Minu imeline elu

11 juuni, 2015

Kurjategijatest

Postitas kategoorias Määratlemata

Nüüd on jälle vahepeal asjad nii kujunenud, et olen taas aktiivselt tööd otsimas. Sellest mis põhjusel lahkusin ja sellest kuidas mu tööotsingud kujunenud on kirjutan ka kindlasti aga enne sooviksin rääkida ühe loo mis minuga hiljuti juhtus. Nimelt olin ühes eriti ägedas kohas vestlusel ja minu meelest läks mul väga hästi. Asutus ise on ülimalt suure turvakontrolli all. Enne kui ma vestluselegi jõudsin, pidin andma oma isikliku dokumendi, kõndima läbi turvavärava ja mind otsiti väga intiimselt läbi. Üllatav, et kolm tilka verd ei võetud, DNA analüüsi jaoks. Ja sellepärast mainiti kusagil vestluse poole peal justkui muuseas, et sulle teadmiseks kaitsepolitsei teeb sulle ka taustakontrolli, enne kui me sind järgmisesse vooru kutsume. Ja mitte ainult sulle vaid ka sinu lähi-sugulastele.

Arvate, et pärast seda suutsin ma enam kuulata seda spetsiifilist juttu mida mulle räägiti? Ma hakkasin oma väikses ajusopis meenutama kõiki sugulasi kes on suuremal või vähemal määral seadusega pahuksis olnud. Kõigepealt meenus mulle, et minu laste isal oli kombeks auto gaasipedaali muljuda pisut rohkem kui seaduses ettenähtud. Siis tulid meelde venna piletitasõidu trahvid. Minu siiani rahulik ja turvaline olek hakkas väga kiiresti muutuma. Mu pulss tõusis. Minu peopesad hakkasid higistama ja ma hakkasin toolil nihelema. Mulle väga meeldis seal. Ma tundsin, et see ongi see töö mille jaoks ma siia maamuna peale sündinud olen. Need inimesed olid nii viisakad. Mehed nii kenasti riides ja naised lõhnasid hästi. Aknad olid pestud ja toolid kõik kenasti reas. Ja nüüd jään ma sellest ilma sest kõik mu sugulased on kurjategijad. Nagu Al Capone perekond, tõesõna.

Ma olen olnud väga korralik. Mitte ühtegi trahvi. Mitte ühtegi, isegi valesti parkimise eest mitte. Isegi punase tulega kõnniteed pole ületanud. Kõige hullem asi mis mul meelde tuleb on koolis spikerdamine. That`s it. Mu sõbranna ütles, et see on ka kuidagi kahtlane, et mul nii puhas kuriteoregister on. Aga milleks tegeleda oma imago määrimisega kui sellega saavad edukalt hakkama minu sugulased?

handcuffs

Vahepeal pöördus potentsiaalne tööandja minu poole ja küsis, et kas mul on küsimusi. Tunnistasin ausalt, et polnud viimased 10 minutit sõnakestki kuulanud ja püüdsin meelde tuletada kõiki sugulasi kes politseis arvel on. Meenus onu, kellele meeldib napsusena rallit sõita. Kadunud isa õepoeg kes kunagi isegi vanglas istunud. Kusagilt mälusopist koitis vanaema venna lugu kes Nõukogude ajal oli sõjaväe kohustuse eest põgenedes tüdrukut teeselnud. Ma ei tea ju kui palju KaPo minu kohta teab ja mida minu kohta on võimalik välja uurida. Äkki olen isegi oma blogis naljaga pooleks terroristidest kirjutanud ja mind peetakse riigi vaenlaseks? Äkki on mu parim sõbranna seotud Al Qaedaga? Ja nüüd on minu IP aadress seotud selle sõna otsinguga, sest ma ei oska seda isegi kirjutada ilma Googlita.

Homme mulle helistatakse sealt ja ma saan teada kas ma pääsesin järgmisesse vooru. Oma südames olen ma juba leppinud sellega, et võin selle tööga hüvasti jätta. See oligi liiga hea, et olla tõsi. Neil on kindlasti paremaid kandidaate ja mul veab, et mind isegi intervjuule kutsuti. Mul on veel üks kogemus ja mul on millest kirjutada. Mul on mille üle mõtiskleda. Ütle mulle kes on sinu sugulased ja ma ütlen sulle kes oled sina ise.

