Ega mul olegi midagi öelda

Kindlasti olete mind pikalt igatsenud. Mõelnud, et kuidas mul läheb ja kas ma ka lõpuks beebi-ootel jne… :P

Mul läheb ikka vanaviisi ja ei ole beebi-ootel.

Peamiselt tegelen enesearendamise ja avastamisega. Ei midagi põnevat.

Tahtsin siia kirja panna mõned mõtted. Lihtsalt et saada need peast välja.

***

Valetamine, varjamine, pisi (valged) valed.

Ma olen seisukohal, et valetamine on ressursi mõttetu raiskamine. Kindlasti on olukordi, kus ka mina jätan asju ütlemata. Aga üldisesplaanis olen ma aus ja eriti nendega, kes on mulle väga kallid.

Üks tüüp püüab hirmsasti varjata kohtumisi oma sõbrannaga. Ma rääkisin temaga sellest. Küsisin miks jne? Ta vihastus, siis vabandas ja selgitas, et ta ei taha mind haavata. Ta teab, et kui ta oma sõbrannast räägib, siis mina muutun kurvaks.

Ma ütlesin, et minu jaoks on olulisem, et ta on minuga aus. Jah, mul on natuke raske seda kuulda, aga kui ta varjab minu eest midagi, siis enamasti ma tajun seda ja see on sama raske plus ma kaotan usalduse tema vastu (st. see on suurem kaotus).

Ta justkui mõistis seda, aga… Ta räägib, et nad on nii sarnased oma sõbrannaga. (Kunagi olin mina temaga sarnane. – Võib-olla kadedus.) Mulle tundub, et see on tema viis, tema maailmavaade, olemus. Ta on aus ja armas ja hooliv, aga olukorras, kus tuleb valida aus (valus) tõde või hägune (põgenemine), siis tema valib selle teise. See võib täitsa olla, et tema sõbranna on täpselt sama sugune. See on üks huvitav kooslus. Neil on nagu kaks paralleelset maailma.

Sõbranna jätab rääkimata, et tal on uus poissõber ja tema jätab rääkimata, et ta jätkuvalt loodab, et neist saab paar ühel päeval. Nii nad siis kohtuvad ja veedavad ühiselt aega ja kõik on nii ilus ja hea. Aga päriselt on neil hoopis teised plaanid. Aga kumbki ei räägi nendest ebamugavatest teemadest ja lasevad sellel teisel eeldada. (Võib-olla nad mõlemad aimavad seda, mis päriselt toimub, võib-olla mitte, aga keda huvitab. Väliselt on ju kõik suurepärane.)

Mina nii ei saa. Ma olen üsna tihti valesti eeldanud, seega tahan ma teada. Tahan teada, kuidas praegu päriselt olukord on. Jah, see pole nii nagu ma sooviksin ja see teeb kibedaks, kuid samas saan ma teha paremaid otsuseid. Paremaid minu jaoks. Kui ma tean, mis seisus nende läbisaamine on, siis ma tean arvestada, kui palju teda on minu jaoks…

Ta nähvas: “See pole jah, sinu asi.” Ok. Ma vastasin: “Sul on õigus. See pole minu asi ja sina ise otsustad, mida sa räägid ja mida sa jätad rääkimata. Aga mina otsustan, keda ma lasen endale lähedale ja kellega ma suhtlen pealiskaudsemalt.” Siis ta vabandas.

Ma olen selle üle mõtisklenud ja jõudsin järeldusele, et minu jaoks on väga oluline, et inimene on minuga aus. Et inimene julgeb olla minuga aus, isegi siis, kui see on keeruline. See pole mingi vabandus, et ta püüab min säästa. Ta ei säästa mind mitte kuidagi. Võib-olla oma väikses fantaasiamaailmas on ta suur kangelane, kes päästab mind, aga selles pärismaailmas teeb ta mu olukorra vaid halvemaks/keerulisemaks.

Ma olen kohanud inimesi, kes suudavad minuga ausad olla. See võttis ühe nädala, et anda see ebapopulaarne vastus. Anda mulle vastus, mis ilmselgelt mulle ei meeldinud. Aga see tuli. Seega asi ei ole minus. Ma olen nõus, et mulle on raske “ära öelda”, aga see on võimalik. (Inimesel peab olema lihsalt piisavalt mune. – Arvan, et see on see noortepärane väljend.) :D

Ma tahan näha enda ümber selliseid inimesi ja toetuda sellistele inimestele, mitte temale.

