Minu imeline elu

22 juuni, 2015

Sellest kuidas minust sai kirjanik

Postitas kategoorias Määratlemata

Ma ei tea millal see punkt saabub, kui me teadvustame endale et oleme naine/mees, eestlane/venelane, raamatupidaja/luuletaja. Ma arvan, et see teadmine elab meis oma elu kuni ühel hetkel me saame aru, et see on alati nii olnud kuigi me pole seda ehk osanud sõnastada. Vahel peab keegi meie kõrval meid juhatama selle äratundmise juurde, mis vahib meile otsa aga mida me endale tunnistada ei taha.

Täna lugesin ma üht raamatut, mis avas mu silmad. Raamat ise oli suhteliselt keskpärane ja ma lugesin seda vaid sellepärast, et olen lugenud esimest ning teist osa ja nüüd ilmus kolmas. Mulle ei meeldi lõpetamata lood. Mind paelub alati lõpptulemus ja nii oli ka see ost tingitud pigem käitumismustrist kui reaalsest huvist loo vastu. Aga elu lihtsad tõed tulevadki meie juurde nii, et me neist aru ei saa, justkui hiilivad salaja selja tagant ja rabavad meid. Ja nii sain ma korraga aru, et ma olin juba kirjanik. Mul polnud tegelikult vaja seda, et keegi korraldab minu auks paraadi, punase vaibaga ja ülehinnatud šampanjaga, ulatab diplomi ja kõik aplodeerivad ning kallistavad. Kuigi ma ilmselgelt ootasin seda.

Ma ei pidanud ennast kirjanikuks. See oli unistus. Kauge ning küündimatu. Ma kirjutasin küll, lootuses, et minust kunagi saab kirjanik. Põhiliselt iseendale ja peaasjalikult sahtlipõhja. Niimõnigi lugu on leidnud oma enneaegse lõpu külmal eestmaa talvel kusagil ahjus tulehakatisena. Sõna otseses mõttes lendas see vastu taevast.

Siis saabus blogi. Iga postitus viimistletud ning kallis. Kirjutatud kirega ja sooviga maailma paremaks muuta. Mu elutoas on sekretär. Valge, täispuidust kirjutuslaud. Ma istun selle taga kirjutan oma lugusid ja tunnen ennast nagu päris kirjanik. Minu kujutlustes on kirjanikud alati vanemad kui mina, elukogenud, elutargad. Hallide juustega ja kortsus kätega. Nende vasakul käel on klaas punase veiniga ja vasakul alati suitsev sigaret. Nad istuvad üleval kuni hiliste hommikutundideni, oma kulunud, sigaretituhast augulises ruudulises pidžaamas, hallid juuksed kammimata ja pisut turris ning klõbistavad klaviatuuril kuni keegi segab nende kirjutamist tarbetu küsimusega:”Kas sa dušši alla ei peaks minema, sul juba kolmas päev siin?” Ja siis nad ühmavad, küsija poole pilkugi pööramata : “Ära sega, ma töötan!”

21d861b14d4a37409e218c0c39471f88

Selle kujutelma järgi ma pole veel päris kirjanik. Ma kirjutan küll enamasti öötundidel ja mitte alati kainena aga suitsetama pole veel õppinud. Mu lapsed teavad, et aeg mil ma kirjutan on püha ja segada mind ei tohi. Nad teavad, et see on mulle oluline ja elavad kaasa minu edule. Neile on kohati olulisem vaatajaskond ning -hulk kui mulle endale. Hetk mil otsusatsin kirjutamisega lõpparve teha oli neile äärmiselt ränk, nad püüdsid mind veenda, et ma kirjutamist ei lõpetaks ning sülitaksin kriitikutele. Igal kirjanikul on vaja fännklubi. Mina leidsin selle oma laste näol.

Minu suurim kriitik on minu õde. Ma austan tema arvamust kõige rohkem, sest ta pole sellega kitsi olenemata minu reaktsioonist. Ta on püüdnud mulle juba paar aastat tõestada, et ma pole tegelikult blogija. Minu lood on liiga pikad ja põhjalikud, selleks, et ma oleksin tõsiseltvõetav blogija. Kui ma pihtisin talle, et soovin minna ajkirjandust õppima, laitis ta selle mõtte maha ja ütles, et mine parem filoloogiat õppima, sest su grammatika annab soovida. Ta ütleb, et ei kujuta mind ette ajakirjanikuna kuna minu lood on liiga isiklikud, sellepärast ta näeb mind pigem kirjanikuna. Aga ta näeb mind ka raamatupidajana. Nii, et ma ei tea kui usaldusvaäärne see tema visoon on alati.

Tagasi tulles tänase raamatu juurde. Veel üks lause, mis pani mind raamatut käest panema ja enda sisse vaatama oli väidetavalt Vello Vikerkaare huulilt: “Kui sa loed kõntsa, siis sa ka kirjutad kõntsa”. Sel hetkel mõtlesin ma ainult sellele, et kas antud raamat mis minu käte vahel oli, oli kõnts mis sünnitab sõnnikut? Sest ma lugesin seda küll ja see polnud halb. See oli kaks nädalat järjest müügiedetabelites esikohta hoidnud aga isegi mina sain aru, et see polnud hea. No ja kui ma seda lugesin, mida ma siis kirjutasin?

Kui ma mõtlen sellele, et mida ma tahan teha viie, kümne ja kolmekümneviie aasta pärast, siis vastus on alati sama – ma tahan kirjutada. Minu suurim hirm on see, et ma ei suuda jäädvustada kõiki mõtteid mis minu peast läbi jooksevad. Iga uus kogemus, uus suhe, ma ootan, et see lõppeks, et saaksin sellest kirjutada. Ma ei tea kas see tunne teeb mind päriselt kirjanikuks. Kas isegi see, kui hoiaksin käes köidet omaenda nimega kaanel tekitaks õige kirjaniku tunnet? Võib-olla ootan ma midagi suurt ning erakordset, mis muudaks mu sisetunnet. Paistab et kõik mu kallid inimesed on juba ammu sellest aru saanud, millest mu emakeele õpetaja neljandas klassis rääkis, ainult mina ise veel tõrgun. Äkki ma peaks sellesse suhtuma kergemalt, mitte seadma endale ületamatuid eesmärke? Ma kirjutan ergo ma olen kirjanik. Ma avaldan kirjutisi ja mul on lugejaskond ergo ma olen kirjanik. Mu kirjutistel on vastandleerid – fännid ja kriitikud ergo ma olen kirjanik. Minus on sisemine konflikt selle osas, kas ma olen siis lõppudelõpuks kirjanik või mitte – järelikult ma olen kirjanik.

1 kommentaar to ' Sellest kuidas minust sai kirjanik '

Kommentaaride RSS or TrackBack to ' Sellest kuidas minust sai kirjanik '.

  1. Airi kirjutas,

    25 juuni, 2015 kell 15:02

    No ausalt – mõtle raamatule pealkiri ja hakka kirjutama, või vastupidi!

Kommenteeri


  • Kuud