See on see tavaline seaduspärasus, et kui ma kirjutan, et olen enesekindlam ja hoian end draamadest eemal, siis läheb otse vastupidi. 
Võib-olla oleks mõistlik hoiduda oma näilistest läbimurretest kirjutamisest, aga inimesed ei ole ratsionaalsed, seega (mina olen inimene)… Jätkan samasvaimus.
Mul on tööl natuke kohanemisraskused. Mulle on natuke vastumeelt, see üldine hoiak osakonnas. See on tõeline katsumus mulle.
Näiteks ei ole seal kombeks kuulata, mis kolleegil öelda on. Põhjus: ei ole aega või kuulaja on stressis. Kui see juhtuks mõnikord, siis ma suudaksin olla mõistev, aga kui see juhtub pidevalt, siis on see juba harjumus. Suhtumise küsimus.
Kuulatakse, et vastata, kuid ei kuulata, et mõista. Ja vastatakse koheselt “ei”, ilma, et kaaluks ideed. (Ja pärast esitatakse seda kui oma enda ideed. – Tundub loomevargusena.)
Juhtusin parandama üht inimest, kes absoluutselt ei talu… seda (kriitikat). Kusjuures oma naiivsusest tõttu kaks korda (kaks erinevat situatsiooni). Tulemus oli see, et mind hakati tagarääkima, naeruvääristama omakeskis. Muidu oleks ju ükskõik, aga seda tehti minu kuuldeulatuses.
Tavaliselt ütlen ma, et see on üks lasteaed. Sarnaneb väga koolikiusamisele.
Ma tulin koolist läbi. Ma olen endale kogunud igasuguseid mõtteteri:
- Kui nad räägivad minu seljataga, siis olen neist ees.
- Kui sind tagaräägitakse ja kritiseeritakse, siis teed sa õiget asja.
- Teiste arvamusega ei maksa sa oma arveid.
- Sa ei saa muuta/juhtida, mida teised sinust räägivad või mõtlevad, aga sa saad kontrollida oma reaktsiooni sellele.
Mind ennast ka üllatas, kui palju selline “väike” asi suudab mõjutada sisemist rahu. Lööb kõikuma enesekindluse.
Kolm korda võtsin seda passiivselt. Kordasin oma peas seda mantrat (neid eelmainitud mõtteteri). Kibe oli, aga läks kuidagi.
Neljandal korral läksin ja ütlesin (okas kurgus), et nüüd võivad nad jätkata minust rääkimist, sest ma lähen nüüd koju. Olin uhke, et enda eest väljaastusin, aga…
Päriselu ei ole teooria, eriti veel, kui see puudutab pööningul toimuvat.
Ma tean ju küll, et vastuhakk tekitab vastasseisu. Aga ikkagi läks asi käest ära.
Mina tundsin, et mulle tehakse ülekohut (et mind räägitakse taga). Ajasin selja sirgu ja andsin sellest märku. (Muidugi natuke ebaõnnestunud vormis. Ikkagi mu esimene kord. Vajab harjutamist.)
Aga tulemus oli see, kaks kolleegi tundsid end ohvrina. Seega päevalõpuks olin mina see, kes nende suhtes ülekohtune oli. Lisaks sellele veel üks idioot, kes mõistis kõike valesti. Tulemus on see, et ma tunnen end totaalse idioodina, ma kahtlen selles, mida ma kuulsin (mul on tohutu tung võtta diktofon tööle ja lindistada kõike). Ja ma tunnen end süüdi, et ma enda eest välja astusin.
Vestluses nende kahega oli fookus 100% neil ja nende tunnetel ja kui ebaõiglane mina nende vastu olin jne. Ja kõigele lisaks olin mina neid valesti mõistnud jne.
Ainus asi minu peas oli, et saada sealt ruttu minema. Nii paha oli. Ma tundsin, et pean enda eest seisma, aga mitte ühtegi lauset ei suutnud seada. (Ängistus.) Ja see vastik süütunne võttis üle. (Hakkasin kahtlema iseendas.)
***
Ma ei mõista, miks nad ütlesid vabandust, kui nad arvavad, et nemad käitusid õigesti? Nende vabandust ei olnud vabanduse stiilis, vaid see oli selline “Me vabandame, et sa oled nii tundlik ja sinu piir nii madalal“-laadi. Ma kuulen sõna “vabandust”, aga ma kohe üldse ei tunne, et keegi vabandaks. (Tundus kuidagi, et mulle topitakse mingit silti külge. Mingit puuet.)
