Oct
30
2009
0

Gert Helbemäe “Ohvrilaev”

Romaan, mis räägib 40 aastadest mehest, kes on ajaloo õpetaja. Martin Justus on abileus ja tütre isa. Suvi on ukse taga ja kooli on lõppenud. Ees ootab ilus pikka suvi. Martin Justuse naine koos lapsega lähevad Narva – Jõesuu puhkama ja Martin jääb linna, et alustada kirjutamist oma raamtut Sokratesest. Naisega läbi saamine ei olnud nii hea. Juba ammust aega elasid nad eraldi tubades. Pärast tütre sündi hakkas ema kasvatma last nii, et ta isast võõrduks. Enamust ajst oligi laps emaga, sest isa (Martin Justus ) õppis ja lõpuks õpetajaks saades tegeles oma kooli tööga. Kuid oma last ta armastas. Ja ka oma naist, mis sest, et naine nii käitus.

Raamt Sokratesest  valmis ei jõudnud, kuna kohtas naist nimega Isebel. Nad said oma vahel väga hästi ja neil oli millest rääkida. Isebel oli 20 aastane noor neiu. Ühest kohtumisest sai terve suur seiklus, mis lõppes Isebel enesetappuga. Martin Justus ehmatas ära, kui kuulis järgmine päev, peale Isebelle lahkumist tema juurest, et Isebel tegi enesetappu. Ta kujutas ette, et tema oli selles süüdi, kuid tegelikku põhjust polegi teada, kuna ka emaga polnud tal väga head suhted. Peale seda kohutavat sündmust ühel hommikul tuli talle kiri, kus naine küsis Isebelle kohta ja tüter kirjutas talle, et oli hästi läbi hakkanud saama Boris Männiga. Martin Justus ehmus, kuna Boris oli neid Isebellega kord koos näinud. Ta arvas, et kindlasti rääkis ta ka sellest tema tütrele. Ta pakkis asjad ja sõitis Narva – Jõesuu. Kohe sinna jõudes kutsus ta jalutama oma tütre, et välja uurida kas ta teab midagi sellest. Tütar ei teadnud aga isa (Martin Justus) rääkis talle kõik ära. Tütar ehmus ja tõrjus teda peale seda kuultut. Kuid siiski andestas talle ja nad jalutasid õnnelikult koos teiste juurde tagasi.

Kirjutas mopsik kategoorias: Loetud:) |
Oct
26
2009
0

Emile Zola “Daamide Õnn”

Üks väga südamlik raamat, mis räägib noorest tüdrukust nimega Denise. Pärast isa surma läks Denise koos oma 2 vennaga Pepe ja Jeaniga Pariisi onu juurde. Oli  raske aeg Pariisis, kus võimust oli võtmas moepood Daamide Õnn( sealt ka arvatavasti raamat omale nime sai). Ümber ringi ärid hakkasid vaikselt pankrotistuma.

Denis sai tööle Daamide Õnne, mille peale nad onuga tülli läksid. Kerge seal töö polnud, kuna suhtumine Denisi oli julm ja ülekohtune, mille tulemusena  Denise lahti lasti esmakordselt. Põhjuseks oli Jean, kes tembeltati Denise armukeseks, kuna ta tuli õe juurde, et raha küsida. Denise oli tüdruk, kes pühendus sajaprotsendiselt oma vendadele. Erinevalt teistest selle aja naistest/tüdrukutest ei olnud temal ei meest ega armukest.

 Raske oli peale lahti laskmist hakkama saada, kuna puudus raha. Nii palju vedas, et Denise sai tänu kuulutusele vanahärra juurde toa, kuid ka selle eest pidi ju maksma. Ta lootis, et saab vanahärra juures tööd, mille eest saab raha, kuid tal polnud millegi eest maksta. Ometigi aitas Denise vanahärrat.

Ühel õhtul jalutades pargis koos Pepega kohtas Denise Mouretit. Mouret oli Daamide Õnnes tähtsal kohal, rikkas mees kes armastas naisi ja palju raha, kuid kõik muutus peale seda õhtut, kus ta kohtas pargis Denise. Ta armus.

Kutse tagasi Daamide Õnne oli Deniseile üllatus. Mouret vabandas , et oli valesti asjast aru saanud ja lubas Deniseile suuremat palka.

Denise läks tagasi ja saavutas selle mida keegi teine polnud lihtsa töölisena saavutanud –  temast sai osakonna juhataja. Ta muutis Daamide Õnne  teissuguseks andes juurde lasteosakonna.

Kui ta oli saavutanud selle mis ta tahtis, soovis Denise lahkuda, mis teistele jäi arusaamatuks. Ta tahtis loobuda oma elust, kuna ta armastas Mouretit. Mouret oli hulluks minemas Denisei eitavadest vastusdest, kuid ta ei jätnud teda. See oligi põhjus miks Denise minema minna tahtis ta ei suutnud enam vastu panna Mouretile, keda Denise ka ise väga armastas.

