Minu imeline elu

29 juuni, 2015

Konfliktist

Postitas kategoorias Määratlemata

Nädal enne möödunud nädalat kirjutas Eesti mõtleva ajakirja juhtkirjanik meie valitsevast peaministrist. Talle ei ennustata pikka karjääri. Põhjus küllalt kummaline – ta on liiga normaalne. Kellelgi pole tema kohta ühtegi head nalja ja ta on liiga viisakas. Kui ma seda lugesin arvasin, et ajakirjanik teeb nalja. Kas pole tore vaheldus, et leidub ka poliitik, kes erineb teistest kuna tal pole kummalisi kiikse?

Olles teemat alateadvuse salajastes soppides pisut marineerinud, näinud vahvaid pilte Savisaarest dressides ja lugenud lugusid Tarandist, hakkan ma asju teisest küljest nägema. konflikt on oluline. Olgu siis sisemine või välimine. Konflikt on edasiviiva jõuga. See sünnitab diskusioone ja ideid. Diskussioonidest ning ideedest kasvab projekt ja sellest sirgub edu. Mitte alati selles järjekorras ja mitte alati kuigi kauakestev aga vähemalt pole see paigalseis. Konflikti puudumine tähendab automaatselt mugavustsoonis mandumist.

Ma olen ennast teadlikult ümbritsenud inimestega, kes mõtlevad teistmoodi kui mina. Nende arutluskäiku kuulates tutvun ma täiesti uue maailmaga. Ma nõustun ja vaidlen vastu. Mõnikord on mul olnud erakordne õnn ja olen koperdanud indiviidi otsa, kes aitab mul näha, et ma olen asjadest sootuks valesti aru saanud ja pean kiiremas korras tegema korrektiive oma mõtlemismallides. Äärmiselt tüütu on veeta aega nendega, kes nõustuvad kõigega mida ma ütlen. See on võrreldav raisatud ajaga teleri taga kui seal jookseb Benny Hill.

Hiljuti veetsin õhtu oma tuttavatega sõbranna juures lõkke ääres grillides ja maailma asju lahates. Meie lapsed mängisid pisut eemal jalgpalli ja sulgpalli ja võrkpalli. Lapsed eksisid meie juurde ainult selleks, et viinereid kõhtu laduda ja morsiga janu kustutada. Lapsevanemad meenutasid üheskoos oma lapsepõlve ja kui igav oli täiskasvanutega koos suguvõsakokkutulekutel sülti süüa ja vanainimesete heietusi kuulata. Võib-olla tuli see õhtu hämarusest või lõkketule suitsust aga niimõnelgi oli nostalgiline ilme ja õhetavad põsed kui ta oma lapsepõlve meenutas. Mulle meenus ka lapsepõlv. Mina olin just see laps, kes liiga sageli käis janu kustutamas ja viinereid mekkimas ning “unustas” siis teiste laste seltskonda naasta. Täiskasvanute jutud olid palju põnevamad kui kulli- ja pallimängud. Kahjuks ei mäleta ma enam kuigi palju neist varahommikuni kestvatest lõkketule ääres vestetud juttudest. Nii palju ma taipasin, et päris laste kõrvadele need mõeldud polnud kuna fraas mida ma lapsepõlves kõige sagedamini kuulsin, polnud mitte, pese hambad ära (kuigi ka sellest oleks kasu olnud) vaid: “Marss, mine teiste laste juurde”. Ma korraks läksin aga siis meenus mulle, et mul on jälle janu ja hiilisin tagasi. Kõik kes on kaheksakümnendatel lapsed olnud teavad, et ühtki pidu ei peetud ilma alkoholita. Minu õnneks joodi minu lapsepõlve ajal kohutavalt palju. Alkohol muudab inimesed laisemaks ja nad ei viitsi iga kümne minuti järel neegrinäoga plikat minema tümitada. Lõpuks nad isegi ei märganud minu kohalviibimist kuni ma ise ennast meelde ei tuletanud. Ma ei saanud ju asjadest aru ja ma tahtsin küsida täpsustavaid küsimusi. Ehk küsisin ma valesid küsimusi või olid need lihtsalt kohatud, igal juhul alati see täiskasvanutele meeltmööda polnud. Siis tutvustati mulle meeleldi kodulindude sooletühjendamise eripärasid ja nende seost laste sõnavabadusega.

Ja nüüd ma mõtlengi, et kas meie noor peaminister oli lapsepõlves korralik ja sõnakuulelik poiss kes mängis jaaniõhtul teiste lastega jalkat või hiilis ta salaja napsitanud täiskasvanute jutte kuulama ja otsis konflikte. Millegi pärast tundub mulle, et ta pesi korralikult kell kaheksa hambad grillvorstist puhtaks. Kuulas Vikerraadiost laulu “Ei taha veel magama jääda” ja magas rahulikult hommikutundideni. Ilma igasuguse sisemise ega välimise konfliktita.

Minu lapsed teavad poliitikast võrdlemisi vähe. Meie peres poliitikast ei räägita. Sellest hoolimata on nad vägagi kursis Savisaare käekäiguga (või kas oleks poliitiliselt korrektne öelda automaatkäiguga?) Nad teavad tema jalakaotusest ja vähemusrahva poolehoiust. Tema suurest kiindumusest dresside ja koledate lipsude vastu. Nende meelest oleks pidanud “Savisaare räpi” saatma Eurovisioonile. Taavi Rõivast aga ei tea nad midagi. Pole isegi tema nime kuulnud. Ta on liiga normaalne. Ta ei otsi ega tekita konflikti järelikult pole avatud muutustele.

24 juuni, 2015

Epiloog naabrimehele

Postitas kategoorias Määratlemata

Möödunud aastal üllitasin ma skandaalse loo naabrimehest. Millegipärast tekitas see lugu minu tutvusringkonnas meelepaha. Ma ei tea tänini põhjust. Kedagi vist pahandas, keegi sai haiget, keegi vihastas. Ma siis rohkem ei kirjutanud naabrimehest. Mitte avalikult. Lisaks blogile on mul magamistoas aknariiulil pooltosinat käsitsikirjutatud vihikut, mida ma päevikuteks kutsun. Neid teised ei loe. Täna teen ma erandi ja lasen teil piiluda nendesse köidetesse sest ma tean et teie hulgas on inimesi kes tahavad teada kuidas lugu edasi läks.

6. jaanuar “See on jätkuvalt väga armas, et naabrimees mulle lehvitab. Ma näen, et ta ootab mind hommikuti, et saaks mulle lehvitada. Mitmel korral on ta sõitnud autoga mu akna alla ja esituledega vilgutanud, et ma aknast välja vaataksin enne kui ta minema sõidab. Sellest on kujunenud rituaal. Ma tean, ma tean – nii totakas ja lapsik aga ikkagi kuidagi jube nunnu. Palju lihtsam on ärgata kui sa tead, et keegi ootab sind.”

