Kõigest ja mitte millestki

Ei oskagi kusagilt alustada.

Rattaga olen sellel aastal sõitnud üle 500 km. Reedel täitus vist 600 km. Mingi vahe eesmärk oli 500 või 550 km sõita sellel aastal. See on ju hea tulemus.

Üks kolleeg võttis mu oma tiiva alla. Sellega mõtlen ma, et ta pakub mulle erinevaid elamusi. Nt. käisin ma staadionil jalkat vaatamas. Lubasin fänni staffi osta, kui nad võidavad (aga fännid olid kindlad, et nad kaotavad selle, seega ma arvasin, et ma saan end sujuvalt välja vabandada). :) Aga nüüd olen “sunnitud” fänni staffi ostma.

Minust sai üle-öö jalka fänn. :D Tegelikult ei tea ma rohkemat, kui see üks mäng. Aga tore oli midagi muud kogeda ja see oli tore elamus.

Siis oli plaanis langevarjuhüpe, aga kolleeg lükkas selle järgmisse aastasse. Nad on juba neli aastat seda edasi lükanud. Mulle selline asi ei meeldi. Seega otsin võimalust, et see ikka käesoleval aastal ära teha. Mine tea, mis seisus ma järgmisel aastal olen. (Inimesed minu ümber muutuvad üht äkki rasedaks, äkki saan ka selle diagnoosi.) :D Muidugi mingeid eeldusi selleks pole. :P

Ja taliujumine oli ka plaanis. Aga ma arvan, et hüppan ikka alt ära. See kuidagi ei ole see, mida ma tahan või mis mulle sobiks.

Käisin ühe MTB (ratta) grupiga sõitmas. Plaanis oli juba juunis või juulis minna, aga kuidagi ei passinud. Nüüd siis jõudsin. Seal on valida koduperenaiste grupp või meeste grupp. Ma tahtsin meeste grupis sõita, aga ei saanud nagu luba. (PS Ega ma väga võidelnudki selle võimaluse eest.)

Mind ärritab, et nad jagavad inimesed soo järgi. Ma ei mõista seda. Me oleme kõik ju inimesed, meil on mingi tase. Sellel korral sõitsime me kõik koos (kõik tasemed ja kõik sood). :D Paar meest soovisid naiste grupis sõita. (Me sõitsime naiste tasemel). :D

Tegelikult olen ma kuri või kurb või tundlik ühe teise asja tõttu. Seega võin ma vabalt kirjutada kurja postituse nt. sellest, kuidas mu kass terroriseerib mind (st lihtsalt üks pseudoprobleem).

Psühholoogiga on mul nüüd üks paus. Sellel korral pean ma natuke võitlema, et soovituskirja saada. Ja mul pole tuju ega jaksu seda teha. Seega tuleb üks paus.

Mul on raske elu nautida. Ma ei ole üldse mitte rahul. Ma pole päris kindel, mida ma üldse tahan. Ma tunnen tohutut rahulolematust.

Lisaks tuleks teha mõned otsused. Arvatavasti ma tean, mis need “õiged” otsused on, aga ma ei taha neid teha. Ma saboteerin end täiega. See on selline surnud ring. Olen enda peale kuri, vihkan end, sest ma ei suuda oma vajadusi esimeseks seada (nõuda enda paremat kohtlemist), siis pressin end sellega ja siis pettun endas, sest pressimine ka ei aita ning siis olen enda peale veel kurjem. :) Ohh, lase elada bitch.

Selle tüübiga, kellega ma kohtusin aprillis, ei suhtle ma enam. Ma ise lõpetasin selle, mis iganes, meil oli. Tundus, et see on kõige õigem. Ta elas nii kaugel. See maksis mulle terve mu nädalavahetuse ja jalgrattasõidu. Lisaks olid veel teised murekohad, punased lipud.

Ma olen siin puhanud pikalt. Nüüd tuleb korralikult tööl käima hakata. Loodan, et enesetunne läheb paremaks. Siis pole aega igasugusele muule jamale mõelda ja pidevalt telefoni ekraani jõllitada. Ma vihkan seda harjumust, sõltuvust.

***

Lugesin ühte raamatut (taani keeles), aga originaal on “Maybe you should talk to someone” Lori Gottelieb. See on just see, mida ma vajan. Ma töötan selle kallal. :)

***

Nüüd on kõik soovijad mu eluga kursis. :P

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>