Minu imeline elu

5 jaanuar, 2015

Õppetundidest

Postitas kategoorias Määratlemata

Hiljuti olin ma taas olukorras kus hoidsin tuttava lapsi. Lapsed täitsa vahvad, pisut üle aastasd parajad nunnukad. Umbes nädal aega vaatasin nende järele. Tavalised asjad, nagu lastega ikka. Söötmised, mähkmed ja magama panemised. Ei midagi erilist.

Kummaline on asja juures ainult see, et kuigi mulle lapsed pole kunagi eriti meeldinud on mu elu ikkagi kujunenud välja nii, et kellegi lapsi pean ma kanseldama. Ma olin neljalapselise pere vanim tütar ja nii oli loomulik, et pean nooremate järele vaatama. Peagi pärast abiellumist sain ma ise lapse ja siis veel kolm. Minu jaoks polnud mingi dilemma mähkmeid vahetada, vannitada ja magama kussutada. Kui mu neljas lõpuks rinnaga toitmise lõpetas olin ma ühtekokku kolm aastat rase olnud, 38 tundi sünnitanud ja viis aastat imetanud. Kas ma seda nautisin? Olin õnnelik emaks saades? Pean teile tunnistama et mitte eriti. See polnud roll mille ma endale valisin, see suruti mulle peale. Paraku tulen ma suguvõsast kus naised on iseäranis viljakad ja meil pole rasestumiseks vaja eriti palju rohkem kui oma mehe aluspesu pesumasinasse asetada.

Nüüd on mu lapsed juba võrdlemisi iseseisvad, see on suure pere eelis, vanematel pole aega oma lapsi lõpmatuseni kanseldada ja nii ongi, et minu üheksa aastane saab paremini hakkama nii mitmegi kodutööga, millega jäävad mõned kolmekümne aastasedki jänni. Praegu ma juba naudin emadust, mul on alati kaaslased, kellega kohvikusse ja loomaaeda minna. Aga millegipärast eeldavad inimesed, et ma olen väga suur lapsearmastaja ja sokutavad mulle oma võsukesi. Eriti veidraks teeb asja see, et ma olen laste seas suur hitt. Täiskasvanud järeldavad sageli et olen uhke ja üleolev, ometi tikuvad lapsed ja koerad mulle sülle. Ju nad siis näevad midagi, mida ma hirmsasti varjata üritan.

Olen kõike seda sügavalt kaalunud ja jõudnud järeldusele, et ju siis on mul sellest midagi õppida. Õppida lastelt. Õppida mängulisust, spontaansust, empaatiat, alandlikkust ja siirust. Pole kaugel aeg kus mu pojad toovad mulle oma lapsi hoida et saaksid abikaasaga õhtul teatrisse minna. Veider ja kummaline on ikka see elu – see mille eest kõige rohkem põgened püsib tihedalt su kannul ja see mille poole püüdled, pääseb ikka viimasel hetkel su sõrmede vahelt.

Kommenteeri


  • Kuud