21. jaanuar “No nii, nüüd on see lehvitamine läbi. Täna nägin ma naabrimeest mingi naisega, kes ilmselgelt läks tema juurde koju. Ma ei tea isegi miks see mind kurvastas. Nüüd ma vähemalt tean miks ta minu suhtes midagi ette ei võtnud. Mul on hea meel, et ma ennast täiesti lolliks ei jõudnud teha. Teda vältida on edaspidi väga lihtne. Ma ju tean mis kell ta läheb ja millal tuleb. Lihtsalt väldin aknaid sellel ajal ja ongi kõik. Veel üks õppetund – ei lehvita ma enam kunagi ühelegi mehele!”

2. veebruar “Täna tutvustasin ma ennast naabrimehele ja sain teada, et tema nimi on Aleksei. Ikka läbi ja läbi venelane. Kummaline lugu on temaga. Nüüd ma olen päris veendunud, et tal ikkagi on sõbratar. Loomulikult ei mõista ma miks ta siis mulle lehvitab aga mulle meeldib, et ta seda teeb. See on armas.”

1. märts “Möödunud nädalal vahetasin ma naabrimehega mõned laused trepikojas. Sain teada, et ta töötab ehitusel. Ta selgitas hästi püüdlikult, et peab mõnel hommikul varem tööl olema ja ei jõua minu ärkamist ära oodata. See oli nii armas. Ta tundub väga lihtne ja kena inimene olevat.”

8. märts “Täna kolis naabrimees meie majast ära. Küsisin temalt mis toimub ja miks ta kolib. Vastas lihtsalt, et sellepärast. Ütles, et kolib Lasnamäele. Lubas mulle, et me veel kohtume. Kaubikuga akna alt tagurdades saatis mulle õhumusi. Nii kahju.”

10. märts “On täiesti naeruväärne, et ma ikka veel selle naabrimehe pärast kurvastan. Või et ma üldse sellepärast kurb olen. See oli lihtsalt üks täiesti võõras inimene, kes mulle aegajalt lehvitas. Ma ei teadnud temast midagi ja tema teadis minust veel vähem. Miks see siis mulle korda läheb? Lihtsalt üks inimene, kes minusse sõbralikult suhtus.”

Kogu lugu. Oli siis vaja sellest nii suurt draamat tekitada? Vahel harva ma ikka veel näen teda. Ta käib oma korteril silma peal hoidmas. Tänagi käis. Ta endiselt otsib mind köögiaknalt ja kui näeb siis lehvitab. Ja mina lehvitan vastu.

24 juuni, 2015

Pulm ja neli matust

Postitas kategoorias Määratlemata

Kalendri järgi on käes suvi ja ametlik pulmahooaeg algas juba rohkem kui kuu aega tagasi. Inimesed abielluvad. Peavad pulmi. Minu hea sõbranna, kes töötab pulmafotograafina on kuni septembri lõpuni hõivatud. Eelmisel nädalal oli minu ühe juhusliku tuttava abieluregistreerimine ja sõbrad küsisid kas ma ka lähen. Kehitasin õlgu ja ütlesin, et mulle pulmad nii väga ei meeldi ja kuna ma peigmeest ega pruuti üldse ei tunne siis pole ma huvitatud. See pole esimene pulmapidu mida ma oma kohalolekuga ei austanud. Inimesed on väga mõistvad. Nad arvavad, et mul on ikka veel lahutusest sügavad haavad ja et kellegi teise abieluõnne nägemine teeks see mulle haiget. Las nad arvavad.

Kuigi ma olen lapsepõlves veetnud hämmastavalt palju aega surnuaias kinganinaga kivikesi toksimas ja hiljem peielauas rosinakringlit vitsutades, on esimene meeldejääv matus minu isapoolse vanaema oma. Ma olin siis just seitsmeaastaseks saanud. Vanaema oli juba pikalt haiglas viibinud kui ühel päeval saabus teade, et nüüd on see läbi. Mäletan halli kevadpäeva ja kopituslõhnalist puidust kirikut milles toimus lahtise kirstuga ärasaatmine. Isaema lamas seal, rätik peas ja silmad suletud. Seda mida kirikuõpetaja rääkis ma ei mäleta, võimalik, et ma sellest ka aru ei saanud. Vanaema oli veneõigeusulane ja neil on kombeks altari kohalt rääkida vanas slaavi murdes ja laulvas kõnemaneeris. Pühas isad räägivad, et Jumala sõnumist ei peagi aru saama, seda peab südamega tunnetama. Kõige hirmsam hetk oli siis, kui isa surus mulle sõrmed ribidesse ja ma korraga leidsin ennast surnud vanaema kohal ning ma teadsin mida pean tegema. Ema oli öelnud isale, et ma olen alles laps ja kui ma ei taha siis ei pea aga isa arvas teisiti. Olin eemalt jälginud seda kuidas kõik täiskasvanud, kes vanaemast vähegi lugupidasid, kummarusid ta kohale ja suudlesid tema laupa või põske. Vastik komme. Väga ebahügieeniline. Aga mis ma teha sain? Seal lamas minu vanaema, minu isa seisis mul selja taga, sõrmed ribides ja ma lihtsalt pidin. Ma ei unusta seda vist kunagi. See mis edasi juhtus on pisut ähmane. Surnuaed. Liivane rada mändide all. Auk. Kirst. Kolm peotäit mulda. Pisarad. Peielaud. Joodi viina ja söödi kringlit. Möödus kümme aastat.

Üheksakümnendate alguses kolis Eestisse ja tõenäoliselt ka teistesse Baltiriikidesse palju välismaalasi. Osad olid väliseestlased. Oli ärimehi. Misjonäre. Paljud kolisid koos peredega. Ühe sellise perega hakkasin ma tihedalt lävima. Nad olid pärit Kanadast ja peres oli ema, isa, kaks tütart ja poeg. Mingil hetkel olin ma perepoega sügavalt armunud. See tunne polnud vastastikune. Aga sellest hoolimata võttis see pere mind omaks ja ma olin neile nagu adopteeritud pagulane. Nemad õpetasid mulle milline peab olema pereelu, millised on terved suhted pereliikmete vahel. Pereema õpetas mind ilmutama emalikke tundeid ja näitas, et see pole häbiväärne. Ometi olid mul kõige lähedasemad suhted selles peres just isaga. Mäletan elavalt pikki vestlusi mis leidsid aset nende Kakumäe maja verandal juues kodustehtud limonaadi. Ma õppisin sellelt mehelt nii palju. Ja siis ta suri. Oma kodus, lugedes verandal puudevilus raamatut, kui tema naine läks talle isetehtud limonaadi viima ja ta sealt leidis. Lahkamine näitas, et tal oli arteriaalne tromboos. Ta suri silmapilkselt. Paar nädalat hiljem kogunes suur hulk inimesi kuulama tema ärasaatmiskõne. Seal oli sadu inimesi. Ta oli armastatud paljude poolt. Kõnepidaja meenutas kadunukese elu, tema lapsepõlve, eripära ja temale omaseid väljendeid. See oli naljakas. Ma naersin. Teised naersid. Naersid tema lapsed ja lesk. See matus oli meeldetuletus sellest, et elu tuleb elada täiel rinnal ja nii, et sinust jäävad maha inimesed kes sinust hoolivad ja meenutavad sind alati soojuse ning heldimusega. Möödus kuraditosin aastaid.