Ma olen üsna kindel, at ta valetas või jättis ütlemata. Aga ma ei urgitse edasi. Ta teab, mis on minu soov. Aga ta valis oma lähenemise. Las talle jääb siis see teadmine, et ta on nii osav varjaja. Või kuidas iganes ta seda nimetab.

Ta on jätkuvalt tore inimene. Ja võib-olla ta ei tahagi mu lähedane sõber olla. Ma pole seda küsinud ja ei küsi ka, sest ega sealt ju mingit ausat vastust tule. Kui ta ei taha, siis keerutab ta küsimusest ümber või ütleb, et tahab mu lähedane sõber olla (kuigi tegelikult ei taha)…

Olgu siis nii. Me saame jätkuvalt lihtsalt tuttavad olla ja see on ka hea. Eks ma hoian distantsi ja vestleme teemal “kuidas ilma on” jne. Sellised inimesed on ka toredad tutvusringkonnas.

Minu teooria valetamisest:

Valetaja (või varjaja) saab halva südametunnistuse. Ta teab, et see pole päris aus selle teise poole suhtes, aga leiab vabandusi, miks on see ainuõige otsus. Ta võib näha halbu unenägusid sellest. Tal on raske sellele inimesel otsa vaadata. Ta hakkab alatedlikult seda inimest vältima. Kui ta selle inimesega räägib, siis hakkab ta vestlust planeerima ja kontrollima, mida ta ütleb ja kuidas ta ütleb (et see vale välja ei tuleks). Seega muutub vestlus väga puiseks.

See teine pool tajub, et valetaja (varjaja), kaugeneb kuidagi. See teine pool mõtleb, et ta on teined vea või solvanud või selle valetajal (varjajal) on mingi mure südamel. Igatehes, see teine pool püüab otsida rohkem kontakti, püüab leida selle põhjuse, püüab olla sõbralikum, hoolivam jne… Ja see omakorda suurendab valetaja (varjaja) halba südametunnistust. Mis omakorda toob kaasa selle teise poole eiramise.

Ma jätan sellel korral selle ringi vahele, ega küsi (uuri) rohkem. Las olla nii. Ma ei peaks oma aega raiskama, et valetajale (varjajale) tõestada, et ma tean, et see on vale ja ma tean, mida ta varjab. Tema teab ju seda isegi. Mina tean, et ta varjab ja see on juba piisav info minu jaoks. Ma ei pea üksikasju teadma.

Selle asemel suhtlen ma rohkem nendega, kes on  minuga ausad, keda tegelikult ka huvitab, kuidas mul läheb ja kes tegelikult ka tahavad mind aidata ja minu jaoks olemas olla.

Ma ei pea käima ja kerjama “armastust”, “tähelepanu” ja “hoolivust”. See kõik peaks tulema vabatahtlikult ja minul ei ole võimu selle üle, kellelt ma seda saan ja kellelt ma seda ei saa.

***

Armastuse kolmnurk

Armumine annab sarnase tunde nagu kokaiin. (Mitte, et ma ise proovinud oleks, aga lugesin kusagilt). :) Ta sai juba üks kord kõrvetada. Luges märke valesti. Arvas, et on ainus temakese jaoks (sest temakene ei maininud kedagi teist). Aga suur oli tema üllatus, kui temakese mobiilile tuli sõnum ühelt teiselt noormehelt. Temakene ei tahtnud sellest rääkida, aga kui ta peale käis, siis temakene mainis, et ta kohtus ühe teisega.

Nagu selles suhtemaailmas ikka. Ühel hetkel saab see “armumine” otsa ja siis ei tule suhtest midagi välja. Hakatakse üks-ühe nurki lihvima… jne.

Minu teooria on, et kui temake on taas ühe noormehe kaotanud (noormees kaotas huvi või temake kaotas huvi), siis temake tunneb end natuke nördis, siis võtab temake ühendus temaga, et oma enesekindlust tõsta. Ja tema on alati valmis nagu truu koer.

