Nii see elu meil läheb

Tegelikult on see patt, raisata aega siin, aga…

Ma käin nüüd kursusel ja õpin ühte programmi. Koolis käin vaid 8 korda (6 nädala jooksul), aga kodus on palju õppimist ja mina ju satun hasarti ning sõltuvusse sellest. Kogu kupatus lõppeb stressiga. Nii see alati on läinud ja eks läheb nüüdki.

Aga näpsan natuke aega, et siia mõned märkmed panna, sest üht-teist on juhtunud.

Saksamaal käisin ka Madseniga. Ostsin šokolaadi. Selline väike põige…

***

Aleksander.

Ma ei tea, kuidas ta mu kinnisideeks muutus. Kõik käis nii kiiresti nagu ikka.

Esimest korda kohtusime tööl. Ta on üks tööline, kes töötab puurimasinal. Ma olin vaid ta nime kuulnud. Ma arvasin, et ta on kuri, suur venekeelt kõnelev mees. Aga ta oli hoopis lühike, armas, sõbralik, hoolitsev ja soe. Võib-olla see “hoolitsev” on märksõna, mis paneb mind armuma (teeb mu sõltuvaks). Muidugi ka “tähelepanelikkus”.

Me surusime kätt, ta naeratas. Edasi rääkisid ülemus, Madsen ja Aleksander tööst. Minult küsiti paari detaili. Olin meeletult pabinas, sest palju arve tuli öelda (taani numbrid valmistavad ikka veel mulle raskusi) ja nad rääkisid kiiresti, ma ei saanud aru. Rekka mootor käis ja ma ei kuulnud ka eriti. Lisaks puhus tuul.

Ma värisesin. Täitsa silmnähtavalt värisesin. Püüdsin seda varjata. Natuke külm oli, aga peamiselt oli see hirmust. Või pabinast… Aleksander küsis, kas ma külmetan. Ma ütlesin, et ei. Natuke külm on, aga kõik on korras. Ei söendanud öelda, et ma kardan.

Ta läks ülemuse juurde ja käskis mulle müts anda. Sedasi sain ma töökoha logoga mütsi. Nii hoolitsev ja tähelepanelik minu suhtes.

Kui ma ulatasin Madsenile ühed kaustad, siis Madsen küsis kurjalt: “Kas need on meile? Kas ma pean need kaasa võtma?” Ma ütlesin: “Ma arvan küll, sest need on puurimata veel…” Ta pomises: “Sina arvad?!…” Ja kahmas minult need mapid. Enne veel vaatas küsivalt Aleksandrile otsa. Aleksander noogutas talle, et ta võtaks need. (Selline tähelepanelikkus minu suhtes ja abi… Ma olin väga abitu ja eriti veel selle suure ja toriseva Madseniga.)

Telefonis ma olin Madseniga varem rääkinud. Ta oli väga viisakas ja soe seal. Väga meeldiva häälega ja kannatlik.

Siis tuli jõulupidu. Sain teada, et Aleksandril on tüdruksõber ja ta tuleb ka kaasa. Olin löödud, aga püüdsin harjuda selle mõttega. Sain end üsna neutraalseks tema suhtes.

Kui me ootasime saalipääsemist, siis Aleksander tuli minu vastas oleva seina juurde. See oli nagu üks kitsamat sorti koridor. Inimesed käisid meie vahelt läbi. Tema sõbranna tuli tema järel.

Aleksanderil oli mingi jook käes. Ta nõjatus seina vastu, üks käsi oli taskus, teine hoidis jooki. Üks jalg oli põlvest kõverdatud ja jalalaba toetus ka vastu seina. Ta vaatas mind väga pikalt ja unistavalt. Tema tüdruk rääkis talle midagi, ta nagu ei kuulanudki oma tüdrukut vaid vaatas mind ja ta huulil oli meelis naeratus, silmad särasid nagu pärlid.

