Kõik on sitasti

See pole ju päris ropendamine, eksju?! Kindlasti ei ole see just paslik ilukirjanduslik vorm. Aga see siin ju on minu avalik päevaraamat ja nii ma tunnen praegu. See on selline 100% puhas emotsiooni väljendamine kirjalikult.

Tegelikult ma ikka natuke liialdan. Tervis on ok. Veidi külmetunud, aga see on peaaegu üle läinud, seega tervis ei ole sedasi, nagu ma väljendan postituse pealkirjas. ;)   :D

Tööl sain võimaluse töötada aasta aega teises osakonnas. Ülesanden on hoopis midagi muud, mis varem, aga saan hakkama. See on põnev ja proovile panev smaaegselt. Kuid järgmisest nädalast olen kahe idioodiga samas ruumis (seal on mitte idioote ka), aga… Ma varem lohutasin end, et õnneks on igas ruumis üks idioot, et kui ma pean kolima teise ruumi, siis vahetub idioot välja, aga… Aga ma kolin ja “võtan” oma idioodikese kaasa.

See ei ole ilusti öeldud. Aga ma olen lihtsalt ülekeemas sellest tohutust “ebaõiglusest”. :(

Neil mõlemal on sama viga, nad nagu otsivad vigu teistes. Ja nad ei ole just eriti altid enda vigu nägema. Kuna ma olin uus, siis olin ma nende sihtmärk. Nüüd tuleb kaks uut, aga need pannakse sinna idiootide vaba ruumi. Millest ma saan täitsa aru, sest meie osakonnas on kaadrivahetus väga suur ja kui me minimeerima kontakti idiootidega, siis on väheke suurem tõenäosus, et need jäävad.

Ma olen ikka olnud seisukohal, et mis ei tapa, see teeb tugevaks. Küll ma hakkama saan. Minu taktika on, et nüüdsest dokumenteerin ma kõike. Teen kohe eraldi kaustad, kuhu salvestan kirjavahetuse ja võimalusel palun esitada “etteheited” kirjalikult. Ja lõpuks võin kasutada ühte lauset oma nutikalt kolleegilt: “Sina ei ole minu ülemus, selline info peaks tulema otse ülemuselt, mitte “suvaliselt” kollegilt.” Aga selle jätan ma kõige viimaseks õlekõrreks, sest see tekitab kindlasti mingil määral konflikte.

Asi ei pruugigi nii hull olla. Lihtsalt ma kujutan seda liiga dramaatiliselt ette.

Töökoha kaudu oli mul võimalus üks haridus võtta (läbida), ainult ühe aine saab korraga võtta. Ma võtsin maksunduse (tulumaksunduse). See olevat üks keerulisemaid aineid. Õpik on 1350 lehekülge (ilma piltideta) peenikeses kirjas rasket erialast teksti taani keeles. Lisaks sellele seaduse kogu 600 lehekülge. Ja oleks kena, kui me tunneks huvi kõigi case’de vastu ja loeks lisaks. (Septembrist novembri keskpaigani). :D Ma andsin juba ammu alla. Ma ei jõua isegi järgmise loengu peatükki/peatükke läbi lugeda.

Kodus on ka draama. Aga me tegime kokkuleppe, et novembri kuu jooksul müüb ta 10 asja ja detsembri kuu alguses hindame olukorda uuesti.

Seega tööl, koolis ja kodus on raske. Ja ega suurt midagi muud üle ei jää. Nädalavahetusel käin jooksmas (üks tund rahu).

Mul on endast nii kahju, ma haletsen ennast. Või siis, õigem oleks öelda, et ma võitlen nende tunnetega, sest need on mõttetud tunded. Need ei anna midagi, kasvatavad vaid “õpitud abitust”. Nagu ma oma psühholoogile ütlesin (kui ta vaatas mind vesiste silmadega ja ütles, et ta näeb kui raske mul on): “Ma keeldun olemast see koer, kes lamab puuri põrandal ja lihtsalt aktsepteerib neid elektrilööke.” Mind ärritas see, et ta mulle kaasa tundis. Selle asemel sooviksin ma kuulda hoopis, et ta usub minusse. Et ta usub, et ma saan hakkama, et ma tulen läbi selle keerulise aja justnii nagu ma olen tulnud läbi need teised katsumused oma elus.