Selleks ajaks kui mu isa suri olin ma juba õppinud, et matuseid peetakse elavate jaoks ja mitte surnutele. See oli teisipäev. Olin oma pesamuna just lasteaeda viinud ja ootasin bussi kui helistas mu ema. Isa oli surnud. See tuli nii ootamatult. Alles ma rääkisin temaga laupäeva hommikul ja nüüd teda enam polnud. Ta suri infarkti. See on alati lohutav, kui sa saad teada, et inimene ei pidanud kannatama. Järgnev nädal möödus justkui udus. Ma käisin tööl ja ei küsinud ennast vabaks. Hakkasin saama tundmatutelt numbritelt SMSse kaastundeavaldustega. Ma ei mäleta kuidas ma juhtunut oma lastele selgitasin. Ilmselt lihtsalt ütlesin, et vanaisa on surnud ja rohkem te temaga ei kohtu. Mu lapsed olid näinud kuidas kalad akvaariumis surid ja ma nad wc-potist alla lasin. Nad teadsid mida tähendab surm. Teoreetiliselt. Laupäeval oli ärasaatmine. Ma olin otsustanud, et ma ei võta oma lapsi kaasa. Kõne oli nagunii vene keeles ja kirstu polnud. Hiljem olen ma mõelnud, et äkki ma siiski oleks pidanud nad kaasa võtma. Äkki see oleks andnud neile mingi lõpetuse tunde? Me istusime perena auditooriumis eespool. Vend, tema naine, õde, teine vend, ema ja mina. Inimesed nutsid. Nad alati nutavad matustel. Ma ei oska. Ma võin käsu peale naerda aga nutta mitte. See tuleb siis kui tuleb, ise, kutsumata. Võib-olla arvasid inimesed, et ma olen šokis. Võib-olla arvasid nad, et ma üritan olla vapper ja oma tundeid varjata. Võib-olla mõtlesid, et ma ei armastanud oma isa. Eks neil kõigil oli omajagu õigus. Hiljem samal õhtul ma ikkagi nutsin. Tulin jala kesklinnast koju, sadas lörtsi ja puhus tuul. Mul oli vaja seda jalutskäiku, et isaga hüvasti jätta. Üksi, võõraste pilkude eest eemal. Möödus kaks aastat.

Mu ema helistas ühel kolmapäeva õhtul ja teatas, et vanaema on väga haige ja viibib haiglas. See oli täpselt nädal enne minu Londoni reisi. Ma teadsin siis, et kauaks teda enam pole. Ta oli terve elu väga haige olnud ja kui ma teda viimati nägin oli ta elust väga väsinud. Ma tundsin oma emaema hästi. Ma teadsin, et surma ta ei karda. Polnud kunagi kartnud. Kaks nädalat pärast seda telefonikõne vanaema surigi. Matused toimusid pühapäeval. Avatud kirstuga ärasaatmine toimus vanaema koduõuel. Selles majas oli ta 79 aastat varem sündinud ja tema pikim reis oli olnud tütre pulm Otepääl 1982 aastal. Olid mõned naabrid ja tuttavad aga enamasti sugulased. Vanavanaemal ja vanavanaisal oli selles Soonlepa küla mäepealses majas kokku sündinud 12 last. Meil on suur suguvõsa. Ma vaatasin seda kuivetunud kuju tillukeses kirstus ja mõtlesin, et see kogu polnud üldse minu vanaema moodi. Mu vanaema oli särtsakas ja elujõuline ja tragi. Ma ootasin terve kõne aja, et vanaema tõuseb istukile ja hüüab oma heleda hiiunaise häälega: “Mis te itud siin seisate, ma ainult puhkasin jalga!”. Kõnepidaja oli kogenud ja hea. Talle meeldis oma häälekõla ja ta polnud kitsi seda jagama. Enamasti rääkis ta väga asjalikku juttu. Tema juttudest meenus vanaema nii nagu ma teda lapsepõlvest mäletasin, mitte see haige väike kogu keda viimati haiglas vaatamas käisin. Ma olin peaaegu unustanud kui äge mutt ta oli. Nii lohutav ja turvaline oli istuda koos oma sugulastega ja meenutada lapsepõlve. Kõiki neid lugusid mida olime oksendamiseni kuulnud ja naljakaid fraase, mis tõid muige suule. See on väga eriline hetk, kui sa oled oma inimestega ja tunned ühtekuuluvust. Inimesed ei taha seda tunnistada aga surm ühendab palju rohkem kui pulmad.

Pulmad on algus, mille lõpp on teadmata. Surm on lõpp. Me ei saa valida millal või kuidas meie elu lõpeb. Me saame valida kuidas me elame. Kuidas meid mäletatakse. Kes meid mäletab. Matused pakuvad palju rohkem lohutust ja mõtlemisainet kui pulmad. Ma lähen matustele alati kergema südamega kui pulma. Ma rõõmustan elatud elu üle. Pulmad on liiga ettearvamatu lõpuga, et tunda ühte või teist. Aga võib-olla olen ma ikka veel katki, kuna see üks pulm millelt ma puududa ei saanud lõppes nii inetult.

22 juuni, 2015

Printsessidest ja konnadest

Postitas kategoorias Määratlemata

Hiljuti ühel töövestlusel küsiti mu käest, et kuidas mind kirjeldaksid kolleegid. See oli lihtne küsimus. Siis nad küsisid, et kuidas kirjeldaksid mind mu sõbrad. Ma hakkasin naerma. “Mu sõbrad kutsuvad mind printsessiks.” Intervjueerija vaatas mind, ilmselt mõeldes endamisi kui tugevate psühhotroopsete droogide mõju all ma parasjagu viibin.

Lõhestunud isksusest olen ma ka varem kirjutanud. Kõik need isiksused elavad sõbralikult minu peas ja kehas ja enamasti saavad omavahel hästi läbi. Mul on lihtne ennast samastada igasuguste karakteritega ja elukutsetega. Ühest küljest on minu empaatia boonuseks. Teisest küljest… Mõnikord lähevad köögitüdruk ja perenaine minu sees tülli. Häda seisneb selles, et vallandada neiut ei saa ja mõisaproua keeldub ka lahkumast.

personality_10

Ma pole enam aastaid oma pead vaevanud selle üle, miks ma olen nii vastandlik. Minu ema ja isa olid kaks kõige erinevamat inimest kes kunagi lapsi saanud. Minu õde ja vennad on samuti hädas oma iseloomuga ja üritavad selgusele jõuda oma identiteedi suhtes. Nad on julgemad kui mina. Seisavad silmitsi oma deemonitega ja üritavad neid taltsutada. Mina ei julge enda kihte lahti harutada. Kardan vaatepilti mis peeglist vastu vaatab kui ma olen ennast täiesti alasti kiskunud.

