Minu imeline elu

11 juuni, 2015

Kurjategijatest

Postitas kategoorias Määratlemata

Nüüd on jälle vahepeal asjad nii kujunenud, et olen taas aktiivselt tööd otsimas. Sellest mis põhjusel lahkusin ja sellest kuidas mu tööotsingud kujunenud on kirjutan ka kindlasti aga enne sooviksin rääkida ühe loo mis minuga hiljuti juhtus. Nimelt olin ühes eriti ägedas kohas vestlusel ja minu meelest läks mul väga hästi. Asutus ise on ülimalt suure turvakontrolli all. Enne kui ma vestluselegi jõudsin, pidin andma oma isikliku dokumendi, kõndima läbi turvavärava ja mind otsiti väga intiimselt läbi. Üllatav, et kolm tilka verd ei võetud, DNA analüüsi jaoks. Ja sellepärast mainiti kusagil vestluse poole peal justkui muuseas, et sulle teadmiseks kaitsepolitsei teeb sulle ka taustakontrolli, enne kui me sind järgmisesse vooru kutsume. Ja mitte ainult sulle vaid ka sinu lähi-sugulastele.

Arvate, et pärast seda suutsin ma enam kuulata seda spetsiifilist juttu mida mulle räägiti? Ma hakkasin oma väikses ajusopis meenutama kõiki sugulasi kes on suuremal või vähemal määral seadusega pahuksis olnud. Kõigepealt meenus mulle, et minu laste isal oli kombeks auto gaasipedaali muljuda pisut rohkem kui seaduses ettenähtud. Siis tulid meelde venna piletitasõidu trahvid. Minu siiani rahulik ja turvaline olek hakkas väga kiiresti muutuma. Mu pulss tõusis. Minu peopesad hakkasid higistama ja ma hakkasin toolil nihelema. Mulle väga meeldis seal. Ma tundsin, et see ongi see töö mille jaoks ma siia maamuna peale sündinud olen. Need inimesed olid nii viisakad. Mehed nii kenasti riides ja naised lõhnasid hästi. Aknad olid pestud ja toolid kõik kenasti reas. Ja nüüd jään ma sellest ilma sest kõik mu sugulased on kurjategijad. Nagu Al Capone perekond, tõesõna.

Ma olen olnud väga korralik. Mitte ühtegi trahvi. Mitte ühtegi, isegi valesti parkimise eest mitte. Isegi punase tulega kõnniteed pole ületanud. Kõige hullem asi mis mul meelde tuleb on koolis spikerdamine. That`s it. Mu sõbranna ütles, et see on ka kuidagi kahtlane, et mul nii puhas kuriteoregister on. Aga milleks tegeleda oma imago määrimisega kui sellega saavad edukalt hakkama minu sugulased?

handcuffs

Vahepeal pöördus potentsiaalne tööandja minu poole ja küsis, et kas mul on küsimusi. Tunnistasin ausalt, et polnud viimased 10 minutit sõnakestki kuulanud ja püüdsin meelde tuletada kõiki sugulasi kes politseis arvel on. Meenus onu, kellele meeldib napsusena rallit sõita. Kadunud isa õepoeg kes kunagi isegi vanglas istunud. Kusagilt mälusopist koitis vanaema venna lugu kes Nõukogude ajal oli sõjaväe kohustuse eest põgenedes tüdrukut teeselnud. Ma ei tea ju kui palju KaPo minu kohta teab ja mida minu kohta on võimalik välja uurida. Äkki olen isegi oma blogis naljaga pooleks terroristidest kirjutanud ja mind peetakse riigi vaenlaseks? Äkki on mu parim sõbranna seotud Al Qaedaga? Ja nüüd on minu IP aadress seotud selle sõna otsinguga, sest ma ei oska seda isegi kirjutada ilma Googlita.

Homme mulle helistatakse sealt ja ma saan teada kas ma pääsesin järgmisesse vooru. Oma südames olen ma juba leppinud sellega, et võin selle tööga hüvasti jätta. See oligi liiga hea, et olla tõsi. Neil on kindlasti paremaid kandidaate ja mul veab, et mind isegi intervjuule kutsuti. Mul on veel üks kogemus ja mul on millest kirjutada. Mul on mille üle mõtiskleda. Ütle mulle kes on sinu sugulased ja ma ütlen sulle kes oled sina ise.

Ja siis täiesti ei kusagilt meenus mulle, et üks minu kunagine kohtingukaaslane oli enne meie esimest deiti teinud mulle põhjaliku taustakontrolli. Tal oli minu kohta infot mida isegi minu vanaema ei teadnud. Järelikult oli ta ka teadlik kõigist kriminaalidest kellega ma korra või kaks aastas kokku saan ja ühiseid mälestusi heietan. Teda see info ei heidutanud ja minust eemale ei peletanud. Äkki on mul lootust, et ka minu unistuste tööandja suudab sellest maffiaperekonnast mööda vaadata. Hoidke mulle pöialt!

Kommenteeri


  • Kuud