Minust

Millega ma siis tegelen siin? :)

Olen ümbritestud igasuguste draamadega. Võta üks ja viska teist. Ja kõige selle keskel püüan end avastada või uurida.

Minu praegune ülemus on väga üllatunud või vaimustuses minu arengust. Selle poole aastaga on minu isiksus teinud läbi suure muutuse. Ma ise tunnen seda ka. Põhjuse osas on meil väga erinev arusaam:

1) tema arvab, et tema on mu isiksust muutnud, (loe: Tema on kangelane)

2) mina arvan, et see suur töö endaga on mu isiksust muutnud. Ma mõtlen see suur aastatepikkune enese lahtimuukimine on hakanud vilja kandma. (loe: Mina olen kangelane)

Selles osas olen ma temaga nõus, et see keskkond, mida ta mulle pakub, on väljakutsuv, proovilepanev. See on põrgu läbi minu silmade, aga seda on raske seletada, sest me tuleme väga erinevatelt planeetidelt. Me näeme olukorda erinevatest vaatenurkadest ja ma olen nii palju suur inimene, et aktsepteerin fakti, et me näeme olukorda erinevalt. Me oleme ju mõlemad nõus, et minu isiksus on arenenud jõudslat ja see on üks suur samm. :)

Ma olen hakanud nägema, tundma oma vajadusi ja mul on tekkinud oma arvamus. See tekitab ekstra “probleeme”, sest selles nõudlikus maailmas olen ma “sunnitud” leidma ressursse ka oma vajadustele, samas positiivse poole pealt, ei ole ma enam nii palju mõjutatud sellest draamast minu ümber. See on tekitanud sellise huvitava tervisliku kaitsemehhanismi mu ümber.

Varem ma tõmbusin kookonisse, peitsin pea, jooksin ära ja nutsin (surusin oma tunded maha). Nüüd ma olen rohkem nagu hetkes. Peatun ja lasen tunnetel olla.

Väga jooga-laadne “sisemise rahu” tekst, eksole. :D

Palun seda mitte mõista, nagu ma oleksin täiesti terve ja täieisikuliselt toimiv indiviid (tähenduses: enesekindel täiskasvanu – rõhk mõlemal sõnal). Ei, ma olen ikka veel arenguprotsessis. Inimene ei saa kunagi valmis, seega siia ma jään (st. arengusse, arengufaasi), aga ma loodan, et areng jätkub samas suunas ja ma muutun üha enesekindlamaks ning hakkan tegema üha mõistlikumaid ja minu jaoks soodsamaid otsuseid oma elus.

Mõned näited, kus mul tekkis oma arvamus (ma ei reageerinud ega tegutsenud, sest ma pole veel nii kaugele arenenud – üks päev tuleb ka see):

