Püüan kiiresti

Ja-jah… Tööl püüan ka kiiresti tegutseda, aga ega eriti välja ei tule küll. :D

Olen haige. Nohu, köha ja võib-olla ka palavik. Täna jätsin kooli minemata (esimene, tegelikult teine kord aasta ja kolme kuu jooksul). Tõesti ei tunne end hästi. Tööl pidasin vastu, aga viimased kaks tundi olid rasked. Homme ka tööle.

Loodan, et nädalavahetusega saan terveks. Ma lihtsalt ei jaksa haige olla.

Muud uudist nagu polegi.

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Üsna edukas nädalavahetus oli

Päris palju asju tegin nädalavahetusel. Eelmisel nädalavahetusel sain nibin-nabin vaid kõige olulisema tehtud. Kusjuures oma raamatut kirjutasin tööl (pausi ajal). :D

Sellel nädalavahetusel ma väljas ei käinud, selles mõttes, et ei kohtunud kellegagi. Seetõttu oli mul enda asjade jaoks rohkem aega.

Aga nädalavahetusest. Käisin jooksmas kaks korda. Kirjutasin oma raamatut, lugesin taanikeelset majandusalast raamatut. Mõned korrad käisin koeraga väljas. Kodutööd tegin ära. Isaga rääkisin, saime kingituse valitud.

Moodultesti proovisin teha. Mul on veel palju õppida, varasemad testid olid lihtsamad ja seal sain ikka maksimumi, aga nüüd ei saanud ühegi testi puhul maksimumi ja mõne ülesande puhul ei saanud vajalikke punkte kätte. Seega tuleb rohkem harjutada.

Voodipesu vahetasin. Jah, see on minu jaoks suur ettevõtmine. :D Tuba koristasin, pühkisin tolmu riiulitelt ja põranda tegin ka puhtaks.

Tööriided on pestud, kuivatatud ja pakitud. Homseks on ka toidupakk valmis.

Kütteõli ostsin, 2 korda käisin toomas (16 L ja 19 L). Mõnus jõutreening.

Ma ise olen oma nädalavahetusega üsna rahul.

***

Ma hakkan vist haigeks jääma. Seda nüüd küll pole vaja. Kurk on imelik ja natuke köha on.

***

Nüüd tuleb koolikott pakkida ja kassile hoodlus teha, siis koeraga välja ja magama.

Eelmine (see nädal) olin ma nii mega väsinud. Algaval nädalal on plaanis kolmapäeval pärast tööd magada. Äkki siis on väheke lihtsam. Reedel sõitsin töölt koju ja kui ma nüüd aus olen, siis olin natuke ohtlik liikluses. Silm vajus kinni paar korda. Ilm oli ka ilus, päike paistis ja ma kissitasin silmi ja… Ikka juhtub.

***

Vaatasin ilmaprognoosi. Järgmine nädalavahetus saan vihmaga joosta. Ei ole üldsegi mitte kena. :)

***

Kas miskit uudist veel?

Ei ole. Praegu küll ei meenu. Rahulik ja vaike eluke siin.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Teate seda tunnet, kui oled leidnud selle õige

Ei, ei… Mul pole kaaslast. Kaugel sellest.

Me planeerisime vendadega isale külla minna. Isa elukaaslane käis välja idee ja ma ütlesin vendadele edasi ja huvitaval kombel olid nad kõik nõus. Ja nii me siis planeerimegi.

Kaks venda on piletid ostnud, tulevad koos kaaslastega. Üks vend ostab lähiajal ja võib-olla tuleb koos kaaslasega. Seega olen mina ainus ilma kaaslaseta, aga ok. Ega isal rohkem tube pakkuda polegi. :D

Ma tunnen end väga organiseerivana. Täitsa kohe meeldib see. FB-s oleme kirjutanud kingitustest ja sinna vahele on vennad kirjutanud oma piletite hankimisest. Mina olen see, kes räägib isaga (tema elukaaslasega) ja kogun infot ja teen vahekokkuvõtteid.

Küll ma olen ikka tubli… Ma ostsin esimesena pileti. Arvasin, et vennad on juba piletid ostnud, sest kui ma ütlesin, et ostan jaanuaris, siis nemad kurjustasid, et varakult tuleb osta, siis on odavam. :D On ikka tegelased. Ise ostsid palju hiljem kui mina… Aga see selleks.

Igatahes… tegin kokkuvõtte. Nüüd saab see üks vend ka võib-olla organiseerida saabumise kellegagi koos või lahkumise või nii… Jah, vaatab.

Aga ma tahtsin hoopis kirjutada kingitusest. Ma mõtlesin, et see peaks olema midagi praktilist ja midagi sellist, mis isale väga meeldiks, mis paneks ta silmad särama. Vennad vaatasid käekella. Mingit kallist 200EUR. Ma mõtlesin, et see on mõttetu, sest isa suudab selle ära kaotada, see on ebapraktiline, sest kell on telefonis nagunii. Ja arvestades, kui aktiivne mu isa on (ka vanast peast, tal täitub 55), siis kindlasti ta lõhub selle ära.

Ja vaatasin mina seda kella ning kusagil oli aktiivsusmonitori reklaam… Ja siis lõi mul peas tulukese põlema. See on see, mida tal on vaja. Ta kurdab, et süda on haige, samas püüab tervislikumalt elada, hakkas piima jooma (ma ei kommenteeri, kas see on tervislik või mitte), peale selle ta suusatab, käib ujumas, uisutab (talviseid tegevusi suvel ei tee)… Kunagi käis jooksmas ka, rattaga käib sõitmas, rulluisutab, rullsuusad on ka vist… Seega minu arust on see kingitus just talle. Ja ta jumaldab tehnikat. Tal on juba see kumera ekraaniga TV ja ma ei hakka tema tahvelarvutitest ja läpakatest rääkimagi…

Selle aktiivsusmonitoriga on tema süda(me löögid) kontrolli all. Ta vananeb ja on ka aktiivne, siis on miski, mis hoiab tema tervisel silma peal, et ta üle ei pingutaks. See võib juhtuda, kui vanas kehas on noor hing (mis tema puhul on kindlasti)… Ja tehnika… Ma tean, et ta armastab nuppe ja ülekandmisi (info-ülekandmisi)… Ega ta asjast midagi ei tea ja arvuti annab talle tihti errorit, aga ta tahab kõike proovida ja kõike nuppe vajutada ja kõike võimalusi proovida jne…

Ma olen selle kingitusevalikuga väga rahul. See on samas hinnaklassis nagu see kell, mis vennad välja pakkusid, aga palju õigem… Kui ma seda pulsikella/aktiivsusmonitori nägin, siis kohe tundsin, et just see on see õige kingitus… Ma tunnen 100%, et see on see…

Aga järgmisel kuul saan (vast) teada, kas sobis…

Ma kujutan ette, et isa ostab vanaemale ka selle kella. :D Raudselt. Ja siis paneb sunniviisiliselt selle vanaema käele. Vanaema punnib vastu, et mis vanainimene sellega teeb. Ja siis vanaema käib sellega ringi üks päev ja õpib mõned nupud selgeks ja pärast seda on mul IT-vanaema pulsikellaga. :D

Vaatab, kas läheb nii nagu ma ette kujutan.

Mina valisin välja pulsikella (mudeli) ja selle värvi (must). Vend ostab, otsis kõige odavama koha, kust selle saab. Aga see on mul selline vend, kellega ikka juhtub. Nt pidi ta oma pruudi vanematele külla reisima, aga unustas passi vaadata ja reisimise päeval avastas, et pass on kehtetu. :D Seega võib juhtuda, et kingitus ununeb maha või midagi. Hoian pöialt, et asi õnnestuks.

Kuigi ma pole täna väga aktiivne olnud. Jooksin ja tegin ühe kodutöö ära. Natuke koristasin ja muud nipet-näpet, aga pikast nimekirjast on veel asju teha… Aga siiski tunnen ma end hästi.

Ma leidsin lahenduse. Leidsin kingituse… Vaesed vennakesed… Nemad mõtlevad kingituse peale ja siis tulen mina ja sõidan nende ideest teerulliga üle… Ma olen oma emasse. Ta teeb minuga siin sama… :D Ega kui end ei analüüsi, siis ju ei märkski. PS. mina märkasin.

Aga… Mina ei organiseeri tööl asju ümber. Seevastu ema organiseerib tööl ka… Käib ja ütleb, mis kõik tuleb teisiti teha ja mis kohe üldsegi ei sobi. (Inimesed on seal aastaid asju nii teinud). Kusjuures ema ütleb, et ta hoiab end veel tagasi, et väga ei tahaks teisi koguaeg õpetada. :D

Ta on mul väheke eriline… Aga mul on emaga vedanud. Vahel ajab närvi mustaks, aga üldises plaanis on mul tore ema. Mõnede eripäradega. :D

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kas teiega on ka nii juhtunud?

Kas teiega on ka nii juhtunud, et unes näed, et saad ootamatult sõnumi tekstiga “ma armastan sind”, aga ärkad enne, kui suudad tuvastada, kes sõnumi saatis ja hommikul ei mäleta, kas see oli eesti või taani keeles…

Jah, mul oli nii. Mul oli selline unenägu. Senimaani mõtlen, et kes küll selle saatis. Tuleb vist oodata see õige aeg ära. Et kui see raalsuseks muutub, küll ma siis näen, kes selle saatis. ;)

Rubriigid: Minny unenäod | Kommenteeri

Natuke kaalu-teemast, aga teise nurga alt

Tuhlasin jälle internetis.

http://www.boredpanda.com/before-after-posture-instagram-body-photos/?cexp_id=2086&cexp_var=3&_f=featured

See on sama teema, mida ma omal ajal püüdsin siin: http://blogi.ee/minny/2012/09/12/pildid/

Ehk siis, poos on väga oluline. Mina ei ole eriti hea poosetaja, seega ma näen ikka natuke pontsakas ja lödi välja, aga mulle on see üks-kõik. Ega ma mingi modell ole.

Hetkel rohkem midagi öelda pole.

Rubriigid: Määratlemata, Minny kaaluprojekt | Kommenteeri

Elust ja olust

Ma ei teagi, kas keegi veel mäletab mind. Ma ju ei käi siin enam eriti tihti. :D

Käin ilusti tööl ja koolis (kuigi vahel on väga raske ja olen ikka mega väsinud, mitte füüsiliselt, aga vaimselt). Kuidas ma seda olukorda kirjeldaksin küll? Kui mul on tegevust, siis tegutsen ja ei tunne mingit väsimust (tunne on selline, et võiksin maratoni joosta – ma ei tea, millest ma räägin, sest ma pole eales maratoni jooksnud ega poolmaratoni ega isegi mitte 5 km järjest)… Aga kui tegevust pole, siis vajub silm kinni. Eile istusin arvuti taga ja oleksin magama jäänud. Päris raske oli end ärkvel hoida ja Nicanoriga vestelda/kirjutada.

Tööl mulle meeldib. (Veel). Eile kukkusin. Meil on põrandas rennid ja tavaliselt on seal metall-plaat peal, aga see oli ära võetud, ma teadsin seda ju. Olin lihtsalt hooletu ja võib-olla ka väsinud. Ma nii väga tahtsin neid aidata, aga ma ei saanud neist aru ja püüdsin ise leida viise, kuidas neid aidata… (Tööl oli selline olukord, et kala polnud ja plaanipärast tööd teha ei saanud. Siis tegime erinevaid ülesandeid ja seal ei olnud konkreetseid ülesandeid kellelgi. Seega tuli ise endale ülesanne ja tegevus leida. Minu jaoks väga raske.)

Teised rääkisid kiires ja segases taani keeles. Kord rääkisid nad omavahel ja siis järsku minuga. Ma ei saanud aru… Ma väsisin ära. Suhtlemine väsitab mind väga palju…

Igatahes… Unustasin ära selle avatud renni ja astusin sinna, kus oleks pidanud olema plaat. (Teate, see olukord, kui maapind jalge alt kaob). :D   Ja sedasi ma kukkusin oma parema puusa peale. Ma ei saanud arugi, mis juhtus. Järsku olin põrandal ja üks külg oli märg (meil on seal vett palju).

Esimese asjana ütlesin “vabandust” (taani keeles). Mitu korda kordasin. Olin ehmunud. Muidugi tõusin hästi kiiresti püsti. Ma olin peaaegu valmis ütleme, et nüüd me unustame ära, mis siin just juhtus… (Tiina küsis, kas kõik on korras. Ma ütlesin, et kõik on korras.)

Teised vaatasid mind nii kurjalt ja etteheitvalt… Noh, et küll ma olen ikka loll. Ma tundsin ka end sedasi…

Pärast tuli Peter ja Britta ütles talle, et ma kukkusin, et seda plaati ei tohi pealt ära võtta ja sedasi renni lahti jätta. Peter vaatab mulle otsa ja küsib, kas see on tõsi, et ma kukkusin. Ma ruttu ja rõõmsalt: “Ja, jah… Ma kukkusin. Ma olin ikka loll.” Endal silmad säramas peas. Ja siis ma lubasin, et ma ei lähe enam selle renni lähedalegi mitte.

Pärast pidin töötama liinil üks. Olin seal koos Jolantaga, me vestlesime ja Jolanta ütles, et tema on ka kukkunud ja Annette ka. Annette on vist 60 ja Jolanta on 52. Ma siis lisasin, et ma olen siis umbes sama ealine, selle järgi. Ega ma tunnengi end 60 aastasena. Aga elan 15-aastase elu. (Reaalselt olen keskmine 30, veel). :D

Selline tobe lugu siis.

Minu tervisest. Alguses ei tundnud ma mitte midagi. Ju olin šokis. Nüüd kui puusa puudutan, siis on valus, aga nt joosta sain ilusti. Seega luud on terved, mul on head luud. Natuke vist kummised, painduvad ega purune. :D Ma ise oletasin, et nüüd tuleb suur sinikas, aga senimaani seda pole. Võib-olla läheb veel aega kuni veri peki alt pinnale tuleb, naha alla… :D Või siis, sinikat ei tulegi ja ainult närv sai natuke muljuda ja teeb valu (kuid üksnes siis, kui seda puudutan).

Minu pekist ka. Töö ja kiire elu on peki üsna ära sulatanud. Kaalun 55 kg. Mina näen ilusti lihaseid ja peeglist tunduvad käed hästi peenikesed. Musta kampsuniga, natuke liiga peenikesed. Jalad tunduvad ka peenikesed. WC-s vaatasin. Puus. Noh, hakkab juba modellilikku mõõtu ja kuju võtma, aga ma seda ei taha. Mulle meeldivad vormid ja jõud…

Natuke muretsen juba. Ma pean midagi muutma, vist rohkem sööki kaasa võtma ja maiustusi. :D Tööpäeval söön ma kaks vorstisaia ja viimasel pausil kaks šokolaadikreemi saia. Ühe suure söögi söön pärast tööd. Aga kui on koolipäev, siis ma koju ei tule, siis võtan kaasa veel ühe ekstra šokolaadisaia paari ja see on kõik. Kodus vahel söön enne magama minekut, aga siis pole eriti isu. Noh, lihtsalt füüsiliselt ei jaksa väga palju süüa.

Eks ma püüan kõvasti raha teenida, et toekam lõuna tööle võtta. Aprillis olen Eestis ja seal söön ma kõvasti, lisaks ei tee trenni (ei jookse ega ei tee füüsilist tööd). Seega kuni aprillini ma kõhnenen natuke, siis aprillis tulevad mu vormid tagasi ja siis hakkan ma sööma, et oma vorme hoida. :D

***

Minu eesmärgid, veebruar:

  • Töötasin 19 päeval – üle täidetud;
  • raamatut kirjutasin 4 korda (4-l nädalavahetusel) – täpselt täidetud;
  • jooksin 9 korda – hästi natuke üle täidetud.

Ma arvan, et päris hästi läks see kuu. Kuigi autodega on jama, peamiselt elektri-värk.

***

Üks nõme lugu ka… Keeltekoolis on üks Genadi (Lätist). Noki küsitles teda ja siis selgus, et tema naine töötab samas ettevõttes, kus minagi (agentuuri kaudu ja just alustas). Kusjuures tuli välja, et tema naine istub samas lauas, kus minagi. Milline kokkusattumus, eksole.

Noh, siis ma alustasingi Genadi naisega vestlust ja rääkisin kokkusattumusest… Olin vist liiga elevil ja rääkisin liiga palju. Igatahes… Ta rääkis Marinaga ja Nataljaga vene keeles… Ja mulle tundus, et negatiivselt minust. Et umbes, et ma olen imelik, miks ma temaga hommikul üldse rääkisin jne… Ja siis Marina pakkus, et äkki mul on Ganadiga salasuhe või äkki ma jahin Genadit (reedel oli mul make-up peal, parfüüm ka, aga ühel teisel põhjusel, kusjuures reedel mul kooli pole ja neljapäeval ma olin meigi-vaba)…

Minus tekitab see vastikust, kui minu poole suunatakse näpuga ja tehakse sellist ebameeldivat nägu. Või selline üleolev nägu… Ma arvan, et minu tunne oli normaalne tagajärg/reaktsioon sellises olukorras. Vastik, vastik oli… Aga siis ma keskendusin enda elule ja see pole minu probleem, et kellegi suhe korrast ära on ja et ma kogemata näen ilus välja (vabandan, et end siin sedasi kergitan). Igatahes… järgmise pausi ajal ma neid ei märganud ja mul oli suva, mis minu kõrval toimus. Ütleme nii, et ma astusin välja sellest “kõik-teevad-väiksele-armsale-Minnyle-liiga” seisundist.

Jah… Leidsin raamatukogust ühe raamatu. Kujutate ette. Ainult ühe raamatu ja raamatukogust. Tegelikult oli seal palju raamatuid, aga ma sain raamatu, mis pidavat aitama inimesel oma isikliku elu majanduslikku olukorda parandada. See on taani keeles ja taani olude kohta kirjutatud. Ma olen väga põnevil. Natuke raske on veel aru saada, aga veel on mul sedavõrd palju huvi, et ma pingutan, et seda lugeda. See on paks raamat ka. Võib-olla osutub see mulle Mount-Everestiks (teate see mägi kusagil, ma ei viitsi googeldada) ja ma loobun, ning viin selle raamatu mõneks ajaks tagasi riiulile, et mingi ajapärast uuesti proovida… Selline ma juba olen. (Kes arvavad, et minu loobumine on loobumine, siis… Ma ei ole teiega nõus. Ma just arvan, et teinekord on minu probleemiks just see, et ma ei loobu. Ma puhkan ja proovin edasi ja siis jälle ja jälle… Aga teen seda asjaga, mis ei ole oluline või mis ei ole vajalik või mis ei ole minu jaoks).

Nt kui ma ei ole hea/osav sõbrannatamises, siis pole mõtet liialt palju aega investeerida sellesse. Mul ei ole seda annet. Ma peaksin pigem keskenduma oma teistele annetele, nt joonistamine, kirjutamine, imelik-olemine jne… :D

***

Teine naljakas seik töölt… Birgite ja Susanne peavad mind lolliks ja naeravad minu üle ja minu vigade üle (mida ma teen palju)… Ma olen juba harjunud nende üleoleva käitumisega ja mõnitava pilguga… Igatahes… Birgite küsis, kas olen juba kallima leidnud, ma ütlesin, et ei ole ja aega ka ei ole… Ja siis Birgite hakkas seletama, et ma ikka peaksin ja et ma olen tark ja oskan hästi joonistada ja midagi oli veel… Siis ma ütlesin, et see on õige, et ma joonistada oskan, aga tark ma küll pole. Et ma olen loll… Siis jäid Birgite ja Susanne vait. Nad olid ehmunud.

Pärast kuulsin, kuidas nad omavahel arutasid, et kumb on süüdi, kumb on öelnud, et ma loll olen. Siis nad süüdistasid üks-ühte ja lõpuks jõudsid konsensusele, et minu kuuldes enam ei räägi, sest on võimalik, et ma saan aru. :D Ai, mulle meeldivad sellised olukorrad. See on see pay-back-time (vast sai õige väljend). Enne tegid nad väiksele-armsale-Minnyle liiga, aga nüüd… Nüüd on neil ebamugav ja piinlik. Ai, ma naudin neid hetki… Nende hetkede nimel ma kannatan üle olukorrad, kus nad minust halvasti räägivad ja mind mõnitavad jne… :D Ma olen vastik inimene, ma tean.

***

Kolmas olukord oli veel… Üks saksa-naine tööl, käsutab mind ja mõnitab mind ja naerab minu (vähese, kehva) taanikeeleoskuse üle. Aga endal tal ka teab-mis hea taani keel pole… Noh… Minul oli suva… Ma olen harjunud juba selle negatiivse hoiakuga minu suhtes. Võtsin seda kõike külmalt, kusjuures ma ei saa nagunii 100% kõigest aru ja need väljendid ja sõnad on võõras keeles. Ma mõtlen, et ma võin ju enda jaoks mõelda nendele väljenditele positiivsed tähendused. Nt dum tähendab loll, aga ma nimetan seda oma peas nt “armas”. Tegelikult on ju see lihtsalt üks tähtede kombinatsioon ja kui see pole minu emakeeles, siis ei tekita see minus eriti emotsioone (mul ei seostu selle sõnaga just palju)… (Võõrkeeles algaja olemisel on ka positiivne külg…) :D

Igatahes… See saksa-naine läks ära, siis hakkasid teised teda taga rääkima ja mind kaitsma ja oma-vahel. Mitte minu jaoks. Nad arvasid, et ma ei saa aru, mida nad räägivad. See oli jälle üks võit minu elus.

***

Eks ma kõõlun kahe vahel. Vahel olen see “väike-armas-Minny-kellele-liiga-tehakse” ja teisel hetkel olen see “võitlev-tugev-Minny-keda-teiste-arvamus-ei-huvita” (seda nimetatakse vist enesekindluseks).

Mul on väljendamise raskused juba. :D

***

Don’t worry about what people think. They don’t do it very often.

https://www.facebook.com/thespiritscience/photos/a.224942914212872.59713.210238862349944/1714528465254302/?type=3

Ma arvan, et see mõte ei vaja lisa selgitust. Kõigile ilusti arusaadav.

Rubriigid: Määratlemata, Mõtteterad ja tähelepanekud artiklitest | 22 kommentaari

Vabandust

Ma võin terve päev seda lugu kuulata. Olen juba ca 10 korda järjest seda kuulanud. Ikka ei väsi ära, kuid kaasa laulda ka veel ei oska. :D

https://www.youtube.com/watch?v=_LypjOTTH6E

***

Minust siis… See lugu kirjeldab minu siseelu. Ma arvan… Minu sees on torm, tahaks märatseda… Ei mitte vihast… Probleeme ka väga pole. Selline tavaline elu. (Kramp jalas (säärelihas) on muutunud järjest tihedamalt esinevaks ja ebamugav on. Veri ka hästi ei liigu. Tihti ärkan, sest ei tunne oma käsi ja ei saa neid liigutada. Õigemini, ühte kätt, siis teisega tõstan käe teise asendisse ja masseerin ja kõik on jälle ok, aga natuke hirmutab. Ma ei teagi, kas vedelikupuudus või rauapuudus või magneesiumipuudus… Noh… vahet pole, millegi puudus on, aga loodan, et läheb ise üle.) :D

***

See lugu…

Ma olen endale võtnud ühe rolli. Ütleme, et terve elu olen olnud selles pai-lapse rollis. Viisakas, vaikne, rahulik, korralik jne… Vahel olen selles rollis mugavusest, vahel hirmust, ja mõnikord suruvad teised mu sinna ja ma sobitun/mahun sinna väga hästi ja nii ongi…

Igatahes… Mul on vist mingi keskeakriis (varajane) või hiline teismeiga… :D Ma ei tea ka kumb, äkki kõik korraga… Ma tunnen end nii halli ja olematuna. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks… Aga…

Ütleme nii, et olen konfliktis ise-endaga. Väliselt olen rahulik, igati viisakas ja hall, aga sisemuselt tahaks üle piiride astuda, täiel rinnal elada, karjuda, end täiesti vabalt tudna. Teha keelatuid asju, mis mõnu pakuvad jne… Selline… Ma ei tea.. mässumeelsus vist.

