Midagi naljakat

Üldiselt on mul hästi igav elu. Aga eile oli üks kohtumine. Ma nimetan seda “date“, sest siis tundub lugu naljakam. Tegelikult oli see lihtsalt ühe võõra inimesega (kes on juhuslikult meessoost) koos ratastega sõitmine.

Tutvumisportaalis trehvasin ühe kena noormehega. Me vestlesime ainult ratastest ja natuke autodest. Mitte midagi isiklikku. Ma küsisin tema eelmise suhte kohta ja ta nii lahkesti rääkis. Ta ei küsinud minu kohta ja ma ise ei hakanud midagi rääkima.

Me pidime koos sõitma ja ma ütlesin, et see saab toimuma aprilli kuus, ühel soojal päeval. Ta elab 140 km minust, see on u. 2 tundi sõitu. Noh, eile pakkisin oma ratta auto peale ja sõitsin sinna.

Leidsin juba esimesel katsel õige koha. Ta oligi nii kena nagu piltidel. Ta on kõik trikid rattaga järgi proovinud ja tohutult palju vigastusi saanud ning seetõttu on tal olnud pikemad pausid.

Nagu ta oletaski, oli mul parem võhm. Ja nagu ma oletasin oli tal parem tehnika. :)

Ja nüüd see naljakas lugu:

Ta sõitis alguses ees. Üsna kiiresti, otseloomulikult kõik hüpped tegi ta läbi ja puhtalt. Ja minuga juhtus see, mida ma lootsin vältida. :P Ta tegi need hüpped nii puhtalt ja need näisid nii lihtsad tema käes. Et poole raja peal läksin ma esimesena.

Võtan hoo ülesse, sest see näeb ju cool välja. Rada läheb natuke mäest alle. Näen hüpet. Mõõdan silmadega, et see on 20 cm või 40 cm. Olen varemgi neid läbinud (teises metsas). Mõtlesin, et kui ma hoo hästi ülesse saan, siis lendan nagu lind sellelt hüppelt ja küll mu instinktid selle maandumise ka välja mõtlevad, sest olgem ausad, adrenaliini laks oli võimas, pluss see teismelik flirt või janu tähelepanu järele. Ma tahtsin näidata, kui äge ma ikka olen (tahtsin muljet avaldada).

Jah… Ma läksin oma rattaga hüppesse. Otseloomulikult oli see kõrgem, kui ma eeldasin, mingeid üleloomulikke instinkte ei rakendunud. Ja maandudes libises vasak jalg pedaalilt. Väike rõõmu kiir: “Oh, ma ei kukkunudki.” Järgmine hetk näen, et vasak jalg libiseb kruusal. Liigun kiiresti edasi (see oli ju langus). Mõtlen: “Pidurda, sa idioot, pidurda!” Omast arust vajutasin pidurit. Aga vist ainult ühte, või üks pool oli kiirem kui teine (parem käsi vist). Igatahes… Järsku oli mu rattalenks täiega risti ja ma tundsin, kuidas mu keha taas lendu tõuseb. Mu pea oli täiega plank/tühi, sest see polnud enam rattasõit, mis minuga toimus. :D

Järsku tajun, et nüüd hakkan maanduma. Mu ainus mõte oli, et surun oma käed ette ja ülakeha ülespoole. (Käed mitte risti maaga, vaid paralleelselt maaga, kuid allapoole ülakehast.). Sest esimesel “date“-l ei tahaks ju oma hambaid välja kukkuda või suurt haava/sinikat näkku saada. :D :P

Sellel hetkel ma enam oma ratta peale ei mõelnud. :D Ja ma maandusin. Omast arust kõhule, aga sinika sain vasakule kannile ja paremale põlvele. Vaene noormees pidi nägema seda kõike pealt. Ta vaevalt teadis mu nime. Ta nägi, kuidas mu esimene ratas risti läks ja ma kukkusin. Ta oli kergelt šokis, sest ma lamasin seal, ei liigutanud ega teinud mitte mingit häält.

Siis hakkasin ma kõva häälega naerma. Kohe südamest naerma. Raske oli end kokku võtta ja üles tõusta. Ma püüdsin kiiresti püsti saada, aga sellistes naerukrampides oli see natuke raskendatud.

Ta ei saanud esimese korraga aru, kas ma naeran või nutan. Ta tuli mu juurde ja aitas ratta üles tõsta. Ta oli näost valge ja täiega tõsine. See tegi mulle veelgi rohkem nalja. Ma ütlesin: “Küll see oli alles piinlik, ah?!.” Pühkisin pükstelt tolmu ja püüdsin ruttu ratta peale tagasi saada ja sõitu jätkata nagu midagi poleks juhtunud. Ma olin ise ka natuke šokis, seega ma valu ei tundnud.

Valu tuli mõne ajapärast, aga ma püüdsin käituda nagu mitte midagi poleks. Aga edaspidi vältisin kõiki hüppeid, ka imepisikesi ja mäest alla sõites olid ka pidurid peal. :D

Hiljem ta rääkis, et ratas kukkus minu peale, et ju ma sealt selle sinika sain. Ma olen üllatunud, et mu kätel mingit märki pole ega kehal. Uskumatu. Justkui mu enda kehal polnud mingit raskust ja kogu raskus oli mu rattal. :)

Kõik läks hästi. Ta soovib jätkuvalt minuga kohtuda. :D Seega see väike insident ei rikkunud väga midagi ära. Ta mainis, et see oli nii armas, et ma püüdsin talle muljet avaldada. :D

Ma ikka veel naeran enda üle. Täiskasvanud inimene püüab nii lapsikult muljet avaldada ja see kõik lõppeb nii piinlikult… See oli piinlikus kümnendas astmes, s.t piinlikkustunne oli väljaspool igasuguseid piire, et ma enam ei tundnudki seda… Ma ei tea. Ma tean, et ma peaksin end häbenema, aga olgem ausad, see oli täiega naljakas.

Rubriigid: Juhtumised minu elust. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>