Minu imeline elu

Hiljuti ühel töövestlusel küsiti mu käest, et kuidas mind kirjeldaksid kolleegid. See oli lihtne küsimus. Siis nad küsisid, et kuidas kirjeldaksid mind mu sõbrad. Ma hakkasin naerma. “Mu sõbrad kutsuvad mind printsessiks.” Intervjueerija vaatas mind, ilmselt mõeldes endamisi kui tugevate psühhotroopsete droogide mõju all ma parasjagu viibin.

Lõhestunud isksusest olen ma ka varem kirjutanud. Kõik need isiksused elavad sõbralikult minu peas ja kehas ja enamasti saavad omavahel hästi läbi. Mul on lihtne ennast samastada igasuguste karakteritega ja elukutsetega. Ühest küljest on minu empaatia boonuseks. Teisest küljest… Mõnikord lähevad köögitüdruk ja perenaine minu sees tülli. Häda seisneb selles, et vallandada neiut ei saa ja mõisaproua keeldub ka lahkumast.

Ma pole enam aastaid oma pead vaevanud selle üle, miks ma olen nii vastandlik. Minu ema ja isa olid kaks kõige erinevamat inimest kes kunagi lapsi saanud. Minu õde ja vennad on samuti hädas oma iseloomuga ja üritavad selgusele jõuda oma identiteedi suhtes. Nad on julgemad kui mina. Seisavad silmitsi oma deemonitega ja üritavad neid taltsutada. Mina ei julge enda kihte lahti harutada. Kardan vaatepilti mis peeglist vastu vaatab kui ma olen ennast täiesti alasti kiskunud.

Minu põhiline käitumismuster probleemide korral on alati läheneda asjadele väljaspoolt. Ma koristan, kui mu hing on haige. Teen kapid ja sahtlid korda. Pesen seinu ja paikan sokke. Tõmban naksudes oma roosad pitsäärega kummikindad kätte, põlvitan wc-poti kõrvale ja hakkan seda küürima kuni minu sisemine tasakaal on taastatud. Mis sest, et minu probleemid pole kuhugi kadunud, minu ümber on kord ja harmoonia. Valged laudlinad ja peen portselan sisendavad turvatunnet. Minu sisemine printsess on olukorraga väga rahul. Ta istub ümbritsetuna oma alamatest ja naudib hilisõhtust teed ja skoone põldmarjamarmelaadiga. Ta tõstab pilgu ja laseb sel libiseda üle raamataturiiulite tundes uhkust teemadejärjekorda seatud köidetest. Ta suleb silmad ja meenutab oma kuningliku magamistoa korrastatud sahtleid kus kõik püksikud on laotud vikerkaare värvide järgi ja sukad/sokid vastavalt hooajale. Need on elu väikesed rõõmud. Printsess avab silmad ja vaatab korraks veel oma raamatuid, kui miski talle silma hakkab. Ta asetab alustaldriku pooliku küpsisega lauale ja tõuseb püsti. Mõne sammuga on ta raamaturiiuli juures ja uurib halli joont mis jookseb üle “Triumfikaare”. Ta ohkab sügavalt ja raputab pead: “Peab koristaja lahti laskma. Juba kolmas sellel nädalal!” Ei ole kerge see printsessi elu.

Seda kõike ei hakanud ma tööandjale kirjeldama. Ta oleks mulle pikalt mõtlemata valge auto järele kutsunud. Talle ütlesin ma, et minu sõbrad kutsuvad mind printsessiks sest ma armastan korda ja puhtust. Ta noogutas rahulolevalt, tegi märkmeid ja mulle tundus et ta jäi vastusega rahule.

Kui ma seda vahejuhtumit oma sõpradele ümber jutustasin, naeratasid nad soojalt ja noogutasid heakskiitvalt. See oli hea päev, kõik mu kolmkümmend pluss sõpra minu peas olid minuga nõus. Keegi ei pidanud koristama. Printsess koos toatüdrukute ja köögipersonaliga istusid pisut räämas tillukeses köögis põrandal, jõid lahtunud coca-colat ja olid minu üle ülevoolavalt uhked.