Staatus mu andunud fännidele

Ma tean, et te olete kannatamatult oodanud mu järgmist postitust. Siit see nüüd tuleb. :P

Kuidas mul läheb? Mul läheb ikka. :D

Kohati on mul palju asju käsil ja mõtteis, seega põhijõud kulub nende prioritiseerimisele ja korrastamisele.

Ma tunnen, et ma olen muutunud natuke enesekindlamaks. Ma näen maailma nüüd natuke teise pilguga. Olen jätkuvalt lummatud inimestest ja inimloomusest/inimtüüpidest.

Kõigerohkem puutun ma inimestega kokku tööl. Mulle meeldib jälgida inimesi, nt. koosolekutel. Kui varem tekitas mulle stressi see teadmatus: kuida reageerida, mis oleks õige, mis vale, kas peaks sekkuma või mitte jne. – siis nüüd tundub see põnev.

Mul on üks kolleeg, kes saab erikohtlemise ja eriülesanded ülemuselt. Seega keegi täpselt ei tea, mida ta teeb ja kas ta üldse teeb midagi. Muidugi on tal meiega ühine ülesanne, aga see on kõige madalama prioriteediga, seega töötab ta meie ülesandel üsna vähe. Ja “üsna vähe” all mõtlen ma, et ta pole 2-3 kuud midagi teinud.

Pärast nii pikka pausi on ülesanne muutunud. Ja tal on vaja väljaõpet. Nagu tõsiselt, tuleb alustada A-st ja B-st. Samas, mina olin ära 10 kuud ja õpetasin end ise välja… (Väike ebaõiglus või ma olen lihsalt üks talent.) :D

See kolleeg on väga pedagoogiline (ma ei tea, kas see on nüüd see õige sõna, aga…). Mulle tundub ta kuidagi puine, aeglane ja kõik peab nagu kuhugi kastidesse mahtuma. Ülesanded peavad olema monotoonsed ja ühtlaadi. See tähendab, et ALATI ühtemoodi. Ta nagu ei ole võimeline nägema seoseid ja pole võimeline ise mõtlema.

Kõik, kes on pidanud teda väljaõpetama kiruvad. Üks või kaks nädalat ja siis on nende kannatus otsas. Võib-olla juhtub see ka minuga. :D Ma proovisin üks päev. Selle ühe päeva jooksul oli palju momente, mis võinuks esile kutsuda ärritust, aga ma võtsin seda uudishimulikult.

Tema olek paneb mind korralikult proovile. Ma olen pidanud väljaõpetama palju inimesi, hästi erinevaid inimtüüpe, aga ta on ikka täitsa omaettekuju. Ta nagu otsib kiitust ja tähelepanu, seega räägib tema rohkem ja nii kaua kuni see, mis ta ütleb on õige (reeglitega kooskõlas), ma kuulan ja noogutan.

Ta on inimene, kellele meeldib moraali lugadea. Ma mõtlesin, et püüaks teda peegaldada ja olla sama ärritav kui tema, aga ma valisin enda meetodi ja püüan esiteks näidata, kuidas veel võib väljaõpetada. St. näitan teist väljaõpetamise stiili. (Aga kui ta väga närvidele hakkab käima, siis hakkan tema käitumist peegeldama. Mul peab ju ka lõbus olema.) :D

Mulle avaldas muljet, et ta loeb töökirjeldusi. Või presenteeris ta oma vanu teadmisi… Mulle tundus, et ta tõesti loeb neid. Muidugi nende kolme lehekülje lugemine võttis 1-1,5 tundi (suurem osa olid pildid). Aga ta sai hakkama. See natuke kergendab väljaõpet. Mul on olnud au väljaõpetada 1-2 kolleegi, kes seda tegid, aga nad olid kiired ja mõtlesid kaasa, seega hoopis teine teema, kui mu praeguse kolleegi puhul, keas absoluutselt ei mõtle kaasa.

*Nt. kui töökirjelduses on pilt ja seal on nool natuke viltu, siis ta ei ole suuteline mõistma, et tuleb just sellele ikoonile vajutada. (Isegi kui pildi all on tekst, mis kirjeldab, kuhu tuleb vajutada). Ta läheb sellistest asjadest nii pöördesse, et kogu ta haur kulub sellele, et see viga tuleb parandada. (Minu silmis on see tühine asi, enamus saab aru, kes kahtleb, see küsib ja saab aru. Meil on palju suuremaid väljakutseid seal.) 