Ma keerasin pilgu ruttu ära ja lootsin, et tema tüdruk seda ei märka. Ma ei tahtnud, et keegi minu pärast või minu tõttu tülitseks. (See võis ka olla üksnes mu enda ettekujutus. Ei saa kontrollida).

Saime saali. Istusime lauda. Meil oli kaks lauda. Madsen, Aleksander, Helle (Aleksandri tüdruksõber) ja meie raamatupidaja istusid ühes lauas. Ma valisin teise laua (nii kaugele kui võimalik Aleksandrist) ja minu kõrvale tuli ülemus. Mina istusin seljaga Aleksandri poole. Tema oli näoga minu selja poole (Laud oli ka muidugi vahel. Lisaks veel raamatupidaja ja Helle).

Poole õhtu peal, pidime kohti vahetama. Helle kutsus mu nende lauda. Esimene kord ma keeldusin, aga pärast oli see juba väga veenev kutse, seega ma läksin. Istusin Helle kõrvale ja Madsen oli üle laua.

Madsen rääkis hästi palju. Ma keskendusin talle. Ta oli nagu päiksekiir seal. Säras ja võttis kontakti naaberlauas olevate inimestega. Täitsa võõrad. Mida rohkem Madsen jõi, seda rohkem inglise keele peale ta üle läks.

Ta püüdis mulle selgitada, miks alkohol on hea ja miks tuleks seda vahel juua. Ta ei suutnud aktsepteerida, et ma üldse alkoholi ei joo. Ma kuulasin ta pika jutu ära ja ütlesin: “Ma ei saa aru mida sa ütlesid, aga ma ei ole sinuga nõus.” Madsen sai vihaseks ja hakkas naaberlauas oleva naisega rääkima. Ignoreeris mind täielikult. Mul polnud võimalust enda tobedasti välja öeldud sõnu/mõtet kohendada.

Ma naeratasin kelmikalt ja lasin minna. Vaatasin, mis laval toimus ja sinna poole jäi ka Aleksander. Helle oli läinud teise lauda üle. Aleksander oli kõike seda kino pealt vaadanud. Ta vaatas mind ja naeris selle (mini etenduse) peale.

(Päev enne jõulupuhkust istusime me kõik koos töö juures. Seal Aleksander mainis teistele, minu kuldsed sõnad “Ma ei saa sinust aru, aga ma ei ole sinuga nõus.” See pidavat Madsenit närvi ajama. Madsenile meeldib seletada ja saada oma õigus. Ta võib meeletult palju rääkida.)

Kui Madsen mu taas avastas, otsis ta uue teema. Ta rääkis oma eksnaisest. Ma kuulasin põnevusega, sest ma olen uudishimulik. Mulle väga meeldib kuulata jutte teiste inimeste armuelust. (Mul ju seda pole.) :D   Siis silma nurgast nägin, et Helle võttis Aleksandrilt käeümbert kinni ja tiris ta teise lauda või kuhugi. Ju ta tahtis, et mina ja Madsen saaksime omavahel olla.

Pärast tulid Helle ja Aleksander tagasi. Helle küsis, kui kaua ma olen Taanis elanud, me vestlesime. Ta oli väga armas. Ta meeldis mulle väga, sest ta oli nii avatud ja sõbralik. (Sooviksin ise selline olla.) Sellel hetkel ma viskasin Aleksandri täiesti oma peast välja. Mul oli hea meel nende üle.

Ülejäänud õhtu jändasin ma Madseniga. Me läksime tagasi hotelli, aga enne tubadesse suundumist istusime veel. Madsen leidis tee peal ühe neiu. Hakkas sellega vestlema, seega jõudis ta hotelli natuke meist hiljem. Aga kui ta tuli, tegin ma enda kõrvale koha tema jaoks. Ta näitas mulle tüdrukuid ühest kohtamisportaalist ja küsis mu hinnangut. Sedasi me seal arutasime naistest.