Kuid see pole selline tunne, et tahaks kohe kaamerate ette minna ja end välja elada. See on selline, et tahaks proovida, vaikselt ja anonüümselt ja siis oma rahulikku ja turvalisse rolli tagasi tulla. (Nagu midagi poleks olnud.) Kas nii saab?

Ei tea, kas minusse hakkab elu sisse tulema… Samas ma ei usu, et ma oma rollist välja astun. Üle 30 aasta olen ma selles olnud. Ma ei usu, et see nii kiiresti ja nii lihtsalt käib…

Aga… Kuulan seda lugu ja tunnetan emotsioone. Mulle meeldib see laulja (nagu Michael Jackson)… Nad panevad lugudesse energiat. See ei ole lihtsalt heli ja muusika, ma tajun emotsiooni ja energiat. Seda kuulates ärkan ka mina ellu. Viskan siin juukseid ja tantsin ühel jalal, sest teises jalas on kramp ja kole valus on. :D

Õhtusel ajal ei suuda ma end eriti tagasi hoida… Siis tahaks öisesse pimedusse märatsema minna. Autoga kihutada, kuulata sellist muusikat hästi kõvasti ja lihtsalt end vabalt tunda…

Jah… Minu n-ö eluroll on hakanud mind piirama. :D Jah… see on teismelise tase või… messoost iskute keskiga… On seal erinevus? (Ma tean, naistel on see keskeakriis asjalikum ja parem…) ;) Sest olgem ausad, naised on paremad. (Kas ma olen naine? Ma ei tea. Bioloogiliselt, anatoomiliselt jah, aga…vaimselt?…) :D

***

Tööl oli täna sutsu parem. Ma tundsin end vabalt ja osana kollektiivist. Ma ei tundnud end “tootmis-puudega töötajana”. Kuigi ühe suure vea lasin läbi. Aga ma rabelesin ka väga. Jooksin nii, et higimull otsa ees… Ja kui töölt koju sõitsin, siis käed surisesid ja valutasid. Seeda suurt, et täna sain ikka töötada.

Ma saan natuke neist aru. Või ma arvan, et ma saan neist aru. Enam ei ole sellist vastikut tulnuka tunnet. (Nagu oleks ootamatult, kuhugi filmivõtetele sattunud ja ilge tegevus käib, aga ma ei saa mitte essugi aru, mida ma tegema pean, aga tean, et mul on ka kandev roll seal.)

Nüüd on mul olukorra üle kontroll… Täitsa tore oli. Täna ei kiirustanud koju. Ega ma üldiselt ei kiirustagi töölt minema. Olen ikka viimane, kes end välja logib. Kuhu mul ikka kiiret on. :D

***

Olen natuke nagu Tuhkatriinu, aga… Mina muutun kella 18-ajal ja mitte printsessiks, vaid karmiks-eideks (mässajaks viskan patsi) ja kell 4:00 hommikul olen vaikne hall hiireke edasi. Naeratan ja hoian omaette. :D

Ei tea, kas see on ravitav või kasvan lihtsalt sellest välja. :D

***

Taani sõber RT on mu unustanud. Ma olen aru saanud, et tal pole aega nädalavahetustel. Nädala sees kohtuks ta pigem hommikul, aga ma olen tööl. Pärast tööd saaksin kohtuda esmaspäeval, kolmapäeval või reedel. Eelmine reede kohtusin Nicanoriga ja sellel reedel on ka plaan (aga see on võib-olla plaan).

Aga… Ta ütles, et kohtume siis, kui ilmad paremaks lähevad ja päevad pikemaks. Seega pole vist kiiret. Või äkki peaks talle vahepeal kirjutama ja näitama, et ma olen olemas ja elan veel… :D

Ta arvas, et meie koerad ei saa mängida koos… Ja siis ma pakkusin, et ma jätan oma koera järgmine kord koju. Ta oli sellega väga nõus… :D (Minu koer hammustas tema koera kõrva ja seal olevat augud… Ups…)

Jah… Ma vaikselt ikka eksisteerin ja ehitan omale elu.

***

Üks Lars (see casual sex) tutvumisportaalist… Tema tahtis kohtuda, aga mul oli autoga jama ja on seda ikka veel. Seega… Noh, see on jäänud ka väga soiku, just minu kiire ja tiheda elu tõttu. :D Ei, tegelikult pole ma midagi nii hõivatud, aga… Kui ma varem olin 100% kodus ja siis 20% koolis ja 80% kodus, siis sellega võrreldes on mul nüüd natuke rohkem tegevust. Minu eelneva eluga võrreldes olen ma väga hõivatud… Aga normaalse inimesega võrreldes olen ma peaaegu elav inimene (veel ei ole päris elav inimene). :D

***

Ei tea, kas täna tuleb 100. kord ka ära. St kuulan seda lugu 100. korda… :D

***

Homme läheb KIA jälle remonti. Loodan, et enne reedet saan selle tagasi.

KOKKUVÕTE: Ei midagi olulist. Niisama mulisen.

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk | 2 kommentaari

Yesss.. nad andsid selle mulle tagasi

Nädala sees pole mul eriti aega, sest mul on nüüd päris töökoht. Olen nii uhke selle üle. Jah, töötan tootmises, aga ikkagi… Igatahes…

Nüüd oli nädalavahetus ja ma nii väga tahtsin kirjutada, aga ma ei saanudki. Kujutate ette, milline piin on see ühele kinnisele inimesele, kes peamiselt elab oma blogis… (Taustaks, blogi.ee-s tehti mingi uuendus.)

Ma juba püüdsin leppida mõttega, et nüüd on mu elu läbi. Minevik kustunud ja ilma minevikuta pole ju ka tulevikku jne… :D

Nüüd on jälle kõik hästi… Olen tagasi, selleks et edasi minna.

***

Olen ametlikult päristööl. KIA auto käib iga nädal remondis, kui arved hakkavad korrast saabuma, siis ma ei tea, mis saab. Aga ma ei mõtle ette. :)

Kuna KIA ei ole eriti usaldusväärne, siis pärast tööd ei sõida ma koju, vaid lähen raamatukokku ja teen seal aega parajaks ning sealt edasi keeltekooli. Seega šokolaadipoissi enam toetada ei saa. Sry, majanduslikult pole võimalik.

Möödunud teisipäeval läks KIA remonti ja ajaliselt sobis, seega kasutasin S-i teist autot ja šokolaadipoiss küsis, kas tema sõber saab ka autopeale. Tolles autos jagus kohti…. Ühesõnaga, mul oli auto pruune poisse täis. :D Võib-olla sellel teisipäeval ka sama asi, aga siis hakkan end vaikselt võõrutama heategevusest. Mul on vaja ka oma elu elada. :D

***

Reedel käisin Nicanoriga väljas (noormees päevasest õppest, keeltekoolist). Hästi tore oli. Sain kõvasti taani keelt harjutada ja tegime nalja… Ta ostis mulle kaks teed ja kooke… Ma ei oska kuidagi kirjeldada, kui tore see kõik oli. Temaga oli kuidagi lihtne rääkida. Olime täiesti samal lainel.

Ta palus vabandust, et mind tülitas. Kujutate ette, mul on elu vahva õhtu ja tema palub vabandust. Ma kallistasin teda ja ütlesin, et ta mind ikka rohkem tülitaks. :D

***

Tööl on ka põnev… Reedel pärast tööd sain Nicanoriga kokku ja seetõttu oli mul tööl make-up peal ja natuke lõhna ka. Pidin töötama teises hoones ja mõtlesin, et küll on kahju, et Lars mind sedasi ei näe. Aga ennäe-imet, meie liiniga juhtus midagi ja see jäi seisma, siis saadeti meid tagasi sinna hoonesse, kus ka Lars töötas. Larsi naaberliinile… Ja sealt liinilt saadeti jälle inimesi minema (s.h mind), seega ma jooksin pool päeva seal ümber Larsi ja mööda Larsi (liini). :D

Ma läksin natuke varem tööle (oma pausi ajast). Lootsin, et kontoris on Nils ja ta teab, kus ma töötama pean. Mul oli natuke imelik tööajast nagu lollike kahe hoone vahet joosta… Näen Peterit, ta naeratab ja ma naeratan ka. Oletasin, et Nils on ka seal, aga Nilsi polnudki. Hoopis Lars oli… Näen Larsi, keeran otsa ümber ja mõtlen, et kuidas ma Nilsi leian, kas peaksin kontorisse minema… Kui kontorisse lähen, siis Lars mõtleb, et ma ajan teda taga…

Mõtlesin seal ja järsku hüppas Lars kontorist välja ja küsis, mis mureks. Ma ütlesin, et mul pole tööd… Ta ütles, et minu liin nüüd töötab… Mul läks kohe silm särama… Saan töötada…

Siis ta küsis, kas kõik on korras… Ma kokutasin ja vastasin, et kõik on korras… Ja siis see juhtus… Jah, mis asi? … Juhtus see, et ma automaatselt hakkasin plikalikult flirtima. Küll ma olin ikka tobe… Panin käed taskusse ja kiikusin oma jalgadel, ühelt küljelt teisele. Kummardusin ka natuke ette, st ülakeha natuke ette. Kujutate ette, kui esile kerkis minu suur (ja ilus) tagumik… Selline täielik plikatirts… See tuli nii automaatselt. Tavaliselt ma naeran täiskasvanute üle, kes nii lapsikult flirdivad, aga võta näpust. Nüüd sain ma vaid ise-enda üle naerada. Aga Larsi kõrgendatud tähelepanu minule oli sellega garanteeritud… :D (Kuulsin, kuidas Kirsten (kes tegelikult on hoopis Inga – ma arvan), ütles Jolanta Ewale, et neil pole mitte mingit võimalust Larsi tähelepanu saada… Viitasid minu ülesmukitud välimusele…)

***

Tegin oma ülemusele väikse karuteene vist. Tal oli tegemist liiniga ja meil said tooted otsa. Oli vaja üks suur ja raske kast (ca 20-22 kg) tõsta rinnast kõrgemale ja tühjendada. Noh… ma vaatasin, et šeffil on tegemist. Lähen võtan kasti ja vupsti… Olin nii õnnelik, et jõudsin kasti tõsta ja mõtlesin, et küll mina olen ikka tugev jne… Ja järsku näen, direktor minu kõrval. Naeratab suurelt. Ta tahtis vist mind aidata, aga ma sain selle kastiga väga kiiresti ja osavalt hakkama. Noh, ma naeratasin ka, püüdsin näidata, et polnud mingit probleemi. Ma ei osanud midagi öelda. Seal oli suur lärm ja ma pole direktoriga varem rääkinud. Segaduse vältimiseks ei öelnud midagi, vaid piirdusin suure naeratusega. (Kõik teavad, et ma taani keelest väga aru ei saa.. seega direktor ei öelnud mulle ka midagi.) Aga ta läks minu šeffi juurde ja pärast oli šeff natuke vihane. Ma arvan, et direktor tegi märkuse, et šeff ei tohi lasta mul raskeid kaste tõsta. (Ma näen väike välja, eriti number suurema pluusi, pükste ja kummikutega… Lisaks veel see, et kesmine taanlane on minust palju pikem.) Tegelt olen ma väga tugev. Esimene kast tundus jumalast ok tõsta. Neljas või viies kast vajas juba natuke pingutamist.

Muidu oli ok päev. Päeva lõpp oli ok… Me koristasime seal, siis tuli Nils ka. Ta naeratas mulle. Tavaliselt on ta kuri ja peidab pilku ja kontrollib mind, aga tollel päeval naeratas. Tore… Vahel läheb ka minul hästi.

***

Muud põneat vist polegi juhtunud. Selline natuke rahulik elu.

***

Tahtsin kirjutada veel… Meil tuli palju uusi agentuuritöötajaid juurde. Noori ka… Vaatasin ühte noort neidu ja mõtlesin enda esimesele päevale seal. Temal oli see palju raskem, aga ta on taanlane ja saab hakkama. Ma ei julge temaga rääkida, aga ma püüan. Ma tean, kui raske on sulanduda, samas, kui mina temaga rääkima hakkan, siis teised automaatselt suhtuvad temasse negatiivselt. Lihtsalt mõned ei salli mind ja vihkavad kõike, mis minuga seotud on.

Eks vaatab ja näeb.

***

Mainin ära, et selline töö ja kool ja natuke elu (inimestega suhtlemist) on väga väsitav. Neljapäev oli kõige raskem. Siis ma jäin peaaegu magama autosse, kui ma ootasin koolimaja avamist. Umbes pooltundi pidin ootama. Kuulasin muusikat ja silm vajus kinni. Tunnis oli ka raske olla.

Enne oli mul alati lootus, et tööpäev jääb mu viimaseks ja kui sain sms-i, et saan järgmisel päeval ka töötada, siis olin õnnelik, et saan töötada ja mul oli lootus, et pärast homset saan puhata. Aga nüüd tean, et töötan E-R… Jah… Ei, ma ei kurda, stabiilsus on ka hea ja püsiv sissetulek.

KOKKUVÕTE: (1) Nicaoriga väljas, väga tore. (2) Päristöö. (3) KIA katki jätkuvalt. (4) Auto šokolaadipoisse täis. (5) Raske ja väsitav töö-nädal.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Minny, sa ei tohi teisi inimesi häirida

Mitu aastat ma seda blogi olen pidanud? Alles nüüd märkasin, et olen kirjutanud Minny kahe NN-ga ja seetõttu ma mikihiire (pruudi) pilte ei leiagi (ei leidnudki). :D

Küll ma olen ikka andekas, nii lüikeses nimes suudan ma nii palju vigu teha. :D Lihtsalt mõnele on rohkem antud.

***

Täna on jälle selline päev, et tahaks kellegagi rääkida, aga… Ei tea kellega, ei tea millest… Seega püüan üle saada ja kasulikuks hakata.

***

Mul on nüüd 79 sõpra FB-s. Üks sõber rohkem kui Anne Mettel ja kusjuures Lars ei ole (veel) mu sõber FB-s. Ma olen küll oodanud, et ta mulle sõbrakutse saadaks või midagi, aga mida ei tule, see on see sõbrakutse… :D

***

Täna käisin jooksmas (1h).

***

S plaanib laenu võtta ja küsib minult nõu. Ma olen allergiline laenude vastu, aga ta ütleb, et tuleb võtta. Siin Taanis nii tehakse.

Selline kummaline olukord. Ta küsib nõu, ma vastan ja ütlen, mis ma asjast arvan ja siis ta ütleb, kuidas teha tuleb. Seega… Ma olen natuke segaduses. Mulle on nagu stsenaarium ette antud (ma küll ise seda ei näe, aga mulle öeldakse, mida ma ütlema pean)…

Ma olen natuke segaduses… Mis ma siis tegema pean…

Ma ise vaataks, et praegused laenud ja arvelduskrediit väiksemaks saada ja kulud tuludega vastavusse viia… Aga tema tahab jälle ette tarbida.

Ütleb mulle, et siin Taanis ei saa vanaemalikult kokkuhoidlikult elada, siisn tuleb elada laenudest, siin käibki asi nii… Ma küll tahaks vägisi öelda, et äki prooviks teisiti… Nagu ta ise ütleb, et Trump teeb asju teisiti ja näeb asju teisiti kui üldsus… Ta väidab, et ta on ka Trumpi moodi… Aga… Minu meelest väga taanlaslik.

“Me peame lanu võtma, sest siin Taanis käibki asi nii. Kui palju me laenu võtame?” Ma vastasin, et võtaks hästi vähe, sest tulevik on ebamäärane ja juba on piisavalt laene. Aga tema: “Ei, ei. Siin Taanis on odavam laenata suuri summasid. Tuleks võtta üks hästi suur summa ja viieks aastaks.” Mis ta tahab mind laenuga siia kinni kümutada ve?

Tegelikult oli mul plaan raha säästma hakata (enda jaoks) kahe-kolme aasta pärast. Ja plaanis oli tema miinust ja laene vähendada. Et kui ma pea eest suurde maailma hüppan ja ebaõnnestun, siis ei saa ma teda aidata, et tal siis siin hästi oleks ja stabiilne jne…

Olen kummalises olukorras… Mis ma siis teen? Ta oli mures, et ma teda ei aita.

Ma siis võtsin tema märkmed kätte. Leidsin tähed ÅOP (årlig omkostninger i procent). Uurisin veel ja mulle tundub, et tegelikult on see efektiivne intressimäär, aga miks nad uue väljendi on kasutusele võtnud ja miks nad selle valemi nii keeruliselt üles kirjutavad…

Ma siis püüan nüüd aru saada sellest laenu asjast ja püüan midagi mõelda nendes kitsastes tingimustes, selles kitsas otsustamise vahemikus.

Ma olen ju nii loll, rumal. Mis nad küll minust tahavad ja mida nad minult kõik ootavad… Kas nad siis ise ei näe, et loll olen? :D

Ma püüan nüüd asjalikuks hakata.

Rubriigid: Määratlemata | 5 kommentaari

Lihtsalt nii-sama

See nädal on olnud väga revolutsiooniline ja kergelt muinasjutululine.

KIA oli remonditöökojas. Väideti, et pidurisilindrid on kinni (kolmel rattal), tehti see korda. Rattalaagri viga ei tuvastatud. Seega olen mina see loll.

Sain auto tagasi. Ikka on mingi heli veermikus, aga minu palk ei võimalda autot rohkem pardandada. Seega las olla. Kui mulle on ette nähtud, et ma pean selle autoga üle katuse käima, siis tuleb seda teha… Ma mõtlen, tuleb võtta, mis elu pakub.

Päris mõnus on autoga tööle sõita ja töölt koju. Ei pea kedagi ootama ega midagi.

***

Kolmapäeval oli ilus ilm ja ma pidin S-i ootama 1,5 tundi. Seega hakkasin jalgsi linna minema. Mõtlesin, et naudin ilma ja seda ilusat huvitavat väikelinna. Mul oli töölt ka üks kast kala (4-5 kg). Neljandal liinil oli pakkumine. Ma ise töötasin kolmandal liinil.

See oli huvitav. Elsa küsib, kas keegi tahab kala koju võtta. Keegi ei tahtnud ja siis ma ütlesin, et ma võtan. Mul polnud õrna aimugi, mis kalaga tegu… Tasuta sain, seega kohe võtsin.

Igatahes… Mul oli see kalakast käes ja koolikott seljas ning sedasi hakkasin linna poole astuma (umbes 1-2 km kõndisin sedasi).

Ma eriti kaugele ei jõudnud, kui järsku sõitis üks roller mu juurde. See oli Lars… Ma olin… Hõõrusin silmi ja mõtlesin, et kas see on uni… Sest päike ka paistis nii ilusti ja nii vaikne oli… Ta küsis, mis mu autoga on või kus mu auto on. Ja siis küsis, kas ma lähen bussi peale… Ega me palju ei rääkinud. Ma nautisin hetke. Ma ei osanud midagi öelda.

Vaatasin teda ja mõtlesin, et väga hea, et mul see kalakast käes on, sest vastasel korral poleks ma suutnud oma käsi kontrollida ja need oleksid end automaatselt end ümber Larsi keeranud. :D

Ohh.. kuidas ma lootsin, et see hetk jääks kauemaks kestma. Tahtsin teda kinni hoida… Aga nagu mulle kohane, siis ega ma midagi ei rääkinud ja me olime natuke autoteel ja ma vaatasin ringi, et ega autosid ei tule (millest võis ta järeldada, et mul on ebamugav temaga vestelda) ja varsti olid tulemas Grace ja teised, kes natuke hiljem lõpetasid… Noh, et kuulujutte ei tekiks… Siis oligi hea, et Lars üsna pea edasi sõitis. Muidugi jätsime hüvasti ka, nagu viisakatele inimestele kohane.

***

Esmaspäeval käisin töövestlusel, lubati järgmisel päeval tagasi helistada, aga seda ei tehtud. Noki ütles, et tema sõbranna on oodanud juba kolm nädalat… Võib-olla seal võtabki see palju aega. Tean, et seal on keerulised ajad. Palju tööd ja paljud on puhkusel, siis on seal agentuuri inimesed… Kujutan ette seda segadust seal… Noh-jah…

Aga neljapäeval pakkus ülemus mulle püsivat tööd selles ettevõttes, kus ma töötan agentuuri kaudu. Ma olin nõus… Saipin, samast agentuurist, saab ka püsivatöö. Esmaspäeval tuleb paberitele alla kirjutada.

Seega täna pidin helistama sinna ettevõttesse, kus ma vestlusel käisin ja ütlema, et sain püsivatöö… Kuidagi konarlikult tuli see mul välja, aga sain hakkama. Ivani polnud, keegi teine võttis kõne vastu, aga… Saime asjad aetud.

Ma ikka veel ei usu, et saan püsivatöökoha. Sedasi on ju lootus oma töö-eesmärk täita… :D Viimasel ajal on olnud palju selliseid olukordi, kus suusõnaline kokkulepe töösaamise osas on olemas ja kui jõuab kätte see päev (esimene tööpäev), siis öeldakse, et sry, aga asjaolud on muutunud.

Nt minu nimi puudus tabelis, meie töö-tabelis. Saipin oli, aga mind polnud. Seda on juhtunud varem ka. Eks ma esmaspäeval saan teada, kus ma töötan ja kas ma ülse töötan. :D

***

Seda nädalat alustasin ma mõttega, et jääb vist viimaseks nädalaks selles ettevõttes. Inimesed muutusid sõbralikumaks ja… Aga nüüd nädala lõpuks ma olen andnud oma sõna, et ma jään sinna. Ehk siis pean seal iga tööpäev käima hakkama ja… Nagu hoopis vastupidine olukord.

***

Vahel toimuvad elus väga ootamatud muutused.

Ma olen natuke hirmul. Suured muutused on tulemas… Mõtlen, et kas saan hakkama ja kui kauaks see nii jääb jne…

Seega… ma ei tea, mis edasi saab…

Kuulsin, et Lars ja Peter olid Hellele (ülemusele) öelnud, et töötajaid on puudu. Ja siis Helle ütles, et ta vaatab, mis teha annab ja niiviisi ta minu juurde jõudis.

***

Eelviimasel pausil Sonja ütles, et ta kuulis, et ma saan püsivatöö. Ma hakkasin rääkima, et käisin kõigest vestlusel. Mulle lubati tagasi helistada, aga seda ei tehtud… Sonja rääkis sellest ettevõttest, kus ma agentuuri kaudu töötasin… :D

Täna hommikul ütles Sonja jälle, et kuulis, et ma saan püsivatöökoha. Siis ma vastasin, et nüüd olen ma ka seda kuulnud. :D Jutt läks edasi ja mina olin viimane, kes sai teada, et saan püsivatöökoha.

Eks ma olen esimene, kes koondatakse, kui koondamiseks läheb, aga… Loodan, et ikka mõned kuud saan seal töötada. Loodan ka, et auto peab vastu.

***

See nädal oli koolis vaheaeg. Täitsa uskumatu, et juba järgmisest nädalast tuleb jälle koolis hakata käima. Nagu polekski puhkust olnud.

***

Nüüd koeraga välja ja siis magama. Homme tuleb jooksma minna, sest vist enam nädala sees vabu päevi pole. Seega jooksmise eesmärgi täitmiseks tuleb iga nadalavahetus jooksmas käia.

***

KOKKUÕTE: (1) Saan püsivatöö ettevõttes, kus agentuuri kaudu töötasin. (2) KIA tuli remondist, aga ikka pole terve, aga raha pole enam, et seda parandada. (3) Pärast tööd põrkusin Larsiga.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Muutuste pöörises

Olen üsna väsinud.

Täna tegin täismeigi, sest mul oli töövestlus. Ma teadsin, et töötan toorkalas (mitte Larsiga samas hallis) ja ma arvasin, et Peter on täna tööl. Aga oli hoopis Elisabeth, kes üllataval kombel kannatas mind välja päris kaua (6 tundi kohe).

Ma ei uskunud, et meik nii olulist rolli meeste silmis mängib.