**PS. ta on töötanud seal poole kauem kui mina. Peamiselt selles samas süsteemis. Minu loogika kohaselt peaks ta seda süsteemi kordades paremini teadma kui mina.

Tagasi väljaõppe juurde: Asja teeb keeruliseks see, et ta ei kuula. Ma näitasin talle, mida tuleb teha. Kolm klõpsu ja näitasin, mis tuleb kirjutada. Aga tegi midagi hoopis muud.

Kohati tundub, et tal puudub lühimälu või ta ei oska seda kasutada. See on ka üks koht, kus ma tavaliselt läheksin natuke pingesse (muidugi varjaks seda, sest ei taha üleliigset stressi tekitada sellele, keda võljaõpetan). Aga nüüd vaatasin seda, et oi kui huvitav. Mida saan mina teha või kuidas saan mina toetada tema lühimälu-treeningut.

Lühimälu alanenud mahtuvust võib põhjustada stress, magamatus, hirm, vanadus, rohud, laiskus jne… Taktika valikul tuleks tugineda põhjusele… Ma ei tea põhjust, seega püüan ma igaks juhuks valida võimalikult “soft” taktika.

Mulle on “etteheidetud”, et ma olen väga leebe. See oli üks “spicy” kompliment. Aga selline ma olen ja see tundub mulle kõige loomulikum lähenemine. Minu leebust tasakaalustab mu detailsus ja järjepidevus. Minu meelest töötab see hästi.

Igatahes… See “keeriline” kolleeg ütles, et ma olen väga tubli väljaõpetamisel. Ta ütles, et ta väga tahab jätkata minuga. (Tema väljaõpetamine on mul ühe teise kolleegiga kahe peale.)

Selle tunnustuse teeb eriti eriliseks see, et mu “keeruline” kolleeg kiidab väga harva teisi. Ta on enamasti väga hõivatud enda upitamisega.

***

Natuke teist teemat.

Kui ma varem olin eriarvamusel teistega, siis tekkis väike paanika ja tung tõestada, et mul on õigus. (Otsisin vanu kirju, lugesin töökirjeldusi, tegin pilte jne.) Nüüd püüan neid ja nende seisukohti mõista. Ma ei ole nendega alati ühelmeelel, aga selle asemel, et võidelda, kellel on õigus, ma keskendun, et mõista, kuidas nad olukorda näevad ja millele nad tuginevad.

Tihti toetun ma Viktor E. Frankl’i öeldule: “Between stimulus and response there is a space.” Ma ei pea reageerima kõigele ja ma ei pea reageerima koheselt. See “mõttepaus” annab mulle võimaluse olukorda valitseda. See on aidanud mind palju. Nt. on see aidanud vältida ängistust ja paanikahoogu. “Ma pean seda natuke observeerima, enne kui oma seisukoha võtan või sellele reageerina.” Ma olen oma otsustega rohkem rahul ja see on hea märk. :)

***

Nüüd olen ma juba paar tundi vältinud seda, mida ma tegelikult “tahan” teha. ;) Seega tõmban siin otsad koomale.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Staatus mu andunud fännidele

  1. Roland kirjutab:

    Minu jaoks väga huvitav näha sinu bitchimist. Eriti olukorras, kus inimene on viisakas, aus ja konkreetne. Kui saab erikohtlemisel ülesandeid, siis äkki sel on põhjus?

    Sinuga seoses mul on jäänud mulje, et sa väga hästi ei taipa mitte kunagi tegelikku olukorda ja teed alati väga rutakaid järeldusi. Või eksin?

    Prioriteedid ja korrastamised – mida sina sellest saad? Raha , kiitust või isiklikku rahulolu? või kõike korraga?

    Sellist inimest ei taha keegi tunda VÕI TÖÖKAASLANE OLLA:
    (Otsisin vanu kirju, lugesin töökirjeldusi, tegin pilte jne.) Liiga palju oled kurjade inimestega olnud ühenduses viimasel 5 aasta jooksul ja need nõuanded sulle – uskumatult õelad on olnud.

Leave a Reply to Roland Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>