  • Ülemus: “Ma ei pannud sind sellesse listi, kes saavad preemiat, sest minu osakond on väljakutsuv ja esimene aasta kulub väljaõppele.”
    • Minu peas: “Sinu osakonnas on kõik koguaeg väljaõppel, sest neil pole kunagi kogu vajalikku infot ja väljaõpet, nad õpivad tegutsedes. See ei saa kunagi valmis, protsess muutub enne kui töötaja selle selgeks saab. See on koguaeg ja kõigile üks improvisatsioon.”
  • Ülemus: “Ma loodan, et sa ei tunne, et teed karjääriredelil suure tagasi sammu, minnes tagasi oma avnasse osakonda.”
    • Minu peas: “Kuidas sa defineerid “karjääri”? Kui see tähendab kõrgemat palka ja uhkemat ametinimetust, siis olen ma sinuga nõus, et ma liigun karjääris tagasi. Aga minu jaoks on karjäär enese areng, enda kompetentsuse/pädevuse suurendamine. Seega mina tunnen, et sinu osakonda tulles läksin ma paar sammu tagasi oma karjääris, sest mul ei ole võimalik oma oskuseid rakendada. Ma olen tugevalt alarakendatud. Selles rollis, kuhu mind on pandud saan ma rakendada vaid 25% sellest, milleks ma suuteline olen. Need ülesanden ei paku mulle isegi mitte väljakutset. (V.a. keel, aga see pole kunagi mu tugevus olnud).
  • Ülemus: “Ah, sinu jaoks on oluline, et ülemusel oleks sinu vastu usaldus. Mina usaldan täielikult selle organisatsioonisisese kontrolli sulle. Ma tean, et sa annad väga kõrge kvaliteedi meie kontrollidele.”
    • Minu peas: “Sa usaldad mu tööd, mu tööväljundit, aga mitte mind kui isiksust. (1) Sa usaldad mulle ülesande, kus tuleb vaadata, kas arv kastis üks on see sama, mis kastis kaks ja olla tähelepanelik, kas seal on teisi kõrvale kaldeid. Ma tunnen, kuidas mu ajurakud üks-ühte söövad. (2) Ma pean sulle helistama, kui olen haige, sms-st ei piisa. Olgugi, et selle 3 aasta jooksul olin ma esimest korda haige ja organisatsiooni poliitika on, et 6 korda haige, siis peab ülemusega kohtuma ning arutama, mis on selle põhjus.”
  • Ülemus: “See, kuidas need kaks töökaaslat räägivad, nende käituine ei ole ok. Ära neid küll jäljenda. Me sellist käitumist ei soosi.”
    • Minu peas: “Mida sina teed selleks, et nende käitumist muuta? Kas sa üldse oled neile öelnud, et selline käitumine on lubamatu? Kas sul on aimu, kui negatiivselt selline sapisus töökeskkonda mõjutab? Miks on ühtedele lubatud rohkem kui teistele?”
  • Ülemus: “Minu töötajatel on kiire ja nad juhivad oma projekte. Nad kipuvad unustama selles suures tööhoos ja kiires päevas need teised. Nad ei mõtle sellega mitte midagi halba, lihtsalt tavaline hajameelsus.”
    • Minu peas: “(1) mina olen ju ka sinu töötaja. (2) Sinu kontor tegeleb organisatsioonipoliitika juurutamisega, kus on peamiseks teemaks töötajarahulolu. Iga osakond on väljatöötanud oma fookuspunktid ja sinu osakonnas on ühed neist teistega arvestamine, mitte tagarääkimine. Kas sa tahad öelda, et see “pehme pläma” ei kehti teatud tingumustes ja olukordades? Et kui on kiire, siis on ok, teisi tagarääkida ja olulist infot tagasi hoida, omaalgatuslikult ilma põhjendamata inimesi lihtsalt nende projektidest kõrvaldada?”

Ma olen kuri, kibe ja negatiivne. See ilmestub väga selgelt ka minu peas toimuvates vestlustes. (Ma olen hull valmis :D Aga see ei tee haiget. Pole vaja muretseda.) Põhjuseks on minu töörõõmukadumine. Mõnel päeval joon ma kolm kakaod päevas. Kunagi oli suur asi, kui ma hommikul jõudsin ühe kakao haarata. :)

Kogu selle kibestumuse kõrval olen õppinud end distantseerima. Ühel nädalal sain ma konstant negatiivseid “üllatusi”: (1) mu auto, läks katki (see on mu sissetulekuallikas, mul on tööle 86 km üks ots), (2) mu tuttava isa suri, ma tean seda leinaprotsessi ja kuidas see halvab ratsionaalse mõtlemise ja lööb tunded täiesti segamini, (3) tahaks teda toetada, pakkuda seda, millest ma sellises seisus puudust tundsin, aga tema… ta ei võta mu abi vastu (eemaletõukamine), (4) sain autoremondiarve, mis oli sama suur kui mu kuupalk, (5) õlikatel läks katki, seega pesin end jääkülma veega kahel hommikul… jne.

Üks hetk ma lihtsalt istusin oma tugitooli ja muigasin (sarkastiliselt). Sõnastatsin/Kujutasin selle olukorra oma peas komöödiaks. “Suured probleemid, minge palun sinna vasakusse nurka, väiksed probleemid, olege siin lähedal esimeses reas ja ületamatud probleemid, minge otsige üks teine inimene, mul pole aega, raha ega energiat teiega tegeleda.” Järsku ei tundunud see olukord enam nii raske. See andis nagu selguse.

Selle katse lõpetasin joogalikult: kaardistasin ära oma ressursid (raha, aeg ja energia) ning prioriteedid, mis on minu jaoks see kõige tähtsam. Lisaks klassifitseerisin probleemid: (1) minu vs. (2) ei ole minu probleem. Seejärel läksin magama ja sel ööl magasin üsna hästi.

Lõpetuseks soovin ma öelda, et ma nii-nii väga igatsen päikest. Jah, ma võiks ju algatuseks selle sopase tormi pildi siin millegi säravama vastu vahetada. Aga seda ma ei tee. :) Ei tea miks. Ma arvan, et ma lihtsalt ei viitsi. Ei ole minu prioriteet. :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

15 kommentaari postitusele Minust

  1. Ahmet kirjutab:

    Kas sa oled käinud seal tööl aasta, vähem või kauem? Kui kauem, kui palju aastaid?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      3 aastat samas organisatsioonis, alates augustist 2022 teises osakonnas.