Laras käis mind seal toorkalas piilumas ja päeva lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja küsis Elisabethilt mind endale. Pidin pärast viimast pausi minema liinile viis. Läksin sinna ja küsisin Larsilt, et mida ma siin teen. Ta ütles, et ma lihtsalt seisaks seal. Ok… Seda ikka saab, eriti veel raha eest. ;)

Pärast kupatas ta mind liinile neli. Seal ma siis neid 15 kg kotte tõstsingi. Mulle meeldis. Mingi aeg tuli ta minu kõrvale ja lihtsalt naeratas laialt. Ta oli nii õnnelik nagu mingi poisike, kes on uue mänguasja saanud.

Siis ta ütles, et kõik agentuuri tüdrukud saadeti koju. Ma jäin talle küsivalt otsa vaatama, et kas peaksin ka minema hakkama. Ta ütles, et ainult mind jäeti. Ma küsisin, et miks mind jäeti. Ta vist hakkas nalja tegema, et mind jäeti, sest ma olen ilus. Aga siis sai viimasel hetkel sõna sabast kinni ja kokutas ja jättis vastamata.

Ma olin reedel nii lootusetu. Natuke paha tunne oli, et mina sain täna ainukesena terve päeva töötada. Samas mul oli samal päeval töövestlus ühes teises firmas.

Ma mõtlesin, et ütleks Larsile, aga siis otsustasin, et ei räägi sellest, sest olin kindel, et see vestlus nagunii hästi ei lähe ja tegelikult jääb kõik samaks. Miks ikka inimesi ärritada…

Ja niimoodi see Lars mu kõrval oli ja mind vaatas. Siis tuli õhtune vahetus ja temal oli aeg koju minna, aga ta unustas. Õhtusevahetuse omad tegid temaga nalja… Varemgi on tehtud märkus, et kui mina seal töötan, siis Larsil pole üldsegi mitte kiire kojuminemisega, aga muidu jookseb sekundi pealt. Mina seda ei tea, sest kui ma seal olen, siis ma olen seal ja kui mind pole, siis ma ei tea, kuidas need asjad seal käivad…

Mul oli ka meeldiv, aga… Ma ei oodanud seda. Ma arvasin, et Larsiga on nüüd lõpp, aga näed, sain veel natuke nautida tema tähelepanu.

Mõned pildid… Pärast tööd. Natuke värskust näkku lisada, et siis saab vast aimu, mida see Lars nautis. :D

20170213_184950 20170213_184951 20170213_185102 20170213_185103

Meik annab ikka nii palju juurde. Kohati ajab see mind isegi marru, et mõnele mehehakatisele kunstlik ilu meeldib. Aga noh.. jah… Nad pidavatki ju silmadega armastama. Mul oleks vaja siis pimedat meest. :D

***

Töövestlus oli ka ühe mehega, Ivan on nimi. Ja otseloomulikult läks see hästi. Meik tegi oma töö. :D Ta helistab mulle homme. Tema võtaks mind tööle, aga ta räägib teistega. Ja alustada saaksin juba järgmisel esmaspäeval.

Täna tööl olin natuke igatsev. Mõtlesin, et äkki jääb see mu viimaseks nädalaks seal ettevõttes. Kõik need nurgad on saanud armaks ja masinad ja inimesed. Isegi need vastikud inimesed… Ma olin nagu kuidagi kaugemal, nagu pilves… Jätsin mõttes töökohaga üvasti. Kõik tundusid kuidagi lahked täna, noh-jah.. meik oli peal ju… :D

Täna võtan meigi maha, homme on ka tööpäev… Eks siis saab jälle selle töö vastikumat poolt maista…

***

Ma olen teist-sugune meigiga. Enesekindlam ja natuke ülbem. Eks see annab ka palju juurde. Vatsassugupoolele on enesekindlamad naised ikka atraktiivsemad.

***

Homme vist saan teada, kas ma saan püsiva töökoha ja kuna… Siis pean agentuurile teada andma, et lahkun…

Muutuste ees on ikka hirm. Aga… Eks ma natuke rutakas olin. Üks nõme reede ja ma kohe saadan teise ettevõttesse avalduse. Aga selline ma kord juba olen. Vihastun ja siis hakkan mässama. :D Ju mul ongi muutust vaja. Ilmad lähevad varsti soojemaks. Uus ettevõtte asub otse sadamas. Oi, ma juba kujutan ette neid mõnusaid jalutuskäike sadamas, mere ääres, enne koju minemist. :D

Ivanist saan ma hästi aru. Ta räägib head taani keelt, arusaadavat. Ta on rahulik.

Kindlasti on selles ettevõttes ka ebameeldivusi, aga need ujuvad vast pinnale alles pärast 2-4 kuud ja poole aasta pärast muutub väljakannatamatuks, siis liigun edasi, seal on veel ettevõtteid küll ja kui selles kandis saavad ettevõtted otsa, siis lähen lõunasse. St lõunapool (u. 60 km) minust on üks teine H-tähega linn, kus on ka tootmisettevõtteid…

***

KIA läks nüüd teenindusse. Loodan, et see asi saab lõpuks korda. Kindlasti maksab see miljoni, aga… Saab hakkama.

***

Ma ajan siin juba iba ja tekst valgub laiali. Eks ma ise olen ka natuke laiali.

Püüan end kokkuvõtta ja vaikselt edasi tüürida.

KOKKUVÕTE: (1) Meik oli peal, 100% Larsi tähelepanu, ta ei hoidnud end tagasi. (2) Töövestlus läks hästi. Ma arvan. (3) KIA on esinduses. (4) Mina olen väsinud.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Ma olen nüüd veel rohkem närvis

Ma nüüd karjun natuke teie peale, sest… Noh, mul pole kellegi teise peale karjuda.

Esiteks… E (minu isa) väidab, et rehviviga on autol, uued rehvid alla, siis ok.

Remondimees/autoremondilukksepp (kohalik) väidab ka, et auto on korras. Vahetas rattad ära, pani suvekad alla ja silla reguleeris ära. Kusjuures reguleeris vanade kulunud rehvidega, nendega, millel oli üks külg kulunud. Aga ma väga ei põe, sest tema sillastend ei ole nagunii nii täpne (mingi vanakooli oma, mingite varrastega). Igatahes… Ma usun, et tema varustusega tehes ei ole väga vahet. Tulemus on ikka enam-vähem õige. Mitte päris õige…

Mina väitsin, et rattalaagrid on läbi, aga kõik teadjad mehed väidavad, et pole.

Täna võtsin siis asja kätte, tõstsin auto üles (tungiga, mitte käsitsi, nii tugev ma veel pole, aga vasakul käel muskli kühmu juba näen). ;) Juhipoolne stabilisaatori varras (õigemini selle puksid on läbi). Ma arvan, sest jube kergelt liigub näpuvahel. Ma arvan, et veermikus nii kergelt liikuval detailil pole mõtet. Mingisugune makaroninäpp Minny saab vabalt sellega mängida. Parempoolne oli ikka jäik, mis jäik. Isegi suure jõuga ei liikunud paigast.

Aga ma tean, et see stabilisaatorivarras ei ole midagi ohtlikku. Saab ka ilma. Auto on kurvides natuke ebastabiilsem, aga ega siin Taanis suuri kiiruseid taga ajada ei saagi. Taksojuhid võtavad need üldse ära, nad väidavad, et see on tehniline liialdus. :D

Igatahes… Tõstan mina ratta ülesse (ikkagi tungi abil) ja hakkan seda ringi ajama ja mida mina kuulen… Kõrin/sahin. Ühe kohapeal võtab ratta kinni. (Rehv oli ka naljakalt kulunud ühe kohapealt rohkem). Ma olen nüüd väga veendunud, et rattalaager on õhtal. Asi on juba nii hull, et kohe-kohe on kuulikesed välja jooksmas.

Muidugi võib olla ka asi piduris, et piduriklotsid ei tööta. Aga ma pigem välistaks selle, sest siis peaks olema see koguaeg, mitte ühe koha peal. Piduriketas võib ka olla kõver, aga ma jään ikka oma ratta-laagri jutu juurde. Olen ma sõitnud paljude autodega, millel on pidurikettad kõverad, aga see, mis KIA-ga toimub on midagi hoopis muud.

Ma olen nii kindel, et rattalaager on läbi. Ma olen valmis juba uued laagrid tellima ja need ise vahetama, aga ma kardan, et need on need bakk-/pakk-laagrid, mille vahetamiseks on vaja pressi ja kui see üks on juppeks, siis võib olla ma ei saagi seda kätte, on vaja kuumutada ja möllata.

Mure on ka see, et ma ei tea täpselt, milline näeb välja koonuslaager ja milline see bakk-/pakk-laager… Tööriistu mul ka pole. See odav komplekt, mille ma valmis vaatasin, seda poes polnud. :( Piiratud koguses müüdi, seega piiratud oli see minu jaoks.

***

Igatahes… Kuradi närvi ajab, et üks mehaanik, mulle mingit iba ajab. Ei usu mind. Väidab, et ma olen täiesti valesti asjast aru saanud. Vaheta aga rehvid ära ja sõida ja lusti edasi. Taevasse tahab mind saata ve? Ma räägin oma isast. Rattalaager kiilub kinni ja siis ma selle väikse autoga üle katuse käin. See läheb nii kortsu nagu paber… Ma olen küll pisike, aga võib juhtuda, et ikkagi ei mahu sinna ära.

Minu meelest on rattalaagri viga üks tõsisemaid asju. Kui on vähegi kahtlus, et rattalaager on läbi, siis tuleb see vahetada. Mitte ajada iba, et rehv on vale ja piduriketas viskab… Sõtku seenele selle jutuga.

Teine suur oht on rooliots, aga selle kontrollisin ma isegi ära. See on ok…

***

Ma mõtlesin juba eksile kirjutada ja küsida nõu. Ma polnud kindel, kas see, mida ma nägin oli stabilisaatorivarras… Aga natuke googeldasin ja sain kinnitust, et see on see… Hea seegi…

***

Miljon korda vii auto parandusse. Seal vahetatakse rehve, kasseeritakse 1000 DDK (see pole üksnes rehvide vahetus, seal on muud ka), aga asja ära ei parandata. Ma palusin, et vahetataks rattalaager. No olge inimesed, täitke kliendi soov. Aga ei… Kas nad ei oska või taha seda tööd teha?

Miks pean mina autot parandama? Ma olen lollide loll. Ma ei tea asjast midagi. Miks peab rumal naissoost inimene auto alla ronima, seda üles kangutama…Miks ma pean paluma neid? Ma õpetaks neid, aga nad ei kuula ju. Nad väidavad, et rehviviga ja rehvi viga.

Isa veel sõimas näo ka täis… Palun kuulake mind. Palun mõelge õige pisut, et äkki mul on õigus. Äkki on sellel pudu lollil ja laisal ja kõike muud inimesel (Minnyl) õigus…

***
Tahtsin hoida saladuses, aga… Mul on plaanis töökohta vahetada. Äkki saan püsiva tääkoha. Homme lähen vestlusele Noki töökohta. Sealt juba direktor helistas. Rääkisin taani keeles. Ma sain temast aru. Tema vist minust ka.

Lars on igavene siga. :D Ta käis Nilsile kitumas, et ma olen pakkimises aeglane (mida ma olin). Aga kujutate ette… Nils, kes on mind algusest peale vihanud ja kahtlustavalt vaadanud, hakkas mind kaitsma ja ütles, et masinate peal töötan ma hästi. Lars püüdis veel korra, aga Nils jäi maru rahulikuks. Selline suur tuulte muutus on toimunud.

Aga üldiselt on seal asi halb. Üks liini-juht (Elisabeth) ei taha mind oma liinile. Lars enam ka mitte, sest ma olen pakkimises aeglane. Susanne vaatab mind nagu idiooti ja suhtleb ka vastava hääletooniga, sõimab, käsutab ja teeb neid suuri silmi jne… Ta on väga temperamentne… Birgitte kurdab igal võimalusel, et minuga koos on raske töötada, sest ma olen nii aeglane. (Ikka nii, et ma kuuleks.)… Jah… Neil on minuga raske… Ma olen nendega väga nõus…

Ja nüüd püüangi ma neid säästa ja ostin uue koha. Vaatab, kuidas seal läheb. Kas nad üldse võtavad mu ja kui kaua ma seal olla saan. Võib-olla tuleb pärast poolt aastat jälle edasi liikuda.

Vaatasin juba tolle ettevõtte majandusaastaaruande üle. Tundub, et seal kasutatakse sellist lähenemist, et kui kõrghooaeg läbi saab, siis inimesed koondatakse. Nt 2. kvartalis töötas seal 45-60 inimest ja 4. kvartalis 60-99 inimest. Ma tean, et praegu teevad nad palju ületunde ja see on hea raha. Eriti, kui peab veel nii kaugele sõitma. Siis ongi tulusam vähem käia ja pikemalt olla. :D

Aga muidu… Põhiara väärtuse järgi on neil vähem põhivara, vähem masinaid kui selles ettevõttes, kus ma praegu olen. (Muidugi võivad seal olla lihtsalt vanad masina, mis on bilansist peaaegu välja n-ö kulunud). Selles ettevõttes, kus ma praegu töötan, on 78 inimest ja nad kasutavad ajutist tööjõudu/agentuuritööjõudu kõrghooajal ja aruandesse see kirja ei lähe. Sinna töötajate arvestusse, võib-olla tööjõukulude alla läheb.

Müügitulu ja kasum/kahjum on olnud umbes 10 miljoni võrra väiksemad kui selles ettevõttes, kus ma preagu olen. Suhtarvuna on neil umbes sama seis.

Huvitav on see, et seal on palju kalavabrikuid, aga kõigile jagub turgu. Nad on erinevalt spetsialiseerunud. See ettevõte, kus ma praegu olen, on spetsialiseerunud restoranidele ja söögikohtadele. (Taanis käiakse iga nädal väljas söömas, siin tuleb restosse aeg kirja panna, sest vastasel juhul pole sul kohta, nii täis on need).

See ettevõte, kuhu ma töövestlusele lähen, see on spestialiseerunud toorkalale. Neil on lai sortiment ja nad vist müüvad edasi sellistele ettevõtetele nagu see, kus ma praegu olen. Ehk siis… ma liigun tootmisahelas natuke ettepoole. Ma ei tea, kuidas need kasumi jagunesid on, kas eespool olevad saavad rohkem ja tootmisahela viimased lülid saavad juba väiksemat kasumit… Mis see seaduspärasus oli? Õpiku tarkus? :D Vahet pole, see on ju individuaalne. Kasum sõltub paljudest ajsadest ja kõige rohkem, sellest, kuidas sa oma toodet turustad. Kui hea ja müüva story sa kaasa paned… :D

Mulle tundus, et selles ettevõttes, kus ma praegu olen, on direktor hea jutuga mees. Selline natuke suli… Tal on selline hoiak kohe… Seega tema korjab ilusti pappi vahelt. :D Tal on head story‘d.

Ma arvan, et tema sõidab selle 7. seerja BMW-ga. Ta käib oma ettevõtet kõigile näitamas, igal nädalal on meil külalised… Ta ajab seda prestiiži taga… Aga see müüb… Taanis on ju väga oluline positsioon, ikkagi kuningriik ja vanad traditsioonid on hinnas. Ja olgem ausad, see kuuluvus ja klassidesse jagamine on siin väga in.

Selles suhtes olen mina vales kohas, sest mul on suva, et mul on magistrikraad ja mul on suva, mis autoga ma sõidan. Oleks hea, kui see on ohutu sõitmiseks, aga saab ka teisiti. :D Ma ei hakka rääkima ka erinevatest kaubamärkidest, sest ma ei valda teemat, sest mind ei huvita.

***

Nüüd ma sain end natuke maha jahutada.

Homme saan taas tööle minna. See on hea. Aga kuidas, seda ma veel ei tea.

***

KOKKUVÕTE: (1) Tuvastasin ise vea autol (KIA). Ikkagi rattalaagri viga. 98% olen kindel. (2) Töökohta plaanin vahetada. Väiksed probleemid. Lars ka ei hoia mind enam seal kinni. (3) Jooksin 57 min (9,4 km), see on rekond.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Kõik ajab närvi

Märgin ära, et olen väsinud, näen luupainajaid…

Natuke lammutan siin ja siis olen edasi vagur hiireke.

  1. Šokolaadi-poiss ajas närvi. Ma sõidan töölt koju, et teda kooli viia. Tema jaoks teen 60 km sõidu. See läheb mulle maksma 60 DKK kaks korda nädalas… Eile, kui kooli uksest välja tulin, siis ta karjus mulle. “Tule, tule nüüd kiiresti, külm on.” Ma ei hakanud end kiirustama… Autos vingus, et külm on. Krt, mina seda ilma ei tee. Mootor on ju külm ja sooja ei saa tulla ka… Hoidsin oma suu kinni ja mõmisesin ainult… Ma tahtsin ta peale natuke karjuda, aga mul oli tööl raske ja ma ei saa ju end põgenike peal välja elada…
  2. Autoga jama… Mina ütlen, et rattalaagrid tuleb vahetada, aga keegi ei kuula mind… Nüüd ma taganesin on väitest ja ütlen, et rooliotsad tuleb vahetada. Nimelt pidurdades rool vibab käes (eriti tugevalt on seda tunda 80 km/h kiirusel). Suuremal kiirusel rool kisub. Ma ei saa aru, kummale poole. See on vist kord ühele ja teinekord teisele poole. Auto sööb esimesi rehve. Eriti vasakut ja väljast poolt, aga mitte ühtlaselt, vaid… Ma ei teagi, nagu ratas oleks kaheksas või kalle on vale, aga kuidas saab olla, et ainult ühel rattal on kalle vale… Ma mäletan, et kui pidurdades rool vibab, siis vajab üks silladetail väljavahetamist, aga ma olen unustanud, kas rooliotsad või šraniirid… Ega ometi rattalaagrid? Otsisin internetist, aga auto-foorumid ajavad mind närvi. Seal jahutakse piduriketastest. Tainad! :D
  3. Tööl olen nii aeglane ja ma ei saa neist aru. Ma ju nii väga tahaks neist aru saada ja nendega rääkida… Aga ma ei saa. Olen nii õnnetu…. Täna juba mõtlesin, et äkki ma saan mingi puuet-kinnitava paberi. Noh, siis oleksin ma edasi see lollikene ja mul oleks dokument, mis vabandaks minu-imelikku-olekut. :D

Mul on kõik nii halvasti. Miks jälle on mul auto, millel on veermikuprobleem… Noh, elektri-jama ka. Nt aknad ei liigu, mitte ükski neist neljast. Peeglid ka mitte. Vaatasin, et kui asi oleks kaitsmetes, siis on neid õhtal ikka palju, u 10 tk. Ei saa ju olla, et nii palju kaitsmeid korraga läbi läheb… Kardan, et elektrijuhtemetes on jama… Ma vihkan seda… Ma ei saa ise seda remontida. Mul pole teadmisi. :(

Vaatasin endale juba esimese väikse tööriistakomplekti välja. Seemneks, kunagi ostan suurema kohvri ja siis saan juba ise remontida… Ma vist suudaksin ise vahetada veermikudetailid, st rooliotsad ja selle šarniiri. Aga kas ma piisavalt tugevalt selle kinni keeran ja sillaregull tuleks nagunii teha ja vaevalt ma nööridest sillareguleerimismasina garaaži suudan ehitada… Noh, midagi ma saaks ikka valmis teha, aga vaevalt see piisavalt täpne oleks.

Miks mul nii halvasti läheb? Ma põletan peaaegu igapäev küünlaid.

Mõtlesin, et Eritrea jumal ei salli mind. Et šokolaadipoisile peaksin ütlema, et ma ei saa teda sõidutada… Mingi loogiline seletus sellele isegi oleks. St et šokolaadipoiss on süüdi. Sest tema pärast sõidan ma 60 km lisaks, nädalas 120 km jne… See tähendab, et teisipäveiti ja neljapäeviti sõidan ma ca 200 km. Ohh.. Kiired ja väsitavad päevad on. Tänagi olen väsinud ja unevõlas.

***

Noki keeltekoolist ütles, et ma kandideeriksin samasse kalavabrikusse, kus tema on. Et ta juba rääkis ülemusega. Täna ma tundsin end nii abituna/lootusetuna tööl, et ma juba mõtlesin, et kandideerin. Tahtsin enne nende majandusaasta aruande üle vaadata… (Aga täna ei jõua.) Noki andis mu FB oma naabripoisile, kes on taanlane ja 30-aastane ja käib ülikoolis ja tal on oma maja… Noki rõhutab seda oma maja… :D

***

Töötada olen saanud päris palju. See on hea, aga nõme on koguaaeg sõrmi ristis hoida ja loota, et rehv ei plahvataks, et auto mind ikka tööle viiks ja koju tooks.

***

Vahepeal sain selle inimese käest sõimata, kes nimetab end minu isaks. Kahju, et lennupileteid tühistada ei saa. Ma parema meelega investeeriks selle raha autoremontimisse, mitte sinna.

Ma saan aru, et isal on rasked ajad. Meil kõigil on, aga kas siis on vaja õhtul end minu peal välja elada… Jah, minu lapsepõlvekodu. Ei olnud mulgi see lapsepõlv nii roosiline ühti. Ja kas ta vabandas… Oh, ei. Ta ütles, et elukaaslane on süüdi ja peab minu ees vabandama. Milline karakter, ma ütlen… ;) Ega ometi mitte minu-moodi. ;)

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk | 2 kommentaari

Uus rubriik (äkki?)

Me kõik teame, et Minny on väga mitmekülgne inimene. Tohutult andekas. :)

Nüüd keskendun ma autoremondile. KIA sööb esimesi rehve. Taani remondimees ütleb, et sild tuleb paika panna, siis on ok. Mina väidan, et rattalaagrid tuleks vahetada, sest ma kuulen laagri undamist, küll vaikselt, aga siiski. Isa esitas terve rea võimelikest vigadest. (Ta vist arvab, et me oleme siin mingid rikkurid.)

Igatahes… Midagi on veermikus halvasti, aga ei tea mis.

Ma tean, mis on rooliots (sisemine ja välimine), leian ka poolteljed, vedru, amordi, õõtshoova leian ka ülesse… Aga pidin internetist otsima infi, mis asi on šarniir, õõtshoovapuks, amorditugilaager ja muud nipet-näpet.

Nii… Edasi oleks vaja kontrollida, et mis neist on läbi. Kuid see on juba keerulisem. Ma olen näinud, kuidas õõtsahoovapukse vahetatakse, olen näinud, kuidas rooliotsasid vahetatakse. Tean teoorias, kuidas kontrollida rooliotsasid, kuidas kontrollida rattalaagreid… Aga praktika puudub…

Ma võin ju seda ratast toksata ja raputada… Aga… Esiteks, kunagi, kui ma tahtsin proovida, siis mulle öeldi, et sa ei jõua ratast piisava jõuga väänata. Sedasi jäigi mul käte vahel tundmata, milline see lõtk on… Muidugi on tõenäosus, et ma olen nii palju makaron, et minu käed ei taju ühtki lõtku, sest ma ei jaksa ratast väänata.

Ma proovisin jalaga tonksata ratast, aga lõtku ei tundnud. Ma ei ole nii pikk, et rooliga mängida ja samal ajal ratast katsuda… Ma ei hakanud ema segama, sest nagunii ma ei tea, mis on ohtlik lõtk… Minu käed pole seda lõtku kogeda saanud.

Lähen isa juurde koolitusele. :D Siinsed töömehed ei tea midagi. Seega tuleb mul endal rohkem uurida, sest vastasel korral pean ma maksma kinni tohutu tööaja ja ostma uue veermiku. Tänan väga, aga tõesti ei saa seda endale lubada.