Päeva lõpuks on ju kõik tühine. Ma mõtlen, et see, mida mu psühholoog ütleb või ei ütle, ei oma mingit tähtsust. Oluline on see, mida mina mõtlen ja usun, kuidas mina erinevatele ärritajatele reageerin.

Ja see komplitseeritud olukord: kui ma vaatan ajsa suuremalt, siis… Pole oluline, kuidas mul koolis läheb või kui palju ma seal jõuan, või kui palju need idioodid mind “kritiseerivad” või see kodune olukord. Fakt on see, et mul on töö, ma õpin igast katsumusest, ma võin olla enda üle uhke ja need olukorrad treenivad minu vastupanu (parandavad enesekindlust). Ja ükskord saab see kõik läbi, ühel või teisel moel.

Täna kui ma jooksin, siis vaatasin taevasse. See polnud päris selge, seal olid pilved, aga vihma ei sadanud. Ja siis tabasin ma end mõttelt, et tegelikult on meil palju rohkem ruumi, kui me arvame. Minu ees on valla terve maailm, miljon kohta, kus ma võiksin olla. (Muidugi resursid piiravad, kuidas ma nendesse kohtadesse saan ja mis olukorda ma endale lubada saan). Aga ikkagi… Miljon kohta ja moodust kuidas ma võin olla ja ma ise olen valinud selle, kus ma praegu olen. See on olnud minu valik ühel või teisel moel.

Nüüd tuleb vaid teha väike inventuur, mis ajendas mind valima sedasi. Kas see on ikka veel minu tahe/soov, või kusagil on toimunud mingi muutus, mis muudab minu toonast valikut? Kas ma soovin muuta oma suunda või soovin jätkata samas suunas?

Selline filosoofiline põige siis. :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

8 kommentaari postitusele Kõik on sitasti

  1. Terje kirjutab:

    Neil mõlemal on sama viga, nad nagu otsivad vigu teistes.

    Sa ei saa olla nii rumal aastast aastasse ja siis uhkeldada, et sa oled kõrgharidusega teadusdiplomi omanik. Sa oled palju rohkemaks võimeline…ma olen sõnatu, kui ebaõiglane võid olla, aga liiga haritud, et probleemile lahendust otsida.

    Pobleem on Sinus
    Kas sa tõesti maksad oma raviarstile selle ravi eest? Mitu jahti või mõisa tal juba on?

  2. Terje kirjutab:

    Kui palju maksad psühholoogile seansi eest ja mitu seansi on keskmiselt umbes kuus?

  3. Terje kirjutab:

    See ei saa olla ravi, see on muljete vahetamine. Õiglane hind on hea vastus, kui vastust ei tea. Majandusinimestel on vastuseks “mõistlik hind (reasonable price)”, kus ta mitte kunagi ei teeni kahjumit ega tal tehta selga prügiseks, aga on potentsiaali kasvada, areneda, rikastuda. Sina ilmselt vajad ammu muud lähenemist ja ära kuulamist, hoolimata, et ei taha seda tunnistada, kuna iga muutus on raske.

    Eestlased sel aastal ikka on väga ummikus. Seda on eriti näha pühade ja soovidega seoses.

    Head uut aastat!

  4. mis siin toimub kirjutab:

    Sattusin kuidagi juhuslikult su blogi lugema ja olen 2 postituse k0mmentaare lugenud ja leidnud midagi kummalist.

    Mis sousti see Terje toodab?
    Inimlikkusest ja mõistmisest tundub siin asi kaugel.

  5. Roland kirjutab:

    mis siin toimub-le kirjutab:
    24. veebr 2023 kell 10:38
    …ja väga paljude nimede alt kirjutab…

    Kõigepealt võiks oma pettuste pealt maksud alati õigel ajal ära maksta, sest see on kõigile näha. Teiseks, Minny on väga naiivne pettustele, aga petiseid ta ei jää igavesti toetama.

Leave a Reply to Terje Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>