Temakesel on nüüd rohkem aega tema jaoks ja tema mõtleb, et temake on leidnud, et tema on ikka nii tore noormees ja võib-olla temake juba on kergelt “armunud” temasse. Sest temake ise võttis kontakti ja temake nii armsasti naeratas ja naeris tema naljade üle jne…

Ja siis olen mina. Meil oli kokkulepe, et teeme koos. Tema: “Ma ei saa, mu ema teeb täna parti. Ta võttis pardi külmikust välja.” “Mul on üks kokkulepe Peetriga. Ma ei saa öelda, mis kokkulepe. Mu vend vist tuleb ka.” jne…

Siis on suur vaikus. Kuni temake leiab uue klappi ja hakkab deitima. Või temakesel on kiire (sõbrannad, lapsed, eks, uus klapp jne). Temake ei vasta talle. Siis ta avastab kell pool üksteist öösel, et wau… “Kle ma nägin sa sõitsid rattaga täna”. Jah, see oli 12 tundi tagasi, aga tore, et mainisid. See info muudab mu tervet maailma. Ma teadsin küll, et ma rattaga sõitsin, aga mul polnu üldse aimu, et sa mind nägid. :D (Sarkasm).

Ma tean seda, sest olen olnud samas olukorras. Tegelikult oli see ka põhjus, miks ma talle üldse kirjutasin kunagi. Karma on tõhus. :D

Ma arvan, et erinevus on see, et ma tunnen seda protsessi, aga mulle tundub, et tal pole sellest õrna aimugi. Aga me ei räägi sellest, sest see on ebamugav teema. ;) (Sarkasm).

Mul on lihtsalm oma reaktsioone ohjata või reageerida, kui ma tean lugu. Kui ma tean, et ta kirjutab mulle, sest temakesel pole aega ja pole ikka veel tema sms-le vastanud, siis ma võiksin teda lohutada ja näidata, et seal võib-olla palju põhjusi (nt. tal pole lihtsalt aega) või midagi. Aga kui ma ei tea, mitte midagi, siis võin ju ka mina selle tobeda vea teha ja mõelda, et tema nägi mind rattaga sõitmas ja nüüd keskööl ei saa seda “suurepärast” pilti minust rattal oma peast välja. :D

***

Kas ma armastan teda? Vist mitte. Aga olen kade. Kui lapselt mänguasi ära võtta, siis ta ka tahab väga seda tagasi saada, kuigi enne hoidis ta seda nii hooletult, et võis arvata, et talle see mänguasi üldse ei meeldi. Aga püüan sellest üle olla. :)

***

Mul oli siin vahepeal (loe: eelmine nädalavahetus) üks suur “murdumine”. Minu maailm kukkus täitsa kokku. Ma järsku tundsin, et olen vales riigis, valel ametil ja kõik mu ümbes on nii valesti. Keskeakriis?!. Aga neid on mul igal aastal, ma arvan. :D

Ühe intsidendi tõttu maandusin ma internetis. Minu ametiühing (kellel on leping minu tööandjaga) pooldab kesk-eri haridusega inimesi. Ma ei ole kindel, kas see piirang tuleb lepingust või seadusest. Aga… Nad on teinud ühe “ilusas kuues” piirangu. Ma ei tea, keda ma kokreetselt selles süüdistada saan. Aga…

(See on nii ajuvaba.) Nimelt kõrgharidusega inimene peab saama ühe x-palga, mis on keskastme juhi või (natuke madalama astme juhi palk). Ja selle palga peavad nad saama, isegi, kui nad on madalamal ametil. (Huvitaval kombel ei kehti see koristaja või vabrikutöö puhul, seal võivad kõrharitud vabalt saada miinimumpalka).

Minu ametiühingul on seisukoht, et kõrgharitud on liiga kallid sellisel ametil (raha raiskamine), olgugi, et kõrharitud on nõus madalama palgaga (et saada kogemust ja praegu ei ole eriti palju pakkumisi kõrgharitutele). See ei oleks raha raiskamine, kui seal ei oleks lepingut või seadust, mis on kaudselt takistuseks neile, keda see peaks toetama.

Vahemärkus. Kui ei tahetaks välismaalasi (mustanahalisi) töölisi, siis tuleks teha seadus, et need peavad saama ministri palga (kui neile tööd antakse), siis on kindel, et ega keegi neile eriti tööd anda ei taha. Samas nad ei saa ka millegi üle kaevata, sest seadus ju hoopis kohtleb neid paremini kui teisi. Geniaalne, või mis?

