kui võimalust saada kogemust ja ma ei saanud seda võimalust, sest mul polnud (piisavalt) kogemust… Ma olin sõnatu. Ma mõtlen, et kui nad nii rumalat argumenti kasutavad ilma, et saavad üldse aru, kui rumal see on, siis…

Ma olen õppinud, et rumala inimesega ei tasu argumenteerida. See läheb vaidluseks ja mitte kumbki ei saa targemaks. Rumal on rumal mingil põhjusel, selleks on see, et ta pole võimeline õppima, aru saama. Ja tark õpib vaid seda, et rumala peale ei tasu oma aega raisata.

Ei. Ma ei võta kõike nii rahulikult. Mul on ka tunded. Aga ma vihastusin juba esmaspäeval ära, seega nüüd on elu jälle roosa ja päikesepaisteline. :) Sealt uksest sisse ei lastud, siis proovin ma järgmist. :D

Ise ka naeran enda üle. Ma olen ikka üks kangekaelne väsimatu hing. Lüüakse jalad alt ja kindluse mõttes lüüakse ka selga. Ma laman natuke, siis tõusen püsti, võtan teise suuna ja jätkan oma eesmärkide poole liikumist.

***

Pehmet pehmo teksti ka lõpetuseks. :)

Ma vist pole kirjutanud, et jõulude ajal kirjutasin J-le ja soovisin “häid jõule”. Lihtne viisakas soov. Aga ei mingit vastust. Siis kirjutasin, et ma väga igatsen teda. Taas lihtne sõbralik otse südamest kiri (lühike). Aga mitte mingit vastust. See näitab ju tema suhtumist.

Ma olin valmis juba tema ukse taha minema, et veenduda, et kas tal ikka kõik korras on. Äkki on temaga midagi juhtunud, äkki depressioon või midagi. Aga psühholoogiga vesteldes sain aru, et ta ei vasta, sest ta ei taha vastata. Ja kui ma läheksin tema ukse taha, siis oleks see juba vägivald. Kui ma oleksin üks mees ja tema naine ning mina tema ukse taha läheksin, siis oleksin ma seadust rikkunud, tema privaatsust.

Seega… Jah, ta ei vasta, sest ta ei taha vastata. Ta ei taha minuga suhelda. Jah, alguses oli raske. Ei mõista. Paljusid asju ei mõista, aga ma olen leppinud.

Kusjuures ma olen saanud mingit enesekindlust juurde. Tutvumisportaalis, ütlen ma ausalt otse ära, kui ei soovi kohtuda. Olen kriitiline, mida nad kirjutavad. Ja valin, kellega suhtlen ja kellesse oma aega kulutan. Üsna vaikus on. Sest sealt pole midagi võtta. :D

Mulle tundus, et üks tüüp valetab mulle. Selline tugev tunne oli. Temaga ma kohtusin eelmine aasta üks kord. Igatahes… Viimane asi, mis ma temast kuulsin oli see, et tema tütar kaebas ta kohtusse, et ta olevat oma tütrele halba teinud. Tema muidugi väidab, et kuna ta on nüüd töötu, siis pole tal enam nii palju raha, et neid toetada ja seetõttu nad kaebasid ta kohtusse, et sealt kaudu temalt raha saada… Njah… Aga mulle on ta rääkinud ainult oma pojast (ainuke laps) ja eks-pruudist, kellel on kolm last ning üks neist tütar… Kusagil on vale, aga mind ei huvita.

Ja lisaks. Kui tema lugu ongi õige, siis ma tunnen talle kaasa. Aga ma ei peaks oma elu küll koormama ühe 45-aastase töötu inimesega, kellel pole mitte mingit vara ja saab sotsiaal abi. Ma võin rohkemat nõuda. Inimesena on mul temast kahju, aga ma pean ka enda peale mõtlema. Ma tean, väga julm ja “kulla-kaevuri” maiguline, aga… Vähemalt olen ma aus.

Kusjuures. Ma sättisin oma saagi vanust. Jätsin kolmekümnendatesse. (Ma tean, et 39 on ju 40, aga… Kui mul on vaid see info, siis jääb nii.) Ma tegelikult ei usu, et sealt midagi saan. Ma panen rõhku päris inimestele ja siis on juba hindamistegurid hoopis midagi muud. ;)

Üks mees on 36 (seal nimetab end vähemalt), kahe lapse isa, õpetaja. Ta tundnus vaimselt vägivaldne. Ma tean, nii imelik, et ma teksti lugedes selliseid diagnoose panen. Aga… Seal oli paar sellele viitavat asja, nt. “sa oled hull, aga ma aktsepteerin seda”, “ma pean teadma, kas meist saavad kallima, kas sa armastad mind”. Ta kirjutas ka, et ta on mõnega kohtunud, aga mitte ühestki kohtumisest pole saanud seda, keda ta oleks söendanud oma lastele tutvustada.