***

Naabrid on juba harjunud mind autokapoti all nägema ja õliste näppudega ümber auto liikumas. Nad ei kergita enam kulmugi. Vahin veermikku ja vahel auto alla… Täna näiteks võtsin Fordil mootorikatte maha, et mootorist pilti teha. Isa vaatab üle ja ütleb, mis mootor meil on ja kui palju see pöördeid tahab. Tegelikult, kui vähe see pöördeid tahab. Diisel on ja selline mootoritüüp, mis palju ei taha…

***

Fordi puhul tahaks teada, kuna peaks hammasrihma vahetama. Üks ütleb, et iga 60 000 km tagant, teine 120 000 km. Isa ütleb, et iga 100 000 km tagant. Raamat oli ka kaasas, aga ma ei mõista taani keelt. St ma ei tea auto detaile taani keeles… Ühe asja leidsin ja seal on kirjas hoopis, et 150 000 km või 10 aastat… Aga see tundub juba ulme (diisli puhul).

***

Jah, nüüd ma õpin autovaruosasid taani keeles. :)

Pole see mu elu midagi nii kerge. :) Aga põnev on.

***

Tööl olen käinud. Sealt oleks ka midagi kirjutada…

Ma sain kiirkoolituse ühe masina kohta, mis on nuge täis. Seal panen ülevalt lestakala sisse ja alt tuleb välja puhastatud kala. Minu arust pole see masin midagi nii ohtlik, sest noad on masina sees ja ma pääsen nendeni ainult siis, kui masin seisab. Kui ma masina avan, siis see seiskub automaatselt.

Mina puutun vaid kokku ühe liikuva n-ö stopperiga (kolmnurgaks läheb kokku), see püüab kala kinni (kala läheb pea ees masinasse). See on ainuke oht, mis mind varitseb, aga mul on seal kolm stopp-nuppu ja see kala-stopper ei ole press… Selles mõttes, et need ei pressiks mu näppe puruks, sest ülesse tõstes ei ole seal takistust. Vabalt ülesse tõstetavad detailid. Eks valus oleks, aga ei midagi nii ohtlikku.

Igatahes, pidin ma alla kirjutama paberile, et olen koolituse saanud ja olen teadlik ohtudest.

Tagasiside on olnud selline, et ma olen masina peal hea. Masinad sobivad mulle. Õppisin üsna kiiresti masina selgeks, kui masin jookseb kinni, siis errori koodist tean, kus viga on. Teen masina lahti, puhastan… Midagigi oskan. See on hästi tööl.

***

Natukene klatši.

Anna Mette on haiglas. Tal opereeriti säärt või puusa. Ma ei teagi, mis juhtus, kas ta kukkus või mis…. Jah… Ta pole juba kaua aega tööl käinud. Nüüd on Birgitte ülbeks muutunud. Anna Mette juuresolekul hoidis ta end tagasi ja oli vaikselt. Kõik kardavad Anna Mettet, sest too ütleb päris käredalt, mis ta asjast arvab. Ta ei varja oma emotsioone.

Ja see Lars ka. Kõik teavad, et Anna Mette on hull Larsi järele. Ta flirdib avalikult Larsiga. Aga nüüd teda pole, nüüd on Birgitte selle rolli üle võtnud. (Kuigi Birgitte on abileus olnud 20 aastat ja ta on sügavalt usklik).

Siin tekib kohe uus teema, kas tugevad tunded on usust üle? Kas suure armastuse pärast ollakse valmis oma usk sinna paika jätma? Jumala kartlikkus jne? Moraal….

Vahet pole… Probleem on see, et Birgitte ronib koguaeg Larsi külje alla. Otsib teemasid, et Larsiga vestelda… Mitte, et see mind väga mõjutaks… Aga… Nt üks hommik läks Birgitte at daske… Ja siis oli vahetus, ma otsisin, kuhu ma pean minema… Kõik kohad hõivati ja ma nägin, et Birgitte ei taha väga oma kohalt lakuda, siis läksin pakkima. Aga Lars saatis Birgitte minema ja siis pidin mina tema kohale minema, Larsi külje alla.

Birgitte räägib minust halvasti minu juuresolekul. Vatsik on seda pealt kuulda ja aru saada.

Ta teeb ka Larsile kohe märkuse, kui too mind vaatama jääb (söögisaalis).

Viimane kord oli mu toidupakk kotti liikunud. Ma ei tea, kas ma ise olin segaduses seda teinud või keegi teine… Ma kuulsin, et Birgitte ütles Larsile, et ta ainult tögab/kiusab mind (at drille).

Kui tõesti seda tegi tema, siis olen ma küll lastemänguplatsile sattunud. Ma saan aru, et kevad tuleb ja armastus lööb valla, aga kas nad saaksid mind sellest armurituaalist välja jätta.

Muidugi olen ma armukade, kui keegi Larsiga flirdib või semmib… Aga ma püüan üle olla. Ma olen täiskasvanud inimene ja ta ütles mulle “ei”. Mis seal ikke, ta pole minu jaoks…

Aga miks olen mina jälle Larsi ihaldaja sihtpunkt. Ma olen kole ja loll…

Minust räägitakse nagu supper-naisest, et ise vahetasin autol rehvi ja sain uue masina käppa paari minutiga. Jutud liiguvad, eriti seal ettevõttes. Meestele on see muljet avaldanud ja see on veel teemana üleval. (Keegi teine ei ole suutnud muljet avaldada). Minu jaoks oli see kõik tühine ja ebaoluline. Aga ma tulen ju teisest keskkonnast, kultuuriruumist.

Nüüd ma töötan toorkala-osakonnas, see asub teises hallis, ei ole Larsi juures, aga ikka käib Lars minu juures jalutamas.

Üks kord ma kuulsin, kuidas kolmas Christian ütleb: “Näe, ta on seal, seal on.” Ja siis vaatan, minust 15 sammu tagapool seisab Lars ja Christian ning viimane suunab sõrme minu poole.

***

Minule tehakse ülekohut. Mina ei saanud Larsi. Miks nad, siis mind sihikule võtnud on.

Teiseks… Ma väidan, et Kial tuleb rattalaagrid vahetada, aga mind ei kuulata. Ma olen ju rumal ja ei tea asjast midagi. Eks ma siis sõidan kuni autoga üle katuse käin. Siis saab uue auto ja mul on õnnetusjuhtumi kindlustus.

Kõik teevad mulle liiga.. Bööö… :D

***

Mis ei tapa, see teeb tugevaks. Saan hakkama. Üks päev korraga, vaatab kuhu ma välja jõuan.

KOKKUVÕTE: (1) Tegelen autoremondiga. (2) Tööl uue masina peal ja toorkala osakonnas. (3) Birgitte semmib Larsiga ja ma olen talle ette jäänud.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Natuke minu eesmärkidest

Eelmine aasta oli mul kohanemise aasta ja ma konkreetseid eesmärke ei seadnud. Sellel aastal alustasin ma taas eesmärkide püstitamisega.

Kirjutasin need paberile ja panin kapile, silma alla.

20170202_092054

Mõõdetavate eesmärkide taga on kastikesed. Iga kuu kohta on üks kast, sinna ma kirjutan mõõdetud tulemuse.

Jaanuar sai läbi, seega täitsin ma esimesed kastikesed ära. Jooksmise eesmärk on ületäidetud, töötamise eesmärk on alatäidetud ja kirjutamise eesmärk on täpselt täidetud. :D

Minu katsetused…

20170202_092115

Võtsin ühe kalendri ja hakkasin sinna märkima oma eesmärkidega tegelemisi. Ehk siis… nr 1 tähistab töötamise eesmärki ja mõõdan päevades. Nr 2 on kirjutamise eesmärk ja nr 4 on jooksmise eesmärk.

Alguses kirjutasin niisama, üks-ühe alla, aga raske oli kiiret ülevaadet saada. St see polnud piisavalt selge. Siis kasutasin erinevaid värve ja lõpuks jõudsin oma lemmiku (ehk tabelini). Minu jaoks on selline viis kõige ülevaatlikum.

Võib-olla saab keegi inspiratsiooni.

***

Kordan ennast: Enne kõrgkooli minemist sattusin ma lugema Peep Vainu raamatut “Kõige tähtsam küsimus?” Sellele raamatule tugenedes püstitasin ja sõnastasin ma oma eesmärgid ning endalegi üllatusena, ma saavutasin need.

Pärast seda läks mu elu natuke keeruliseks ja mul oli raske endaga toime tulla ning mingeid eesmärke ei püstitanud. Noh… Eesmärgiks oli elada ja keskendusin ühele päevale korraga. Niimoodi ma siis kulgesin mõned aastad (2-4 aastat).

Nüüd tunnen ma ennast taas stabiilsena ja otsustasin, et hakkan taas eesmärke püstima ja sellel korral hoian terve aasta oma eesmärkidel “kätt pulsil”. :) Vaatab, kuidas siis minema hakkab.

Igaljuhul on see huvitav eksperiment ja ma saan sellest üksnes võita. Minimaalselt kogemust, aga väike lootus on eesmärgid saavutada.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Mul on mingi needus peal

Täna oli S-i autorehv tühi. Esimene ja juhipoolne. Täitsa tühi, auto oli põhimõtteliselt juba velje peal. S-l oli plaanis minu tööjuurde sõita, sest täna veeti Mitsu sealt minema ja ma jätsin sinna vana katkise võtme. S oli mures, kas sellega auto käima saab. Ta tahtis viia uuema ja tervema võtme sinna, aga siis otsustas ringi. Muidugi jäi autosse veel ca 36 liitrit bensiini, aga ma sain tasuta tööl käia (Grace ei võtnud mu raha), seega pole hullu.

Jah… Mitsu seisis kolm või neli päeva mu tööjuures, uksed lukust lahti ja võti oli ka autos, aga mitte silmnähtavas kohas. Ja põgenikekeskus on mu töökoha naaber. Musta nahaga inimesed käivad ümber maja. Mitsuga ei juhtunud midagi. Keegi ei tahtnud seda autot. :D

Igatahes… Väike plaan oli S-i autoga sõita, aga hea siis, et keegi ei sõitnud sellega. Tavaliselt ju rehve enne sõitu ei kontrolli. Ma käisin koeraga jalutamas ja siis jäi silma, et rehv on kuidagi imelik. Ma vaatasin maha, et koerale peale ei astuks ja auto esimene ratas oli ka seal kandis.

Ma panin siis end soojalt riidesse ja olin nii entusiastlik (äksi täis), et hakkan rehvi vahetama. Kohe läksin ja võtsin varuratta valmis ja tundi ning rattavõtme. Aga ei saanudki… Rattavõti ei sobinud ja mingi teine toru, mis rattapoldile sobis, sellele ei olnud saba.

S oli pakkinud tekikese kaasa ja asjad ilusti kilekotti pannud. Kõik vajalik oli nagu olemas, aga rattavõti ei sobinud… Siis ei saanudki ma sellel korral järelpraktikat sooritada. S kutsus teeabi (sest tema autol see võimalus on tasuta) ja mees tegi paari minutiga asja ära. Tal vastavad spets-võtmed ja suruõhk jne… kaasas.

Tahtsin kütteõli tuua, et maja kütta, aga tanklas oli mingi jama. Ma ei saanudki.

Ikka vägisi kisub jamaks. No, kaua võib? Mis siis nüüd järgmiseks?

***

Mitsu olevat nüüd mu tööjuurest minema veetud. Seegi hea.

Loodan, et asjad hakkavad paremuse poole liikuma.

Olen ettevaatlik oma tegevustes.

Nüüd lähen ja teen oma kodusetöö ära.

***

KOKKUVÕTE: (1) S-i auto rehv tühi, arvatavasti katki. (2) Kütteõli ei saanud osta. (3) Läheb ikka halvemaks. :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Te pole minust juba mõndaaega midagi lugenud, eksole?

Mul on asjad ikka päris hulluks läinud. Või noh… Ma ei teagi kuidas seda nüüd võtta.

Juhtunud on palju, kohe väga palju. Arvestades, et kõigest mõned päevad on möödas viimasest sissekandest.

Noh, alustame siis… Piltidega…

180620162798 180620162797 180620162799

See on siis minu kullakene, mis läheb igavesele puhkusele.

20170125_151646 20170125_151640 20170125_151635

Kullake mängis mulle vingerbussi… See oli “natuke” eluohtlik vingerbuss.

Lugu siis selline, et läksin mina tööle. Juba kodu juures kuulen, et midagi sahiseb ja nagu käiks kuhugi vastu (ei välistanud ka ratast). Siis mõtlesin, et ma olen kuulnud hullemaid hääli. Oletasin, et rattalaager on läbi… Noh, arvasin, et saan sõita küll mõned päevad. Olen hullemat häält tegevate autodega sõitnud ja ei midagi. Auto ju vana ka ja nagunii läheb lammutusse…

Eirasin seda heli ja sõitsin tööle edasi (60 km on tööle sõita). Omast arust sõitsin ettevaatlikult (kohati 90 km/h, kuigi 80 oli lubatud, tahtsin väga tööle jõuda ja võimalikult kaugele ära sõita. Mõtlesin, et võtan hoo ülesse, et siis veereb kugemale… kui midagi juhtub…). Tollel hetkel ei osanud isegi mitte hirmu tunda.

Umbes 10-15 km enne töökohta läks heli päris hulluks. Korraks tõmbas auto risti. Mitte täitsa risti, aga ikka andis tunda küll, aga ma automaatselt keerasin rooli tagasi, kuigi esiveolise auto puhul ei ole just see sõiduvõte päris õige… Las jääda… Vist käis ka väike pauk ja ilge metalline-kolin tekkis…

Rebane jooksis üle tee ja see jäi ka mind vahtima. Saate aru, metsloom, kes peaks kõike kartma, jäi mind vahtima tee serva. Ei jooksnud ära…

Kui korraks auto viltu tõmbas, siis võtsin kohe hoo maha ja pärast seda suurt müra võtsin tee äärde. Väljas oli pime, sest kell oli 6:00. Käisin mobla käes ümber auto, aga see ei valgustanud midagi. Ei näinud midagi. Ma ei märganud, et rehviga nii täbar lugu (hea on, sest muidu oleks vist seal hakanud rehvi vahetama. Mul polnud helkurvesti ega midagi. :D Keegi oleks mu alla ajanud võib-olla.)

Helistasin S-le. Ta tahtsi mulle kohe järgi tulla. Temaga rääkides rahunesin maha. Vaatasin kella ja mõtlesin, et mul on veel lootust õigeks ajaks tööle jõuda, et aega veel on. Siis tegin otsuse, et S ei tule mulle järgi, et tema sõidab ikka tööle. Ma proovin oma autoga edasi liikuda, aeglaselt. Hindasin, et 20 km/h või 40 km/h sõites, kulgedes jõuan tööle küll.

Panin auto käima ja proovisin sõita. Liikus edasi küll. Hääl oli jube, aga mul oli nii suur tung tööle saada. (Lars ootas mind ju seal. Nali.) Peale 5 km-t harjusin selle heliga ära ja siis lasin juba 50 km/h… (Tuletan meelde, et rehv oli katki.) :D

Nii ma siis sõitsin selle 10-15 km-t. Jõudsin tööle ja veel õigeks ajaks. Kui auto pargitud sai ja ma auto kõrval olin ning seda rehvi nägin. Just sellist vaatepilti (nagu ülal), siis… Mul tuli muie suule… Ups… (Ilusad talverehvid on, see oli ka ilus, muster oli ilus…) Aga ka siis ei jõudnud mulle kohale, kui ohtlik see kõik oli. Kui juuksekarva otsas mu elu rippus.

Natuke enne tööle jõudmist läks ABS-i tuli põlema. Ma arvan, et seetõttu, et üks ratas oli teisest väiksem (rehvi polnud ju enam) ja siis ABS-i võru luges ringe valesti ja läks errorisse. Aga polnud hullu….

Sain riietusruumi. Uus asendustöötaja (Grace) (samast firmast, kust minagi) küsis, kas see olin mina… Ma ütlesin ja-jah… Ta ütles, et sedasi on ohtlik sõita. Ma ütlesin, et ma tean küll, aga mul on nii heameel tööl olla. Ta ütles, et ma peaksin teeabisse helistama ja abi küsima või puksiiri… Ma ütlesin, et ma tegelen selle probleemiga pärast tööd. Praegu on heameel tööl olla.

Saate aru… Mul rippus elu juuksekarva otsas, auto rehv oli ribadeks, aga mul silm peas säras, sest sain tööle… Kuidas ma koju saan, mis autost saab… (Pärast tegelan…) :D

Tööpäev sai läbi. Rääkisin Grace’ga. Ta elab 7 km minust ja ta pakkus, et viib mu koju. Ma ütlesin, et ma lähen emaga, et püüan ratta ära vahetada. Võib-olla saan enda auto sõidetavasse seisundisse. Ta küsis, kas mul tööriistad on ja varuratas. Otseloomulikult ma ei teadnud seda.

Läksin auto juurde ja vaatasin, et kõik vajalik oli olemas. Grace tuli ka. Ütlesin, et kõik on olemas, saan hakkama, ta sõitku rahulikult koju. Nii ta läks.

Ma olen mitmeid kordi näinud, kuidas ratast vahetatakse. Võtsin kõik vajalikud asjad välja. laotasin need nii nagu mulle on meelde jäänud, et tehakse… Ja siis jõudsin selleni, et tungraud tuli auto alla panna…. Vaatan tungrauda ja vaatan autot. Sätin tungi auto alla… Kummardan põhja alla… Jah… Ma tean, et uksekarbist ei tohi autot tõsta, sest siis vajub tung läbi ja auto kukub mulle kaela. (Aga kus kohas see uksekrap lõppeb? Kust algab auto raam.)… Auto on veel väga roostes, selle tõttu ei saanud auto ülevaatustki…

Ma siis vaatan tungi ja autot ja tungi… Mitte kunagi ei ole ma ise tungi auto alla pannud. Olen tahtnud, aga mulle on öeldud, et see on ohtlik ja siis on keegi teine seda teinud, seega olin ma täitsa nõutu.

Helistasin isale, aga ta ei vastanud. Helistasin ühele vennale, too ka ei vastanud. Helistasin teisele vennale Inglismaale, tema vastas… Küsisin, et kas tal on aega. Kas ta saaks ühele küsimusele vastata… Ta oli nii reibas: “Jah, õeke…” Ja siis küsisin, et kuhu ma selle tungi panema pean… Venna hääl vajus ära… Läbi telefoni kirjeldada, midagi, mida pole näinud (ta pole mu autot näinud)… Ta andis mõned juhtnöörid…

Ma käisin veel autot ja tungi vaatamas… Ja siis otsustasin, et ma vähemalt proovin. Alguses tõstan auto ülesse, lasen natuke seista. Oletasin, et kui tung läbi kere vajub, siis teeb ta seda üsna pea… Panin varuratta ka valmis ja mõõtsin ära, kui kõrgele peaksin auto tõstma, et varuratas alla saada ja siis veel harjutasin ka… Varuratta haarmaist… (See võis päris kummaline välja näha…) :D

Igatahes… ratta sain vahetatud… Aga tulemusest pilti pole..

Resized_20170125_154422 20170125_154422 20170125_154413

Siin on pildid, mis ma plaanisin vennale saata, et ta üle kaeks, et kas tung on enam-vähem õigesse kohta asetatud… :D Aga ma ei saanud pilti saata, sest ma ei oska oma telefoni kasutada. Miskit oli puudu, äkki vajas see intrenetti, aga selle olen ma oma telefonile keelanud…

Ühesõnaga… Ratta sain vahetatud… Ma olin enda üle nii uhke… Ja siis proovisin sõita. ABS-i tuli kustus ära. See on hea. Aga sahin oli alles… Varuratas oli õhem ja nägi nii habras välja, et ma oletasin, et sedasi saan ma vaid 15 km kodu poole sõita. Ei julgenud enam minna. Mitte, et mulle oleks kohale jõudnud, kui ohtlik see on. Vaid ma mõtlesin, et nõme oleks kusagil ristmikul seista või kitsal teepervel autot parkida, kui rehv uuesti lõhkeb. Las auto parem olla parklas…

Ratta sain vahetatud umbes 45 minutiga (päris palju aega läks arutlemiseks, kuhu tung panna…) Ma ise arvan, et nüüd olen ma täitsa valmis formel-1 rattavahetajaks minemiseks… :D Tegelikult ka… Ma arvan küll, et nüüd olen ma proffessionaal. :D

Pidin veel S-i ootama…. Lõpuks ta tuli. Näitasin talle ratast (selle olin pagasiruumi pannud). Ta ehmus seda nähes…

Õhtul vestlesin isaga. Kui ta oli pilte vaadanud, siis ütles, et mingi metall on rehvi läbi söönud. (Ma ise mõtlen, et see metall võis olla velje ja asfalti koosmõju 10-15 km-sel sõidul…) Isa arvas, et äkki on vedru puruks ja selle ots on rehvi katki teinud või on ratta ülemine või alumine hoob katki ja see on ratta lõhkunud… Pärast isaga rääkimist jõudis mulle kohale, et kui ohtlik see sõit oli. Mina veel lasin kohati 90 km/h. Kui selle kiiruse peal oleks rehv lõhkenud…

Rehvi lõhkemise eel oli kiirus väike. (Max 50 km/h võib-olla natu vähemgi)… Ma ei tea, kas rebase pärast (ma nägin seda ja võtsin hoogu maha või hääl läks tugevamaks, siis ma ka võtsin hoogu maha)…  See on hea, et ma autoga üle katuse ei käinud… :D Kuigi, kindlustus oleks vist siis auto kinni plekkinud ja oleksin oluliselt rohkem teeninud. Mul on õnnetusjuhtumi kindlustus ka, seega oleksin ka mina midagi saanud. Kuid seal on alati see risk… “Kas mina pärast seda lendu sellisel kujul enam eksisteeriksin…” (Võin ju vigaseks jääda…)

***

Järgmisel päeval sain töötada ja Grace pakkus, et me saame koos minna. (Nii abivalmis inimene. Nagu taevast saadetud ja õigel ajal ja kõik.)

Järgmisel päeval tuli üks mees, töökaaslane, kelle nime ma ei tea, aga keda olen silmanud tööl. Ma ei tea, kus kohas ta töötab, mis on tema amet. Tootmises ta pole. Ta andis mu tagumikule laksu ja küsis, et kas eelmisel päeval olin see mina, kes autol rehvi vahetas… Mina kohe silm-särades… “Jah, mina jah..” Siis ta hakkas vabandama, et ta nägi küll mind, aga tal oli kiire ja ta vaatas, et ma tean, mida ma teen ja siis ta sõitis edasi… :D

Ma ütlesin, et see on ok… Ega mul oligi palju aega ja see oli huvitav ja põnev… Ta küsis, et kes mul ratta ära vahetas… Ma ütlesin, et ise vahetasin. Täitsa põnev oli, et esimest korda ja puha… Siis ta ütles, et järgmine kord, kui ratast vaja vahetada, siis ma küsiksin ikka abi… Ma hakkasin selle peale naerma ja ütlesin, et järgmine kord ma juba tean täpselt, mida ma tegema pean… Selle peale hakkas tema naerma ja andis laksu kintsule… Ja toonitas, et ikka abi tuleb küsida… (Tollel päeval vaatasid kõik mind sellise austava pilguga… Mõned veel küsisid, et kas see olin mina, kes ratast vahetas ja kuidas olukord lõppes jne…) Päeva kangelane olin…

Mul on meeles selle mehe silmad… Kui ma ümber pöörasin ja talle otsa vaatasin… Siis naertasin ja ootasin, et mis nüüd siis… Minu jaoks täitsa uus inimene, mul polnud õrna aimugi, mida tema minust võib tahta… Igatahes… Muidu on ta selline alfa-isane… Suur mees, vanem mees ja alati teeb nalja… Julge-naistemees ja väga enesekindel… Aga kui ma talle otsa vaatasin ja naeratsin, siis ta silmad läksid nagu märjaks… Ja kui ma õhinaga rääkisin, kui tore ja põnev oli ratast vahetada, siis… Need silmad… Ta vaatas mind nagu väikest, armast kassipoega, kes rabeleb lootusetult võrgus, aga ise on endaga nii rahul… “Oh, kui nunnu, teda tuleks aidata (oleks pidanud aitama)…” Ma näen naeratades väga naiivne ja lapselik välja…

***

Täna sain ka Grace’ga tööle ja tagasi.