Kalavabrikus oli üks ülemus, kes “likes” kõike, mis oli selles stiilis, et “vabrikutöölised peaksid suuremat pensioni saama, sest nad on tööjõuturul kauem olnud”. Ja “haridusega inimesed on laisad ning pole viitsinud tööd teha, vaid on koolis oma lapsepõlve pikendanud”. jne… Ma arvasin, et see on lihsalt ühe väsinud tootmistöölise kibestunud mõmin.

Aga möödunud nädalavahetusel oli mul esimest korda elus häbi, et mul on kõrgharidus. Ma tundsin, et ma olen üks illegal, töökoha varas, totaalne bandiit.

Ma olen varem ka märganud, et inimesed kiitlevad oma kesk või kesk-eri haridusega ja siis teised kiidavad ja ülistavad jne… Ja kui ma lõin oma rinna ette ja mainisin, et mul on kõrgharidus, siis sain hävitavaid pilke. Umbes, et kas mul häbi ei ole seda öelda. Toona ei saanud ma aru, nende reaktsioonist. Mõtlesin, et ütlesin midagi valesti või nii. Aga nüüd saan aru ja mega piinlik on.

Siis hakkasin uurima, et kuidas rahvastik jaguneb haridustaseme lõikes. Nt. leidsin ma selle OECD üllitise.

  1. https://www.oecd.org/education/Estonia-EAG2014-Country-Note-Estonian.pdf
  2. https://www.oecd-ilibrary.org/education/education-at-a-glance-2021_b35a14e5-en 

Klip

https://www.dst.dk/da/Statistik/emner/uddannelse-og-forskning/befolkningens-uddannelsesstatus/befolkningens-hoejst-fuldfoerte-uddannelse

Ühelt poolt on ju tore näha, et eriharidus on kõige populaarsem siin. Tavaliselt ju on suur puudus eriala inimestest. (Siin on jätkuvalt puudus puusseppadest ja keevitajatest ning medõdedest ei tasu rääkidagi.) Kusjuures nad on oma “piinlikult täpse” mõõtmisega suutnud luua olukorra, kus medõed jäävad stressi tõttu haigeks ja vahetavad eriala. Seega… Justkui huvi on ja haridus läbitakse, aga amet ise on nii põrguks muudetud, et isegi parima tahtmisega ei suuda seal töötada. (nt. aega on kõige lihtsam mõõta, seega mõõdavad nad aega ja raha on vähe, seega on nad planeerinud max 20 min ühe vanuri koduhooldusele, see on vist nädalas. Üks vana inimene, kes on istunud 7 pikka päeva üksilduses, saab max 20 min ühte inimest näha. Selle ajaga, peab saama osteldud, koristatud, sotsiaalne pool (suhtlemine, ärakuulamine), ülevaade ravimitest, ravimivarust, muutustest tervises ja täidetud 10-20 leheküljeline ankeet). Neil on kiire võin ma öelda.

https://www.hm.ee/sites/default/files/euroopa_riikide_keskhariduse_susteemid.pdf 

’90-ndatel hakkas Soome üsna palju investeerima haridusse (ja IT-sektorisse), selle toel kasvas nende majandus oluliselt. (NOKIA edu sai ka sealt alguse.) Ülikoolis käies oli see üks hariduse poolt argument minu silmis (minu mantra). Tol korral mõtlesin, et haridus on hea.

Nüüd olen satunud ühiskonda (võib-olla on see ka piirkonna eripära), kus kõrgharidus on häbi-tiitel. Ja ma ei suuda mõista, kuidas saavad teadmised olla kulu. Miks nad ei näe inimest hariduse taga? Miks nad ei näe seda kasu, mida nad saavad sügavamatest/kõrgematest teadmistest? Miks nad ei maksa palka vastavalt tulemusele, kasule, mida nad saavad?

Ma ei taha vastandada haritud inimest ja hariduseta inimest või kõrgharitud inimest ja kesk (kesk-eri) haridusega inimest. Seal on üsna mitmeid kõrgharidusega inimesi, kes ei jaga mitte mõhkugi sellest, mida nad õppisid. Olid lihtsalt head sidemed ja sattsusid ühte tõhusasse gruppi ja libistasid ülikooli läbi. Ja seal on palju kesk (kesk-eri) haridusega (või hariduseta) inimesi, kes vabalajal loevad palju erialast kirjandust, on väga taibukad. See ei ole ju haridus, mis toodab/töötab, see on inimene.

