Mina siin (jälle)

See oli juba üsna ammu, kui ma siia viimati kirjutasin. ;)

Tööl oli väga kiire, aga nüüd on puhkus. Ma töötasin liiga palju, tegin liiga palju ületunde, seega mu ülemus ja kolleegid “sundisid” mind vähem töötama. Ei, me jõudsime ühisele kokkuleppele, et ma alustan hiljem. Ja toimis suurepäraselt. (10-11 tunnistest tööpäevadest said 6-7 tunnised).

Ma nimelt ei ole võimeline tööpäeva varakult lõpetama. St. kui ma alustan vara, siis töötan ma kella 15:24, mis on ametlik tööpäevalõpp või koguni kl. 18-ni, sest töö peab tehtud saama. :D Ma olen töösõltlane.

Järgmine aasta hakkan treenima varakult töö lõpetamist ja poolikute tööpäevade tegemist. Eesmärgid peavad ju olema. ;)

Püüan end puhkuse-lainele seadistada. Raske on leida seda alguspunkti, et millega ma siis alustan ja kuidas edasi. :D Puhkus kipub ju väga ruttu lõppema. Nagu ka see aasta.

Aastalõpu postitus tuleb käsile võtta. See eeldab statistika tegemist. Raamatupidamine on ka veel poolesvinnas ja need teised nipet-näpet asjad. Ja nad küsisid, kas mul on plaane jõuludeks ning mina vastasin, et minu plaan on vaid puhata. :P

***

See suur projekt tööl oli väga põnev. N. ütles, et me kõik kasvasime/arenesime selle projekti tõttu. Ma olin seal hoopis teine inimene. Ma olin muutumas ja see muutus tegi minu muutuse lihtsamaks, sest uutel inimestel ei olnud ettekujutust vanast “minust” ja sedasi oli lihtsam muutuda.

Meil oli tööl bowlingu-õhtu kolleegidega. Ja ma ostsin blondi paruka ning panin selle pähe. Lihtsalt nalja pärast. Nad võtsin selle päris hästi vastu. Mõni oli mures, et minu oma juustega äkki on midagi juhtunud, sest nad ei ole päris minuga (uue minuga) harjunud. :D

Nüüd ostsin jõulukampsuni, kus on jõulutuled sees. Läksin sellega tööle. Ja eile oli mul lips (litritega – sädeles), seal pidi ka valgus olema, aga see ei töötanud. Aga selle eest oli mul üks pisike kollane smiley, mis vilkus. Selle panin lipsu peale. :D Ja eile oli mul ka päkapikumüts peas.

Kolleegid tulid juba hommikul mind vaatama, et mida põnevat ma siis jälle kannan. :D Ja siis naersid (viiskalt) mu mütsi üle. Muidugi sain teada, et ma näen väga armas välja.

Ma eksperimenteerisin täega oma välimusega/stiiliga. :D Nagu varase teismelisena. Võib-olla ei ole mul üldse maitset, võib-olla näen ma välja kui kloun. Aga põnev on sedasi eksperimenteerida ja erinevaid asju kokku sobitada.

Eile läksin ma päris üle võlli. Mul olid botased jalas ja kõrvas olid peened (kallid) kõrvarõngad. Sellised, mida tavaliselt õhtukleidiga kantakse. :P Muidugi lips ja valge triiksärk ning mustad viigipüksid.

Mulle endale tundub, et mu riidekapp on üsna kesine. Teksapüksid ja t-särgid ning mingid pusad. Aga kui ma asja miksima hakkan, siis on võimalik üsna põnevaid tulemusi saada. :D Ma loodan, et ma julgen oma eksperimentidega jätkata. Need kolleegid olid väga toetavad.

Ma olen juba ammust ajast unistanud lipsukandmisest. Aga… ei julge ju. Nüüd panin selle ette ja sain sooja vastuvõtu vääriliseks. Mulle meeldib. Nii põnev, saab natuke seda “meeste maailma” näha/tajuda. Nt. kummardades peab olema natuke ettevaatlik, et lips supi sisse ei kukus või wc tuleb arvestada lipsu pikkusega… Ja minu meelest annab see natuke võimu või respekti. Ma ei saanud ka enne selle üle kurta, aga kui lips ees oli, siis tundus, et… Ma ei tea… Võib-olla ma ise olin lihtsalt enesekindlam. :D

Ülemus tundis end väga vabalt meie juures. Seal olime meie ülemused ja tema kuulas meid ja kirjutas kõigele alla, mis me ette panime. Ta rääkis meiega vabalt ja me kuulsime rohkem kui meie teised kolleegid.