Täna üks teine naine küsis, et kas see olin mina, kes rehvi vahetas. Ma ütlesin, et mina jah… Siis ta ütles, et ta oleks mulle appi tulnud, aga ta pidi lapse lasteaiast ära tooma, väga kiire oli…

Minu jaoks oli see kummaline… See oli ju minu probleem ja ma ei küsinud abi… Või noh, küsisin siis, kui abi vajasin ja vennalt küsisin (infot)… Ma olin segaduses, et miks inimesed kõik mulle sellise jutuga ligi tulid. (Tahtsin aidata, aga kiire oli, vabandust.)

Ma poleks kedagi ligi lasknud, sest mul oli kindel soov see ratas ise vahetada. Kogemust saada. Ma oleks nad sealt ohutusse kaugusesse paigutanud ja lubanud neil üksnes vaadata, kuidas ma tegutsen… :D Selline kummaline olukord oli.

Muidugi see sama naine küsis ka teise käest, et kuidas ma seal töötan (sellel konkreetsel liinil, pakkimise peal). Teine ütles, et piisavalt hästi, et saan hakkama ja see esimene naine rääkis, et at daske-ülesannet tehes olin ma ikka lootusetu, et ei saanud üldse hakkama. Vastik on selliseid asju kuulda ja aru saada. Ma kirusin ennast, et miks ma taani keelt nii palju oskan. Ma ei taha sellest tekstis aru saada… Aga vahel ongi tööl raske…

***

Olen elus. Leidsin sõbranna, kellega koos tööl käia (ta ainult veebruaris käibki tööl). Aga tal on pood ja kutsus mind sinna külla, et kunagi pärast tööd võin läbi astuda, et tema istub seal. Tore…

***

S äris mu auto maha ja ostist teise kasutatud auto (esmaspäeval saan kätte). Homme vist viiakse minu Mitsu minema, see seisab ikka veel tööjuures parklas… So, so sorry!!! Keegi midagi pahasti selle kohta pole veel öelnud, et auto seal juba mitmendat päeva seisab.

***

Mis siis veel… Rahad on täitsa nullis… Aga hea on see, et sain töötada 4 päeva. Natukenegi saan teenida.

Tööl rääkisin põgusalt S-i sõbrannaga (tema kunagise töökaaslasega). Tore naine… Tööl üldse räägitakse minuga palju. Neljapäeval olin ma tubli, aga täna olin ma väsinud ja suhtlemine ei sujunud hästi. Täna olid teised kuidagi närvis… (No, jõulude tõttu raha pole ja palgapäevani on veel aega.) Reedeti on üldse närviline õhkkond, sest õhtust vahetust ei tule, siis peab ajas püsima ja ise koristama ja tooted lattu viima.

***

Olin tööl ja Larsist pole nagu midagi kirjutanud. Aga kui asus olla, siis ega mul polegi temast midagi kirjutada. Kõik on vanaviisi. Või… Neljapäeval töötasin tema liinil ja siis vaatasin juba talle silma, ilma probleemideta. Ta ütles midagi, aga seal oli tohutu lärm ja ma ei kuulnud ja siis ma läksin kohe tema juurde ja küsisin, et mida ta ütles… Ma küsisin seda suure ohkega, selline väsimuse ohe… Ta hakkas naerma ja ütles, et ma peaksin nüüd minema teisele liinile üle… Ja siis ma läksingi… Rohkem meil kontakti polnud.

***

Muidu olen väsinud. Koolist anti palju koduseid ülesandeid, kõik teisipäevaks.

Eile oli meie õpetaja haige ja siis oli meil asendaja, õpetaja Lars jälle. Rääkisime palju. Aju väsis ikka täitsa ära…

***

KOKKUVÕTE: (1) Mitsu rehv lõhkes. (2) Tööjuurest leidsin sõbranna Grace’i. (3) Olin korraks staar tööjuures. (4) Saan teise auto. Mitsu pannakse magama. (5) Rahaline seis üli-väga-raske ehk oleme suures miinuses. (6) Sain töötada 4 päeva (+1 päev). Toimus ka selle eesmärgi poole liikumine…

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Mind kaua teeninud tossud lahkuvad minu jalatsiriiulilt igaveseks

Just nii on. Mind tabas nüüd teine suur kaotus. Õnneks on see kaotus juba asendatud uute tossudega.

Tegin oma lahkuvatest tossudest pilte ka. Nendega ma jooksingi eelmine aasta natuke üle 900 km, lisaks jooksin ma mõnisada kilomeetrit üle-eelmisel aastal, S käis nendega sumbas ja töötas paar aastat. Seega väga head tossud olid.

Nüüd on nad sellised.

22012017016 22012017015 22012017014 22012017013 22012017012

Pilti tegin oma vana telefoniga, sest see oli parasjagu käepärast.

Uutest tossudest pilte pole.

***

Mitsule pole ma veel asendust leidnud. Töötanud ma ka rohkem pole.

S ütles, et parem, kui ma töötaksin samas linnas, kus temagi. Ma arvan, et see pole lahendus. Aga… See oli täitsa uus mõte ja nagu ikka on mul suur trots uute asjade vastu. Püüan seda mõtet seedida ja rahuneda. Siis püüan teha mingi plaani või otsuse, kuidas edasi.

S on närviline. Püüan temast eemale hoida.

***

RT ise kutsus mind (ja koera) jalutama. Kolmapäeva hommikul jalutasime. Vestlus läks juba sujuvamalt ja ma vaatasin talle ka otsa. Tema koer on väike, aga tahab oma võimu läbi suruda. Minu koer on suur ja kui keegi tema peale kurjalt haugub ja hambaid näitab, siis minu koer vihastub (üldiselt juhtub seda harva). Igatahes, minu koer hammustas RT koera kõrva ja see olevat veritsenud (mingid haavad on). Kole piinlik on mul. RT koer käib võistlustel, tal on tõukoer. Noh, minu koer on ka, aga mu ema ei viitsinud temaga võistlustel käia, liigne aja ja rahakulutus. (Minu koer = minu ema koer). :D

Seega… RT ei ole mind päris maha matnud. Jutt jäi, et kui ilmad paremaks lähevad ja ta piisavalt ületunde on teinud, siis läheme veel mõnel hommikul koos jalutama.

RT osaleb mingis projektis. Midagi sarnast nagu Eestis see “suure-venna” projekt. Mulle nii meeldib see, kuidas ta pühendub sellistele asjadele. Ta on väga abivalmis. (Muidugi, kui olla koos inimesega, kes pidevalt teisi aitab, siis ajaks see närvi. Siis kirjutaksin vastupidi, kirjutaksin, kuidas mulle üldse ei meeldi, et ta pidevalt teisi aitab.) Aga praegu on nii, et mulle meeldib.

***

Raamatupidamise sain enam-vähem korda. Ühe nädalaga terve aasta excel‘isse trükitud ja kokkuvõte tehtud ja õige natuke analüüsitud. Muidugi on vigu ja ebakõlasid, aga need on juba väike asi. Üldise pildi sain ette. See on hea, et ülevaate sain, aga olukord on halb. :)

***

Nüüd on vaja kooliasjadega tegeleda. Meil on seal neli kodutööd, lisaks veel muud asjad (nt raamatu kirjutamine)… Tasa ja targu, küll ma hakkama saan.

***

KOKKUVÕTE: (1) Jooksutossud igavesele teele. (2) RT-ga sain teist korda kokku. Sujus paremini. (3) Arvepidamise sain korda. (4) Töötanud olen vaid ühe päeva sellel aastal. (5) Olen ikka veel auto-otsingul.

Rubriigid: Määratlemata | 6 kommentaari

Mitsu tuleb magama panna

Kurvad uudised. See kuu on kohutav. Ma väga loodan, et järgmine kuu on parem.

Jutt käib siis minu autost (Mitsubishi Carisma). Kunagi panen vist pildid ka. Minu arust nii šikk ja elegantne auto, muidugi näeb kobe välja ka. :)

Igatahes… Minu auto ei läinud ülevaatuselt läbi, liiga palju roostet on. Seega võib selle autoga liigelda veel 1 kuu ja siis tuleb lammutusse viia (remontida pole enam mõtet).

Mina olen seisukohal, et liisingut ei tohiks enne võtta, kui ei ole regulaarset kindlat sissetulekut, mis seda regulaarset kindlat väljaminekut (rahakäibe mõttes) kataks. Minul ei ole püsivat tööd ja ma hetkel ei näe seda tulevat ka.

Mul on natuke raha ja auto eest peaks ka saama natuke raha, kui lammutusse viia. S on vaadanud kasutatud autosid ja ta on ikka rääkinud, et neid on. Ta on edastanud mulle mõned pakkumised.

Mina arvan, et rahaliselt peaks saama vana auto ja neid liigub ka. (Kuigi pangakonto kuivab väga kokku).

Ma tean, et see on kordades kulukam projekt. Sest vana auto tuleb ümber registreerida, ülevaatus on vähem kui aastaks (tavaliselt) ja suure tõenäosusega uut ülevaatust ei saa. Ja automaks on 1000-2000 DKK’d kõrgem (ikka kordades, kui mitte 10 korda).

Aga ma siiski olen seda meelt, et võtan selle kulukama, aga enda olukorda arvestades sobivama projekti… Noh, lihtsalt… Kui vaene inimene võtab laenu, siis ta on panga jaoks uurema riskiga ja ta PEAB maksma rohkem (intressi), kuigi see tundub ebaloogiline. Noh, vaesel inimesel pole ju raha ja miks ta siis rohkem maksma peab, kuid see on elu, see on äri, see on kapitalism.

Mina olen puruvaene ja seega ma pean maksma auto omamise eest rohkem. Kuid ma ei plaani sellesse seisundisse jääda. Vaese seisundisse. Ma tegutsen selles suunas, et püsivtöökoht saada ja liisingu sissemakse koguda…

Ma prognoosin, et ma pean võtma 1-2 kulukat vanaauto projekti enne, kui saan endale lubada seda odavamat liisingauto-projekti (odavam, tähendab seda, et kulu kuu kohta on väiksem, aga mul on pikaajaline kohustus, ma ei saa seda lõpetada, kui midagi ootamatut juhtub (force majeure)).

Kuid ma ei räägu S-iga sama keelt. Tema keskendub “kulu-kuu-kohta” näitajale ja hoiab kinni “alternatiiv-kulust” (see, mis jääb saamata).

Mina seevastu, keskendun sellele, mis võimalused mul on. Mida ma saan garanteerida ja minimeerin riski, ebamäärasust (minimeerin tulekahju tekkimise tõenäosust, makseraskuse tekkimise tõenäosust). (Praegu olen ma positsioonis, kus minu sissetulek ei ole kindel. Saan arvestada vaid selle rahaga, mis mul juba teenitud on. Kui raha ei teeni, siis peab olema mul võimalus, kulud koheselt kokku tõmmata.) Ma ei hoia kinni sellest, mille ma kaotan, kui valin kulukama tee. Ma võtan seda kui paratamatust. See on auto omamise hind mulle (minu seisukohal).

Tulevikus, saaksin ma odavamalt autot omada, kuid selleks tuleb mul saada püsivtöökoht ja sissetulek jne… Ma tegelen sellega ja keskendun tulevikule. Keskendun sellele, et oma võimalusi laiendada.

***

Aga… Mis ma ikka. Olen rumal laps. Las emme otsustab. Ma ütlesin talle, et ma ei saa garanteerida liisingumakseid. Kui võtta liisingauto, siis peab ta arvestama, et võib juhtuda, et see jääb tema kanda (vähemalt mõnel kuul). Isegi, kui ta hakkab mulle töökuulutusi padjale panema ja küsib iga päev, kas CV-d olen saatnud, ei aita see mind töö-saamisel.

Mina olen rääkinu. Tema ka…

Vaatab, mis saab..

***

Aga minu Mitsu on läbi. Ma veel ei ole kurb. Ta veel sõidab. Ja ega mul selle autoga mingit sügavat suhet ei tekkinud, sest enamasti sõitis sellega S. :)

Järgmisel kuul on Mitsu ärasaatmine. Varuge siis palju taskurätte ja viina ja muud sellist… Keegi meist pole kaitsud vananemise ja roostetamise eest. :D Kõik me jääme vanaks ja see “Vana Romula” laul ka…

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Ega mul midagi öelda pole

Disainisin ise endale märkmiku. Kasutan ühe ametiühingu märkmikku, aga tööl kasutab samasugust märkmikku teisel pool lauda istuv Sonja, siis tegin ma enda märkmiku väheke erilisemaks.

Mul oli idee, millist tulemust ma tahan, aga ma ei oska ise nii ilusti joonistada, siis otsisin internetist sobivad pildid ja joonistasin maha. Tulemus sai selline:

20170116_094107 20170116_094114

Kas ei ole mitte vahva? Esimesel päeval oli tööl natuke piinlik. Noh, et äkki kõik taipavad ära, et kaane pildil olen mina ja Lars (kujutlus minu peas). :D

Ma arvan, et päris äge.

***

Roland kirjutas, et temale on ok, et ma imelik olen. Sellepärast ta kohtus minuga rohkem kui üks kord… Mulle jäi mulje, et ta arvab, et üksnes tema suudab mind aktsepeerida imelikuna… Kuid…

Tegelikult pole asi nii hull. Nicanori jaoks olen ma ka ok. Ta kirjutab mulle ja me pidime koos välja minema, kui ta puhkuselt tagasi tuleb.

Võib-olla minuga ongi nii, et mind tuleb lihtsalt natuke rohkem tunda, nagu Heiki ütles. Võib-olla oleks ta ka mind pärast esimest kohtumist minema saatnud, aga ma hakkasin rahapakiga vehkima ja ta raha pärast andis mulle võimaluse seal elada ja pärast 1,5 aastat tõdes, et ma olen ikkagi päris tore ja ilus ja vahva ja äge…

Nicanor nägi mind koolis. Päris mitu kuud käisime samas klassis…

Seega… Minu sugusel keerulisel isikul ei olegi võimalik leida tutvust detimis-lehelt ja ühe kohtinguga… Seega tuleks hakata trennis käima, pidudel… Aga võin leida kellegi ka töölt (mitte ülemuse). :D

Positiivne on see, et mul ikkagi on lootust tutvusi leida. Pole ma nii eemaletõukav ja imelik midagi. Imelik olen, aga mitte eemaletõukavalt imelik. :)

Saan hakkama.

***

Eesmärgid on ilusti kapiuksele kleebitud ja pean järge. Hoian kätt eesmärgi-täitmise pulsil. Mingi aeg võib-olla teen pildi ja panen siia. Äkki mõni saab inspiratsiooni, nagu mina vahel kogun inspiratsiooni internetist ( vt päeviku kujundust nt).

Saan hakkama.

Rubriigid: Määratlemata, Minny kunsti-nurk | 2 kommentaari

Läks hullemaks

Mind on ees ootamas midagi väga suurt ja imelist. Suur õnn ja kõik ilusad ja head asjad hakkavad minuga juhtuma… :D Noh… kui ikka nii halvasti läheb, siis peab ju ükskord tasakaalu mõttes hästi minema hakkama. :D

Emotsionaalselt on täna parem. Käisin jooksmas (59 min, super). Teadsin, et 13 ja reede ja eile oli nõme päev… Aga ikka kinnitasin endale, et peab paremaks minema. Ajasin hommikul jooksuriided selga ja kui välja jõudsin, siis hakkas rahet sadama. Just… Aga ma ei lasknud oma emotsioonil langeda. Korrutasin edasi, et peab paremaks minema. Mina liigun edasi. Rahesadu lõppes ja päike hakkas paistma. :)

Aga eile… S kasutab minu autot ja mina kasutan tema autot. S sõitis liiga kiiresti (minu autoga), seega sain mina trahvi (mina, kes ma olen üle 10 aasta autoga sõitnud ja pole trahvi saanud. Üks kord vist sõitis isa liiga kiiresti minu autoga ja minu nimele tuli trahv. Head vanema mul ah…) :)

Eestis saadetakse trahv kohe koju ja siis otsustad, kas maksad või kaebad edasi või annad kellegi teise nime. Aga Taanis. Nad saadavad mulle mingi pika romaani, seadustest. Aga trahvi suurusest ei midagi. Ma pean nüüd kinnitama, kas see olin mina või keegi teine.

Ma ei teagi, mis teha. Tegelikult on mul nii ükskõik, et minu pärast las siis jäda mina süüdi. Vaatab, mis saab. Kas jään lubadest ilma või pean laenu võtma… :) (Ta sõitis 12 km/h kiiremini. 80 km/h oli lubatud ja tema kiirus, mis arvesse võetakse on 92 km/h (maha on arvestatud, see mõõtmisviga)).

Minu auto ülevaatus saab järmisel nädalal läbi. Tuleks maksta ülevaatus ja piduridklotsid tuleb vahetada ja kettad võib-olla ka… Võib-olla veel midagi. Suured kulutused. S vaatas juba uut autot. Ta leidis kaks ja tahtis minult küsida, aga see trahvi asi viis ta endast nii välja, et see jäi tegemata.

Koolis oli ka nõme.

Esimest korda oli mul kodunetöö tegemata. Üle poole klassist oli valesti aru saanud (mina seal hulgas). Saime aru, et see on järgmiseks nädalaks. Ma läksin näost ikka tulipunaseks nagu minuga ikka juhtub. Oi, kui piinlik oli…

Pidime telefoniga netti minema ja infot otsima. Ma vihkan IT-d. Ma ei saanud koolis WiFi-t tööle ja… ma ei mõista seda IT-d. Õnneks on mul üle laua üks väga abivalmis naine Bulgaariast. Ta andis oma telefoni ja pani sinna eesti keele peale, ma ei tea, mis ta tegi… Nii-nii armas temast.

Koolis… Õpetaja küsis, et kuidas mul läheb selle info otsimisega. Selle asemel, et öelda, et ma vihkan IT-d ja ma ei saa hakkama. Mina räägin, et mul on nii uus telefon. Haloo… kus on mu mõistus… :D Las nad siis arvavad, et ma jumaldan ja kummardan oma uut telefoni. (Which I do not!!!) :D

Ma ei suutnud eile arvutis olla, seega panin poole päeva pealt arvuti kinni ja läksin TV-d vaatama. Aeg kadus ära.

Nüüd küsib see dateing Lars, et äkki saaks nädalavahetusel kokku. Nagu ma aru sain, siis tema linnas, peaksin 60 km sõitma… Ma aran, et ma vastan eitavalt, aga ma veel mõtlen, et kuidas ma oma vastuse koostan.

Eile sõitsin sinna teise linna (šokolaadi-poisi linna) 15 km, et šokolaadi-poiss peale võtta ja koos kooli minna. Kui olin tema maja juures, siis ta kirjutas SMS-i, et ta täna ei tule. Küsisin, et kas ta on kindel ja miks ei tule. Ta kirjutab, et pea alutab. Ok siis… Läksin kooli…

Vahetunnis õpetaja rääkis Zinawiga (üks teine Eritrea poiss, olime päevases õppes koos). Õpetaja küsis, et kuidas ta koju läheb ja kus elab ja kaua sõidab. Zinawi sõidab siit minu kandist, kasutab busse ja rongi (1,5 tundi üks ots). Ja siis ma ütlesin, et täna ta saab minuga koju.

Zinawil on veel üks sõber, kes on samast kandist, aga S-i autol on koerapuur taga ja ma ei saa rohkem inimesi peale võtta… Tobe olukord oli. Me ei mõistnud ka üks-ühte koheselt… Vähemalt sain Zinawit aidata. Kusjuures tema on palju tänulikum kui see šokolaadi-poiss. Ta räägib paremat taani keelt ja on rohkem integreerunud.

Kui ma Zinawi ära viisin, siis sõitsin koju natuke tesit kaudu, aga järsku mulle meenus, et S tuleb koeraga mulle vastu. Helistasin S-le ja küsisin, kus ta on. Ta ütles, et tee peal. Noh, sõitsin siis kodust mööda ja läksin tõin S-i ja koera ka koju.

Nüüd juba tahaks aidata Zinawit ja tema sõpra ja varasemalt andsin lubaduse, et sõidutan seda šokolaadi-poissi. Aga siis oleks vaja autot, kus saaks inimesi ka tagumisele istmele paigutada. Aga S ei taha mulle mu autot lubada. Ta ütleb, et see on must ja tema suitsetab seal ja temal on mugavam suurema autoga sõita jne… :D

Eks mul tuleb siis see ülbe eit edasi olla ja sõita S-i väikse autoga ja koerapuuriga ning aidata seda šokolaadipoissi, kes… (Vahel mulle tundub, et ta ise teeb natuke liiga vähe. Üks kord küsisin, kas ta saaks sõita suuremasse linna, et ma võtaks ta sealt peale, sest ma ise alustan sõitu sealt. Tal on rongijaam maja ees. Rong sõidab sinna suuremasse linna ja sellel ajal oli üks rong liikumas ka. Aga tema ei saa… Mis ta ei raatsi natuke raha kulutada? Mina maksan omast taskust kinni selle ringi, mis ma tema pärast teen. Töötab ta seal suuremas linnas, aga sõidab rolleriga sinna.)

Kui ma võtaks suurema auto ja hakkaksingi neid kolme eritrea poissi vedama, siis see tähendaks juba märgatavat kulu mulle. Kui mul peaks olema tööpäev. Tavaliselt ma pärast tööd koju ei sõitnud just selle pärast, et raha säästa. Siis külmetasin autos ja magasin seal. Aga nüüd peaksin ma nende šokolaadipoiste pärast praktiliselt kodust mööda sõitma, võtma 2 peale ja siis uuesti kodust mööda, võtan selle kohustuse peale ja siis kooli.

See on siis töölt 60 km (2 poiss), siis u 25 km (üks poiss) ja siis kooli 20 km. Ja koolist (20 km) üks poiss koju, 25 km kaks poissi koju ja siis 7 km mina koju. See tähendab, et töölt koju 157 km, tavapärase 60 km asemel. Ehk siis ekstra 97 km (umbes 100 DDK).

Ma olen üsna kindel, et kui ma oma kohustuselt natuke bensu-raha küsin, siis ta ütleb, et ta ei saa koolis käia. Ta on sellise olemisega juba. Ma usun, et Zinawi oleks küll nõus natuke mind rahaliselt aitama. Just see lisa 97 km vajaks katmist. Kui ma sõitu kodust alustan, siis sõidan natuke vähem lisa kilomeetreid ja see oleks ok, selle ma võiksin annetada heategevuseks, aga rohkem nagu ei raatsi. Ega mulgi ju rahajoad ei jookse. Vaja ema trahve maksta, autole ülevaatust teha ja remontida, pluss oma aeg jne…

Näete siis, kui halvasti mul ikka läheb. Onju, ma olen nüüd suurt õnne väärt? Kas peaksin Bingo pileti ostma?

KOKKUVÕTE: Läheb veel halvemini, aga emotsinaalselt on parem. (1) S-i kiirusetrahv. (2) Šokolaadi-poiss lasi mul tühja sõita. (3) Auto ülevaatus hakkab lõppema. (4) Tahaks aidata Zinawit ja ta sõpra, aga mul ei lasta, pole võimalik. (5) tehnilised jamad ja arusaamatused koolis. (6) Esimest korda kodutöö tegemata. Ai-ai… (7) DateLars kutsub välja, nädalavahetusel. Otsib nädalavahetuse sõbrannat. Kardan, see tundub kahtlane.

Rubriigid: Määratlemata | 7 kommentaari

Teate, kui kohutav asi minuga juhtus…

Ma sain aru, kui loll ma olen. Jah, ma olen nii rumal, et vaju või häbi pärast maa alla…

Ma tean, et suurest õppimisest ja meeletust tempost jäi mul puudu maksundusest (see praktilisem pool), omahinnakujundus ja laenud (just see pärismaailm, mitte see õpikutarkus). Oma hinded sain kätte ja hindeskaala on lai, 2 on ka hinne ja ülikoolis on see ok hinne… Noh-jah.. koolid lõpetatud, aga…

Ma loen ja koolist tean, et annuiteetlaen on kindla tagasimaksega laen. Pankade kodulehtedelt loen ka, et tagasimakse on kindel ja see EI MUUTU. Päriselus ma nägin, et see muutub küll ja kuidas veel muutub. Raamatupidaja peab kajastama intressi ja põhiosa eraldi moel. Ja iga aasta tuleb kanda üks osa pikaajalist laenu lühiajaliseks. Ja kui pangast küsida maksegraafikut, siis nad tahavad selle eest raha saada ja päris palju veel (aga üldiselt väikeste ettevõtete omanikud graafikut ei jaga, nad viskavad selle minema, sest raamatupidamisega tegeleb ju keegi teine või see teenus ostetakse sisse). Mille kuradima alusel ma siis selle kande teen. Tavaliselt selliste väikeste ettevõtete puhul tehakse umbes, mingi kanne. Üks suur susser ja vusser, aga mina tahaks asjast aru saada ja õigesti teha.