Ja siis täiesti ei kusagilt meenus mulle, et üks minu kunagine kohtingukaaslane oli enne meie esimest deiti teinud mulle põhjaliku taustakontrolli. Tal oli minu kohta infot mida isegi minu vanaema ei teadnud. Järelikult oli ta ka teadlik kõigist kriminaalidest kellega ma korra või kaks aastas kokku saan ja ühiseid mälestusi heietan. Teda see info ei heidutanud ja minust eemale ei peletanud. Äkki on mul lootust, et ka minu unistuste tööandja suudab sellest maffiaperekonnast mööda vaadata. Hoidke mulle pöialt!

10 juuni, 2015

Kodumaa armastusest

Postitas kategoorias Määratlemata

Ma pole kunagi ennast eriliseks patrioodiks pidanud. Sinilippu kodus ei hoia ja presidendi uusaastakõnet unustan kuulata. Nooremana olid mul üldse kodumaa vastu vastakad tunded. Tundus, et siin on kõik nii hirmus ja mujal nii tore. Eriti halvad tundusid mulle siinsed mehepojad. Olin kindel, et ühegi kohalikuga mina perekonnanime jagama ei hakka. Kõik kohalikud keda ma teadsin olid kas matsid või potentsiaalsed kurjategijad. Nii ma siis läksingi mehele esimesele skandinaavlasele keda kohtasin. See oli minu esimene viga.

Asi millega ma polnud osanud arvestada, kui välismaalasega abiellusin, oli see et suurriikide kodanikud armastavad hirmsasti oma kodumaad. Kõik mis nende maal tehakse ja kunagi on tehtud on puhas kuld. See mis meil, sõnnik. No mis on meil Bergmani ja ABBA vastu panna? “Viimne Reliikvia” ja Onu Bella? Meil pole põnevat arhitektuuri ja hingematvat loodust. Meil on kõik igav ja hall. Alguses olin ma selle vaatenurgaga nõus, olin ju ise samamoodi mõelnud. Aga aastate jooksul muutus see mingisuguseks omavaheliseks võitluseks, et kelle riik ikkagi ägedam on. See oli rumal ja lapsik.

Ma ei ole kunagi arvanud, et mingi riik on parem, mõni keel ilusam või rahvus üllam kui mõni teine. Aga see kui sa kuuled nädalast nädalasse ja aastast aastasse seda kui nõme ja mõttetu on sinu kodumaa, keel ja rahvas, muudab inimest. Kui keegi seda väidab siis tahes-tahtmata hakkad patrioodiks ja oma rahva advokaadiks. Avastasin, et kodumaa juures on nii palju mis on mulle kallis. Ma ei kujuta hästi ette, et elaksin kusagil mujal kui siin. Need matsid ja kurjategijad on ka osa meie inimestest ja nad vähemalt teavad kes Sipsik on.

Naiivselt arvasin ma, et selline Eesti mahategemine oli ainult minu kalli abikaasa eripära. Olen kuulnud kogemusi teisteltki saatusekaaslastelt, kes ütlevad et nende välismaa mehed kiruvad üksteise võidu meie armast isamaad. Meil on väidetavalt euroopa halvim teenindus, meil on vastik ilm, rõve toit ja puterdav keel. No kui meil nii kohutav on, siis kes teid siin olla käsib? Võtke oma kaks asja ja minge tagasi oma kuningriikidesse. Ei hoia keegi teid siin vägisi kinni. Aga vaata, ära nad ka ei lähe. Istuvad siin oma eestlannadest abikaasade vanaisade ehitatud majade tagaaias, kiruvad meie heledat õlut juues sääskede üle ja igatsevad oma suurt ning võimast kodumaad. Ajuvaba!

Minu soovitus kõigile neile, kes ei tunne erilist kiindumust oma kodumaa vastu – minge välismaalasele naiseks, küll see isamaa armastus siis ka tuleb. Hakkate kõik armastama kiluvõileibu ja kama. Koit Toome on peagi lemmik artist ja Armin Karu maailma seksikaim mees.

