Minu imeline elu

28 mai, 2015

Kuidas ennast paksuks süüa?

Postitas kategoorias Määratlemata

Selle loo kirjutan ma oma sõbranna palvel. Nimelt on tal suur mure. Mure seisneb nimelt selles, et ta ise pole üldse suur. Väga väike on. Kohe väga väike. Mitte pikkuselt vaid kehakaalult.

Suurem enamus pani siin kohal lehe kinni ja mõtles, et mis mure see üldse on. Pigem halavad inimesed selle üle, et nad on liiga rasked, mitte vastupidi. Näoraamatus jagatakse innukalt sõnumit, et mehed on naistest täiesti valesti aru saanud, kuna naised ei unista mitte sellest, et endale unelmate mees leida vaid sellest, et võiksid valimatult süüa ja mitte paksuks minna. See on ka minu salajane unistus.

kogu selle kõhnuse kultuses oleme me ära unustanud inimesed, kes pole saledad sellepärast, et nad sööksid apelsinimahlas immutatud vatti või saaksid oma turgutuse illegaalsetest mõnuainetest. Minusugustele inimestele, kes on alati vihanud seda väikest kandilist elektroonika vidinat magamistoa kapinurgas, jääb arusaamatuks see, kuidas on võimalik süüa ja mitte kaalus juurde võtta. Osalt kadedusest, osalt arusaamatusest leiab mõni, et on igati õigustatud loomulikult saledaid inimesi hurjutada. Tahaks küsida, et kas need inimesed niisama vabalt lähenevad ka ülekaalulistele ja kritiseerivad nende kehakuju või toitumisharjumusi?

On asju, mis on isikliku vabaduse küsimus ja teistel pole õigust kritiseerida neid valikuid. Valikuid mis puudutavad sõpru, elukohta, laste saamist. Kas on selliseid valikuid mida võib kritiseerida? Ja kui on siis kellel? Kas nendel, kes ennast “normaalseks” peavad? Kas keegi üldse peab ennast normaalseks pärast seda kui Conchita Wurst meile uut normaalsust tutvustas?

Aga tagasi tulles püstitatud teema juurde. Nii nagu ma tunnen paari väga ülekaalulist inimest kes söövad äärmiselt vähe ja tervislikult, nii tean ma ka mõnda üksikut saledat inimest, kes söövad üllatavalt palju ja üldse mitte tervislikult. Mõlema grupi esindajad on ise väga õnnetud ja neil pole aimugi kuidas olukorda muuta. Nii lihtne on hukka mõista ja nii raske on mõista. Kõike enda juures ju muuta ei saa. Mulle meeldiks olla mõni sentimeeter pikem ja loomulikult blond. Päris imelik oleks kui keegi tuleks mu juurde ja hakkaks riidlema, et kuule, mis sul viga on et sa nii lühike oled! See on seotud geenidega. Samamoodi on ligi 40% meie kehakujust ja kaalust seotud geenidega. Kui juba etteheiteid teha, siis palun pöörduge minu vanemate poole ja riielge emaga, et ta mulle pikemat ja blondimat isa ei valinud.

24 mai, 2015

Kevadjooksust

Postitas kategoorias Määratlemata

Ma ei mäleta kuidas see täpselt juhtus või millal aga kuidagi sattusin ka mina sel kevadel Lauluväljakul alguse saavale Mai jooksule. Saan selles süüdistada enda kartmatut iseloomu ja tõenäoliselt kahte head sõpra Chiantit ja Chardonnayd. Need kaks on mind varemgi igasugustesse jamadesse kaasa vedanud. Seekord siis nii halvasti. Hea küll, kui nii siis nii. Otsustasin, et kui ma ei soovi tagantpoolt kulla omanikuks saada siis tuleb ennast kätte võtta ja pisutki vaeva näha. Õnneks on mul päris elus ka selliseid sõbrannasid, kes kätt hoiavad kui ma esimest korda üle mitme aasta jooksutossud varba otsa seon ja Nõmme metsa mõõtma asun.

Pärast paari korda oli tunne juba täitsa hea. Seitse kilomeetrit tuli nagu naksti ära ja pärast jaksasin isegi veel hingata ja rääkida. Mõtlesin, et pole paha keskealise eide kohta kes on viimase viieteist aasta jooksul trenniks nimetanud seda kui korraks diivanilt püsti tõusin, et köögist uus pakk krõpse tuua. Hea küll, väike liialdus. Tähelepanelik lugeja kindlasti veel mäletab minu pooleteise aasta tagust ülistuspostitust jõusaalide ja personaaltreenerite aadressil. Aga suures plaanis on see õige. Keskkoolis olin üsnagi tubli maratoni jooksja aga sellest on väga kaua aega juba möödas. Jõusaalis käisin jooksulindil ainult paar minutit, et ihu soojaks saada ja siis peegli ees oma uusi dresse imetleda. No pole trenni inimene. Ja nüüd siis selline lugu, et kohe-kohe on 7 km jooks ja mina olen osaleja number 1828.