Ma kuulen ühte asja, aga see tagamõte on hoopis midagi vastupidist, ja siis ei oska ma kohe kuidagi reageerida. Tohtu tahtmine oli samaga vastata ja öelda, et nemad tegid hoopis vea, sest ma tegin vaid nalja. Et neil puudub huumorisoon. (Ma ei suutnud seda teha, sest see tunduks silmakirjalik.)
Ja kui nad tundsid, et nad tegid midagi valesti, siis miks nad ei öelnud “Vabandus, me läksime üle piiri, ja meil on selle pärast väga kahju.”
***
Ma jätkuvalt ei tea, kuidas ma peaksin sellele reageerima. Ma soovin vaid neist võimalikult kaugele hoida. Ma käin seal vaid töötamas.
Ma olen seisukohal, et meil kõigil on õigus. Me näema lihtsalt sama olukorda erinevalt.
Esiteks, artikli alugses on väike viga, aga sa arened: ära topi neid smailisid, kuhu nad ei kuulu. Näitad ennast väga valest küljest. See, et loed endast palju rumalamate inimeste blogisid, kes ainult oma lugejaid petavad, neid ära kasutavad, ei peaks sina üks neist olema. Eriti töökaaslastega seoses. Kui smailisid ei oska kasutada, ära kasuta neid üldse. Kui oled kurb ja paned smaili “iroonia” või “sarkasmi” tunnuseks, pead arenema.
Kohanemisraskused? Kas seal juba mitu aastat ei tööta?
Kunagi ei peagi “suur” rahvas kuulama, kui tahetakse poolehoidu “kohe”. Oi, kui palju ma olen peksa saanud, hoolimata, et tagantjärele oligi mul ikka päris hea…Ma ei arvanud kunagi, et pean enne tegema eeltööd, et tulemus saavutada. Ma olen juba pea 10 aastat tagunud teistele, kui tahad kohest tulemust, siis alust minimaalselt pool aastat varem. Õpi tundma, tee järeldused, pane kirja, proovi uuesti uuest infost tulenevalt, tee järeldused, kuhu jõudsid. Kas sul on siiras huvi oma töökaaslastega seoses või oled tüüpiline eestlane? Saa aru, et enamus palgatöölisi tänapäeval pole huvitatud ettevõtte heaks töötama ja pingutama ja neid inimesi on rohkem, kui eestlasi, keda ei huvita tööga seoses mitte miski, peale palganumbri saamine.
Täpselt nii nagu ma arvasin, et kalatehases töötad liiga madalal tasemel, arvan, et siiani oled jäänud pidama madalale tasemele, kui peaksid. Madalamatele tasemetel töökaid inimesi ei armastat vaid vihatakse. Miks sa püüdlik nohik tulid ja rikkusid mu iganädalased tööpäevad ära ja nüüd ma pean tegema rohkem? Sa oled alati peo lõhkuja, mitte peo käima tõmbaja. Ja selleks sa ilmselt jääd elu lõpuni. Kui õpid selles tasakaalu leidma, oled hinnatud. Suure rahva poolt mitte ülistatud, aga hinnatud.
Ja damn, kui judinad mulle naha peale tood, kui vastad nagu Kaja Kallas, mõisa preili. Ei, sul ei ole alati õigus, veel enam, enamasti mitte ja vahel on vaja tagasi astuda, et edasi minna.
Ma ei taha parastada ega taha sult andeks palumist. Kui oled oma eluga jõudnud kuhugi, siis näed, milline jobu oled minuga suheldes olnud ja tõenäoliselt veel suurem jobu oled olnud oma perekonnaga ja inimestega, kes sinusse on alati hästi suhtunud. Vaata oma suure sõbranna äri: https://krediidiraportid.ee Oled uhke? SUUR TOETAJA MINNY!
Ok. Päikest sulle.
Sulle ka! Ma ilmselt päikese kätte jõuan enne jõule uuesti, et vaadata jõulu/soojamaa kingid üle. Saan hakkama ühe murtud hinge lisamisega.
Päike aitab. Peaksid proovima. Minu kahjuks/õnneks on nii palju tööd, et kell 6 hommikul alustades näen nii vähe päikest ja ma pole suutnud läbi hammustada, kuidas seda suurendada.
Mõjus, mis infot vahetasid. Kaja Kallas sai riigieelarvesse kohe 900€ lisa raha, et sa maksuametnikuna petisega ühendust võtsid. Eestis oleks sinust võinud asja saada, kui lihtsamat teed poleks valinud!