Mõtisklused

Ma mängin siin mõttega, et järsku ma ikka tahan endale kallimat. :P Kui ma loen oma manuaalset päevikut, siis tahan ma seda ikka väga palju. Lausa meeleheitlikult. :D

Huvitav, et minu teadvus seda kinni pole püüdnud. :D

Olen märganud kahte tendentsi:

  1. kui mulle keegi väga meeldib, siis ma talle ei meeldi ja vastupidi. – Mis see loogika on? Liiga kerge saak, siis väärtus väike?
  2. mehed tahavad ülikiiresti suhet rajama hakata.

Mina olen mega aeglane, minu puhul võtab see 3 aastat aega, et valmistuda läbirääkimisteks  suhte algatamise osas. :P :D

Ma tean, et olen aeglane, püüan seda viitaega vähendada, saaks 1,5 aasta peale, oleks seegi juba suur edasiminek. :D

Aga minu meelest on see, meeste 2 kohtumist või lihtsalt üks pilt netis või elav vestlus esimesel päeval, liiga rutakas. Kas nad kõik on sellised? Sellist kiirust ei saavuta ma vist kunagi.

On olnud, aga see on rohkem nagu kirg ja kui ma suhet sedasi alustaks, siis üsna tõenäoliselt see lõppeks ka üsna pea. Pole kunagi olnud võimalust, sest nende pole olnud minu vastu sellist huvi (see esimene loogika). :)

Võib-olla on asi selles, et kui ma vallaliste aktiivsel turul maandun, siis olen ma sellises seisus, kus ongi vaja natuke rohkem kohanemisaega. Või usalduse tekkimise aega.

Raskusi tekitab ka see, et kui üks mitte atraktiivne noormees kirjutab ja juba kolmandal kirjareal soovib kohtuda, siis… Ma tean, et kui pole ilusat pilti (või välimust), siis selles keskkonnas tuleb üsna palju vaikust ja vastamata sms’e jne… Ma püüan vastata, lakooniliselt. Noh, et äkki neil kaob huvi ära. Aga see oleks nagu mulle śokolaadi näitamine. Nad saavad järjest rohkem indu juurde ja lõpuks peavad nad pettuma.

Ma ei peaks ju nende peale mõtlema, vaid enda peale mõtlema. Seega pole mul vaja oma aega kulutada sinna, kust ma ei saa midagi. Ma ei väida, et ebaatraktiivne välimus on takistuseks meeldivale vestlusele, aga paraku ma ootaks midagi sisukamat ja huvi tekitavamat esimesest sms’st. Lihtsalt “Tere”, “Mis sa õhtul teed”, “Kas sa minuga kohtuda tahad?” ei tõmba mind käima. Tahaks vägisi vastata, et ei taha. Aga see on vast rutakas ja ebaviisakas.

Ma olen alati sellel turul toiminud nagu võtja. Võtan seda, mida pakutakse. Mul on plaanis nüüd, et tõstan oma lati päris kõrgele ja otsin ise või valin ise, mis mulle om meelejärele. Näis, mis saab. :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>