Muidugi ta küsis, et miks ma lasin tal minna selle tundmatu tüdrukuga. Et miks ma teda ära ei toonud. Ma ütlesin, et sõbrad nii teevadki, et mulle jäi mulje, et tal näkkas üks neiu ja seega ma tõmbasin eemale. Ei läinud vahele, ega teda segama. Teised naersid. Madsen pobisest: “Näed, ei näkanud ju.”

Pärast seda oli vaikus. Tööl rääkisin ma enamasti Madseniga. Aleksandri eksistentsi unustasin.

Madsen kutsus mind välja, pärast jõule. Ma läksin. Vestlesime elust ja olust. Ta mainis, et Aleksander läks Hellest lahku. Ma ignoreerisin seda. Suhetes ikka on nii, et vahel tülitsetakse.

Madsen kirjutas tihti ja soovis head und või saatis hommiku tervituse. Vahel helistas. Üks kord küsis, et kas Aleksandriga olen rääkinud, kas ta on mulle helistanud. Ma ütlesin: “Ei. Miks ma peaksin temaga rääkima?” Madsen ütles, et Aleksander olevat talle öösel mitu korda helistanud. See oli mingi nädalavahetus. Jäi mulje, et Aleksander olevat pidutsenud. Ma ei olnud temast midagi kuulnud.

Teine kord Madsen küsis, kas ma tahan Aleksandriga rääkida. Või mida ma temast arvan. Minu jaoks olid need kummalised küsimused. Ma ütlesin, et mul vahet pole, kas räägin temaga või Aleksandriga. Et senikaua, kuni ma saan temaga (Madseniga) rääkida pole mul vajadust Aleksandriga suhelda, saan piisavalt keelepraktikat temaga (Madseniga).

Ma eirasin Aleksandrit ja temast rääkimist. Ma uskusin, et ta on Hellega koos või siis varsti on koos. Ta oli minu jaoks ajalugu. Keegi võõras, kes elab oma elu. Ja nad olid Hellega nii armas paar.

Siis oli vaikus… Kui sain koondamisteate, siis pärast tööd helistas Aleksander mulle. See oli reedene päev, temal oli vabapäev. Seega polnud mitte mingit põhjust mulle helistada. Ta küsis, kas ma saan temaga rääkida. Ja, seda ma sain. Ta soovis mulle õnne vallandamise puhul. See oli naljakas ja armas.

Enne seda oli mul olnud ülemusega viimane suur tüli. Ma kirjutasin sellest Madsenile. Aleksander oli ka kuulnud. Ta küsis selle kohta. Küsis ka, kus ma elan… Mida ma tavaliselt teen. Rääkisin, et mulle meeldib jooksmas käia (see oli vist küsimus nädalavahetuse plaanide kohta). Ta ütles, et talle meeldib ka… Ütles, et me võiksime kunagi koos joosta, et talle meeldib metsas joosta, hommikul hästi vära… Ma eeldasin, et ta on Hellega suhtes, ma ütlesin viisakusest: “Ja-jaa… kunagi ikka.” Samas viskasin selle mõtte kohe peast välja.

Ta mainis selle peale, et ta pole Hellega enam koos. Küsis: “Kas Madsen on rääkinud sellest?” Mulle meenus, et midagi kuulsin, aga ma arvasin, et see on ajutine… Kuidagi saime selle kõne lõpetatud. Ta toonitas veel lõpus, et helistas vaid, et mind õnnitleda.

Ja enam ei saanud ma teda peast välja. Ma käisin kogu selle jada uuesti peast läbi. Ja mõtlesin, et kes see ikka helistaks lihtsalt, et õnnitleda. Me olime vaid mõned üksikud sõnad vahetanud. Miks ta mulle ütles, et ta ei ole enam Hellega koos…

Ma kirjutasin talle sõnumi ja tänasin, et ta mind meeles pidas ja kunaseks ma võiksin teda broneerida, et temaga koos metsas jalutada.