Aga nagu juba mainitud, siis võhm tuli ja tunne oli täitsa hea. Kuni vana põlvevigastus endast märku hakkas andma. Alguse lihtsalt pisut tuikas aga siis aina enam ja enam. Paaril korral olin sunnitud jooksu pooleli jätma ja häbis tagasi koju tulema. Käisin tuttava füsioterapeudi jutul ja uurisin maad, et kas on ehk mingeid ime ravimeid mida sisse või peale määrida, et ma ikka seda kulda sealt tagant poolt kuidagi ei võidaks. Ei ole veel selliseid asju välja mõeldud kahjuks. Seega tuleb ennast varustada sellise koguse valuvaigistitega mis paneksid väiksema looma magama ja kõige kiuste ikkagi jooksma minna.

Laupäeva hommik ei olnud harrastussportlasele kuigi vastutulelik. Jahe ja rõske. Pigem istuksin kodus diivani peal ja vaataksin eluloo filmi sportlastest kui et ise jooksma kipuks. Aga minna tuli. Minu suurim mure oli endiselt see, et ma kindlasti viimaseks ei jääks ja üldse suudaks oma haige põlvega jooksu lõpetada ja poole peal alla ei annaks. Stardi joone taga koos tuttavate ja võõraste naistega stardipauku oodates tundusid kõik nii hästi treenitud ja hasarti täis. Mida rohkem ma neid naeratavaid ja entusiastlikke naisi vaatasin seda rohkem hakkasin ma oma terves mõistuses kahtlema. Ma päris kindlasti ei kuulunud nende sekka. Eriti hirmsaks läks asi siis kui märkasin hiiglasliku putuka moodi lendavat robotit peade kohal filmimas. No oli mulle seda siis vaja, avalikult endale marki täis teha. Aga tagasi ka enam ei saanud minna. Kuigi ma polnud esimeste seas siis minu taga oli veelgi innukaid naisi ja ma olin lõksus.

Ja siis see algas. Teokiirusel hakkas see inimmass liikuma stardijoone poole ja jooks algas. No ja siis oli kõik juba lihtne. Mul oli ainult üks mõte. Joosta. Iga hinna eest joosta. Mitte alla anda.

Iga jooksja teab, et esimesed kilomeetrid on kõige raskemad ja siis käib mingi klõps ära ja siis võiks lihtsalt joosta ja joosta. Ma arvan, et minu jaoks käis see klõps ära kusagil teise kilomeetri peal kus ma ei mäletanud enam seda, et mul olid omad hirmud ja kahtlused kogu selle ürituse eel. Ei hoolinud ma veest ega spordijoogist mida lahkelt jagati, isegi mitte veinist mida üks tore kodanik oma maja ees serveeris. Ei hoolinud sellest, et poole jooksu peal tuli päike välja ja hirmus palav hakkas. Lihtsalt kohutavalt mõnus oli joosta.

Ühel hetkel hakkas ikkagi see õnnetu põlv valutama ja siis polnud enam tore joosta. Siis vaatasin ma ärevusega tähiseid mis andsid teada kui kaua veel joosta tuleb.  5 – ainult 2 kilomeetrit veel. 6 – alles 6? Kuidas alles 6 ma olin ju nii kaua juba jooksnud? Aga ma suudan, kui olin nii kaua vastu pidanud siis kannatan selle viimase õnnetu kilomeetri ka ära. Olime ju juba praktiliselt tagasi Lauluväljakule jõudnud. Põlv valutas ja ma teadsin, et pärast ma lihtsalt lonkan, olin ka treenides endale viga teinud ja teadsin, et  kui ma oma kehaga õrnalt ümber ei käi siis ta maksab mulle julmalt tagasi. Aga ma ei saanud ju nüüd ometi jalutama hakata. Mõtlesin, et kui ma märkan finishi joont siis teen veel lõpuspurdi. Korraga märkasin, et ma ei saa enam joosta, sest minule arusaamatul põhjustel kõik naised lihtsalt jalutasid. Miks nad omati jalutavad? Enne lõppu? Laus lollus! Pöörasin ennast ümber ja umbes 50 meetrit taga pool oli finish. Kuidas ma niimoodi jooksin, et ei märganudki lõppu? Nii kiiresti saigi see läbi.

Emotsioon oli laes. Ma olin ennast igas mõttes ületanud. Ma olin kõige kiuste tulnud ja osalenud. Ma ei võtnud kordagi hoogu maha ega jalutanud ühtegi meetrit. Kella vaadates olin ka parema aja teinud kui lootsin, alla 50 minuti. Tore oli näha seda suurt hulka naisi kes kõik ennast ületanud olid. Ei näinud kurje nägusid ega kuulnud pahaseid hääli. Curly Strings tahtis hirmsasti pruuniks saada 2 juuniks aga ma tegelikult ei soovita, päevitamine pole enam ammu moes.

  • Kuud