5 juuni, 2015

Pervertidest

Postitas kategoorias Määratlemata

Meil kõigil on kindel nägemus sellest kes on perverdid. Need on mehed kellele meeldivad väga noored tüdrukud. Või siis väga vanad. Tegelikult ka need mehed, kes eelistavad räigelt ülekaalulisi naisi, või siis haiglaselt kõhnasid. Olgu sellega täpselt kuidas on, üldiselt ollakse ühel nõul, et perverdiks kutsutakse isikut, kelle seksuaalsed eelistused erinevad üldiselt ühiskonnas heakskiidetud tavast.

Mõni päev tagasi tekkis mul seoses selle teemaga ühe uue tuttavaga diskussioon. Nimelt on isiklikult minu maitse jaoks pisut perverssne ka käitumine, kus minu käest avalikult ja ilma pikema sissejuhatuseta seksi hakatakse lunima, no vastik on. Samas kas ma saan öelda, et kõik mehed kes naist vaatavad ning varem või hiljem nende mõtted juhtumisi pisut kreeni kalduvad, on perverdid?

Sel juhul peaks ma ilmselt tõdema, et oma ellujäämise ja paljunemise oleme me kõik võlgu pervertidele. Ja nii kaugele ma minna ei tahaks. Kuigi mul polnud isaga head suhted siis pervert ta päris kindlasti polnud. Ja kuigi minu tunded endise abikaasa vastu pole enam kuigi soojad, siis ei saa ma ju valju häälega laste kuuldes öelda, et sinu isa on üks paras …

Kust siis läheb piir?

Me elame väga keerulisel ajal. Kõik mis pole keelatud on lubatud. Ja nii mõnedki tegevused, mis alles hiljaaegu olid keelatud on nüüd lubatud ja leidnud koha ühiskonnas. Kui päris aus olla, siis neid, kes ei suuda muutustega piisavalt kiiresti kaasa tulla kutsutakse ka pervertideks. Täna peetakse mehi, kes armastavad alaealisi tüdrukuid pervertideks. Aga me ei tea kui kauaks, sest pole ennekuulmatu ega haruldane, et pedofiilid räägivad sellest kui isikliku eelistuse küsimusest. Mõnele meeldivad blondiinid ja mõnele kümneaastased tüdrukud. Isiklik eelistus.

Kuidas selles moraalses segaduses lapsi kasvatada? Mida ma tohin enam nendele intiimsete teemade kohta rääkida ja mida mitte? Kui ma ise siiralt usun millegisse ja soovin seda oma järglastele edasi pärandada, kas peaksin siis salaja, pimedas toas sellest sosistama, et mitte põlu alla sattuda nii nagu meie esiemad rääkisid meie vanematele jõuludest ja jumalast, kartes kommunistlikku parteid? Keda me täna kardame? Habemega naisi ja homoaktiviste?

2005nda aasta TEA võõrsõnastik defineerib sõna pervert kui rikutud tundeeluga, loomuvastase (seksuaalse) käitumisega isikut. Mis on normivastane? Mis on ebameeldiv? Kes on tegelikult pervert? Kuidas ma hoiatan oma lapsi pervertide eest? Kuidas ma hoian iseend pervertide eest? Kes ütleb, et mina pole pervert? Miks mulle hakkab tunduma, et tuumafüüsikast on lihtsam arusaada kui tänapäeva “normaalsusest” ‘?

Hea küll, ma olen lihtne inimene ja ei hakka üle mõtlema, vähemalt üritan. Lisaks ülalmainitud isikutele on pervert see mees kes paar nädalat tagasi Rahumäe metsas tahtsis ühe sörkijaga rollimänge mängida ja sellest ka habe ning käerauad. Pervert on see mees, kes tungib noorte tütarlaste riietuskabiini, et nende kehasid lähemalt tundma õppida. Kui viimati mainitud tegevused oleksid toimunud vastastikkusel nõusolekul oleks tegemist lihtsalt isikliku eelistusega. Teise inimese privaatruumi tungimine ilma vastava kokkuleppeta on ja jääb perversseks, ma vähemalt loodan väga.