Siis kirjutas ta, et kuidas ma saan väita, et ma teda ei armasta. Ma ei saa aru, kuidas ta ei saa aru, kuidas ma saan seda väita. :D Ma saan ju väita, et ma ei armasta teda nüüd. Ma ju ometi tean, mis tunded mul on. Ma ei saa väita, et ma teda mitte kunagi ei armasta. Aga… Ta ei saanud aru.

Kui mul tuli pikem paus, sest ma olin muude asjadega hõivatud, siis ta kirjutas, et soovib mulle õnne kaaslase leidmisel ja tore oli minuga kirjutada. Et ma kirjutaks talle, kui ma kellegi leian. Ma kirjutasin, et ma loodan, et võin talle ka varem kirjutada. Ja soovisin talle ka õnne kaaslase leidmisel. Ta kirjutas, et talle väga meeldiks minuga kirjutada. Ma mõtlesin, et see on ju vahva, siis saame ju kirjutada ja mõtteid jagada.

Aga ta kirjutas, et tal on piisavalt sõpru ja ta rohkem neid ei vaja. Umbes, et kui ma suhet talle ei paku, siis pole ta huvitatud… Ok… Ta kirjutas taas “õnne kaaslase leidmisel”. Ma kirjutasin lühidalt, “aitäh”. :D

Ma ei tunne end isegi mitte süüdi. Ma ei tunne üldse, et ma oleksin midagi valesti öelnud või teinud. Tegelikult olin ma isegi natuke rõõmus, et ta ise ära kadus. Esiteks see tunne, et ta on vaimselt vägivaldne, siis see, et tal on kaks last ja ta oli ok välimusega, aga ei midagi nii super ihaldusväärset, et lasta oma latti madalamale.

Jah. Praegu on natuke nii, et ma tunnen, et mina otsustan, keda ma oma ellu luban ja ei mingit märtrit ega heategijat. Aitab sellest. Need hädised ei oska mitte kunagi hinnata seda, mis neil on. Muidugi tore on kuulda “Sa oled seda sorti naine, keda ma olen alati kõrvalt imetlenud, aga pole kunagi julgenud unistada, et selline mind tahab…” Kõlab umbes nii, et ma olen sinu suurim fänn ja sina oled mu printsess, kellele ma toon päikse ja kuu. Aga tegelikult nad saavad enesekindlust sinu kõrval liikudes ja tunnevad, et nüüd on nad saanud “kõrgemasse liigasse” ja otsivad juba paremat (nooremat, saledamat jne…).

Ei, enesekindlus on oluline. Oluline on seda ise olla ja et kaaslasel see on. Mitte segi ajada enesekindlust ja enesekesksust. Need on kaks eri asja.

Kui inimene teab, mida ta väärib, siis valib ta selle, keda ta väärib ja see on teadlik otsus. Ma arvan, et sellist otsust ei teha juuksevärvi, rinna ümbermõõdu ja peenikese piha tõttu. Ma tahan nii mõelda.

Üks asi veel. Mind lummavad tugevad ja targad naised nagu “Pink!”, “Gerli Padar”, “Anna Kendrick” mõned veel. Üks päev mängisin mõttega, et kui nad mulle nii väga meeldivad, miks ma siis ei võiks mõelda sellisest kui kaaslaselt. Mul ei ole midagi seksuaalselt nende vastu, aga elukaaslased ei tähenda ju ainult seksi. Ma siiski mõtlen, et sellised ägedad sõbrannad oleksid toredad. Näis, mis elu toob.

Väga tore oleks elada koos kellegagi, kes inspireerib ja annab jõudu. See ei pea ju üldsegi mitte mina ise olema. Ja ma võin ju olla teisiti inspiratsiooniks kellelegi. Ma olen päris põnev inimene. Tööl olen väga hinnatud, just inimesena ja kuulajana. See on uskumatu, aga väga tore. :)

Ma vist jõudsin lõppu nüüd. Järgmise korrani!!!

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>