Niisiis… Miks tagasimakse summa muutub? Sest intressimäär muutub? Miks intressimäär muutub? Sest tavaliselt kasutakse EURIBOR-i ja see muutub. Kui tagasimakse summa ei muutuks intressimäära muutumise tõttu, siis (kui intressimäär on suurenenud) avastaks inimene viimasel maksmise päeval, et laenujääk polegi null ja päris suur jääk on seal.

Mul on vaid üks küsimus. Miks pangad valetavad või varjavad infot? Miks nad korrutavad ühte vana tõde (annuiteet on… ja siis toovad mingi õpiku näite), aga seda kõige olulisemat nad ei räägi. Nad ei too näidet, et kui intressimäär muutub, kuidas see mõjutab minu maksegraafikut.

Koolis me ka sellest ei rääkinud. Et kui annuiteetlaenu intressimäär muutub, kuidas see mõjutab maksegraafikut. Eks see ole juba kokkulepete küsimus, kuidas ma selle muutuva intressi kinni maksan, kas kohe või kunagi tulevikus.

Mu ema tahab, et ma tema laenu üle vaataksin. Küsisin lepingut, aga seda tal pole. Ütleb, et pank ei andnud, et see kõik on elektrooniline ja internetipangas kusagil vist on, aga ei tea kus…

Ma olen seda vältinud, sest ma ei saa asjast aru. Selle teema selgeks saamine võtab aega. peaksin natuke pangas töötama, siis vast hakkaksin mõistma, aga kes see mind sinna panka võtab. :)

Siin Taanis saab eraisik võtta laenu, kuid saab ka võlakirja kirjutada… Noh, see ei ole laen, vaid on võlakirja-moodi asi. Pank vist kogub mingi hulga inimesi kokku ja siis vahendab kollektiiv võlakirja…

Palun andeks nende ees, kes arvasid, et ma olen tark. Ei ole… Ma olen rumal, kole… jne… Masendus, mis muud… :) Oli seda siis nüüd vaja… :)

Olen pead murdnud, et mida ma valesti tegin, et RT minuga enam kohtuda ei taha. Mis mul viga on? Miks mind ei taheta? Ja nüüd olen ma veel rumal ka. :)

Täna (ja üldse viimasel ajal) tunnen ma end emotsionaalselt nii halvasti. Istun suures mustas augus… Ainus, mis mind veel natukenegi liikuma tõmabab on see lootus (unistus paremast tulevikust). Ma loodan ja arvan, et varsti hakkab jälle paremini minema.

“Õnn tuleb minu õule. Õnn sõidab minu väravast sisse, otse minu õuele.” :D

Rubriigid: Määratlemata | 1 kommentaar

Nüüd ei tohi ära unustada

Väike jeiii… Täna helistati, aga ma olin natuke eemal ja ei kuulnud. Siis sain sms-i. Homme saan tööle minna. Ainult üks päev ja 7:30-15:30, see tähendab, et ma pean koristama. Keegi eriti ei taha seda teha, see tähendab, et teised lähevad koju 15:00 ja siis on tunne nagu oleks peale tunde jäetud. Aga… Minu jaoks on see ok. Kui tervis on ok ja ma tean, mida teha tuleb, siis mulle isegi meeldib see. Saab vaikselt rahus koju minna. Ma arvan, et homme saan ma töötada terve päev, sest kes see teine ikka minu eest koristada tahab. Aga noh, eks näis..

Aga nüüd ei tohi ära unustada, et homme tööle. Ma pole ammu tööl käinud ja nii vara pole ka ärganud.

Täna olen ma kuidagi vati sees. Imelik on olla. Ei, tervis on ok, aga emotsionaalselt olen küll tühi. Täitsa tühi, mis tühi.

Ükspäev kirjutasin RT-le, et kuna me koertega jalutama läheme ja ta pakkus välja tänase (teisipäeva). Ma usun, et ta teadis, et mul on keeltekool (ma kunagi ütlesin) ja seetõttu ta selle pakkus. Lootis, et ma ise ütlen, et ei saa. Aga ma ütlesin, et mõned kümned minutid enne kooli saaksin…

RT-ga jäi jutt, et täna võib-olla läheme jalutama koos koertega, aga täpsemalt pidime kokku leppima täna. Eile ta kirjutas, et tema vanaema on haige (kopsupõletik üle 80-aasta vanusel inimesel). Vanaema on haiglas. Ei, ma ei heida midagi ette, see on tõsine asi. Ma mõistan.

Igatahes, täna ta kirjutas, et vanaemal on läinud halvemaks ja ta pole kodus… Tegelikult oli mul isegi heameel, et kohtumine jääb ära. Ma juba mõtlesin, et peaksin meigi peale panema — tavaliselt siis, kui meigi peale panen ja end valmis sean, siis jääb asi ära. :D Aga polnudki vaja oma nahka rikkuda.

Igatahes… Ma olin hästi mõistlik inimene ja kirjutasin, et ok. Siis läheme mõni teine kord.

Mul polnud täna tuju temaga välja minna. Või noh. Asi pole temas. Ma ei taha üldse inimeste keskel olla. Mõtlesin juba ise kirjutada ja ära öelda, aga hea, et tema seda tegi. :)

***

Ruth, üks vabatahtlik ühe teise linna kiriku juures. Tema sokutaski mulle selle šokolaadi poisi, et me koos koolis käiksime. Nüüd ta kirjutas mulle sms kell 6:45, et ta korraldab loengu-kohviku ja šokolaadi-poiss on ka seal. Ma pole midagi vastanud, aga ma mõtlen, et kuidas ma ära ütlen. Ma ei taha praegu inimeste keskel olla.

Ahjaa… Ma olen ju homme tööl ja kui tavaliselt jõuan koju 16:15, siis homme jõuan 16:45, aga kohvik algab 16:00 ja teises linnas 10-15 min sõitu… Ma mõtlesin seda sms-i lugedes, et saaksin ma tööle minna, siis oleks nagu vabandus olemas, et olen väsinud või et ma ei jõua. Ja woilaa

Ma ei usu, et ta aksepteerib seda, et ma tööl olen. Ta ütleks, et ma pärast tööd tuleksin ikka… Ta on üli-väga pealetükkiv inimene, aga süda on tal hea. Tõesti aitab kõiki. Kuigi vahel astub ühe aitamiseks teisest üle, aga… Noh… Ma teadsin, et temaga läheb raskeks… Aga enda ja oma soovide eest tuleb olla ise väljas. See on väga hea enese treening. Kuidas öelda “ei”.

See on huvitav, kuidas kutse serveeritakse. Anna kutsus tantsu-õhtule “Nicanor on ka seal, tule, tule.” Ruth kutsub kohviku-õhtule: “Škokolaadi-poiss tuleb ka.” Tal on nimi, aga ma praegu kasutan seda nimetust… Olengi mõelnud, miks Ruth sedasi kirjutas. Kas ta arvab, et ma peaksin nii pisikeses linnas šokolaadi-poisile taksot sõitma? Või ta arvab, et šokolaadi-poiss meeldib mulle? Või ma meeldin šokolaadipoisile ja ta on sellest Ruthile rääkinud ja too nüüd üritab kosjamoori mängida?

Šokolaadi-poiss on Eritreast, 28-aastane noormees (näeb noorem välja, ma pakuks 20-25 talle). Suel lõpetab DU2, töötab. Paari kuu pärast peaks saama juhiload kätte. Elab samas kandis, kus mina. Umbes 10-15 min sõitu. Enne kooli võtan ta peale ja pärast kooli viin tagasi. Raha ei küsi, natuke enda rahast läheb kütuse alla, sest ma teen väikse ringi sisse, aga pole hullu. Me räägime taani keeles, seega on see nagu taanikeele järelkursus ja vabatahtlik töö. (Ema-Teresa, nagu ma olen). :)

***

KOKKUVÕTE: (1) Homme saan sellel aastal esimest korda töötada. (2) RT jättis kohtumise ära, vanaema on haiglas. (3) Ma ei soovi inimestega suhelda. Olen emotsionaalselt tühi, väsinud. (4) Ruth (üliaktiivne vabatahtlik) ja tema loengu-kohviku kutse.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Rahu, ainult rahu Minny

Mul on ju kombeks kohe lammutama hakata. :D Ma mõtlen seda, et kui keegi mind nagu eirab (ta ei pruugi seda alati teha, aga mulle üksnes tundub nii)… siis ma tahaks KOHE asjad selgeks rääkida. Küsingi kohe, et mis viga on, mis ei kõlba minuga rääkida ve…. :)

Ma olen seda viga teinud miljon korda. Kui inimene ei soovi minuga rääkida, siis olen ma temast ilma nagunii. Aga kui ma talle niiviisi turja kargan, siis võib-olla ta enne soovis minuga suhelda, aga tal oli kiire, kuid pärast seda olen ma temast ilma. :)

Igatahes… Mul siin Taanis eriti inimestega priisata pole. Seega surun ma hambad risti ja teibin oma sõrmed laua külge, et ma RT-le ei kirjutaks.

Ma kunagi kirjutasin, aga ta ei vastanud. See oli selline väikse-jutu ajamise teema. Nüüd esitasin konkreetse küsimuse. “Kuna me koertega jalutama läheme?” Ta ei vasta.

Vägisi tahaks küsida, et kas ta eirab mind. Kas ta enam minuga ei suhtle, kas midagi on muutunud… Tahaks selgitusi jne… Aga ei…

Sellel korral jään ma passiivseks. Äkki ta kunagi avastab mu. Äkki ma saan ta veel tagasi. Ennegi olnud nii, et inimesed näevad minu väärtust alles palju hiljem või nende olukord läheb kehvaks ja seetõttu tõuseb minu väärtus.

Seega… tasa ja targu… Nagu kass passin/valvan hiireuru juures, et too oma nina välja pistaks. :)

Ma nii väga tahaks siin Taanis ühiskonda sulanduda. Ma nii väga tahaks keele selgeks saada. Ma nii-nii väga tahaks ühte head taanlasest vestluskaaslast. See on muutunud juba kinnisideeks.

Pildiotsingu I so want that GIF tulemus

Ma arvan, et see pilt kirjeldab mind kõige paremini. Kui ma midagi ikka üli-väga tahan, siis ma lähen ja võtan.

(Saadan ülemus Larsile sõbrakutse, kirjutan talle oma tunnetest, kolin Taani, külastan Eestit… Lähen ülikooli, kolin Tallinnasse, elan koos tundmatu mehega… Teen tutvumisportaali konto…)

Ma tundun endale vahel natuke hulluna. :) Aga õnneks või kahjuks ei juhtu seda tihti, et ma laskun äärmustesse, et oma tahtmine saada. Ma väga tihti hulle asju ei tee.

Kannatlikkust ja rahulikku meelt mulle… :)

Kõik tuleb omal ajal…. :)

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Tuleviku minale

Ma pole ammu kirjutanud. Ega mul polegi midagi kirjutada. Mingi masendus on peal. Ma ei tea, kuidas sellest lahti saada.

Magan kaua ja olen terve päev uimane. Päeva jooksul ei saa suurt midagi tehtud. Päevad muudkui kuluvad, aga tulemust nagu pole. Jah, see on üks seisund, kuhu ma satun aeg-ajalt. Alati on läinud üle, eks nüüdki lähe.

***

Need emotsioonid. Naine on raske olla. :) Koolis pidime tooma konkreetse näite võrõiguslikkuse kohta. Mina siis ütlesin, et mina ei saa tööd, aga umbkeelsed mehed saavad tööd. Noh… ja kui oli vaja hakata põhjendama, siis… Mina hakkan jahuma mingist keeleoskusest. See polnud ju teema ega probleem. Noormehed said aru ja hakkasid pärima ja ma olin kitsikuses, olin ise-enda väite vang…

  • Miks ma arvan, et minu CV visatakse minema, sest ma olen naine (kandideerin tootmistöölise kohale)?

Sest ajutisetööjõuna töötades näen ma, et umbkeelsed poolakad ja ukrainlased (meessoost) saavad püsiva töökoha (kohe), mina ei saa. Nad pole keeltki selgeks saanud, seega nad pole pidanud eriti kaua tööd otsima ja koolipinki nühkima.

  • Kus on tegelik probleem?

Probleem on selles, et minu CV visatakse minema, sest ma olen naine, mul on naise nimi. Kuid otsustamise põhjuseks on see, et mul pole jõudu. Nad eeldavad, et naised on nõrgemad kui mehed. Aga… Meil oli üks poiss, kes oli lühem kui mina ja tõstis ühe korraha vähem kala kui mina. Seega… on noormehi, kelle sõrmed on täpsed arvutimänge mängima ja pokemone moblaga taga ajama, aga jõudu neil pole. Nt nad pole võimelised viit kätekõverdustki tegema. Seevastu mina jooksen ja teen igal hommikul 20 kätekõverdust.

Seega… Vale on eeldada, et naine on nõrgem kui mees. Kui otsustamise kriteeriumiks on jõud, siis palun väga… Korraldagu jõukatsed, lasme siis tõstame neid kalu seal võidu terve päev… Siis näeksin ja kogeksin ma ise ka, et olen nõrgem ja mul oleks palju lihtsam aktsepteerida nende otsust.

Kahjuks koolis mu aju ei töötanud. Väitsin, et minult nõutakse keeleoskust, aga noormehed saavad ilma selleta… (Siis leedukas küsis, et kuidas parem keeleoskus aitab mul tööd saada… Jäin vastuse võlgu, tahtsin öelda, et siis saaksin ma ilusat juttu ülemusega rääkida. Mõtlesin, et kiita ennast ja mu varasemaid saavutusi…) Mõnes mõttes polnud ju ka see vale väide… Minult nõutakse rohkem kui noormeestelt, sest naisi on tööjõuturul rohkem ja nad eeldavad, et ma olen nõrk, seega peab miski muu kompenseerima mu nõrkuse/jõuetuse.

***

Minu uusaasta lubadused…

Ma ütlen juba alguses ära, et see viimane lubadus, et töötan oma erialal… See on juba ette luhtumine… Ma ei usu, et ma seda see aasta saavutan. Kui, siis aasta lõpus, paar päeva. See on pigem lati tõstmiseks ja läheb järgmisse aastasse edasi… Aga elame näeme. Mulle meeldib vahel pilvedes hõljuda ja suuri mõtteid mõtelda. :)

Jooksnud olen 4 korda, sellel aastal. See on ok… Olen veel joonel.

Raamatut pole kirjutanud. Homme on viimane aeg alustada… Noh… Mul on võimalik veel reel püsida.

Aga töö… Ma pole veel tööle saanud. Jah, nädal ilma tööta pole väga palju ja üldiselt ma kahe nädala jooksul vähemalt paar päeva saan töötada. Eelmine aasta oli ka väga kaootiline, kuna sain töötada ja kuna mitte. Seega… Minu puhul nädal ilma tööta ei ole midagi katastroofilist ega erakordset, kuid…

Mu käed värisevad ja tuju on halb, sest… Mul on mu eesmärk, mul on mu plaanid, aga ma ei saa seda just eriti mõjutada. Ma tean, et ma võin ju otsida uue töö, proovida leida püsivtöö… Samas… Mulle tundub, see üsna lootusetu ja aja raiskamisena, sest nende CV-d koostamisse ja saatmisse investeeritud aeg ei too erilist tulemust. 10-st cv-st vastatakse ühele ja see on eitav vastus. Ma pole kordagi isegi töövestlusele saanud siin Taanis. Seega, ma arvan, et ajutisetööjõuna on mul isegi suurem võimalus tööd saada, kui püsivtöö ja omaalgatuslikult.

Ma ei kustuta oma eesmärki. Ma natuke vahutan, aga püüan edasi. Jah, ma ei saa mõjutada seda eesmärki, see teeb mind kurjaks ja samas nii abituks. Aga… See tiksub koos teistega mul peas ja kohe, kui võimalust näen, siis kasutan seda.

***

Hoiame siis mulle pöialt.

***

RT ei suhtle minuga. Ta on mu maha kandnud vist.

Aga täna kirjutas tutvumisportaalis üks mees, kellega me varem natuke vestlesime, aga tema profiil on natuke hirmutav, seega ma jätsin lõpuks vastamata… Nüüd ta siis kirjutas… Ma tundsin end üksikuna… Tema on taanlane, elab minust u 60 km kaugusel… Noh… Kirjutasime paar lauset… Ja siis ta lõpetab oma teksti… Mvh Lars (Mvh = med venlig hilsen = sõbraliku tervitusega)… Hmmm… Lars.. Vat kui vahva nimi. :) Mulle see nimi juba väga meeldib… :D Kuigi inimene on hoopis teine…

Tema profiilil häirib mind see, et tema otsib lühi ja pikaajalist dating ja casual sex… Ta on eel lisaks kirjutanud, et otsib nädalavahetuse sõbrannat… Kuidagi väga… nagu otsiks armukest, tal on lapsed ja vist üsna väiksed.

Aga, mis ma pirtsutan. Pigistan siis temast välja selle, mis saab. Taani keele praktika… Ja jätan ta kuivalt lebama… Teinekord võib esma mulje olla ju petlik… Näeb…

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Tere jälle!!! Mina siin!

Ma ei suuda teistele inimestele selgitada, miks ma ei aja väikest raha taga. Miks mul on väikestest summadest suva. Ma korjan kopika, kui see vedeleb, aga ma ei sitsi ega jookse selle kopiga taga.

Töötasin suvel ja palka sealt ei makstud. Mulle jättis see ettevõte juba algusest peale sellise mulje, et sealt midagi ei tule, aga S ütles, et ma pean tegema ja minema ja töötama, eks ma siis läksin. Võtsin seda kui trenni. Ja siis palk ei tulnud, S saatis sinna mitmeid kirju, helistas. Jõudis juba päris kõrge ülemuseni oma kaebusega… Juunis töötasin ja detsembris sain juuni kuu eest tasu. 😀 Jah, raha on tore saada. Ma annan selle S-le, sest tema nägi vaeva. Aga ma ootan hetke, kuna tal seda vaja on, sest kui ma niisama annan, siis ta ostab jälle pudi-padi. Igatahes…

(1) Tema nägi asja nii: oled teeninud, siis pead sa selle raha saama. Sa oled oma energiat juba raisanud, sa oled selle välja teeninud, see on sulle lubatud jne… Ta juba kulutas seda raha enne, kui see sai teenitud… Aga see selleks… (I näeb ka asja nii. Ta nimetab mind rumalaks, et ma ei aja oma raha sedasi taga. Ta ütleb, et asi on põhimõttes… Mina ei saa aru, mis põhimõttest me siin räägime. Maailma-parandaja põhimõttest. Võtan endale varaste kasvatamise rolli. Üritan neist seadusekuulekaid inimesi kasvatada… Saan oma raha tagasi ja kohe on nad seadusekuulekad?…)

(2) Mina näen asja nii: raha olen ma teeninud siis, kui see on minu käes. Ma andsin selle raha teenimiseks 3-4 nädalavahetusel 2-4 tundi ja natuke energiat. See tasu oleks olnud rahuldav selle n-ö kulutusega, mis ma tegin (aeg, energia). Kuid suuremat kulutust ma ei oleks nõus tegema. Raha ei tulnud, ma olin juba arvestanud, et see risk on, sest ettevõte tundus kahtlane juba alguses. Seega oleks mulle jäänud kogemus, teadmine, et selle ettevõttega tegemist ei tee ja trennimoment… Minu ema lisas selle raha saamisse mitu tundi ja tohutult palju närvitsemist… Saatis pabereid, kirjutas, helistas… Kui palju närvirakke ta sellesse pani, ma ei tea. Arvestades, et ta on niigi närviline… Mina arvan, et ta maksis/andis selle raha eest rohkem kui see raha väärt oli…

***

Jah, terve elu on üks kauplemine, vahetamine. Üldiselt vahetatakse asju, aga ka aega, energiat raha vastu. Inimesed hakkavad juba päris väiksest peale asjadele, objektidele väärtusi andma. Alati ei käi see üks-ühele rahas, st alati ei ole see väärtus rahalises summas väljendatav. Nt ma pesen nõud ära, et saada emalt üks naeratus. Ma pesen nõud ära, siis ema teeb mulle süüa ja ma saan kõhu täis. Ma aitan isa, siis toob ta mu peolt koju, säästan takso-arvelt… Ma ei oska näiteid tuua, sest mul on rahast suva… Tulevikus, kui ma olen tõsisemalt selles päris elus sees ja riik mind maksude-orjusesse on suutnud tõmmata, võib-olla siis saan jätkata ja tuua mõned head näited. :P

***

Paljud räägivad reisimisest kui suurest hüvest. Nad liputavad reisipiltidega FB-s… Teised on mega kadedad. Mind jätab see külmaks. Ma ei taha reisida. Jah, mul on unistus teatud kohtades käia, aga see ei ole selline unistus, et lähen sinna, teen pildi Vabadussamba taustal ja tulen koju tagasi. See on unistus, minna sinna ja elada seal, saada üheks osaks. Tekitada seal endale rutiin, kodu, paik…

Või siis see raha… Nt 600 eurot ei ole summa, et ma kellelegi pisteliselt helistama hakkaksin ja seda nõuaksin ja meelde tuletaksin, et mulle ollakse võlgu. See ei ole raha, et minule meeldiv inimene endast eemale tõugata. See on summa, mis ma maksin, et saada teadmine, et temale lanamisega peaksin ma olema ettevaatlik… Iga aastaga muutub see summa järjest tühisemaks, sest inflatsioon sööb seda. Ma ei risusta oma mõtteid sellega, et mida ma kõike saaksin selle summaga teha. See on kulunud mu “õppemaksuks”, see on kulutatud summa, seda pole.

Ka 1799 DDK (u 240 eurot) ei ole summa, et ma hakkaksin mingit ettevõtet paluma, et ta mulle mu palga maksaks. Mul puudus korralik leping jne… Ma pigem investeerin oma aega, et õppida keelt, et saada parem/kindlam töökoht, et teenida. Oluline on võimalikult kiiresti uus tulu teenida, mitte kulutada aega ja energiat, et mingit vana kopikat taga ajada.

Mõni võib-olla mõtleb, et küll mina nõuan palju, et oma tagumikku liigutama hakata… 600 euri peale ei liiguta ma kulmugi… Tegelikult see pole nii. Ma lihtsalt näen asju teisiti. Väga teisiti kui üldiselt neid nähakse. Nt ma lähen suurima rõõmuga kalavabrikusse tööle, palk on 113,65 DDK tunnis (7,4 tundi päev, kui saan olla terve päev), 38% maksan riigile ja lisaks veel u 15% muud tasud, 100 DDK-d läheb kütusele, et tööle sõita ja tagasi… Olen arvestanud umbes, et ühe terve tööpäeva eest saan 300 DDK-d. Kakskorda aastas maksan selliselt kogutud summast automaksu, kvartalis maksan ametiühingu maksu. (Ma ei tööta üks päev, mõni kuu töötan kolm nädalat jutti isegi, seega koguneb ja saan oma maksud makstud).