Samas kindel ei saa olla, iseäranis kuna meie kauni riigi korrakaitseorganid on enamasti seisukohal, et kui naine viibib alkoholi joobes meeste seltskonnas siis ta provotseerib neid oma kohalviibimisega ennast ära kasutama. Kuidas sellele nüüd vaadata? Meie avalikus ruumis liigub küllaltki palju joobes inimesi, bussis, parkides, kauplustes. Kas oleks äkki mõistlik meil Idamaade kombekohaselt naised koju luku taha sulgeda, et nad kuidagi ometi oma kohalolekuga mõnda perverti ei provotseeriks? Arvestades meie riigi potensiaalsete pervertide armeed siis ilmselt oleks seda lihtsam reguleerida. Teisalt, kui me kõik perverdid vastutusele võtaks ja naised luku taha paneks, mis saab siis meie iibest?

Asja teeb veelgi keerulisemaks asjaolu, et perverdid võivad olla ka naised. Kuna aga mehed on reeglina õnnelikud igasuguse seksuaalse tegevuse üle ja paljudel võib olla ka piinlik tunnistada, et nad polnud kogemusega rahul, siis naispervertidest eriti ei kirjutata.

Jah, pole ime, et sotsiaalteadusi edu ei saada. Keeruline on see inimloom. Kuna on sisseastumiseksamite aeg, siis soovitan soojalt valida reaalalad, humanitaaril pole tulevikku. Pedagoogid, psühholoogid, sotsioloogid, lastekaitsespetsialistid, perenõustajad ja teised selles vallas töötavad inimesed on peagi muutumas legendiks nii nagu vastassoost isikute vaheline abielu, loomulik rasestumine ja head kombed. Võimalik et nendest nähtustest võime kolmekümne aasta pärast lugeda vaid reisikirjeldustest arengumaadesse.

3 juuni, 2015

Hulludest naistest

Postitas kategoorias Määratlemata
Kui ma üksikuks jäin ei osanud ma uneski näha, et nii kauaks omepead jään. Iseenda arvates olin ma hea saak. Kena, asjalik, nupukas ja emotsionaalne. Tuleb välja, et sellest kõigest ei piisa, et korralik abikaasa leida. Leidmisega tegelikult probleeme pole olnudki, probleem on hoidmisega.
Umbes kolm aastat tagasi kolis mu abikaasa meie juurest minema ja pisut rohkem kui kaks aastat tagasi jõustus minu abielulahutus. Sellest ajast saadik olen ma vahelduva eduga endale meessoost kaaslast otsinud. Siiani oli kõige edukam ja pikaajalisem suhe naabrimehega, kes umbes kolm kuud igal tööpäeva hommikul truult mulle lehvitas. Ma arvan, et meie suhe kestis nii kaua kuna me teineteisega kordagi ei vestelnud. Sest olgem ausad, mina olen peast põrunud ja kõik minu suhted ongi lõppenud päeval, kui mu kaaslane sellest teadlikuks sai.
Ajakirja artiklid, mis lahkavad teemat, et millist naist mehed otsivad võivad analüüsida seda, kas mehed eelistavad blondiine brünettidele või saledaid lopsakatele. Lõppsõnas aga kõlab ikka ja alati kokkuvõte, et olenemata välistest teguritest, valivad mehed enda kõrvale pigem tagasihoidliku väljanägemisega aga emotsionaalselt stabiilse tütarlapse.
No aga mida sa teed, kui seda stabiilsust pole ega tule? Tablettidega ennast deliiriumisse krõbistada? Ma olen olnud sünnitusjärgses depressioonis ja mäletan, mis tunne on olla kõige ja kõigi suhtes apaatne. Stseene tõesti ei korraldanud, kenasti vaikselt lamasin kuude kaupa pimedas toas tekk üle pea tõmmatud. Mingil kummalisel põhjusel ei olnud mu tollane abikaasa ka siis minuga rahul. Käskis ennast kokku võtta. Nagu see oleks midagi, mida ise saaks otsustada ja korraldada. Samamoodi ei saa praegu keegi mind käskida normaalne olla. See lihtsalt pole minu võimuses.
Vahel on nii lohutav kaaskannatajatega lahata teemat, et kuhu on kõik normaalsed mehed kadunud. Saad aru küll, et see vestlus ei saa mitte mingil juhul päädida mõistlike lahendustega, kuna nende crazy-tase on vähemalt sama kõrge kui sinul. Siiski on lohutav teada, et mõnekümne aasta pärast on mul truu seltskond kellega kolmapäeviti kohvikus konjakit juua ja laupäeviti salli heegeldada.

 

« Eelmine
  • Kuud