Minu põhiline käitumismuster probleemide korral on alati läheneda asjadele väljaspoolt. Ma koristan, kui mu hing on haige. Teen kapid ja sahtlid korda. Pesen seinu ja paikan sokke. Tõmban naksudes oma roosad pitsäärega kummikindad kätte, põlvitan wc-poti kõrvale ja hakkan seda küürima kuni minu sisemine tasakaal on taastatud. Mis sest, et minu probleemid pole kuhugi kadunud, minu ümber on kord ja harmoonia. Valged laudlinad ja peen portselan sisendavad turvatunnet. Minu sisemine printsess on olukorraga väga rahul. Ta istub ümbritsetuna oma alamatest ja naudib hilisõhtust teed ja skoone põldmarjamarmelaadiga. Ta tõstab pilgu ja laseb sel libiseda üle raamataturiiulite tundes uhkust teemadejärjekorda seatud köidetest. Ta suleb silmad ja meenutab oma kuningliku magamistoa korrastatud sahtleid kus kõik püksikud on laotud vikerkaare värvide järgi ja sukad/sokid vastavalt hooajale. Need on elu väikesed rõõmud. Printsess avab silmad ja vaatab korraks veel oma raamatuid, kui miski talle silma hakkab. Ta asetab alustaldriku pooliku küpsisega lauale ja tõuseb püsti. Mõne sammuga on ta raamaturiiuli juures ja uurib halli joont mis jookseb üle “Triumfikaare”. Ta ohkab sügavalt ja raputab pead: “Peab koristaja lahti laskma. Juba kolmas sellel nädalal!” Ei ole kerge see printsessi elu.

Seda kõike ei hakanud ma tööandjale kirjeldama. Ta oleks mulle pikalt mõtlemata valge auto järele kutsunud. Talle ütlesin ma, et minu sõbrad kutsuvad mind printsessiks sest ma armastan korda ja puhtust. Ta noogutas rahulolevalt, tegi märkmeid ja mulle tundus et ta jäi vastusega rahule.

Kui ma seda vahejuhtumit oma sõpradele ümber jutustasin, naeratasid nad soojalt ja noogutasid heakskiitvalt. See oli hea päev, kõik mu kolmkümmend pluss sõpra minu peas olid minuga nõus. Keegi ei pidanud koristama. Printsess koos toatüdrukute ja köögipersonaliga istusid pisut räämas tillukeses köögis põrandal, jõid lahtunud coca-colat ja olid minu üle ülevoolavalt uhked.

22 juuni, 2015

Sellest kuidas minust sai kirjanik

Postitas kategoorias Määratlemata

Ma ei tea millal see punkt saabub, kui me teadvustame endale et oleme naine/mees, eestlane/venelane, raamatupidaja/luuletaja. Ma arvan, et see teadmine elab meis oma elu kuni ühel hetkel me saame aru, et see on alati nii olnud kuigi me pole seda ehk osanud sõnastada. Vahel peab keegi meie kõrval meid juhatama selle äratundmise juurde, mis vahib meile otsa aga mida me endale tunnistada ei taha.

Täna lugesin ma üht raamatut, mis avas mu silmad. Raamat ise oli suhteliselt keskpärane ja ma lugesin seda vaid sellepärast, et olen lugenud esimest ning teist osa ja nüüd ilmus kolmas. Mulle ei meeldi lõpetamata lood. Mind paelub alati lõpptulemus ja nii oli ka see ost tingitud pigem käitumismustrist kui reaalsest huvist loo vastu. Aga elu lihtsad tõed tulevadki meie juurde nii, et me neist aru ei saa, justkui hiilivad salaja selja tagant ja rabavad meid. Ja nii sain ma korraga aru, et ma olin juba kirjanik. Mul polnud tegelikult vaja seda, et keegi korraldab minu auks paraadi, punase vaibaga ja ülehinnatud šampanjaga, ulatab diplomi ja kõik aplodeerivad ning kallistavad. Kuigi ma ilmselgelt ootasin seda.

Ma ei pidanud ennast kirjanikuks. See oli unistus. Kauge ning küündimatu. Ma kirjutasin küll, lootuses, et minust kunagi saab kirjanik. Põhiliselt iseendale ja peaasjalikult sahtlipõhja. Niimõnigi lugu on leidnud oma enneaegse lõpu külmal eestmaa talvel kusagil ahjus tulehakatisena. Sõna otseses mõttes lendas see vastu taevast.

Siis saabus blogi. Iga postitus viimistletud ning kallis. Kirjutatud kirega ja sooviga maailma paremaks muuta. Mu elutoas on sekretär. Valge, täispuidust kirjutuslaud. Ma istun selle taga kirjutan oma lugusid ja tunnen ennast nagu päris kirjanik. Minu kujutlustes on kirjanikud alati vanemad kui mina, elukogenud, elutargad. Hallide juustega ja kortsus kätega. Nende vasakul käel on klaas punase veiniga ja vasakul alati suitsev sigaret. Nad istuvad üleval kuni hiliste hommikutundideni, oma kulunud, sigaretituhast augulises ruudulises pidžaamas, hallid juuksed kammimata ja pisut turris ning klõbistavad klaviatuuril kuni keegi segab nende kirjutamist tarbetu küsimusega:”Kas sa dušši alla ei peaks minema, sul juba kolmas päev siin?” Ja siis nad ühmavad, küsija poole pilkugi pööramata : “Ära sega, ma töötan!”

21d861b14d4a37409e218c0c39471f88

Selle kujutelma järgi ma pole veel päris kirjanik. Ma kirjutan küll enamasti öötundidel ja mitte alati kainena aga suitsetama pole veel õppinud. Mu lapsed teavad, et aeg mil ma kirjutan on püha ja segada mind ei tohi. Nad teavad, et see on mulle oluline ja elavad kaasa minu edule. Neile on kohati olulisem vaatajaskond ning -hulk kui mulle endale. Hetk mil otsusatsin kirjutamisega lõpparve teha oli neile äärmiselt ränk, nad püüdsid mind veenda, et ma kirjutamist ei lõpetaks ning sülitaksin kriitikutele. Igal kirjanikul on vaja fännklubi. Mina leidsin selle oma laste näol.

Minu suurim kriitik on minu õde. Ma austan tema arvamust kõige rohkem, sest ta pole sellega kitsi olenemata minu reaktsioonist. Ta on püüdnud mulle juba paar aastat tõestada, et ma pole tegelikult blogija. Minu lood on liiga pikad ja põhjalikud, selleks, et ma oleksin tõsiseltvõetav blogija. Kui ma pihtisin talle, et soovin minna ajkirjandust õppima, laitis ta selle mõtte maha ja ütles, et mine parem filoloogiat õppima, sest su grammatika annab soovida. Ta ütleb, et ei kujuta mind ette ajakirjanikuna kuna minu lood on liiga isiklikud, sellepärast ta näeb mind pigem kirjanikuna. Aga ta näeb mind ka raamatupidajana. Nii, et ma ei tea kui usaldusvaäärne see tema visoon on alati.

