Minu imeline elu

14 juuni, 2015

Kultuuripärandist

Postitas kategoorias Määratlemata

Reede hommikupoolikul helistas mulle sõbranna ja teatas, et meeldib see mulle või mitte aga tema on õhtul toimuvale kontserdile kaks piletit ära ostnud ja parem oleks kui mul õhtuks veel plaane poleks. Olid küll plaanid aga kontsert tundus ahvatlev ja ma uurisin edasi. Esimene küsimus minu puhul on alati mis sinna selga tuleb panna? Teiseks, kui palju maksab? Alati pole hind oluline aga kuna hetkel olen töötu siis olen mõnevõrra ka hinnatundlik. Esimesele küsimusele vastati, et sa tead vist ise paremini mida sümfooniaorkestri kontserdile selga panna ja ka hind oli enam kui mõistlik. Ma olin käpp.

Õhtul astusin oma mustas sametkleidis ja sätitud soenguga Estonia kontserdisaali uksest sisse ja tundsin ennast üsna pidulikult. Etteruttavalt olgu öeldud, et see oli mulle esimest korda elus üle selle ukse astuda. Aga nagu sellistes olukordades ikka, teen ma nägu, et see on mul juba tosinas kord sellel hooajal. See on väga lihtne, ma lihtsalt jälgin silmanurgast kuidas teised käituvad. Päris kiiresti hakkan ma juba üleoleva kulmutõstmisega kriitiliselt kaasmelomaanide riietevalikut hindama. Ma ikka veel igatsen aegu, kus ebatsensuurselt riietuvaid inimesi viisakalt ukse taha jäeti. Või siis mitte nii viisakalt. Aga vähemalt ei rikkunud see teiste inimeste tuju kes olid vaevunud kulutama viis minutit sellele, et oma garderoobinurka rippuma jäänud ülikonnad/õhtukleidid päevavalguse kätte tuua.

Istusime kenasti oma kohale ja jäime ootama orkestri saabumist. Tunnistasin sõbrannale, et see oli mul päris esimene kord elus sellisel kontserdil viibida. Sõbratar vaatas mind imestunud pilguga ja küsis, et kas mu vanemad siis mind lapsena ei toonud kontserdeid kuulama? Avasin just suu, et talle vastata kui juba saabusidki pillimängijad ja asusid oma kohtadele. Kuidagi kohatu tundus edasi sosistada ja nii see küsimus vastuseta jäigi.

Edasi oli väga põnev. Ajasin kaela õieli, et imetleda kõigi orkestrantide kauneid toalette ja frakke. Nii väärikas! Nad istusid oma kohtadele ja peagi saabus ka dirigent. Kontsert algas.

Püüdlikult üritasin ma jälgida laval toimuvat ja tuletada meelde mida olin koolis muusika ajaloo tundides õppinud orkestri paigutusest ja sellest miks see nii oluline on. Kuulatasin ning üritasin tabada muusikatundidest päheraiutud tempovahetust kiire-aeglane-kiire. Mälusopis ringi kolades leidsin mõned pildid mis siiani olid tuttavad vaid kooliõpiku lehtedelt nagu trompet ja oboe. Meenusid õnnetud lood nälgivatest geeniustest, kes said kuulsaks postuumselt. Ja siin ma nüüd istusin, kuulasin nende loodud muusikat ja üritasin toimuvast sotti saada.

Kui ma peaksin kirjeldama seda mis toimus minu peas, kui ma istusin kaunis saalis, ümbritsetud kultuursetest inimestest, kes ilmselgelt nautisid toimuvat, siis mina olin täiesti valesse kohta sattunud. Ma oleks justkui vaadanud võõrkeelset filmi ilma subtiitriteta. Pilt on, heli ka aga aru ikka mitte millestki ei saa. Ilus oli küll. Vaimustav teamwork. Kaunis. Aga igav.

