Minu imeline elu

22 juuni, 2015

Enesemüümisest

Postitas kategoorias Määratlemata

Nagu öeldud, olen taas aktiivselt töökuulutusi lappamas ja nendele vahelduva agarusega ka reageerima. Põhjus oli kenasti toodud eelmise aasta blogipostituses vastikutest ülemustest. Saite nagunii kõik kenasti aru, et Miina oli tegelikult mina. Mis siin enam ikka pikalt keerutada. Ühel heal päeval sai mõõt täis ja lahkumisavaldus lauale pandud.

Nädal aega nautisin laisku hommikutunde ja siis hakkasin CV-sid laiali saatma. Kergendusega tõdesin, et tööd on, kui ainult ise viitsid ennast liigutada. Paarist kohast võeti ühendust ilma, et ise oleksin nende vastu huvi ilmutanud. CV mul kenasti avalik ja kõigile mugavalt kättesaadav.

Arvestades, et mul erilisi oskusi ega teadmisi tegelikult pole olin meeldivalt üllatanud kui suur protsent tööandjatest minuga ühendust võttis ja vestlusele kutsus. Eelmistel kordadel oli vestlusele jõudmise protsent umbes 20 ringis ja nüüd juba üle 50ne. Loomulikult ei tähenda vestlusele jõudmine sisuliselt mitte midagi. Istutakse, puhutakse juttu, tehakse sinuga teste ja uuritakse tausta. Mulle on alati tundunud, et töövestlustel osalemine on väga sarnane kurameerimisele. Oled väga viisakas ja püüad endast võimalikult head muljet jätta. Naeratad nii, et lõuad krambis ja kuulad tähelepanelikult mida sulle räägitakse. Noogutad iga asja peale ja loodad, et sind kutsutakse veel järgmisele kohtingule.

Sest kui sa kandideerid töökohale siis see pole ainult töö. Küsimused mida intervjuudel esitatakse muutuvad iga aastaga aina isiklikumaks. Mõne küsimuse peale olen isegi küsinud, et kuidas see minu töösse üldse puutub? Aga tööandja tahab teada mitte ainult sinu oskusi vaid ka isikuomadusi ja iseloomu. Sest kui nii võtta, siis tööl veedame me rohkem aega kui kusagil mujal. Sageli tunnevad meie kolleegid meid paremini kui meie enda pereliikmed. Tööandja peab tagama selle, et uut töötajat palgates säiliks töötajate vaheline sünergia ja uus inimene jääks tema juurde võimalikult kauaks. See on aina keerulisem. Nagu igas muus vallas, nii lokkab prostitutsioon ka tööpõllul. Lojaalsus pole moes.

Minu praegune tööotsing erineb suuresti kõikidest senistest tööotsingutest mis mul kunagi on olnud. Esimest korda elus pole ma tööd otsides meeleheitel, sest kuidagi on elu nii kujunenud, et ma saan kenasti hakkama ka ilma palgata. Selletõttu vaatan ma tööandjaid hoopis uue nurga alt. Ma käin küll vestlustel ja püüan endast head muljet jätta aga ma teen seda pigem hobi korras kui vajadusest. Olen paari nädala jooksul käinud kokku kümnel vestlusel ja vaid kaks nendest kohtadest on olnud sellised kuhu ma tegelikult tahtsin tööle minna. Ma ootan, et tööandja mind üllataks ja muudaks end minu silmis ahvatlevaks. Ma tahan tunda, et see ongi koht, kuhu ma tahan jääda kuni pensionipõlveni. Jällegi, väga sarnane olukord deitimisega. Olen jõudnud ka kaaslase otsimisrännakuga nii kaugele, et ma pigem olen üksi kui mingi suvalisega. Ja selleks, et ma vaevuks üldse kellegiga rohkem suhelda, ootan ma et see inimene mind lummaks ja oleks mulle huvitav. Ma ei otsi ju endale kaaslast paariks hooajaks vaid ikka päriseks. Ma ei viitsi näha kurja vaeva ja investeerida oma aega ning emotsioone inimesse kes ei võta mind ega meie suhet tõsiselt. Ma ei vaja suhet, mulle meeldiks see.

Kõige hirmsam aeg algab kohe pärast tööintervjuu lõppemist. Ootus. Kõige suuremad mölakad on need, kes ei suvatse sulle teatama, et nad on valinud sinu asemel kellegi teise. Ja sa istud ning ootad ja paned kogu oma ülejäänud elu pausi peale, sest sa ootad vastust. Palju parem on teada, isegi kui vastus on ei. See teeb korraks haiget aga sa saad vähemalt oma eluga edasi minna. Ootus on palju, palju hullem. Loomulikult saad sa ise ka peagi aru, et sind saadeti lihtsalt pikalt ja ei juletud sulle seda näkku öelda. Kas tõesti on siis nii raske võtta see kaks minutit ja koostada standard email ja saata see ootajatele?

Find a Job - Business People in Maze

Ja nii ma kulgen. Otsimise ja ootamise vahepeal tegelen enesearendamisega ja analüüsin oma enesemüümise oskust. Hetke seisuga võib öelda, et ma pole mitte töötu vaid  “professionaalne tööotsija”.

Kommenteeri


  • Kuud