Tagasi tulles tänase raamatu juurde. Veel üks lause, mis pani mind raamatut käest panema ja enda sisse vaatama oli väidetavalt Vello Vikerkaare huulilt: “Kui sa loed kõntsa, siis sa ka kirjutad kõntsa”. Sel hetkel mõtlesin ma ainult sellele, et kas antud raamat mis minu käte vahel oli, oli kõnts mis sünnitab sõnnikut? Sest ma lugesin seda küll ja see polnud halb. See oli kaks nädalat järjest müügiedetabelites esikohta hoidnud aga isegi mina sain aru, et see polnud hea. No ja kui ma seda lugesin, mida ma siis kirjutasin?

Kui ma mõtlen sellele, et mida ma tahan teha viie, kümne ja kolmekümneviie aasta pärast, siis vastus on alati sama – ma tahan kirjutada. Minu suurim hirm on see, et ma ei suuda jäädvustada kõiki mõtteid mis minu peast läbi jooksevad. Iga uus kogemus, uus suhe, ma ootan, et see lõppeks, et saaksin sellest kirjutada. Ma ei tea kas see tunne teeb mind päriselt kirjanikuks. Kas isegi see, kui hoiaksin käes köidet omaenda nimega kaanel tekitaks õige kirjaniku tunnet? Võib-olla ootan ma midagi suurt ning erakordset, mis muudaks mu sisetunnet. Paistab et kõik mu kallid inimesed on juba ammu sellest aru saanud, millest mu emakeele õpetaja neljandas klassis rääkis, ainult mina ise veel tõrgun. Äkki ma peaks sellesse suhtuma kergemalt, mitte seadma endale ületamatuid eesmärke? Ma kirjutan ergo ma olen kirjanik. Ma avaldan kirjutisi ja mul on lugejaskond ergo ma olen kirjanik. Mu kirjutistel on vastandleerid – fännid ja kriitikud ergo ma olen kirjanik. Minus on sisemine konflikt selle osas, kas ma olen siis lõppudelõpuks kirjanik või mitte – järelikult ma olen kirjanik.

22 juuni, 2015

Enesemüümisest

Postitas kategoorias Määratlemata

Nagu öeldud, olen taas aktiivselt töökuulutusi lappamas ja nendele vahelduva agarusega ka reageerima. Põhjus oli kenasti toodud eelmise aasta blogipostituses vastikutest ülemustest. Saite nagunii kõik kenasti aru, et Miina oli tegelikult mina. Mis siin enam ikka pikalt keerutada. Ühel heal päeval sai mõõt täis ja lahkumisavaldus lauale pandud.

Nädal aega nautisin laisku hommikutunde ja siis hakkasin CV-sid laiali saatma. Kergendusega tõdesin, et tööd on, kui ainult ise viitsid ennast liigutada. Paarist kohast võeti ühendust ilma, et ise oleksin nende vastu huvi ilmutanud. CV mul kenasti avalik ja kõigile mugavalt kättesaadav.

Arvestades, et mul erilisi oskusi ega teadmisi tegelikult pole olin meeldivalt üllatanud kui suur protsent tööandjatest minuga ühendust võttis ja vestlusele kutsus. Eelmistel kordadel oli vestlusele jõudmise protsent umbes 20 ringis ja nüüd juba üle 50ne. Loomulikult ei tähenda vestlusele jõudmine sisuliselt mitte midagi. Istutakse, puhutakse juttu, tehakse sinuga teste ja uuritakse tausta. Mulle on alati tundunud, et töövestlustel osalemine on väga sarnane kurameerimisele. Oled väga viisakas ja püüad endast võimalikult head muljet jätta. Naeratad nii, et lõuad krambis ja kuulad tähelepanelikult mida sulle räägitakse. Noogutad iga asja peale ja loodad, et sind kutsutakse veel järgmisele kohtingule.

Sest kui sa kandideerid töökohale siis see pole ainult töö. Küsimused mida intervjuudel esitatakse muutuvad iga aastaga aina isiklikumaks. Mõne küsimuse peale olen isegi küsinud, et kuidas see minu töösse üldse puutub? Aga tööandja tahab teada mitte ainult sinu oskusi vaid ka isikuomadusi ja iseloomu. Sest kui nii võtta, siis tööl veedame me rohkem aega kui kusagil mujal. Sageli tunnevad meie kolleegid meid paremini kui meie enda pereliikmed. Tööandja peab tagama selle, et uut töötajat palgates säiliks töötajate vaheline sünergia ja uus inimene jääks tema juurde võimalikult kauaks. See on aina keerulisem. Nagu igas muus vallas, nii lokkab prostitutsioon ka tööpõllul. Lojaalsus pole moes.

Minu praegune tööotsing erineb suuresti kõikidest senistest tööotsingutest mis mul kunagi on olnud. Esimest korda elus pole ma tööd otsides meeleheitel, sest kuidagi on elu nii kujunenud, et ma saan kenasti hakkama ka ilma palgata. Selletõttu vaatan ma tööandjaid hoopis uue nurga alt. Ma käin küll vestlustel ja püüan endast head muljet jätta aga ma teen seda pigem hobi korras kui vajadusest. Olen paari nädala jooksul käinud kokku kümnel vestlusel ja vaid kaks nendest kohtadest on olnud sellised kuhu ma tegelikult tahtsin tööle minna. Ma ootan, et tööandja mind üllataks ja muudaks end minu silmis ahvatlevaks. Ma tahan tunda, et see ongi koht, kuhu ma tahan jääda kuni pensionipõlveni. Jällegi, väga sarnane olukord deitimisega. Olen jõudnud ka kaaslase otsimisrännakuga nii kaugele, et ma pigem olen üksi kui mingi suvalisega. Ja selleks, et ma vaevuks üldse kellegiga rohkem suhelda, ootan ma et see inimene mind lummaks ja oleks mulle huvitav. Ma ei otsi ju endale kaaslast paariks hooajaks vaid ikka päriseks. Ma ei viitsi näha kurja vaeva ja investeerida oma aega ning emotsioone inimesse kes ei võta mind ega meie suhet tõsiselt. Ma ei vaja suhet, mulle meeldiks see.

Kõige hirmsam aeg algab kohe pärast tööintervjuu lõppemist. Ootus. Kõige suuremad mölakad on need, kes ei suvatse sulle teatama, et nad on valinud sinu asemel kellegi teise. Ja sa istud ning ootad ja paned kogu oma ülejäänud elu pausi peale, sest sa ootad vastust. Palju parem on teada, isegi kui vastus on ei. See teeb korraks haiget aga sa saad vähemalt oma eluga edasi minna. Ootus on palju, palju hullem. Loomulikult saad sa ise ka peagi aru, et sind saadeti lihtsalt pikalt ja ei juletud sulle seda näkku öelda. Kas tõesti on siis nii raske võtta see kaks minutit ja koostada standard email ja saata see ootajatele?

Find a Job - Business People in Maze

Ja nii ma kulgen. Otsimise ja ootamise vahepeal tegelen enesearendamisega ja analüüsin oma enesemüümise oskust. Hetke seisuga võib öelda, et ma pole mitte töötu vaid  “professionaalne tööotsija”.