Nii see läks… Ta andis kuupäeva ja me kohtusime. Jalutasime metas. Rääkisime elust ja olust. Ma mainisin, et mulle see Helle väga meeldis ja ma loodan, et nad ikka leiavad lahenduse oma probleemidele. Ta oli kindel, et sellel korral on kõik. Olid juba seitse korda lahku-kokku käinud. Ta ütles, et ei soovi enam tüdruksõpra. Ei otsi hetkel kedagi endale.

Pärast seda oli jälle vaikus.

Lõpuks tuli minu lahkumispidu, mille ma Madseni juures pidasin. Jõudsin sinna enna Aleksandrit. Madsen ütles, et Aleksandril on uus tüdruksõber, et Aleksander pole küll selle uue tüdrukuga päris rahul, aga… Otseloomulikult olin ma löödud.

Aleksander tuli. Istusime köögis. Ta istus minu kõravale. Minust üle laua jäi Madsen. Ma püüdsin keskenduda Madsenile. Me rääkisime, Aleksander sai vaid kerge kiire pilgu minult. Ta näitas mulle pilti ja videot oma sõbrannast. Ma viskasin kiire pilgu sellele ja ütlesin, et ta näeb väga armas välja.

Pärast näitas Aleksander mingit artiklit, aga Madsen rääkis midagi ja ma püüdsin hoopis sellele keskenduda (Madsenile siis)… Vahepeal läks Madsen ära. Seda juhtus nii mõnigi kord. Lõpuks tundus see kuidagi kunstlik ja vastused mu küsimustele, miks ta läheb ei olnud ammendavad… Kui Madsen läks, püüdis Aleksander minuga vestlust alustada. Aga ma tegin sellele kiire lõpu. Lühikesed vastused ja ühtegi küsimust minu poolt…

Üks hetk Madsen rääkis midagi Aleksandrile. Aleksander vaatas taas mind “selle” pilguga. Selline meelas naeratus ja unistavad silmad ning hästi pikalt. Madsen rääkis pika teksi ja siis küsis Aleksandrilt midagi. Aleksander nagu tõusis unest. Küsis: “Ah, mis?”

Nagu minu kirjeldusest näha, arvasin, et Aleksander armastab mind või tal on minu vastu suurem huvi. Nagu crush või midagi.

Nii ma siis unistasin salaja. Olin vihane salaja, sest ta ütles ju, et ta ei otsi kedagi ja järsku tal oli uus. Mõtlesin, et see pole küll õige mees, kes ühe kallima nii ruttu teise vastu vahetab jne… Mõtlesin, et pean temast eemale hoidma. Aga…

Nagu mul ikka kombeks on… Ma käiasin seda history‘t oma peas ikka ja jälle ja unistasin… Mis oleks, kui ta mind suudleks või mina suudleks teda? Mis oleks, kui ma teda kallistaksin? jne… Ta muutus üha enam ja enam mu kinnis-ideeks. (Nagu Lars. Kõik algas umbes nii nagu Larsiga ja tunne oli, et läheb ka nii. Alguses on hea, natuke aega on hea ja siis 1,5 aastat on põrgu.)

Ma vaatasin, et asi kipub käest minema (vaatasin tema pilti FB ja jäin ainiti ekraani jõllitama, kui nägin, et ta on roheline/aktiivne FB…). Otsustasin, et sellel korral teen teisiti. Ma küsin enne.

Madsenilt kuulsin, et Aleksander on jälle üksi. Et selle uue tüdrukuga ei tulnud ka midagi välja. (Rohkem infot mul polnud, et kas juba uuega jälle koos või juba keegi kolmas või üksi…)

Ma kirjutasin, et soovin temaga (Aleksandriga) kokku saada ja vestelda 3-5 tundi. Öelgu, kuna tal aega on. Ma panen selle enda jaoks passima. Ta oli nõus. Ma kirjutasin, et kiiret pole. Ma olin koolis üks neljapäev ja reede. Kool on 100 km minu kodust (üks suund, seega 200 km päevas).