Kuid siiski pisike summa, aga ma liputan saba, et tööle minna ja see pisku teenida, aga ma ei liiguta kulmugi, et ajada taga 600 eur. Ju ma hindan ilusa Larsi vaatamist kõrgelt. 😀 Või siis neid kolleege, kes mind vahel mõnitavad ja minu kulul nalja teevad… Ma ei tea… :P

***

Aasta vahetus ja paljud hakkasid lubadusi andma. Üsna paljud lubadis kaalus alla võtta jne… Juba mitmendat aastat järjest ma selliseid lubadusi ei anna ega selliseid eesmärke ei sea…

Kuid aasta esimestel päevadel muutub mu blogi aktiivseks (just need vanad postitused kaalu langetamise ajast) ja suviselt soojade ilmadega toimub sama asi. Seega minu blogi vanad postitused n-ö aktiviseeruvad kaks korda aastas, aga siis jääb kõik jälle rahulikuks. :)

Vaatasin oma vanad paberid üle. Aasta oli siis 2009, kui ma endale kaalu ostsin ja ma kaalusin 55-56 kg. Mul oli depressioon või midagi. Ma tundsin end meeletult paksuna. Siis hakkasin mõistlikult trenni tegema. Hästi natukene trenni tegema.

2009. aasta keskpaigaks kaalusin ma umbes 53 kg. Sinna jäi kaal püsima. Tundsin end jätkuvalt paksuna ja koledana.

2011. aasta lõpus lõppes mu pikaajaline suhe (8-aastane). Elukaaslane pettis mind. Tekkisid sellised mõtted nagu sellises olukorras ikka tekivad. Olin veendunud, et ta pettis mind, sest ma olin kole ja paks. Hakkasin end näljutama ja ekstreemselt trenni tegema. Sellel ajal alustasin ka blogi ja neid “haigeid” postitusi nüüd need suured entusiastlikud kaalulangetajad aasta alguses loevadki.

2012. aasta veebruaris kaalusin ma 46,9 kg, võib-olla isegi natuke vähem. Menstruatsioon lakkas… Hea oli see, et siis sain ma ise ka aru, et ma olen liiga kõhna. Siis oli mul juba piinlik oma keha pärast, sest ma olin ikka väga kõhna. Suvel kandsin ka pakse riideid, et mu kondiseid käsi ei nähtaks.

Aga see ei kestnud kaua. Arvasin, et olen liiga kõhna, seega võin kõike süüa. Enne olin end näljutanud ka… Igatahes… Hakkasin meeletult õgima. Kõike sõin ja tohutustes kogustes (ei oksendanud, ei väljutanud toitu, aga vahel oigasin valust pärast suurt söömist).

Lisan, et selle näljutamisega olin oma organismi ära rikkunud. Mu seedimine oli üliaeglane. Mul oli kilpnäärme alatalitlus, rauapuudus… Tuletan meelde, et hakkasin tohutult sööma. Kujutate ette, mida mu organism tegi. Seedib aeglaselt, aga toitu tuleb massiliselt… Ma käisin ringi nagu pall. Tunne oli selline, et kõik jääb sisse, et mitte midagi ei tule välja. (Number kahte tegin kord nädalas, kui sedagi. Need olid head päevad, kui sai number kahte teha…).

2013. aastal kaalusin juba 55 kg, 2014 57 kg, 2015 58-60 kg.

Olen vanaks jäänud ja ei mäleta enam kuna ma sinna Tallinna kolisin. :) Igatahes… Siis hakkasin ma keskenduma oma tervisele. Oluline oli regulaarselt süüa (vältisin õhtusi söömisi), jõin rohkem vett (kui tavaliselt) ja hakkasin üles märkima kuna ma number kahte tegin. Lõpuks keskendusingi pigem sellele kui oma kaalule.

Ma ei söö tervislikult, ma ei jälgi palju ma söön, armastan magusat ja lihatoite… Olen võtnud eesmärgiks armastada ise-ennast ja kinnitan endale igal hommikul, et kondid on koertele ja poisikestele meeldivad plika-kehaga peenikesed naised, mehed armastavad kurve ja mina tahan meest… Seega…

Tänaseks olen ma jõudnud sellesse etappi, et nr kahte teen kord päevas ja vahel kaks korda päevas (uskumatu, aga see on täitsa võimalik, kunagi ma arvasin, et see on ulme). Kaalun 56-57 kg ja olen endaga rahul. Ma ei arva, et see on modelli keha või ilus keha, aga see on naiselik keha ja normaalne keha. Kaal on ka normaalne. Minu pikkus on 162 cm (ma pole ammu mõõtnud, võib-olla olen lühemaks jäänud). :D

Igatahes… Alustasin u 56 kg kaaludes, tegin läbi ohtliku katse, rikkusi oma tervise. Oma seedimise sain korda alles 2015. või 2016. aastal. See ekstreemne näljutamise eksperiment kestis 2-3 nädalat, kuid organismi taastumiseks kulus 4-5 aastat, kusjuures 2-3 aastat keskendusin ma just seedimise taastumisele (oma tarkusega, võib-olla toitumisteadlane või arst oleks suutnud seda protsessi kiirendada).

Jah… alustasin 56 kg kaaludes, tegin läbi mingi jama ja kaalun jälle 56 kg, kuid nüüd olen ma enda kehaga rahul ja söön, mida tahan. Inimese elustiil paneb paika tema kaalu, kuid elustiili muuta on keeruline. Mina olen keskmiselt mugav inimene, mulle meeldib istudes raamatuid lugeda, seega on minu elustiili kaal 56 kg.

Ma tean, et kui ma oleksin aktiivsem, siis oleksin ma saledam ja kergem. Aga ma tean, et ma pole nõus selle eest nii palju maksma… Üks kursaõde näitas Egle Eller-Nabi pilte ja küsis, et on ju ilus. Tema tahtis sellist keha. Ma ei julgenud selles tibide-seltkonnas (kehakultuse) seltkonnas teemat üles võttas… Tema (Egle Eller-Nabi) elutöö on see keha, ta teenib sellega raha. Mina ei ole nõus sellist hinda maksma (sellise keha omamise eest). Mina õpin majandust ja minu elutöö on ettevõtte finantsjuhtimine, majandusalaste probleemide lahkamine jne… (Ma soovin, et sellest kujuneks minu elutöö…) :D

Ma valetaksin, kui ma väidaksin, et tunnen end oma kehas alati seksikana ja mul pole mingit probleemi alasti olla või liibuvaid riideid kanda… Vahel on päevasid, mil ma vaatan oma jalgu ja mõtlen, et küll on need palksud või kõhukene punnis. Aga erinevus on see, et 2009. aastal ma jätsin toidukorra vahele, ostsin grebimahla, rohelist teed jne… Nüüd ma ütlen endale: “Küll oled sa ikka paks, aga kui kõht on tühi, siis mine ja söö see lihatükk ära.”

Mu kaal enam-vähem püsib samal tasemel. Trenni teen enam-vähem sama palju. Söömine on ka ok. Ma pole juba väga ammu end üle söönud. Selle üle olen ma nii õnnelik… Igatahes… Ma arvan, et mu keha on samasugune, see ei muutu. Kuid minu hinnang mu kehale muutub. Kui olen stressis, kuri, kurb, siis näen ma end paksuna, aga kui tuju on hea, siis tunnen end saleda ja seksikana. Kuid kõrvaline inimene ei märka vahet. Ainult, et ühel päeval ma naeratan ja käed on laiali, teisel päeval olen tõsine ja hoian end natuke küürus ja püüan kätega oma kõhtu varjata.

Kõik suured kaalulangetajad… Edu teile… Kuid sry, ma jätaksin selle vahele. Ma enam ei tahaks seda vallutust kaasa teha.

Väga loodan, et mu varasematest postitustest (võtlus kaaluga) keegi tuult tiibadesse ei saa… Ma loodan, et neid postitustes pigem nähakse, et näljutamine ei vii mitte kuhugi. Tervis on oluline ja enda armastamine on oluline ning need kilogrammid on vaid üks arv (nagu vanuski passis). :D

***

KOKKUVÕTE: (1) Miks ma ei aja taga väikest summat. Minu imelik suhtumine rahasse. (2) Kaalu-teema: ma olen lõpetanud need kaalumise mängud. Olen samas punktist, kust alustasin, aga nüüd olen selle punktiga rahul.

Rubriigid: Määratlemata | 5 kommentaari

Natuke veel kobisen

Väikestest asjadest saavad suured asjad.

Nt. ma jooksin eelmisel aastal 99 korda, seega 99×9,4 km = 930,6 km. Kujutate ette, terve aastaga nii palju. Siit Tallinnasse on u 1200 km. Seega ma jooksin peaaegu Tallinnasse, natuke jäi puudu (nii umbes 300 km).

Ma ei tea, kui palju jooksevad aastas need maratonijooksjad või sportlased… Ei anna vist minu piskuga võrrelda. Aga mina olen enda üle küll uhke…

See näitab, et pisikestest asjadest saavad suured. Pisikeste saamude tulemusel saavutatakse suuri asju.

Mõtleme positiivselt.

Küll mina ka kunagi keele selgeks saan.

Nii väga soovin leida üht taanlast, kellel oleks aega minuga vestelda ja kellega jutt jookseks. Nii väga tahaksin taanlastest aru saada ja nendega suhelda… Ohhh… te ei kujuta ettegi, kui väga ma seda just täna tahan… :)

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Lugesin artiklit

“Tänapäeval töötab ka poliitiline maailm nagu aktsiaselts: aktsiaomanikud (kodanikud) valivad nõukogu (riigikogu), mis omakorda määrab ametisse juhatuse (valitsuse). Tegevjuhtkonna.”

Nagu ütleb Jaapani vanasõna: “üheskoos oleme targemad, kui kõige targemad meist.” (Koostöö ja usaldus… mul on sellega raskusi..)

Peeter Tammistu, majandusanalüütik

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/majandusanaluutik-arveametniku-uusaastasoov-2017-ehk-miks-riigivalitsejad-peaksid-arvutama-oppima?id=76767154

Kui ma kirjutasin oma magistritööd, siis oli mul umbes sama mõte. Ma kujutasin ette, et kohaliku omavalitsuse omanikud/aktsionärid/osanikud on selle elanikud… Aga see mõte oli väga algeline ja minu mäletamistmööda ei meeldinud see mõte või sõnastus mu juhendajale. Ma jätsin selle sinnapaika, sest ma ei valda seda teemat nii hästi, et ma saaksin oma teooria sellest mõttest kujundada. :)

Igatahes… Peeter Tammistu on hästi kirjutanud. Sedaviisi hakkan ma ka natuke aru saama sellest domokraatlikust/parlamentaarsest riigijuhtimisest. Sellest süsteemist. Aga mul on veel pikk tee ees…

***

Teine mõte oli see Jaapani vanasõna: “üheskoos oleme targemad, kui kõige targemad meist.”

Ma olen kogenud seda ja on igati tore nähtus. Aga pean tunnistama, et mul on sellega raskusi. Mul ei ole oskust inimesi ühe eesmärginimel tegutsema panna ega oskust neist parim välja tuua. Ma olen alati teinud kõik ise ja võtnud selle baasiks, et kui keegi teine mitte midagi ei tee, siis läheb see minu (ühe inimese töö/idee) käiku. Ülikooli ajal juhtus harva, et teised ise oleksid aktiivsed olnud, pigem lohiseti minu ree taga. Ega tulemus kehv polnud. Ma suutsin grupi lippu kõrgel hoida, aga mis kõik oleks võinud olla, kui see poleks olnud tugevalt üksnes minu nägemus.

Minu viga oli see, et ma ei pannud teisi tööle. Ma ei teinud plaani, ei võtnud (ei julgenud võtta) liidri/juhi rolli, ei esitanud õigeid küsimusi, ei suutnud tekitada diskussiooni ega selleks soodsat õhkkonda. Aga küll ma õpin veel… Aega on ju.

Teiste vigadest ma ei hakka rääkima, sest iga-üks valib oma tee ise (minu jaoks võivad need tunduda vigadena, aga nende jaoks mitte ja õigus on kõigil, me oleme lihtsalt valinud erinevad teed/meetodid/eesmärgid). Iga-üks teeb ise oma valikud, kui nad julgesid mind sedasi usaldada, siis… Mina sain kogemuse, nemad said üksnes hea hinde. :)

Jah… Võbisen siin hirmust ja tagasihoidlikkusest, aga… Võimaluse korral õpin, treenin liirirolli… :D Juba paljas mõte sellest, et ma võtan grupis vabatahtlikult liiri-/juhirolli, on juba hirmutav… :D Ma ei hakka siin päriselust rääkimagi.

Selle argliku jänku/halli hiire kestas elab üks ülimalt julge isksus, kes ei saa kuidagi sellest kestast jagu/välja… :D Mul on miljon hirmu ja kompleksi jne… Aga eks ma võtan siis need järk-järgult käsile ja ühel päeval ma elan, teen ja olen… :)

KOKKUVÕTE: Kaks head mõtet. Valitsuse-teemal ja koostöö ülistus.

Rubriigid: Määratlemata, Mõtteterad ja tähelepanekud artiklitest | 5 kommentaari

Lõppeva (2016) aasta kokkuvõte

Sirvisin oma vanades postitustes ja leidsin eelmise aasta kokkuvõtva postituse ja see mõte hakkas mulle kohutavalt meeldima.

Alustan siis nendest ähmastest eesmärkides 2016. aastaks.

  1. võiks leida mingi töö ja teenida raha. Tulemus: aasta lõpupoole töötasin ajutise tööjõuna kalavabrikus. Umbes 59 päeva või 367,8 tundi. Oleneb, mida mõõdikuna kasutada. Lisaks käisin veel suvemaju koristamas ja S-i tuttaval käisime ka abis suvekortereid koristamas. Ehk siis “mingi töö” sain ja mingit raha teenisin. Arvel on natuke üle 8000 DKK. Enda kohustused saaksin sellega ilusti kaetud (kuni jaanuari või veebruari lõpuni). Aga S palus abi, seega… Jah… Natuke vähe raha on veel. Ma ütlen, et sellises sõnastuses, selline niru eesmärk sai täidetud. (Kusjuures aasta jooksul ma seda üldse ei vaadanud ja olin unustanud, et mingid eesmärgid olin seadnud.) Tehtud!
  2. taani keele võiks selgemaks saada (inglise keelt treenida). Tulemus: Olen juba aastaaega keelekoolis käinud. Pool aastat päevases-õppes (3 päeva nädalas 8:20-13:35 ehk ca 6 ainetundi päevas (45 minutilist) ja pool aastat õhtuses-õppes (2 õhtut nädalas 18:00-20:35 ehk ca 3 ainetundi õhtus (45 minutilist). Alustasin Danskuddannelse 1 modul 1-st ja nüüd olen lõpetasin Danskuddannelse 3 moodul 3. (DU1 on 6 moodulit, DU2 on 6 moodulit ja DU3 on 5 moodulit ja pärast eksamit tuleb midagi veel teha. Gümnaasiumi eksamid või midagi. Ma pole neis kõigis käinud, mind tõsteti edasi). (1) Keeleõpet alustasin A1-lt ja nüüd olen B1 tasemel. (2) Leidsin ühe taani sõbra (RT) ja temaga saame rääkida (raskustega, aga juba saab). Kuid FB-s kirjutame vabalt. (3) Kirjutan asutustega taani keeles, (4) vabrikus rääkisin taani keeles. (Inglise keelega pole eriti tegelenud, lugesin ingliskeelse raamatu läbi, kui taani sõpra otsisin, siis suhtlusportaalis kasutan ka inglise keelt). Olen saanud taani keele selgemaks, mitte selgeks, aga selgemaks. Inglise keelt olen treeninud. Tehtud!
  3. Eestis tahaks ära käia (2016. aasta suvel, suve lõpus), vanaemat vaatama minna. Tulemus: Eestis käisin isegi kaks korda: märtsis (7 päeva) ja oktoobris (10 päeva). Topelt tehtud!
  4. muru niitmine. Tulemus: Kusjuures mitte ühtegi korda muruniitjat ei puudutanud. :( Aiatöid tegein üldse vähe. Aitasin roosi istutada ja üks kord korjasin õunu… Saavutamata!!!!
  5. niisama lahe ja chill olla. Tulemus: Selle eesmärgiga on nüüd nii, et ma ise ka ei tea, mis see on. Ma arvan, et see on ka saavutamata. See on hea, et ma sinna Punaseristi koosviibimistele kohale läksin (kahel korral) ja sinna tantsu-õhtule. Saruunasega käisin ka väljas. Kirsteni pulm. Punaseristi jõulueine. Töövahendusfirma jõuluistumine… Hetkel rohkem ei meenu. Aga puudu jäi just see “lahe” ja “chill”. Ehk siis ma ei tundnud ennast vabalt ega mugavalt. Ei olnud päris mina ise. Võib-olla siis järgmine aasta. Saavutamata!!!

Viiest kesisest eemärgist kolm on tehtud. Kusjuures need pole aasta jooksul isegi mu silmade ees olnud. Üksnes üleskirjutatud kunagi, kuhugi. :D Asi toimib vist. Ma nüüd kirjutan midagi käredamat ja võimasamat ja panen seinale silma alla. :D

***

Minu aasta (2016) arvudes:

  1. Töötanud: ca 59 päeva ehk 367,8 tundi.
  2. Saadetud CV-d arv: 23 CV-d (9 CV-d 2015)
  3. Jooksnud: 99 päeval (võrdluseks: eelmisel aastal jooksin 119 päeval, sh on paar rulluisutamist ja üks jalgrattasõit). Poleks uskunud, ma arvasin, et sellel aastal olen olnud aktiivsem.
  4. Crush (ajutine noortearmastus/noor või värske armastus; meessoost kinnisidee): Lars, seega 1. (Eelmisel aastal oli see 0).
  5. Õppimine, haridus: Keeletekool A1-lt B1-le. (DU1.1-lt  DU3.4-le). Ma ei teagi, mis mõõdikut tulevikus kasutada. Kas loetud raamatute arv, lehekülgede arv? Koolis oldud tundide arv (ma ei viitsi neid kokku arvutada). EAP-s (Euroopa ainepunktid) oleks hea mõõdik, aga seda peaksin ma ka ise kalkuleerima, sest minu paberites sellist infot pole. Või äkki läbitud kursuste arv. Ma mõtlen, et tulevikus vast hakkaks erinevaid kursuseid võtma… Vast aeg lihvib ise selle mõõdiku täpseks.
  6. Blogi postituste arv: 207 (257 eelmisel aastal).
  7. “Postituste” arv manuaalses päevikus: 61 ühes või pooles vihikus (eelmisel aastal 166 ja kolmes vihikus). Ma ei hakka lehekülgede arvust rääkima. Ma ei viitsi neid kokku lugeda. :D
  8. Minu kirjutatud raamatu mustand (taani keeles): 7 A4 lehte (käsitsi kahepoolset), 14 osakest/sissekannet (14 nädalal olen kirjutanud ühe sissekande, plaan oli üks sissekanne nädalas, seal peaks olema 28 aasta lõpuks).
  9. Loetud raamatute arv: 50 (+ “Rich Dad, Poor Dad”)

Nüüd Peep Vainu “eluratas”: (1) mina ise, (2) materiaalsed asjad, (3) suhted teistega ja (4) töö.

  • (1) Töö-mõõdik on olemas.
  • (2) Mina-ise-mõõdik (äkki cruh ja jooksmine, õppimine/haridus)?
  • (3) suhted-teistega-mõõdik (see on ju ka osaliselt cruh, õppimine)
  • (4) aga täielikult puudub “materiaalsed asjad”-mõõdik.

Minu eluratas on ikka vildakas, mis vildakas. Pole siis ime, et mu elu suck‘ib täiega… :D Et minu elu ei veere ei jookse hästi (Tahtsin ma öelda).

***

Märkmed manuaalsest päevikus:

  1. 04.01.2016 alustasin keeltekoolis taani keele õppimist.
  2. FB-s vahetasin oma profiilipildi ära, lisasin kaanefoto ja paar pilti endast ning uuendasin andmeid (lisasin töökohad).
  3. Sellel aastal ei kolinud üldse.
  4. Otsisin tööd Taanis. Metsikult “ei”-d ja vastuseta kirju.
  5. Tärkav kinnisidee (crush). Kõige suurem: Lars. Väiksemad: Šarunas (kaks kohtumist), ilus noor poola poiss, Nicanor, Eqball, jutukast Tim… Kummitavad veel: Rando ja Heiki.
  6. Lugesin raamatuid taani keeles, aga need on õhukesed õppekirjandused (60-100 lk-d ja suures kirjas, st tekst hõredalt).
  7. Kirjutasin Heikile. Tal naine, kes lõpetas värsket Tartu Ülikooli, omab Audi A4, elavad koos naise Mustamäe korteris, naine töötab riigiasutuses (nõunikuna).
  8. Lisa töö: Käisin maasikaid korjamas, koristamas kolmes erinevas kohas + aitasin S-i hipisõbrannat (Kirstenit).
  9. Ilus mõte päevikust: Kallis tuleviku mina, kes ma seda loen. Täna ei olnud hea päeav ja ma tunnen end emotsionaalselt sandisti.

***

Blogi pealkirjade/postituste kokkuvõte/ülevaade:

  1. Kirjutan ilusast noorest poola poisist (Bartoz) ja Šarunasest.
  2. Jaanuari lõpus alustasin “Emily”-raamatu kirjutamist (taani keeles). Keeltekooli teemal. Aga see on juba ammu riiulil puhkamas.
  3. Alustasin taanikeelset blogi, see on ka puhkusel.
  4. 19. juuni 2016 alustasin “Vanatüdruku”-raamatu kirjutamist (taani keeles). Minu unistuste elu. See natuke edenes, aga praegu on soiku jäänud, kuid plaanin edasi kirjutada.
  5. Harjumine emaga koos elama. Kokkupõrked, lahkarvamused, võib-olla valesti mõistmised. Olen vist temaga harjunud. Tema mind ei ärrita või lihtsalt stressitase on langenud.
  6. Mure Tallinna finantsilise jätkusuutlikkuse pärast.
  7. Avaldasin oma näo blogis. Olen peaaegu kapist väljas.
  8. Mida mina vajan/tahan/soovin? Mida mu ema tahab? Probleem, dilemma. Keskenduda pigem enda vajadustele.
  9. Käisin ka väljas ja suhtlesin inimestega: keeltekooli klassiga käisime metsas, tantsu-klubis käisin (türgi-tants) ja õpetaja Anna soovitusel, Punaseristi koosviibimisel käisin ka…
  10. Täitus 1000 kommentaari, pooled neist on minu kirjutatud.
  11. Remonti tegin: vahetasin kraani ära ja lõhkusin torud. WC-poti loputuskasti parandus lõppes umbes sama õnnetult. Pean veel õppima, seda asja.
  12. Kirjutasin blogisse kuulutuse “Väheasustatud kohas vedeleb üks vanapiiga”. Mitte ühtegi kavalerikandidaati. See ei müü. :D
  13. Tegin konto tutvumisportaalis. Palju ingliskeelseid mehi/poisse. Leidsin ühe taani sõbra (RT).
  14. Õige natuke kirjutasin poliitika ja majanduse teemadel (Eesti/Taani). Hakkan juba Eestist kaugele jääma ja Taani pole veel nii selgeks ja südamelähedaseks saanud.
  15. Olin haige. Külmetus: nohu, köha… Õudne-õudne… :D

***

Plaan/eesmärgid 2017. aastaks:

  1. Töötan 6-8 kuud (minimaalselt) ehk üle 132 päeva ehk üle 806 tunni.
  2. Kirjutan 52 sissekannet oma raamatusse (“Vanatüdruk”).
  3. Sooritan DU3 eksami (hindele ei keskendu, Taanis on hinne 12 -suurepärane ehk Ida-Euroopa hinne 5).
  4. Jooksen 100 päeval. (Enam-vähem iga nädalalõpp).
  5. Oma sissetulekuga suudan katta oma kulud ja toetada S-i ca 15 000 DKK (st vähendada tema miinust arveldusarvel).
  6. Alustan tööd kontoris, oma erialal (finantsosakonnas või raamatupidamises).