16 juuni, 2015

Enesekaitsest

Postitas kategoorias Määratlemata

Mäletate veel seda kuidas ma maijooksust osa võtsin? Jooksmisega on nii, et kui sa juba alustad siis tahad veel. Kuna järgmine suurem jooks toimub juba augustikuus Rakveres siis on selleks vaja ennast kenasti ka vormi ajada. Esiteks on vaja ennast ületada ja sõbrannadest parem olla, pealegi on ööjooks kolm kilomeetrit pikem kui naiste jooks. Õnneks aega on ja trenni jõuab teha, isegi haige põlvega.

Käisin siis täna jälle oma ringi tegemas ja jooksime õega Nõmme metsas, sealsamas kus kunagi kaheksakümnendatel tegutses kurikuulus inimsööja aga õde seda ei tea ja ma ei suvatse teda ka valgustada. Rada ise on üsna põnev, seal on tõuse ja laskumisi, treppe ja liiva. Tempo oli meil päris hea ja olime jooksu lõpuks endaga rohkem kui rahul. Iga korraga läheb rada pikemaks ja meie vastupidavus ning tempo kasvab. Hingeldama ja higistama ajab küll aga ega muidu pole trennist ju kasugi.

Sõbrannadega jooksmine on väga eriline naistevaheline tegevus. Ma näiteks ei kujuta ette, et oma elukaaslasega koos jooksmas käiksin. Jõusaalis küll aga mitte jooksmas. Jooksmine ühendab naisi. Ma oleme kannatlikud, me sobitame oma tempo kaaslasega, kui üks väsib siis me ei tee etteheiteid, me jalutame mõned meetrid ja jätkame. Nagu muuseas saab ka kõik olulised jutud räägitud. Ehtne näide sellest kuidas naised oskavad üheldada kasuliku meeldivaga.

Meie ühine jooks lõppes minu õe trepikoja ukse ees ja sealt on umbes kilomeeter minu koduni. Tõstsin pisut tempot ja jooksin kodu poole. Ristmik. Punane tuli. Kollane. Roheline. Ja üks kord veel. Väike metsatukk. Möödusin ühest pisut trullakast naisest, kes oli toetanud oma Maxima kilekoti maha ja rüüpas parasjagu kahe liitrilisest Cola pudelist. Veel üks naine, kes jalutas oma koera ja kummardus kilekotiga koera järele koristama. Jooksin kodu poole. Olin parasjagu möödumas ühest pruuni mantlisse riietatud eakast daamist, kui too minu samme kuuldes võttis sisse ninjasõdalase kaitsepositsiooni ja pöördus minu poole sellise hooga, et ma paratamatult pidurdasin ja seisma jäin. Proua kukkus minuga riidlema”Štoš tõ tak pugaješ minja”. No ei tea, kes siin keda hirmutab. Kell oli vaevalt üheksa läbi, õues alles täiesti valge ja ma üleni roosas, pole nagu mingi mõrtsukas. Üritasin viimased paarsada meetrit koduni joosta aga ei suutnud. Lihtsalt nii naljakas oli.

angry-old-lady

Te oleks pidanud nägema seda naist ja kuidas ta ennast kaitsta kavatses potentsiaalse mõrtsuka/röövli eest. Ma arvan, et kui mul oleksid olnud kurjad kavatsused siis oleksin mina olnud see, kes tappa saab. Tädi oli agressiivne ja elujõuline. Mul poleks olnud mingit võimalust tema rahakotti röövida. Natuke kadedaks teeb isegi see daam. Ta oli kindlasti üle kuuekümne aastane. Ma oskan ainult loota, et ma samas vanuses oleksin sama tahtejõuline ja hakkaja. Edaspidi olen ettevaatlikum ja püüan vanemat generatsiooni enam mitte hirmutada.

15 juuni, 2015

Naistest kes mõtlevad üle ja meestest kes ei kanna aluspesu

Postitas kategoorias Määratlemata

See lugu räägib populaarsest kohtinguäpist Tinder. Paljud on sellest kuulnud ja veel rohkemad on seda kasutanud, kuigi nad teile seda ei tunnista. Esmakordselt kuulsin Tinderist umbes kaks aastat tagasi. Üks mu tuttav noormees hakkas seda kasutama ja oli suures vaimustuses. Kes veel ei tea, siis Tinder on selline kaval äpp, mis võtab sinu Facebooki profiili info, sinu meeldimised ja otsib sarnaste huvidega vastassoost inimesi, keda sa siis saad vastavalt nende pakutud lühikirjeldusele ja/või fotodele, kas “like”-ida või “unlike”-ida. Kui sulle meeldinud inimene sind vastu “like”-ib saate hakata omavahel sõnumeid vahetama.

Kuna mõlemad asjaosalised on teadlikud sellest, miks nad oma konto lõid ja mis eesmärgil kumbki Tinderdab, siis enamasti pikka juttu pole ja flirdile aega ei kulutata. Mõni küsib kohe otse, et kas sinu või minu pool? Või kas sul on C või D korv? No mul on punukorv aga sul? Ostukorv? Jah, vestluskaaslaste pärast ei tasu endale äppi tõmmata. Nii nagu ei tasu salati pärast McDonaldisse minna. Midagi nagu saab aga hing jääb ikka tühjaks.

Aga on ka mõned edulood. Olen kuulnud ilusatest suhetest mis alguse saanud just Tinderist. Minu hea sõbranna on ka vahelduva eduga Tinderdanud. On ka kohtingutel käinud ja paar nädalat tagasi näis, et tema otsingud on lõpuks vilja kandnud. Ilus mees. Edukas, oma auto ja kodu. Isegi töö mille eest palka makstakse. Lotovõit! Käisid korra kohvikus ja jutt jooksis ka päriselus. Noormees oli viisakas, kenasti riides – viigipüksid ja triiksärk. Tasus arve ja sõbranna oligi juba armunud. Vaadake, viimased aastad on ta ka käinud kohtingutel ja heal juhul pidanud tasuma ainult enda arve, sageli ka kaaslase oma.

Nagu interneti avarustes alguse saanud romaanidele omane, liikusid asjad edasi väga kiiresti. Juba saadeti sõnumeid ööpäeva ringselt, juba olid jalutuskäigud looduses ja kirglikud suudlused pankrannikul. Kaks päeva pärast esimest deiti mõtles sõbranna sellele, et kumma korter tuleb üürile anda pärast seda, kui nad kokku kolivad. Ma justkui hoiatasin, et kuule tüdruk ära nüüd üle mõtle ja pea hoogu aga kes neid vanemaid inimesi nii väga kuulata tahab? Mida tean mina interneti-kohtingutest ja Tinderist? Ainult seda mida olen ajakirjanduse vahendusel lugenud ja millest lugusid kuulnud, ma pole ekspert. Olin tasa ja ootasin, mis edasi saab.

Edasi olid juba ühised väljasõidud väikelinnadesse ja spa-külastused. Kohutavalt romantiline. Nagu mõnes Julia Robertsi filmis. Mees oli jätkuvalt hoolitsev ja tähelepanelik. Neiu jätkuvalt liialt agar. Ja armunud inimesele kohaselt ka naiivne. Üsna pea selgus, et prints on tegelikult ikka veel abielus. Ka oli ta valetanud oma vanuse ja isegi tegeliku nime kohta. See muidugi ei tähendanud midagi. Tütarlaps oli armunud ja planeeris ühist tulevikku.