Ja lõpuks ma õppisin “minna laskmist” ja delegeerimist (ilma halva südametunnistuseta). Ma olin vahepeal täiega kontroll-friik. Totaalselt. Ja ühest hetkest ma lihtsalt ei jõudnud, ajaliselt ei jõudnud, siis pidin kontrolli vähendama. Ja kui ma pidin ületundidest hoiduma, siis olin “sunnitud” osa oma ülesannetest edasi andma. Ja see kõik tuli nii loomulikult.

Kui enne pidid mu kolleegid mind “paluma” ja “moosima”, et ma vähem töötaks, et ma ülesandeid edasi annaks, siis viimasel päeval ma tegin seda juba vabatahtlikult ja täitsa omaalgatuslikult.

See on fantastiline kui palju tootlikumaks projekt muutub lihtsalt selle tõttu, et ülesandeid ümber jaotatakse. Ja samas on võimalik hoida vigade tase jätkuvalt minimaalne. Ja ülesannete tähtsus ajaga muutub.

See tähenab, et projekti alguses oli väga oluline hoida minusugne kontroll-friik võimalikult lähedal nende tootjatele ja just enne toote välja andmist (teenus on ka toode). Kui ma olin neid “treeninud” vähem vigu tegema ja rohkem end kontrollima, siis liikus mu tähelepanu järelkontrollile. Ja kui seal suutsin “korra majja luua”, siis andsin selle ülesande üle. (Koos näpunäidetega, millele rohkem rõhku pöörata, milliseid vigu tehakse ja kes rohkem vigu teeb jne.) Ja siis olin ma natuke igal pool ja reguleerisin “tootmist”. :D

Põnev oli ka inimestega töötamine. Leida see õige lähenemisviis konkreetsele inimesele. Kuidas selgitada ja mida selgitada ja kuidas vigadest rääkida. See oli põnev võimalus testida erinevaid sotsiaalseid “võtteid” päris elus ja päris inimeste peal.

Mulle meeldis neid kuulata. Nad olid nii osavad oma tunnetest rääkima või oma fustratsioonist. Tihti meenus mulle see aeg, mil ma alustasin. Ma olin selle juba unustanud, aga erinevad seigad tõid mu n-ö. tagasi sinna, kust ma alustasin, aga nüüd olin see kogenud kolleeg mina. Järsku ma mõistsin, neid kogenud kolleege, keda ma toona “siunasin”. See oli nagu rännak ise-endas läbi kolmandate inimeste.

See oli väga põnev kogemus, kuid pean mainima, et 2-3 nädalat tagasi olin ma nii läbi, et unistasin vaid selle projekti lõpust.

See on tõesti üks võit, mida ma tunnen, et väärin ja ma tunnen, et ma olin ülekeskmise tubli/võimekas. Meil oli ka õnne, et saime hea “materjali”. See miljöö, need inimesed andsin suurepärase sünergia. Nad aitasid üks-ühte, nad töötasid kogu hingest, nad olid ülesandes sees ja mõtlesid kaasa.

Põnev oli tajuda/näha erinevaid iseloome. Alguses oli natuke raske harjuda nende torisejatega ja “ma tean kõigest kõike” ja “ma ei tee kunagi vigu”, kuid pärast justkui harjusin nendega. Nende veidi koomiline reaksioon tõi muige mu huulile. Ja sain harjutada erinevaid võtted selle “trotsiga” võitlemiseks. Mõni lause oli nii geniaalne, et ma ise ka ei suutnud uskuda, et mina selle välja mõtlesin ja n-ö. käigupealt.

Harjutamine teeb meistriks ja ma sain ikka korraliku suhtlemistreeningu.

Ma kogesin ka inimesi, kes on kordades kehvemad suhtlejad kui mina, aga see ei hoia nende suud kinni. Ma nägin kuidas mõni osavam suhtleja sellised paika pani. See oli nagu üks sotsiaalne-labor seal. Põnev-põnev elamus.

Mu kolleeg naeris mu üle, kui ma ühele ütlesin: “Mul on täitsa üks-kõik, kuidas sa teed, aga tee õigesti.” :D

J.-le ütlesin, et esmane ja viimane mulje on kõige olulisemad, seega lähen ma lipsu, triiksärgi ja viigipükstega tööle. Ja ta vastas retooriliselt, et su lipsul on valgus sees, litrid peal ja lisaks on sul üks vilkuv smiley lipsul. Andis mõista, et see pole päris see tähendus sõnale “soliidne”. :D Aga ta ei vaielnud vastu ka. Ta teab, et ma toimin oma sõnaraamatu järgi. ;)

Kindlasti me kohtume siin veel. :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>