Minuga “juhtus” üks asi

Ma mõtlesin, et hoian seda saladuses kuniks ma olen selle uue olukorraga harjunud, aga ma ei saa. Olen kord juba selline suur lobamokk.

Nimelt ma sain tööle. Leping on allkirjastatud ja tööandjale saadetud. Umbes nädala pärast alustan. Mis teeb asja veel uskumatumaks on see, et ma sain oma unistuste töökoha. Ma sain Taani maksuametisse tööle. Leping on aastaks, aga asi seegi.

Mul on seda raske uskuda. Vahel mõtlen, et kuidas ma küll selle kõik olen ära teeninud. Hakkan juba kartma oma unistusi, sest need kipuvad täide minema. See võttis üle aasta aega, aga… Asja sai ju?!

See töötuperiood oli üks raske katsumus. Nii palju pidin kuulma etteheiteid ja soovitusi. Tegin nii nagu mulle tundus õige. Lõpus tundsin, et olen täitsa üksi ja lähen täitsa rappa. Aga nüüd saan öelda, et mul oli õigus.

See kõlab klišeena, aga… Kui sa tead (ma mõtlen 110%-selt tead), mida sa tahad, siis mine selle järgi. Ära kuula neid, kes sinusse ei usu või sinu unistusi liiga ulmeliseks peavad. Sa saad hakkama, kui midagi väga-väga tahad ja oled valmis meeletult selle nimel töötama ning mõnedest asjadest loobuma selle nimel, siis unistused täituvad.

Mind saatisid sellel teekonnal laused: “Tuleb alustada madalalt ja siis ühes ettevõttes end üle töötada.” “Mine väiksesse ettevõttesse ja küsi ise tööd, ära vaata töökuulutusi.” “Töökuulutuse peale kandideerides on konkurents liiga tihe, kirjuta lihtsalt ühte ettevõttesse ja küsi.” “Avalikkusektorisse on raske tööd saada.” “Avaliku sektori kogemusega pole midagi peale hakata, see ei maksa erasektoris midagi.” “Avalikussektoris on palk väga madal.” “Suurem tõenäosus on saada tööd, kui lihtsalt külastad ettevõtteid ja saadad oma CV’d.” “Kõrgharitud inimesed on liiga uhked. Ei meeldi klienditeenindaja ega koristaja töö.” “Sa rahad ju töötada? Mine vabrikusse tööle või koristajaks? Tahad ju töötada?”

Mina tegin risti vastupidi sellele, mida need suured karjääri nõustamisettevõtted soovitavad. Nende mantra minu stiiliga ei sobinud.

Mis puutub sellesse, et avalikusektori kogemust erasektoris ei hinnata… Ühe ettevõtja silmis tõusis mu väärtus juba seetõttu, et ma ütlesin, et mul on läbirääkimised maksuametiga (töökoha asjus), et seetõttu pean praegu ütlema “ei”. Puhtalt selle pärast, et tööläbirääkimised on avalikusektoriga ja juba minu väärtus tõusis.

Seega… Ma tunnen natuke viha selle süsteemi vastu. Terve aasta on nad kaudselt mind maha teinud ja minu tahet alla surunud. Positsioonis, kus ma olin nõrk, ebakindel ja haavatav (mida töötus on). Nüüd ma näen, et mul oli õigus. Ma olin õigel teel. Selle jura asemel oleks nad võinud mind hoopis toetada ja motiveerida, mitte minu vastu töötada. Mul oli tahe, väga tugev tahe. Lihtsalt ma valisin teise tee. Tegin asju oma moodi. Aga ma kord juba olen nii vormist väljas, et teiste riided ja kogemused ei sobigi mulle. Ma teen asju omamoodi, nii nagu minu isiksusega sobib. Kogemus näitab, et saan üsna hästi hakkama.

Olen enda üle ka uhke. Ronisin sellest süsteemist läbi. Valasin pisaraid, olin lootust kaotamas, aga siin ma nüüd olen. Jäin ise-endaks, tegin nii nagu ise õigeks arvasin ja sain lõpuks selle, mida tahtsin.

Näis, kuidas see läheb, aga uhke tunne on. Kuradima mõnus on ülevalt alla vaadata neile ja öelda, et mul oli õigus ning neil ei olnud õigus. Mingu ja põletagu oma kulunud mantrad või otsigu lolli, kes neid usub.

Ma tean, et olen liiga emotsionaalne. Aga ma ei suuda seda frustratsiooni tagasi hoida.

Selle asemel, et kirjutada vihaseid postitusi FB-i või teistesse kanalitesse, ma elan end natuke siin välja ja lähen oma eluga edasi. Loodan, et nüüd on juba natuke kergem, sest suur töö endaga on ära tehtud ja üht-teist on näidatud ka (oma võimeid siis).

Ma üllatan ennast ikka ja jälle. Vahel mulle tundub, et ma olen juba alla andnud ja end maha matnud, lihtsalt tiksun/jahtun vaikselt, kuid siis järsku hakkab igasuguseid asju juhtuma.

Ma olen nagu see visahing, kes lahinguväljal ei sure (võib-olla saab haavata), aga ära ka ei lähe, isegi siis, kui lahing on näiliselt läbi. Ma ikka jätkan ning järsku olen vastaspoole kontrollpunktid kahjutuks teinud.

Deem, ma olen kangekaelne. Jan ütleb ka, et ta on kangekaelne ja eesmärgikindel, aga mina olevat seda temast mitmeid kordi rohkem. Ma eriti ei märka kui põikpäine või sihikindel ma olen. Olen nii sündinud, seega üsna tavaline minu jaoks.

Kui kukud, puhkad, tõused taas ülesse, pühid tolmu põlevedelt ja lähed edasi. Nii lihtne see ongi.

Ma vaatan peeglisse ja muigan endale: “Tegelikult? Kas tõesti tegin seda? Kas ma tõesti sain, mis tahtsin?”

Veni, vidi, vici!!!! Onju?!