Loomulikult olid sõbrannal ka omad hirmud. Aga mis siis kui ta ei lahutagi oma naisest? Aga mis siis kui tal on veel teisi peale minu? Aga mis siis kui ma ei meeldigi talle päriselt? Aga mis siis kui meil voodis ei klapi? See viimane küsimus leidis kiiremini vastuse kui keegi meist oleks osanud oodata.

Üsna pea selgus, et kuigi prints toonitud klaasidega Audis kannab küll Hugo Bossi ülikonda, selle all pesu ta ei kanna. Kui mulle seda räägiti, kukkusin peaaegu toolilt maha. Minu peast tulvasid läbi igasugused mõtted. Peaasjalikult et kas see pole ebamugav? Ma ei usu, et see on kuigi hügieeniline?  Miks? Ja nagu tegelikult WHAT?!? Nädal aega olen elanud teadmisega, et minu ümber liiguvad mehed, kes boksereid ei kanna. See on äärmiselt ebamugav teadmine. Väga kõhe. Ei tahakski enam koduuksest välja astuda. Ei aga päriselt, kes tuleb sellise idee peale? Mis ometi toimus selle inimese päritolu peres, et ema teda aluspesu kandma ei õpetanud? Kõigil on kiiksud, seda küll ja parem on kui me nendest midagi ei tea.

Aga sõbrannast veel nii palju, et palja tagumikuga prints ratsutas öhe ja ei vaevunud isegi hüvasti jätma.

15 juuni, 2015

Et saada pruuniks…

Postitas kategoorias Määratlemata

Tunnistan ausalt üles, et ma kuulasin seda lugu ja olin siiralt veendunud, et neiu soovib saada pruudiks teiseks juuniks. Alles siis kui käisin sõbrannaga koos orienteerumas ja tema viieaastane laulis seda lugu nii, et isegi mina sain aru, et mitte pruudiks ei taheta saada vaid hoopis pruuniks. Aga seda ka ikka eesmärgil vastassugupoolele muljet avaldada kuna naaberkülas olevat sel ajal simman ja seal on noori…

Lapsena olin väga uhke selle üle, et ma ei pidanud kaua ootama kui lippasin ringi kauni pronksi jumega. Olen isa poolt saanud kaasa geeni mis laseb päevitusel kergesti peale jääda ja naljalt nahka ei põleta. Paljud kadestavad mind selle pärast. nüüd täiskasvanuna pole ma selle üle kuigi õnnelik. Ma ei näe selles midagi vaimustavat, et ma näen teisel juunil välja nagu puuvillaistandusest pärit põlluneeger. Määrdunud, kuiv ja kortsus. Mis selles nii kadestamisväärset on, ei tea?

Mõeldes päevitamise ajaloole siis see sai populaarseks vähem kui sada aastat tagasi. Võrdlemisi uus trend. Enne seda kui Coco Chanel poolkogemata päevitunud nahatooni luksuse sümboliks muutis, peitsid korralikud naised ennast sallide, kinnaste ja päevavarjude taha, et hoida kahvatut nahavärvi. Klaar, puhas ja hele nahk olid hindamatu väärtusega. See oli omamoodi staatuse sümboliks. See näitas võõrastele, et inimene veedab päevad siseruumides ja ei pea lõõmava päikese all tööd rabama nii nagu vaesem rahvas. See kõneles intelligentsist, kuna andis mõista, et meelt lahutatakse siseruumides lugedes raamatuid ning harrastades muid kauneid kunste.

sun-woman

Siis oli sõda ja inimesed muutusid. Muutusid kombed ja väärtushinnangud. Päevitunud jume ei rääkinud enam raskest töörabamisest ja kehvast meelelahutuse valikust. See hakkas jutustama teistsugust lugu. Kümnendite jooksul selle loo nüansid varieerusid aga põhilugu jäi samaks. Nimelt rääkis vasekarva nahatoon soojamaa reisidest ning pikkadest vabadest suvekuudest oma maja aias tehes tööd oma kätega. Seda ei peetud enam põlastusväärseks vaid see oli uus elustandard. Selline standard valitseb kiivalt praeguse ajani. Need, kes ei saa endale tegelikke troopilisi või vahemerereise lubada käivad inkubaatoris* ennast kõrvetamas või määrivad kuivatuslinu, voodipesu, riideid ja kõike muud mille vastu nende nahk puutub isepäevituskreemidega. Vahendeid valimata peab olema pruun ja mitte ainult suvekuudel vaid aastaringselt.

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on see lauslollus. See pole ilus, see pole seksikas ja uskuge mind see pole ka trendikas. Kui minu käest küsida siis ma olen iga kell keedukana värvi kui riskin nahavähiga ja määrin oma riideid. Vähesed teavad, et igasugune päevitus on tegelikult nahale kahjulik. Jume mis tekib nahale pärast päikese kiirgusega kokkupuudet on tegelikult nahakahjustus. Ja seda kahjustust pole võimalik tagasipöörata. Ma pole viimased 18 aastad päikesevanne võtnud ja katnud ennast mitmekordsete päikesekaitse faktoritega, selleks et ma kuidagimoodi ikka oma nahka hoiaks. Sellest hoolimata on mu näol ja kehal märke, et ma nooruses oma nahale tähelepanu ei pööranud. Ja ei aita valgendavad kreemid ning sügavkoorimised, isegi mitte piimavannid. Minu suur lapsepõlve rumalus on sõnaotseses mõttes kirjutatud mulle otsaette.

Enamasti, kui ma oma vaatenurgaga avalikkuse ette tulen vaadatakse mind altkulmu ja kahtletakse minu terves mõistuses. Sest mul on piinlik vaadata oranže neiusid ja oliivikarva noormehi, kes arvavad, et nad näevad jube kenad ja moodsad välja. Ei tea kas nad kümne aasta pärast, leides oma kehalt kahtlaseid mügarikke, ka arvavad, et oli ikka jube äge ennast põletada? Vastuseks kobisetakse “aga see on ju ilus”. Uskuge mind, vähki põdeda pole üldsegi ilus. See on kole, väga kole.

 

 

* Vastavalt statistikale on neil, kes kasutavad solaariume suurem võimalus haigestuda nahavähki, kui suitsetajatel kopsuvähki.

14 juuni, 2015

Kultuuripärandist

Postitas kategoorias Määratlemata

Reede hommikupoolikul helistas mulle sõbranna ja teatas, et meeldib see mulle või mitte aga tema on õhtul toimuvale kontserdile kaks piletit ära ostnud ja parem oleks kui mul õhtuks veel plaane poleks. Olid küll plaanid aga kontsert tundus ahvatlev ja ma uurisin edasi. Esimene küsimus minu puhul on alati mis sinna selga tuleb panna? Teiseks, kui palju maksab? Alati pole hind oluline aga kuna hetkel olen töötu siis olen mõnevõrra ka hinnatundlik. Esimesele küsimusele vastati, et sa tead vist ise paremini mida sümfooniaorkestri kontserdile selga panna ja ka hind oli enam kui mõistlik. Ma olin käpp.