Neljapäev oli esimene koolipäev. Uued inimesed, kõik uus. Paanika… :D Sain ilusti koolipäeva üle elatud. Kõik sujus. Sain aru vajalikul tasemel… Istusin autosse, trükkisin telefoni oma kodu aadressi, et koju sõita. Selline kergendatud tunne. Õnnis. Kool jälle. Nii põnev. Saab programmi näppida… Tulevik tundus ka kohe roosilisem, et saan ehk töökoha jne…

Järsku helises telefon. Näen Aleksandri nime. Süda jäi seisma. Kontrollin üle, äkki ma ise vajutasin valesse kohta. Aga minu telefon helises ja Aleksander helistas.

Vastasin kohmetunult. Pea oli koolipäevast väsinud, seega oli mul raskusi enda väljendamisega. Ta pakkus kohe samal päeval kohtumist. Ma arvasin, et olen väsinud, et öö enne kooli oli lühike ja olin pabinas, magasin halvasti. Kool kaugel ja järgmisel päeval ka kooli… Aga kui ma käisin välja argumente, et kohe samal päeval ei ole ikka hea. Siis tema lükkas need oma argumentidega kohe ümber. Koolist sain tundaega varem lahti, seega oli mu päevas ekstra tund. Ja ta soovitas sõita kohe tema juurde, mitte kodust läbi, siis ei tee ma ekstra ringi…

Ma mõtlesin… Las minna. Tal nagunii on alati kiire. Parem, kui see jama saab selgeks. Äkki saan oma rahu ja rahuliku une tagasi. Äkki ta aitab mul leida lahenduse sellele tobedale olukorrale. (Ta on mees, kes räägib meeleldi tunnetest ja minu hullus ei keera teda lukku.)

Nii ma siis sõitsin sinna. Ta just tuli pesust. Aluspükstes… See oli nüüd muidugi suurepärane algus, minusugusele vanale üksikule inimesele. Hoidsin end ilusti tagasi. Püüdsin jääda poliit-korrekseks, diplomaatiliseks… Ta näitas mulle oma maja. Vestlesime pudi-padinast.

Ta mainis, et olin Madseni juures käinud. Ma ütlesin, et käin psühholoogi juures ja Madseni juures ma treenin end, et tuvastada vihatunnet, kohe selle juuretasandil. Et Madsen oskab mind suurepäraselt närvi ajada. Ta naeris. See oligi selline pool naljatades öeldud, nagu mul kombeks.

Ta küsis, et kas sellest ma temaga rääkida tahtsingi. Ma kogelesin ja ütlesin, et ei… Et sellest võin ma ka rääkida, pole probleemi, ma nagu nii karjun kogu maailmale, et käin psühholoogi jutul. Varsti kirjutan FB ja ajalehte ka… :D (EI.) Tema silmis olid suured küsimärgid.

Nii ma siis kogelesin ja vaatasin lakke ja peitsin oma pilku jne… Murtsin oma käsi ja olin silmnähtavalt pabinas… Kogelesin nii ja naa… Tõmbasin kopsud õhku täis ja sundisin oma silmad tema silmadesse ja ütlesin: “Asjad on nii, et ma olen sinust nagu sõltuvuses. Sa meeldid mulle liiga palju. See on nagu crush.”

Vaikus. Tema: “Seda ma poleks küll osanud oodata. Ma arvasin, et sa tahad rääkida oma psühholoogist ja Madsenist.” Siin ma mainisin ära, et võiks neist ka rääkida, aga probleem on selles, et ma ei leia lahendust oma tunnetele tema vastu. Et olen välja mõelnud kaks varianti: 1) kustutada ta oma FB, kustutada tema telefoninumber ja kõik; 2) ignoreerida teda… Vaikus taas.

Ta ütles, et tema ei näe mind seda moodi. Et tema näeb mind kui sõbrannat, kellega rääkida elust ja olust, aga temal minu vastu selliseid tundeid pole… See tegi haiget. Ma olin vait. Tõmbasin kopsud õhku täis, kogusin ennast ja ütlesin: “Selge. Ok. Siis on see ainult minu probleem ja küll ma sellele ka lahenduse leian.”