Paratamatult hakkas mu pea vasakule kalduma ja puudutas toolileent. Silmad muutusid raskeks ja neid oli aina raskem lahti hoida. Piilusin saalis ringi. Nägin, et teised olid ka silmad sulgenud ja nautisid kontserti. Noh, ega keegi ei saaks ju aru kui ma pisut tukastaks. Vaevalt olin jõudnud silmad sulgeda kui äkitselt hakkasid siiani tuimalt istunud löökpillide mängijad oma gonge ja “taldrikuid” klohmima. Ei saa ju üks normaalne inimene magada sellise müra ajal. Istusin taas sirge seljaga ja vaatasin hoolega toimuvat. Pisut aega vaatasin lavale ja siis liikus mu pilk lakke, mõtlesin, et kuidas küll lühtritelt tolmu pühitakse ja pirne vahetatakse aga nägin siis, et neid saab alla lasta ja saingi vastuse oma küsimusele. Uurisin veel lage ja valgusteid, ornamente ja kuulajate kuklaid kui jällegi saabus rammestus ning ma hakkasin suikuma. Ja nagu kellavärk, jällegi kargasid trummarid püsti, kukkusid laamendama. Nendega ühinesid trubaduurid kes vihaselt vaskpille puhusid ning viiuldajad, tšellistid, kontrabassistid kukkusid agressiivselt pillikeeli saagima.  Ei lasta magada. Hiljem juhtus seda veel mitu korda. Ma kahtlustan, et see ongi täpselt nii kavalalt planeeritud kuna ma ei saa ju ometi ainus võhik olla kes kontserdisaali ära on eksinud.

orchestra-41

Teisel poolajal rändas minu mõte hoopis uutele radadele. Mul oli korraga kurb ja kohutavalt piinlik, et ma olin pärit perest, kus klassikalist muusikat ei kuulatud, kontserditel ei käidud ja oldi üleüldiselt kultuurivõõrad. Ah, mis ma siin ikka keerutan, matsid olime/oleme. Ma olin päris pahane, et kogu see kaunis ja võõras maailm oli minu jaoks nii kaugeks ning küündimatuks jäänud. Ma olin seda maailma tajunud vaid kaugusest ja näinud filmidest aga ma polnud kunagi olnud osa sellest. Ma tean küll, mis on ooperisse minemise dresscode aga ma ei tea ooperist endast mitte mõhkugi. Ja kuna ma seda ei tea ning ei mõista on mul keeruline seda ka nautida. Ainus kokkupuude klassikalise muusikaga on filmide taustamuusika (muide, kes tahab mulle selgitada miks seostatakse klassikalise muusika nautimist sageli sarimõrtsukatega?) ning Richard Clydermani põgus fännamine millalgi 90nendatel. Andrew Lloyd Webberi muusikale päris klassikaliseks muusikaks nimetada ei julge.

Istusin seal ja haletsesin ennast. Vajusin päris sügavale toolipõhja ja üritasin muutuda nähtamatuks kuna korraga tundus mulle, et kõik teadsid, et ma olen vaid tõusik, kes tõelisest muusikast mitte vähematki ei tea. Õhtuti kuulab Rihannat ja Taylor Swifti ning arvab, et on jube kultuurne, kui omab paari must-valget filmi ja käib Olly Mursi kontserdil kiljumas nagu teismeline plika. Kaua ma ennast muidugi haletseda ei saanud, pole päris minu loomus. Mõtlesin, et kõik pole veel kadunud, surnud ma ju veel pole. Jõuan harida nii ennast kui oma järeltulijaid. Annan neile edasi kultuuripärandi, millest mind ilma on jäetud. Vean neid kaasa Pähklipurejat ja Aidat vaatama. Kui see neile meeldib on tore, kui nad valivad selle asemel Kanye Westi ja Eminemi, on ka päris lahe aga vähemalt on see nende enda valik, mitte valikuvabaduse puudumine.

Kommenteeri


  • Kuud