Õhtul astusin oma mustas sametkleidis ja sätitud soenguga Estonia kontserdisaali uksest sisse ja tundsin ennast üsna pidulikult. Etteruttavalt olgu öeldud, et see oli mulle esimest korda elus üle selle ukse astuda. Aga nagu sellistes olukordades ikka, teen ma nägu, et see on mul juba tosinas kord sellel hooajal. See on väga lihtne, ma lihtsalt jälgin silmanurgast kuidas teised käituvad. Päris kiiresti hakkan ma juba üleoleva kulmutõstmisega kriitiliselt kaasmelomaanide riietevalikut hindama. Ma ikka veel igatsen aegu, kus ebatsensuurselt riietuvaid inimesi viisakalt ukse taha jäeti. Või siis mitte nii viisakalt. Aga vähemalt ei rikkunud see teiste inimeste tuju kes olid vaevunud kulutama viis minutit sellele, et oma garderoobinurka rippuma jäänud ülikonnad/õhtukleidid päevavalguse kätte tuua.

Istusime kenasti oma kohale ja jäime ootama orkestri saabumist. Tunnistasin sõbrannale, et see oli mul päris esimene kord elus sellisel kontserdil viibida. Sõbratar vaatas mind imestunud pilguga ja küsis, et kas mu vanemad siis mind lapsena ei toonud kontserdeid kuulama? Avasin just suu, et talle vastata kui juba saabusidki pillimängijad ja asusid oma kohtadele. Kuidagi kohatu tundus edasi sosistada ja nii see küsimus vastuseta jäigi.

Edasi oli väga põnev. Ajasin kaela õieli, et imetleda kõigi orkestrantide kauneid toalette ja frakke. Nii väärikas! Nad istusid oma kohtadele ja peagi saabus ka dirigent. Kontsert algas.

Püüdlikult üritasin ma jälgida laval toimuvat ja tuletada meelde mida olin koolis muusika ajaloo tundides õppinud orkestri paigutusest ja sellest miks see nii oluline on. Kuulatasin ning üritasin tabada muusikatundidest päheraiutud tempovahetust kiire-aeglane-kiire. Mälusopis ringi kolades leidsin mõned pildid mis siiani olid tuttavad vaid kooliõpiku lehtedelt nagu trompet ja oboe. Meenusid õnnetud lood nälgivatest geeniustest, kes said kuulsaks postuumselt. Ja siin ma nüüd istusin, kuulasin nende loodud muusikat ja üritasin toimuvast sotti saada.

Kui ma peaksin kirjeldama seda mis toimus minu peas, kui ma istusin kaunis saalis, ümbritsetud kultuursetest inimestest, kes ilmselgelt nautisid toimuvat, siis mina olin täiesti valesse kohta sattunud. Ma oleks justkui vaadanud võõrkeelset filmi ilma subtiitriteta. Pilt on, heli ka aga aru ikka mitte millestki ei saa. Ilus oli küll. Vaimustav teamwork. Kaunis. Aga igav.

Paratamatult hakkas mu pea vasakule kalduma ja puudutas toolileent. Silmad muutusid raskeks ja neid oli aina raskem lahti hoida. Piilusin saalis ringi. Nägin, et teised olid ka silmad sulgenud ja nautisid kontserti. Noh, ega keegi ei saaks ju aru kui ma pisut tukastaks. Vaevalt olin jõudnud silmad sulgeda kui äkitselt hakkasid siiani tuimalt istunud löökpillide mängijad oma gonge ja “taldrikuid” klohmima. Ei saa ju üks normaalne inimene magada sellise müra ajal. Istusin taas sirge seljaga ja vaatasin hoolega toimuvat. Pisut aega vaatasin lavale ja siis liikus mu pilk lakke, mõtlesin, et kuidas küll lühtritelt tolmu pühitakse ja pirne vahetatakse aga nägin siis, et neid saab alla lasta ja saingi vastuse oma küsimusele. Uurisin veel lage ja valgusteid, ornamente ja kuulajate kuklaid kui jällegi saabus rammestus ning ma hakkasin suikuma. Ja nagu kellavärk, jällegi kargasid trummarid püsti, kukkusid laamendama. Nendega ühinesid trubaduurid kes vihaselt vaskpille puhusid ning viiuldajad, tšellistid, kontrabassistid kukkusid agressiivselt pillikeeli saagima.  Ei lasta magada. Hiljem juhtus seda veel mitu korda. Ma kahtlustan, et see ongi täpselt nii kavalalt planeeritud kuna ma ei saa ju ometi ainus võhik olla kes kontserdisaali ära on eksinud.

orchestra-41

Teisel poolajal rändas minu mõte hoopis uutele radadele. Mul oli korraga kurb ja kohutavalt piinlik, et ma olin pärit perest, kus klassikalist muusikat ei kuulatud, kontserditel ei käidud ja oldi üleüldiselt kultuurivõõrad. Ah, mis ma siin ikka keerutan, matsid olime/oleme. Ma olin päris pahane, et kogu see kaunis ja võõras maailm oli minu jaoks nii kaugeks ning küündimatuks jäänud. Ma olin seda maailma tajunud vaid kaugusest ja näinud filmidest aga ma polnud kunagi olnud osa sellest. Ma tean küll, mis on ooperisse minemise dresscode aga ma ei tea ooperist endast mitte mõhkugi. Ja kuna ma seda ei tea ning ei mõista on mul keeruline seda ka nautida. Ainus kokkupuude klassikalise muusikaga on filmide taustamuusika (muide, kes tahab mulle selgitada miks seostatakse klassikalise muusika nautimist sageli sarimõrtsukatega?) ning Richard Clydermani põgus fännamine millalgi 90nendatel. Andrew Lloyd Webberi muusikale päris klassikaliseks muusikaks nimetada ei julge.

Istusin seal ja haletsesin ennast. Vajusin päris sügavale toolipõhja ja üritasin muutuda nähtamatuks kuna korraga tundus mulle, et kõik teadsid, et ma olen vaid tõusik, kes tõelisest muusikast mitte vähematki ei tea. Õhtuti kuulab Rihannat ja Taylor Swifti ning arvab, et on jube kultuurne, kui omab paari must-valget filmi ja käib Olly Mursi kontserdil kiljumas nagu teismeline plika. Kaua ma ennast muidugi haletseda ei saanud, pole päris minu loomus. Mõtlesin, et kõik pole veel kadunud, surnud ma ju veel pole. Jõuan harida nii ennast kui oma järeltulijaid. Annan neile edasi kultuuripärandi, millest mind ilma on jäetud. Vean neid kaasa Pähklipurejat ja Aidat vaatama. Kui see neile meeldib on tore, kui nad valivad selle asemel Kanye Westi ja Eminemi, on ka päris lahe aga vähemalt on see nende enda valik, mitte valikuvabaduse puudumine.

Järgmine »
  • Kuud