      • Ahmet kirjutab:

        Kuidas palk on? Võrreldes keskmise Taani palgaga?

        • Avatar minny minny kirjutab:

          Avalikus sektoris on madalamad palgad. Ma ei tea, mis on keskmine palk Taanis.

          • Ahmet kirjutab:

            Mis on su töö erinevus esimeses või teises osakonnas? Miks 25% suutelisusest? Mis sul jääb ettevõttesse andmata?

          • Avatar minny minny kirjutab:

            Esimeses osakonnas oli “tootmine”. Raamatupidamine, aga selline projektiosakond, st. ülesanded vahetusid tihti, kui uus ülesanne tuli, siis polnud see kunagi päris valmis, seega tuli ise olla tähelepanelik ja hoida end võimalikult palju kursis. Süsteeme pidi tundma, töökirjeldusi ja seost teiste ülesannetega. Minu ülemus usaldas ja hindas mind täielukult. Ja töökaaslased kuulasid mind. Kui oldi eriarvamusel, siis küsiti minult. Minu sõna maksis.

            See osakond, kus ma preagu olen, tegeleb administratiivse tööga. Osakond on loodud, et toetada teisi osakondi. Palju ad hoc ülesandeid, koordineerimisalaseid. Nt. strateegia elluviimine, tutvustamine teistele osakondadele, mingi osa sisekontrollist on selles osakonnas. Ja erinevad projektid. Nt. optimeerimise projekt, mis oli ka põhjuseks, miks ma sinna läksin. Aga… Minu silmis on hästi palju “raiskamist” nende enda protsessis. Ja mulle tundub, et nad ei võta mitte millegi eest vastutust (alati on teised süüdi, kui miski stoppab). Nad isegi nagu ei kaalu ega analüüsi, mida nad ise saaksid teisiti teha või paremini teha või kuidas toetada neid teisi osakondi, või kuidas motiveerida neid…. Ja mind häirib, et nad … Ma ei oska end ilusti väljendada. Aga nad esitlevad “sitta” nagu see oleks mingi suur saavutus. Nagu lasteaias plaksutad ja hõiskad lapsele, kui ta ise lusikaga sööb ja enamvähem suudab toidu suuni transportida. (Lasteaias on see asjakohane, aga tööl kõrgelt tasustatud ja kogemusega töötajale, natuke liiast arvan ma.)

            Nad kiidavad endid millegi eest, mis on nende töö. Töö, mille eest nad saavad kõrgemat palka ja tiitli. Umbes: “Ma tulin tööle ja avasin oma arvuti. Ma teen oma tööd. Küll ma ikka olen tubli.” Minu hinnangul peaks kiitus käima rohkem nagu mingi saavutuse kohta. Nt. tulemus on oodatust parem. Või mingi takistus sai ületatud. Või mingi koostöö sujub ülihästi. Ja kõige kohta käib neil klassika: “Seda ei pea meie teadma, sest teil on ekspert teadmised.” Ma mõtlen, et projektijuht peaks otsima võimalusi, aitama ja juhtima kommunikatsiooni. Aitama sõnastada probleeme… Panustama rohkem kui lihtsalt mingit Exceli tabelit täitma. Küsima, kui mitu tundi te siin säästsite ja sisetama saadud arvu tabelisse. Või avakõne koosolekul. (Avakõne, seda teevad nad hästi. See on ok.)

            Ma arvan, et ma näen kitsaskohti ja olen ka neid välja toonud. Aga nad ei kuula. Või siis… Nad ütlevad jah-jah, väga hea ja jätkavad omamoodi. Ma olen püüdnud end paremini sõnastada. Aga… ma tunnen, et kommunikatsioonis on kaks poolt ja pole üldse oluline, kui palju ma pingutan. Kui teine pool ei kuula ega ei panusta midagi, siis ei saa ma ka midagi seal teha.

            Üks näide: Ma omast arust tõin välja elementaarse teooria nende endi valdkonnast. Peojekrijuhtimisest, ühelt kursuselt, mille nad ka läbisid. Nimelt, inimesed on programmeeritud lahendusi leidma, mitte probleeme. Suureks proovikiviks on põhiprobleemi leidmine ja sõnastamine. Kursusel oli ka üks harjutus selle kohta. Minu kogemus workshoppidelt on see sama, et pakutakse lahendusi ja hüpatakse konstant üle probleemisõnastamusest. Lahenduse pakkumine kitdendab silmaringi ja võimalikke lahendusi.