Kodus peaksin midagi tegema (aitama S-i, mingi koduse ülesande peaksin endale võtma, koeraga jalutamine, koristamine….). Mitu Crush‘i ma järgmiseks aastaks prognoosin? Mis soovitate? Mitu on tervislik? :D

Rubriigid: Määratlemata | 4 kommentaari

Kui ma veel noor olin

Vanasti oli elu lihtsam. Kui ma veel laps olin. :)

Mäletan, et kuulasin seda… Ma unistasin armastusest. Tollel ajal polnud mul mingit kogemust noormehega. Ma kujutasin ette, et jalutan oma poisiga sügisestes lehtedes. Hoiame käest kinni ja oleme mõlemad nii armunud.

Oleme mõlemad need esimesed ja arglikult katsetame kõike… Alustuseks suudlust.

Noorte armastus on ilus. Siiras ja puhas. Mida vanemaks saad, seda rohkem kohtad sa valetamist, manipuleerimist ja võltsust.

Vahel on mul nii kahju endast, et ma ei saanud kunagi tunda seda ilusat (puhast, siirast) nooruse armastust. Minu armastus algas kohe probleemidega.

***

Noorust ju tagasi ei saa ja täiskasvanult eeldada või nõuda teismelise armastust (kino ja pikad jalutamised, arglikud katsetused…)… Seda ei saa nõuda täiskasvanult, seda polegi, sest ajaga on tekkinud ju kogemus…

Las minna… Äkki ma leian siis selle õige, kellega saan tunda seda pikka armastust. Sellist rahulikku ja kindlat armastust. Midagi sellist.

Pildiotsingu old love tulemus

Ja sellist..

Pildiotsingu old love tulemus

***

Maailmas on palju naisi, mõned ilusamad kui mina (mõned koledamad); mõned targemad kui mina (mõned rumalamad); paljud normaalsemad kui mina… Aga siin on vaid ÜKS mina. Jah, teist sellist ei ole.

Püüan oma tuju tõsta. Kirjutasin RT-le, nüüd on tal Kopenhaagenist külalised kuni esmaspäevani. Heiki ei kirjuta mulle enam… Nicanor teeb kõvasti tööd… Ma olen nii üksik. “Keegi ei taha mind” mõtted on jälle peas.

Kuramuse Lars. Tema on kõiges süüdi. :D

On ainult üks mees, kes mulle sobib. Samas nende miljoni mehe hulgast on teda nii raske leida. Ma saan nii palju ei-sid ja tõrjumisi ja keeldumisi ja korve jne… Vahel ei jaksa, tahaks käega lüüa. :) Vahel mõtlen, et las see õige ise tuleb (ise ilmub mu ellu). Siis jälle mõtlen, et ise tuleks ka midagi teha, sest kui ma mitte midagi ei tee, võib juhtuda, et olen see pruutkleidis luukere, kes ootab oma printsi koduväravas. :D

Kui tuju/meeleolu on kurb, siis tuleb maga minna. Äkki homme on parem. :)

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk | Kommenteeri

Karikakar

Jah… See on see lill, millelt õielehti rebida ja siis… Noh… Ma ei tea… Saad teada, kas ta armastab või ei armasta… :)

Mina mõtlen, kas kirjutada RT-le või mitte? Mida kirjutada?

Ja… Jah, Lars on ka mu mõtetes.

Aga RT… Ma soovisin talle häid jõule. Ta soovis mulle ka, siis lisas, et kohe varsti tuleb talle vennapoeg külla. Noh, ma lugesin sellest välja, et tal on kiire. Ja sinna see vestlus jäigi.

Varem kirjutasin, et ma loodan, et tal on uuel aastal minu jaoks aega. Ta kirjutas, et pärast 21. detsembrit on tal rohkem aega, et siis saab koertega jalutama minna. Nüüd on siis see pärast 21. detsembrit käes… Noh, ilmad olid jubedad. Meil oli torm ja aiatoakatus hakkas ära lendama. Homme on plaanis seda parandada, aga koos S-ga saab see olema väga keeruline ja vast terve päev kulub ära…

Mina ise olin haige. Nüüd hakkan juba paranema. Nohu on õige natuke ja köhin vaid näputäis kordi päevas. Jooksmas käin nii nagu ilma lubab.

RT-ga… Ma ei taha väga pealetükkiv olla. Võib-olla peaksin ikka päris terveks saama enne, kui välja külmetama lähen (ma käin koeraga juba jalutamas, aga… Aga mere-ääres on külm ja temaga koos minnes, peaksin ma vähe kobedamad riided selga panema (need ei ole nii soojad)… Kuid see ei mõjuks tervisele hästi. Kobedaid riideid on vaja, et tal jätkuks ikka huvi minuga suhelda.)

***

Nii lootsin, et saan veel enne uut aastat töötada, aga tundub, et ei saa. Jah, läksin juba ahneks selle töötamisega. :D

Mul on olnud aega, aga ma pole eriti midagi teinud. Magan kaua… Ma ei saa seda energiat sisse. Seda tegutsemise tahet ei tule, vaim ei tule peale… Ma selline kunsti-inimene. Tulebki natuke oodata seda vaimu. Las asjad lähevad omasoodu (mõndaaega). :)

***

Heikiga kirjutasime kaks päeva, aga nüüd on tema pilt WhatsApp-st kadunud. Ma arvan, et tal tekkis tüli naisega. Seega ma ka ei kirjuta enam. Las lepivad enne uut aastat ära.

Ahjaa… Heiki kirjutas, et ma olen äge. Sellel korral kirjutas, et ma olen ilus. Jätkuvalt olen tüdruk, mitte naine… :) Ja siis kirjutas, et ma olen omapärane, et ma oma profiili ei muudaks. Et mind tuleb lihtsalt lähemalt/laiemalt näha. (Pärast täpsustas, et olen laiema silmaringiga kui nii võib öelda).

Muidugi kirjutas veel, et ta ei unusta mind kunagi. Nii armas.

Pärast sellist kiitust ma hõljusin taevas. (Ta alustas, sellega, et ma olen tema lemmik).

Mul oli paar päeva nii tore. :) Pidevalt kuulen, et teen valesti, et olen rumal, raiskan oma aega. Olen liiga noor, ei sobi. Olen liiga arg, pean rohkem rääkima… Lisaks teiste märkustele, kritiseerin ma ka ise-end ja püüan end muuta ja siis jälle pettun endas… Ja siis see Lars (miks ta risutseb mu peas?!)…

Ja siis järsku tuli Heiki ja ütles: “Sa oled ok, sa oled omapärane. Ära muuda ennast. Sind tuleb vaid lihtsalt lähemalt näha/tundma õppida.” Ohh… Aitäh! See oli parim jõulukingitus… :)

Temaga elasin koos 1,5 aastat. Ei tea, kas ta õppis mind selle ajaga tundma või alles pärast seda… :) Ma just paar päeva tagasi mõtlesin, kuidas me esimest korda kohtusime… See oli kõik nii mitte normaalne… Ma olin väga konkreetse jutuga.

Ja see kokku kolimine… :D Üks hommik läks ta tööle. Saatsin talle sms-i, et täna kolin sisse. Ja kui ta koju jõudis, siis seal olingi mina. Asjad juba lahti pakitud… Seisin oma toa uksel ja tervitasin. Nagu vanad tuttavad, tegelikult olime vaid korra kohtunud ja umbes 30 minutit vestelnud.

Edasi elasime nagu tavaliselt. Uskumatu… Võõra inimesega elasin koos nagu vana tuttavaga. :D

Elu on olnud huvitav… :) Pole häda midagi.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Selfi-katsed

Ma püüan ka popiks ja noortepäraseks saada. Eile laadisin alla WhatsApp-i ja kirjutasin natuke Heikiga ja siis ta peaaegu nõudis mult selfit.

Täna käisin jooksmas (59 min, juhhuu). Ja siis proovisin selfitada. :D Ma ei tunne oma uut telefoni eriti. Mulle jäid silma igasugused huvitavad asjad, nt saab silmi suuremaks teha ja siis näost saab ära kaotada täpid jne… Ma esialgu neid teadlikult ei kasutanud (võib-olla kogemata vajutasin midagi. Silmad tunduvad kuidagi suured).

Mulle tundusid need pildid täitsa toredad. Seega ma jagan neid ka siin.

20161225_100205_resized 20161225_103331_resized 20161225_103441_001_resized 20161225_103703_resized 20161225_103756_resized 20161225_1038011_resized 20161225_1038521_resized 20161225_1038561_resized 20161225_103926_resized 20161225_103928_resized

Viimane pilt on kõige parem. Täpselt selline ma olengi oma uue telefoniga. Ise ka aru ei saa, mida ma teen. On asi õige või ei ole? :D

Esimene on pärast jooksmist. Ei näe väga haige välja. Täitsa ok.

****

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/11-harjumust-mis-ei-lase-sul-rikkaks-saada?id=76714478

Mulle üks artikkel.

  1. Ei mängi hasartmänge (bingot ka mitte, v.a koolis, kui tuleb lünki täita ja ma ei saa tekstist aru). OK
  2. Ma toitun keskmiselt. Pizza mulle ei maitse, hamburgered ei söö, aga samas ma silmapaistvalt tervislikult ka ei söö. OK
  3. Alkoholi ei tarbi üldse. OK
  4. Enda ümbritsemine negatiivsete inimestega. Ma ei ütleks, et ma end nendega ümbritesen, nad pigem ronivad ise mu külje alla. :D Ma arvan, et see on peaaegu OK, natuke pean veel vaeva nägema. Pean neid positiivseid ja julgustavaid inimesi enda ümbere leidma.
  5. Telerit ei vaata üldse. Kord kuus tundaega võib-olla. OK
  6. Valdavalt mõtlen positiivselt. Vahel käivad negatiivsed hood peal, aga ma siiski arvan, et ma olen positiivne ja naiivne. OK
  7. Tegevuste edasi lükkamine. Kui olen otsustanud midagi teha, siis teen. Seega tegevusi edasi ei lükka. Pigem võib olla probleeme otsustamisega. OK
  8. Tagasiside eiramine. Ma ei taha tagasisidet küsida. Ma ei kannata kriitikat. :D Suur puudus.
  9. Ma ei kuluta liialt. Nt ei ole ma juba mitmendat jõulu kingitusi teinud. Sünnipäevadel piirdun ka vaid digi-õnnitlustega. OK
  10. Ma arvan, et ma ei hoia ebameeldivat töökohta. Veel mitte. Ma pigem mõtlen töökoha endale positiivseks, teen sellest endale väljakutse ja panen end seal proovile ja kui kuidagi ei meeldi, siis otsin teise töö või tegevuse. OK
  11. Mugavustsoonis elamine. Sellega on nii ja naa. Mina ise otsustan, kuna mina sellest tsoonist väja tulen. Ja ma teadlikult astun vahel suuremaid samme ja viskan end elu-mere-lainetesse. Seega… Ma arvan, et see on ka OK. Ma väljun mugavustsoonist teadlikult ja ettekavatsetult. Mulle meeldib võtta teadlikke riske, mitte teadmata riske.

Üheteistkümnest punktist üheksa. Ma arvan, et mul on lootust rikkaks saada. :D

KOKKUVÕTE: Haige, jooksin, selfitasin ja rikkaks saamise tõenäosus on üsna suur 9/11. :D

Rubriigid: Määratlemata, Mõtteterad ja tähelepanekud artiklitest | 2 kommentaari

Jõuluime!!!

Minu jõulud ei ole midagi erilist. See tähendab pigem seda, et teistel on kiire ja ma peaksin hoidma end metsikult tagasi, et neid mitte tülitada. Noh, teistel on jõulud ja perekond ja üritused…

Sõin juba jõulutoidu ära… Varsti tuleks ka küüslaaugu leivake süüa ja siis olekski aeg magama minna.

Täna jooksmas ei käinud. Mingit asja sadas alla ja tuul oli tugev ning mul tekkis hirm, et äkki mu tervis ikka ei pea vastu. Rohkem haigemaks ei tahaks küll jääda. Äkki homme jõuan jooksma.

***

Terve päev olengi lihtsalt olnud. Natuke magasin päeval. Ühe pildi joonistasin. Raamatut lugesin. FB-s olen olnud. Uudiseid olen lugenud, vaatasin blogid üle. Nipet-näpet. Ühte filmi vaatasin ka.

Mingi armastuse film oli. Ma tundsin end nii üksikuna. Kohutavad jõulud, ma ütlen. :( :D

Lootsin, et äkki keegi on mulle kirjutanud, aga ei ühtegi kirja. Ja siis järsku… Leidsin oma meilist kirja Heikilt. Me pole väga ammu kirjutanud.

Jah. Teinekord pole üldsegi mitte palju vaja teha, et kellelegi rõõmu valmistada.

Minul hakkas küll kohe palju parem. Keegi mäletas mind, soovis mulle häid jõule ja head nimepäeva.

Jah. Jõuluimed on ikka olemas. :)

Rubriigid: Määratlemata | 2 kommentaari

Jõulud, jah…

Kui veel pole, siis homme ikka on.

Tänan küsimast. Tervis on natukene parem, aga see muutub pidevalt (halvemaks ja paremaks). S (väike inglike) tõi eile mulle kurgu jaoks rohtu. Ma sain lõpuks magada. Hommikul oli lausa suurepärane olla. Läksin jooksma ka. Nina valutab ja on suurest nuuskamisest tundlik… (Aeg oli 1h ja 4 min, mingi hetk hakkas kõhus pistma, siis jooksin hästi aeglaselt, see on haige inimese kohta väga ok aeg).

***

Täna olen püüdnud hästi rahulikult võtta. Kui natuke väsinud olen, siis viskan pikali. Nuusanud olen väga palju, aga hea on see, et ninast käib õhk veel läbi. Jooksmise ajal valutas kurk, aga nüüd on see ok. Alles on veel peavalu ja silmad valutavad. Aga ma väga loodan, et saan ruttu terveks.

Minult küsiti, et kas ma pühade ajal saan ka töötada (meil siin enamus puhakavad järgmine nädal). Ma vastasin, et saan kõik päevad töötada (päevases vahetuses). Kuidagi paha tunne on, kui pean ütlema ära, sest olen haige. Ma ise saaksin haigena ka töötada, kuid kala ja söök on väga tundlikud tooted, haigena töötamine on keelatud. (Kuigi olen märganud nohuseid ninasid ja köhimist tööl.)

Igatahes, on minul plaan esmaspäevast jälle terveks saada. Loodan, et mu organism ja keha ka nii arvavad. :D St minuga nõustuvad ja mind selles toetavad.

Palavikku mul pole, sest mul pole kraadiklaasi. Hästi loogiline lause. Pärast jooksmist jäid kõrvad tummaks, noh kuulsin halvasti. Ma arvan, et äkki siis kerkis palavik. Muidu valdavalt ikka higistan. Kas palavikust või olen end liiga soojalt sisse mässinud, seda ma ei tea.

Joon usinalt teed ja teen piima meega.

Ma olen muster-haige. :D See on täitsa normaalne, et ma hommikul jooksma läksin. Sibasin ruttu S-st mööda. Ta hõikas järgi: “Ega sa ometi jooksma nüüd lähe?!” Vastasin, et seda ma just teen ja kadusin. Kunagi ta lubas mind tuppa kinni panna, et ma jooksma ei läheks (ilmad polnud ilusad). Nüüd on ta harjunud, et ma ka pimedas jooksen, ta teeb mulle helkurveste ja värke, aga haigena jooksmist ei taha ta lubada. Kuid õnneks ta juba tunneb mind. Kui mina ikka tahan minna, siis mina lähen.

***

Ma nii väga tahaksin ka Larsist kirjutada.

Kunagi lugesin artiklit, et kui keegi ühele mehele meeldib, siis mees hoiab käsi puusas, sasib oma juukseid või puudutab neid ja vaatab seda inimest palju/tihti. Enne seda artiklit jäi mulle silma, et Lasil on käed puusas. See jäi silma. Meil on tööl mütsikesed peas ja seega olen märganud ka, kuidas ta oma mütsiga mängib. Noh, paneb käe mütsile, tõmbab selle taha poole ja siis kohe kohendab mütsi õigeks. See ei näe välja nagu täid oleksid või et sügeleks. See on selline üks liigutus ja üsna kiire.

Ma ei tea, kas ta mind vaatab, sest mina ei julge vaadata. Aga ma olen kuulnud, et ta mind vaatab.

Neljapäeval töötasin ma kolmandal liinil (tema liini naaber-liinil). Siis ta tegi seal Susannega nalja ja näitas mingeid tantsuliigutusi. See oli nii kummaline. Varem ma pole küll tähele pannud, et ta nii rõõmus on olnud. Aga ju Jõulud mõjuvad hästi.

Sellega tahtsin öelda, et see oli ainuke kord, kui ma teda vaatasin. Tahtsin just näha, kas tema mind vaatab… Ma olen nii kohutavalt arg, et ma ei vaata. Ma ei vaata üldse ringi, pilk on suunatud üksnes oma tööle.

Lisaks olen lugenud, et kui keegi väga meeldib, siis tema juuresolekul või temaga samas ruumis viibides räägitakse kõvemini.

Kunagi mind häiris see, et kui mulle keegi meeldis, siis ma ei tahtnud tema häält kuulda. Noh, tahtsin teda oma peast välja saada ja siis püüdsin eirata, aga seda häält ei suuda ju eirata… Vast teate seda armumist. Miljoni kilomeetri kauguselt võid armastatud objekti tuvastada (lõhna, hääle, keha järgi). :D

Igatahes… Lars naerab kõva häälega, kui ma olen ruumis. Varem oli ta vaikselt. Siis jäi mulle rohkem silma need käed puusas ja juuste puudutamine. (Üks kord, kui ma olin teist korda tema liinil, siis ta oli oma jaki ära võtnud. Demonstreeris mulle oma muskleid. Aga ma ei pööranud neile tähelepanu. Rohkem ma neid mukleid näinud ka pole.) :D

Ma alati jään tema käsi vaatama. Kui ta töötab ilma kinnasteta… Varem ma vaatasin tema abielusõrmust, aga nüüd vaatan ma tema tähekese tatoveeringut. Mu pilk lihtsalt jääb sellele kinni. Ma olen näinud sellist tatoveeringut paljudel taanlastel, see on vist mingi taanlase kaubamärk. :D

Tatoveeringutega on see lugu, et Eestis vaadatakse tatoveeritud inimesi põlgusega. Seda teevad eriti vanemad inimesed. Mina olen üles kasvanud sedasi, et tatoveeringud näitavad, et inimene on vangis istunud ja punkarid on joodikud ning päeva-vargad. Ma püüan end muuta. Oma suhtumist muuta, sest ma tean, et see on vale.

Igatahes… ma alati jään Larsi tatoveeritud tähekest vahtima ja siis tõmbab ta varrukat sellele peale, justkui tal oleks piinlik. Mina keeran seejärel pilgu ära, sest ma ei taha talle piinlikkust valmistada.

Ma pole tatoveeringut nii lähedalt näinud. Ma täpselt ei tea, kuidas neid tehakse, kuidas need püsivad. Tahaks lähedalt vaadata. Huvi tõttu jään seda tatoveeringut vaatama, aga ma ei saa ju Larsilt paluda, et ta oma keha-kunsti mulle näitaks, et tegelen ka kunstiga ja mul on sportlik huvi. :D Tal on palju tatoveeringuid ja mine tea, kui delikaatse-piirkonnani need ulatuda võivad.

Minu taani sõbral RT-l on ka palju tatoveeringuid. Talvel on keha kaetud, seega ma neid näinud pole. Piltidelt olen näinud. Ma loodan, et äkki me ikka saame nii palju sina-peale, et tema valgustab mind selle tatoveeringu-maailma osas.

Ei-ei, ma ei taha endale teha. Noh, miste nüüd… Vanainimese kortsus nahale need vast ei passiks ja mul hambad ka kukuvad välja… Vanadusest läheb keha lodevaks jne… Seega ei sooviks nagu (kuid mine sa tea… Vahel teen hulle otsuseid…) :D

***

Jah, ma tahaksin Larsile meeldida.

Kolmapäeval töötasin tema liinil ja ta tuli mu selja taha, et upitada mingit plastikust labidat. Ma ei tea, mispidi ta oli. Kas ta üritas mu kanni katsuda või meie kannid riivasid üks-ühte… Igatahes… Mul on automaatne refleks, ma arvan, et ma olen paks ja siis püüan end koomale tõmmata. Ma surusin end nii laua vastu, et oleksin koos oma lauakesega käpuli kukkunud… Et kui tõesti ta üritas kanni katsuda, siis võis talle jääda mulje, et mulle see ei meeldiks. Samas tundub see ebaloogiline. Lars ei ole nii julge, et seda piirkonda puudutada.

Noh jah… Mõtlemisainet ja fantaseerimis ainet sain kõvasti.

Neljapäeval lõppes mu tööpäev kaks tundi varem, siis läksin sööklasse. Ma teadsin, et Lars on seal ja ma võtsin endalt mütsi ära ja punupatsi tegin ka lahti. Noh, et ta ikke näeks, et mul on pikad juuksed selle koleda müsti all, et ma olen peaaegu ilus naine. Noh, et mul on potetsiaali või seda materjali, et ilus olla. :D Selle tulemusena muutuski ta aktiivseks. Naeris kõva häälega (mitte minu üle, Christian ütles talle midagi)… Ja järsku kadus Lars ära. Tavaliselt läheb ta 5 minutit varem tootmiseruumi, aga nüüd läks 10 minutit varem.

Jah. Lars on ikka veel mu peas, aga saab hakkama. Saame koos töötada nagu võõrad. Nüüd võtangi järgmiseks julgustükiks ringi vaatamise. Avaneb täiesti uus maailm. Mida teevad inimesed, minu selja taga jne… :D Kas Lars siis vaatab mind ebamääraselt palju või mitte.

Ilusat Jõulu kõigile!

Ja küll mina ka ükskord leian endale kellegi tugeva, kelle kaissu pugeda. Kes armastaks ja ihkaks mind ning keda mina armastan ja ihkan. :D Kunagi koidab ka see päev. Seniks tuleb lihtsalt eksisteerida edasi ja juhtida/kontrollida olukordi/asju, mida ma ise saan mõjutada.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri

Mis minuga juhtus?

Täitsa õudne lugu juhtus. Mina jäin haigeks. Kui mu mälu mind ei peta, siis Taanis ma polegi haige olnud.

Tööl olin ma ainuke vaid T-särgiga töötav inimene. Kõigil olid jakid seljas või mõni pikavarukaga pluus tavalise pluusi all. Minult küsiti, et kas mul külm ei ole. Kuni eilseni ei olnudki. Eile oli väga külm. Lars küsis, kas ma külmetan. Ma tahtsin kõva mutt olla ja ütlesin, et ei külmeta.

Mu jalad olid märjad ja seega oli ekstra külm. Igatahes… Öösel magada ei saanud, sest nina on tatine peas ja kurk valutab ja on kuiv, kisub köhima. Täna käisin ka tööl. Läbi häda sain hakkama. Püüdsin mitte rääkida, et inimesed ei saaks aru, et ma natuke tõbine olen. (Meil on seal palju köhijaid ja nuuskajaid).

Mul on hääl ära ja nuuksamise tõttu või nohu tõttu on mul selline seksikas nasaal hääl. :D

Põhimõtteliselt olin terve öö üleval. Nuuskasin ja köhisin. Hommikul tööle… Pärast tööd oli mega väsimus, aga magada ei saanud. Ja nüüd ongi nii, et ma ei saa magada. Olen väsinud, aga magada ei saa.

Ma ei oska haige olla. Ma ei taha haige olla. Ma ei jaksa.

Nohuga tuleb vist vedelik välja. Igatahes, mul läks jalg nii krampi, et natuke jäi puudu, et suurest valust karjuda. Ausalt. Selline tunne, et suren ära. :D (Ei, asi pole nii hull, lihtsalt virisen.)

Homme tuleb läbi valu ja tati ikka jooksma minna. Mul pole aega haige olla. Oli seda siis nüüd vaja.

See külmetus ja nohu tulid küll väga äkitselt. Eile tööl tundsin, et tervis hakkab käest ära minema. Viimane pooltund oli nagu piin. Tulin koju ja poputasin end, jõin meega piima ja palju teed. Aga ei aidanud. Juba olin külmetunud.

Ma tahan magada. Laske mul ometi magada.

Rubriigid: Määratlemata | Kommenteeri