Ta rääkis, et ma olen väga julge, et tema poleks küll seda julgenud teha. Kui temal oleksis minu vastu tunded, siis poleks ta julgenud tulla sedasi minu juurde. Ma pomisesin, et ma olen selline hull, et ainult selliseid hulle asju ma teengi. Ta naeris/muigas…

Ebamugav hetk oli… Ma viisin teema kõrvale või tema viis ja ma hoidsin seda teemat kõrval…

Rääkisime elust ja olust veel… Talle tuli pikemat sorti kõne. Mõtlesin, et hiilin minema, aga samas ma tean, et rohkem ma teda näha ei taha ega temast midagi kuulda, et viisakusest võiks ju vähemalt nägemistki öelda. Ootasin kuni ta kõne lõpetas… Ütlesin, et pean ka koju minema…

Ta otsis mingeid võtmeid. Ja ütles, et ma teda ootaks. Ma ütlesin, et ma ju tunnen teed juba (olin ju ukse juures). Ta naeris. Ütles, et viisakas oleks mind ikka ilusti ära saata, et ta peab ka sõtma… Eks ma siis ootasin seal.

Ta saatis mind mu autoni. Küsis, ega ma ta peale pahane ole. Ütlesin, et ei ole. Reaalselt saan ma ju aru, et kui romantilisi tundeid pole, siis neid pole. Aga emotsionaalselt olin ma küll läbi. Ta võib-olla oleks tahtnud kallistada hüvasti jätuks. Ma kaitsesin end uksega. Varjasin end ukse taha. Ütlesin: “Kõike head ja nägemist!” Istusin autosse ja sõitsin minema.

Selline see lugu oligi. Mul oli piinlik ja ma tundsin, et keegi ei armasta mind jne… Paha tunne, aga kohutav kergendus oli ka. Järgmisel ööl ei saanud ma magada. Seega kaks ööd magamata ja kool… :D

Olgugi, et rumal, loll, crazy. Aga nüüd, kui ma mõtlen sellele, et ta ju vaatas mind “selle” pilguga. Ta ju helistas mulle “lihtsalt, et õnnitleda vallandamise puhul”… Siis ma tuletan meelde, et ma ju küsisin otse allikalt ja ta ütles, et tal pole romantilisi tundeid minu vastu.

Talle meeldivad targad naised, sellised, kellega on millesti rääkida. (Mainis küll, et minuga on tore vestelda ja ma võiksin vabalt saada tema 10. sõbrannaks, kellega maailma asju arutada ja vestelda.) Tal pole kunagi olnud ühtegi blondi tüdrukut, kõik on mustajuukselised. Talle meeldivad teist-suguse välimusega naised. Sähh mulle…

Ma võiks ju juuksed ära värvida ja uuesti proovida, kuid ei… Kui tõesti minu juuksevärv on probleem, siis on ta ise see pealiskaudne inimene. (Ta ütles, et talle pealiskaudsed inimesed ei meeldi. Nendega pole mitte millestki rääkida.)

Mina soovin, et kui ma kunagi kohtan oma tulevast, siis ta hindab minus püsivaid väärtusi ja näeb mind sedasi. Välimus jätab mu varsti maha. Juuksed lähevad halliks, mis on üks hele-toon (mitte tume). Seega peab inimene soovima minu kõrval olla mingil muul põhjusel. Nt. mu huumorisoon, maailmavaade, keeruline isiksus (arvatavasti mitte) :D ausus, otsekohesus…

Elu läheb edasi ja matan end nüüd taas õppimise alla. Nii on mul kombeks. Parandan haavu õppimisega, tegutsemisega. Nii kaua, kuni ma seda suudan, on hästi. Näiliselt hästi.

Kõike head ja põnevat! :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>