            Erinevus: Parkimiskohtade nappus.
            Lahendus: “Meil puudub parkimiskohti. Meil on vaja rohkem parkimiskohti.”
            Probleem: “Autosid on rohkem kui vabu parkimiskohti töökoha lähedal.”

            Ma lõpetasin oma energia panustamise kuhugi, kus see midagi ei tooda. St. ma ei ütle alati oma ideid välja. Ütlen siis kui tekib võimalus. St. kui mulle antakse võimalus rääkida. (Tavaliselt räägivad nad minust üle, st. samaaegselt või koosolek kulub kuulamisele, kuidas keegi ise oma saba tõstab või kuidas kellegi idee maatasa tehakse enne kui see päeva valgustki näeb). Ma ei raiska enam oma aega, et kalendritest uuride, mis toimub selle optimeerimisprojektiga seoses. Ma palusin regulaarset kohtumist ja ülevaadet (sain selle). Ja kui seal jäetakse midagi jagamata/ütlenata, siis nii on.

            Ma teen ainult nii palju, kui on minu kohustus. Ja see veidike ekstra, mis mul on võimalik seal kitsas keskkonnas. Nt. optimeerimine seoses ühe programmiga on minu valduses. Ja seal püüan ma analüüsida, kuidas seda efektiivsemalt teha. Ja kui sain võimalus teiste arvamust küsida või ideid, siis tegin seda. Olen kaardistanud kitsaskohad ja püüan jooksvalt leida lahendusi.

  2. Ahmet kirjutab:

    Kelle või millele seda teenust pakute? Kes on “kliendid”?

    Kui palju on palgaerinevus kalavabrikuga? %-liselt?

    Kas oled uurinud erasektori töökohti? Saatnud CV-sid?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Töötan avalikussektoris, kõik on kliendid. Konkurents puudub. Peame teenindama kõiki. Reaalselt pole meil ressursse, et jõuaks kõigini.

      Palk on sama, mis kalavabrikus. Töö-aeg on paindlikum.

      Ei ole uurinud. Praegu keskendun ellujäämisele. Prioriteedid on teises kohas.

  3. Ahmet kirjutab:

    Mis mõttes kõik on kliendid? Kõik avaliku või erasektori ettevõtted? Või mõni ministeerium? Või selle allharu?

    Ellujäämisele? Haige või kus kohas(milles on prioriteedid?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Miks küsid?

      • Ahmet kirjutab:

        Kas mitte küsija suu peale ei lööda? Ega ei pea vastama, kui ei taha…Aga vahel kirjutad nii keerulist teksti, et raske aru saada, et mis, miks ja kuidas.

        • Avatar minny minny kirjutab:

          Mul ei ole diagnoositud ühtegi haigust, aga vaimselt on raske periood. Majanduslik surve ja isiksuse arendamine. Sundmõttete analüüsimine ja ümberkujundamine. (Ellujäämine on kujundlikus tähenduses.)

          Ma ei mõista, mis on ajendiks, et küsida klientide hulga kohta.

          • Ahmet kirjutab:

            Majanduslik surve on kõigil ja alati, kui ei muuda oma mõtlemist või tegutsemist. Jah, on inimesi, kes pole suutelised selleks, aga enamasti on süü ikka neist kahes. Isegi mõtlen, miks ma kõik asjad nii keeruliseks teen. Aeg maha võttes üldiselt ei kaota midagi. Ja ometigi kuuaega olen võtnud hoogu, et dokumente minna tegema, aga selle aja jooksul proovisin ainult korra. Uksest sisse ja uksest välja (nii palju inimesi, et nüüd tean, miks kauplused inimestest tühjad on).

            Kui palju kliente on, nii väga ei huvitagi. Aga kelle jaoks (tarbija) seda värki teed, huvitab küll.

          • Avatar minny minny kirjutab:

            Maksuametis töötan, seega olen vahendaja riigi ja kodaniku/ettevõtte vahel.

  4. Ahmet kirjutab:

    Jube keeruline aru saada, ilmselt ei jaga maksuametitööst midagi. Miks peaks maksuamet analüüsima ja optimeerima ettevõtte ning kodaniku tegevust? Samuti kas või parkimiskohad- kuidas see maksumetiga seostub? Mind piinavad siin ainult muud ametid. Maksuametit ei huvita mina, kui maksud on korrektselt makstud.

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>