Isegi avalikus sektoris, tuleks tasustada tulemust mitte haridust. Ma olen nõus, et seda on raske teha, sest see peab olema õiglane (ja reglementeeritud). (Mehed võtavad suuremaid riske, presenteerivad end ja oma tulemusi paremini kui naised.)… Ma usun, et see oleks võimalik, kui oleks tahe ja soov.

Ausalt, ma ei saa aru, mis on hariduses ja teadmistes halba. Aga see on ka väga värske haav. Eks ma olen lihtsalt pettunud. Küll läheb üle.

***

Paar hüpoteetilist mõtet ka siia lõppu.

1. Kui riiki juhivad rumalad (kellel on madalam haridus) inimesed

2. Kui suurem osa rahvast on rumalad/madala haridusega, siis on demokraatia relv

*Samas rumal ei ole sünonüüm „madala haridusega“ isikule. Mõni madala haridusega isik on väga nutikas ja asjalik. Ja mõni kõrgharidusega isik on väga rumal ja ebamõislik. Oluline on ju inimene selle hariduse taga.

Kui suurem enamus usub siiralt propakandat ja presidendi surematust ja üllust, siis enamus ju toetab ning enamus otsustab. (Olen teadlik, et valimissedeleid on suure tõenäosusega võltsitud. Ja seal ei ole midagi, mis meenutaks demokraatiat. Aga hüpoteetiliselt.)

USA’s räägitakse IQ kõrval ka EQ’st. Olen lugenud “emotional hygiene“-st. Ma arvan, et selles suures karu riigis ei ole sellest kuuldudki. Või siis, nimetavad nad seda “nõrk”, “memmekas” või midagi sellist. Sellel tasandil on suur arengu vahe.

See, mis on meie jaoks (lääne ühiskonnas) inimlik ja elemtaarne… Nad on jätkuvalt seal 1960-1980′ndates (Nõukogudeliidu ajas). Juba toona oli lääneühiskond natuke teises kohas. Nüüd oleme meie (vana nõukogude rahvas) ka arenenud koos läänega, aga nemad pole ju. Nad on ikka veel seal, kus enne.

Vihmametsades on ju ka paar üksikut põlisrahvast, kes söövad oma vaenlast, kingivad kitse puberteeti jõudnud noormehele… Sellised “nonsens” tavad, mis meie maailmas saavad tiitli “inimsusvastane kuritegu”, aga nende jaoks on tavapärane rutiin.

Ma ei poolda ega õigusta üldse seda, mis toimub. Ma püüan mõista. Miks? Kus see viga tehti? Mis valesti läks? Kuidas selliseid olukordi tulevikus vältida?

***

Nüüd läks terve see postitus rappa. :) Ma parem lõpetan siin.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Ega mul olegi midagi öelda

  1. Ahmet kirjutab:

    Homme, luban, loen mõttega läbi. Kui sõbrannadele tellimustööd enam ei tee, on siiani üks inimene, kes palju enamaks potentsiaali sinus nägi.

  2. Ahmet kirjutab:

    Täna lugesin enamuse postituset läbi ja mõtlesin, et pean ikka selle kolmanda süsti ära tegema ja puhkusele minema.

  3. Ahmet kirjutab:

    https://www.youtube.com/watch?v=GD8TKkwd6AE

    Päris mõttetu video minu jaoks, aga näitab päris hästi…Loodan, et lõpuks saad aru, kui alandavalt on kurjad jõud sind ära kasutanud. Ja need ei ole mehed, kes seda teinud on.

  4. Ahmet kirjutab:

    Ma ei armasta, mida kõike sa teed ja enamasti sa ei tee kõike pühendumusega, aga tore on näha, et sa siin ikka käid ja loodad, et prints valgel hobusel on midagi ilusat jätnud. Ilu tuleb välja teenida ja ma olen kade, et sul on nii palju loomulikku ilu, mida minul pole. Minul on hea meel, et ei suuda oma parimates unenägudes olla printsi vääriline. Aga iha konto oleksid punapäisena ikka väga kihama pannud.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>