Viimasel päeva õhtul palus Mouret Deniseil, et ta tuleks läbi tema kabinetist.  Denise läks. Mouret palus teda, et ta jääks, kuna ta oli hea tööline ja seda tahtsid ka teised aga Denise tahtsi siiski lahkuda, lahkuda sealt kus elas tema armastus, suruda alla oma tunded. Kuid see ei õnnestunud.

              Katkend raamatust.

“Minge siis!” hüüdis Mouret ja pisarad valgusid talle silma. “Minge selle juurde, keda te armastate… See on teie keeldumise õige põhjus, kas pole nii? Te ju tunnistasite seda kunagi mulle, ma oleksin pidanud seda teadma ja poleks tohtinud teid enam piinata.”

Niisugune äge meeleheitepuhang vapustas Denisei. Tema süda tahtis lõhkeda. Järsku viskus ta lapse tormakusega Mouretile kaela, hakkas ka ise nutma ja kogeles: ” Aga härra Mouret, ma armastan ju teid!

Võideldes oma tunnete vastu, hoolitsemine oma vendade eest nagu ema, taluma mõnitusi ja igahinna eest välja söömist – raske on sellises olukorras olla. Kuid Denise pidi selle kõik üle elama. Uskumatu oli see kuidas ta võitles  oma armastuse vastu olles koos selle inimesega. Saavutada midagi sellist mis oli iga selle aja naise unistus ja loobuda sellest ainult sellepärast, et ei sa tunnistada mehele keda armastas, armastust, kuna oled andnud endale lubaduse mitte abielluda. See on midagi nii suurt, midagi nii võimsat, et ennast ületada ja loobuda õnnelikuks saamisest. See on kurbus. Õnneks ei lõppenud raamat nii, kuid ise ma mõtlesin juba ammu millal küll Denise alla annab jaoma jah sõna ütleb Mouretile,  lõpuks ta tegi seda.Ta sai õnnelikuks ja seda koos oma vendadega.

Kirjutas mopsik kategoorias: Loetud:) |
Oct
18
2009
0

:)

Siit algab siis minu arvamused raamatudest, mida ma lugenud olen. Kasutan üldiselt ainult enda või raamatust maha kirjutatud teksti. Nii on hea ise ennast arendad ja teistel hea lugeda. :)

Kirjutas mopsik kategoorias: Loetud:) |
Oct
18
2009
0

Kellele lüüakse hingekella

Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina upitab või sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina ei kuulu Inimkonda; ja sellepärast ära iialgi päri kellele lüüakse hingekella; seda lüüakse sinule.

                                                                                                                                                                                                                                                                                    JOHN DONNE

Nii algab raamat Ernest Hemingway ” Kellele lüüakse hingekella”. Selle sitaadiga on ära öeldud kogu raamatu mõtte.  Raamat juttusab noorest poisist Robert Jordan, kes läheb võitlema Hispaania vabaduse eest ja sureb enne, teadmata kuidas sõda lõppeb.  Robert Jordan oli tark, ülikooli lektor. Ta õpetas hispaania keelt Üiloolis. Talle meeldis see keel maa. Midagi väga sarnast ja ühist autorile endale.

Muidugi ei puudu ka armastus siin romaanis. Esmaskordselt elus armub Robert Jordan tüdrukusse, kes pääses tema õhku lastut rongi pealt. Tema nimi oli Maria. Armastus on vastastikune ja lootus peale sõda alustada uut elu koos, oli ainuke mis veel jäänud oli. Kuid paratamatult ei lähe nii. Robert Jordan sai haavata, mille tulemusena ei sa ta koos teidtega edasi liikuda. Ta jääb maha. “Sinu hinges elan ma edasi, seni kaua kui elad sina, elan ka mina” olid sõnade põhimõtte, mida lausus Robert Jordan Marile. Kurb oli raamatu lõpp. Öeldakse ju ikka, et igal muinasjuttul on õnnelik lõpp, siis sellel muinasjuttul oli kurb lõpp. Põnevust raamatus jagus, kuid tuli ka ette kordi, kus mõtte kordus. Kõige enam meeldis mulle sitaat, millega raamat algab. See kehtib iga inimse kohta, ükskõik kui tõsiselt seda võtta või arusaada.

   Hemingway mitte ainult ei meenutanud kogu aeg Hispaaniat, vaid elas oma elu koos Hispaaniaga.

Konstantin Simonov

Kirjutas mopsik kategoorias: Loetud:) |

Powered by Blogi.ee | Aeros Theme | TheBuckmaker.com WordPress Themes